Maraton – tehtuuud! :)

Eellugu

Ma arvan, et see võis olla umbes kuus aastat tagasi, kui mulle tuli esimest korda pähe mõte jooksumaratoni läbida. Toona ma maratonile välja ei vedanud, kuigi trenni tegin vägagi maratonile orienteeritult. Täna tean ma väga hästi, miks see hea oli, et ma siis seda jooksu üritama ei läinud.

Vahepeal oli pikem jooksupaus ja eelmisel aastal ärkas mõte maratonist taas vaikselt ellu. Suuresti tänu jalgpallivigastustele ma eelmisel aastal jällegi veel starti ei jõudnud – tegin pool, aga tegin hästi 🙂 Sel aastal mõtlesin uuesti: kui suvel rahvaliigas jalad terveks jäävad ja vorm hea on, siis proovin. Soov see suur ja kauge unistus ära teha muutus ju üha tugevamaks. Ja mis peamine – ma tundsin, et ma olen nüüd lõpuks selleks valmis. Nii vaimselt kui emotsionaalselt. Füüsiliselt siis nii hästi kui parasjagu välja tuleb 😀

Kui üks eriti lollakas hüppeliigese väänamine välja arvata, siis õnnestus jalgpalliplatsil terveks jääda. Esimene jooksuvormi test oli Ööjooksul mis oli selline tore äratus ja äratundmine, et ma jaksan natuke jälle. Ümber Ülemiste järve jooks andis aga hea enesekindluse ja tunnetuse, mis tempoga võiks maratoni jooksma minna. Sellest hoolimata oli kõige hirmsam hetk see, kui end reaalselt maratonidistantsile üles andsin. “Mida ma teen? Mida ma teen?” vasardas kuklas, kui send nuppu vajutasin ja pulss tõusis. “Aga ma teen selle ära!” sisendasin endale. Ma teadsin, et 21 suudan kindlasti; uskusin, et 30 suudan ka; ja lootsin, et kuidagi jõuan ka 42. Ja siis need viimased 195 meetrit 🙂

Kui ma midagi viimase kahe aasta jooksul õppinud olen, siis seda, et ka joosta saab rõõmuga. Päriselt! Jooksin rõõmuga oma eelmise aasta pooliku ja jooksin veel suurema rõõmuga sel aastal oma esimese maratoni. Ja selle eest saan küll ainult Erlet tänada, kes on mu mõtlemist ja suhtumist selles osas väga palju muutnud 🙂

Maratonile!

Ma eriti oma maratonile minekut välja ei reklaaminud, peamiselt seetõttu, et puudus kindlustunne, et ma selle päriselt ka läbi teen. Mõtlesin, et kilkan pärast. Mitte, et mul oleks olnud mõte, et jätan pooleli kui raske on, ei! Pigem tegi ettevaatlikuks just see teadmatus – mis saab pärast 21km? Mis saab pärast 30km? Mis siis saab kui geelid vastu hakkavad? Aga kui põlved hakkavad nii kõvasti valutama, et puht füüsiliselt ei ole võimalik edasi liikuda? Aga mis siis kui…? Nii pikk maa ja nii palju erinevaid võimalusi 🙂

Kaks päeva enne starti, kui Priidu 5km noortejooksule kaasa elasin, tundsin selgelt, et ma ei ole üldse närvis. Ma olen põnevil! Mul on ootusärevus! Ema saatis smsi, et kas muretsen ka. Mille üle? Mida see aitab? Ei, absoluutselt mitte! Tundsin, et lähen vastu seiklusele, olen kõigele avatud, ma teen selle läbi, saagu, mis saab! 🙂

Samal ajal, ilma igasuguse kuklasunni või eluaegse eesmärgita, küsis Marko, kes on üleüldse napilt alla aasta oma elust jooksmas käinud, et mis ma sellest arvan, kui ta ka maratonile tuleb. Ma ütlesin, et see otsus peab küll puhtalt tema enda sisetunde pealt tulema. Arstid ilmselt ei soovitaks, aga vaevalt nad mindki laia naeratusega sinna saadaksid, seega pole mina õige inimene lubama või keelama. Nii ta siis mõtles, kaalus, vaagis, teipis põlved ära 😀 ja pani ka ennast kirja. Võib-olla muretses rohkem kui välja paistis, mina tema pärast eriti mitte – nägin, et kõigi näitajate poolest peaks ta minust paremaski jooksuvormis olema, nii et saab mulle kenasti saatjaks tulla. Hankisime geelid, kompressioonpõlvikud, vaseliini ja juba oligi sajandi suurjooksu hommik käes.

Start!

Start on hommikul kell 9 ja tean juba ette, et sel ajal on mu keha sügavas unes. Võiks isegi öelda unekoomas. Aga äratuskell käis pühapäeva hommikul kell 6.30 ja kell 7 ajasin juba kaerahelbeputru näost sisse, et ikka jõudu oleks. Kohvi jätsin targu vahele, aga smuutist ei suutnud loobuda. See maksis hiljem muidugi kätte. Nibin-nabin jõudsime 15 minutit enne starti Vabaduse väljakule, kott pakihoidu, kiire vetsuskäik ja juba olimegi stardikoridoris ning mängiti hümni. Mina olen muidugi mingi “OMG, me läheme maratoni jooksma, juhhuuu!” tujus ja Marko vaatas mind nagu poolearulist 😀 Imelik! 😀

Ja siis me läksimegi. Üritasin väga vältida eelnevalt igasuguste eesmärkide ja pingete panemist endale, sest et noh – ei tea, mis saab – aga kaine mõistus ütles, et arvestades hetke vormi oleks reaalne lõpetada ajaga 4:30 – 5:00. Ja seda 5:00 mõtlesin sellise varuga, et midagi peab ikka veits halvasti minema. Otseselt kuskilt kalkulaatorist läbi ei lasknud, aga 4:35 tundus number, mis on minu. Veider, eks?! Ütlesin Markole, et lähme 6.20-6.30 tempos jooksma, äärmisel juhul käib 7.00 ka. Ja et esimene pool ikka rahulikult ja pigem end tagasi hoides ja kui tundub, et kõik on megalebo, siis pärast 35 või 38 km võib tempo üle vaadata 😀 Aga katsub jõuda sinnani kõigepealt!

Nagu ma arvanud olingi, tuligi algus minu jaoks megaraskelt. Keha oli sügavas unes, jalad kanged, kõik tundus jube pingutamine ja vägisi tegemine. Aga võtsin teadlikult selle riski, et ei hakanud enne 42 kilomeetrit veel soojendusjooksu tegema 😀 see tundus jabur 😀 võimlesin ja venitasin kergelt ja teadsin, et pärast 10 km läheb lihtsamaks. Ma ei suuda ise ka praegu uskuda, mida ma just kirjutasin 😀 PÄRAST 10KM LÄHEB LIHTSAMAKS!? 😀 Uskumatu, aga peaaegu tõsi. Kuskil 7-8 kilomeetri vahepeal tundsin, et olek läheb oluliselt paremaks. Ei teagi, kas see oli loomulik asjade käik (mida parem pikamaa jooksuvorm, seda hiljem see ärkamine minu jaoks tuleb) või aitas kaasa esimene geel. No igatahes ütlesin ka Markole, et nüüd on lihas soe, nüüd on mõnus 🙂 Kuskil Pelgulinnas joostes oli selle maratoni esimene kõrghetk. Selle kohta öeldakse vist Runner’s High – seda on keeruline kirjeldada, aga sa tunned selle ära kui seda koged.

Mul tuli kananahk ihule – kõik oli lihtsalt nii paigas: enesetunne, tempo, meeleolu…

Ja see tunne, et sa justkui lendad. Või lähed nagu soe nuga läbi või. Juhhuu! Kuskil seal nägin ka esimest fotograafi, kellele rõõmsalt esimese maratoni sõrmi viibutasin. Jah, Erle on õpetanud ka fotograafe nautima 😀

Kui eelmise aasta poolmaratonil kõik klappis ja midagi polnud viga, siis ma ei teagi, kas see oli õnneks või kahjuks, aga nüüd oli koguaeg millegagi tegemist 😀 Alustades sellest, et alguses olin väga kange; õige pea tabas mind tunne, et vähemalt üks vetsupeatus tuleb kindlasti teha; siis hakkas lubama väikest pistet; siis muutus vasaku jala mingisugune liiges väga valulikuks; siis jälle väike pisteoht; siis väike haamer jne. Aga iga asi ähvardas või kestis ainult natuke ja nad kõik vaheldusid omavahel pidevalt, nii et vähemalt igav ei olnud 😀 Ja kui raja 26. km kõige raskem hetk välja arvata, siis tegelikult oli koguaeg selline enam-vähem. Ma ei saa öelda, et oli kerge, see oleks ülbe. Aga ma saan öelda, et kindlasti ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Kui see väike haamer välja arvata..

See tuli kuskil Koplis

Ca 26 kilomeetrit oli joostud ja tiirutasime kuskil pargis (sorri, ma tõesti ei suuda seal Kopli kandis orienteeruda). Ütlesin Markole hoiatamise mõttes kohe, et praegu mul on raske hetk, et võtan korra iisimalt. Ilmselt tiksusin natuke mõtlikumalt, tegin kiirelt ühe geeli ja ootasin, et läheks paremaks. Siis nägin raja ääres ka isa, kes jooksjate seas silmadega ringi otsis. Ei teagi, kas mu õde oli oma poolikuga sealt juba läbi käinud või mitte, igatahes hüüdsin ja viipasin siis talle, et “Isa!” ja sain kohe lehvituse vastu ka. Hea, et “Issi!” ei karjunud oma nõrkusehetkel 😀 Tagasiteel vahetas ta asukohta, nii et nägin teda täpselt veel korra, siis tuli kohe ka joogipunkt (pärast joogipunkti oli alati natuke kergem) ja tundus, et olen oma madalpunktist edukalt üle saanud. Alates 28.kilomeetrist vaatasin juba väga ootusärevalt joostud distantsi ja tundsin, et ma teen päriselt ka selle maratoni ära 🙂 Kui ma füüsiliselt pigem kartsin neid 30+ kilomeetreid teadmatusest, mis seisus ma sinna jõuan, siis emotsionaalselt ma teadsin, et sealtmaalt hakkab kergemaks minema. Ainult 12 km veel, ainult 9 veel, veel 7, ainult 5, see pole ju midagi! 🙂

Kui ma Koplis muidu ei orienteeru ja mul pole erilist aimugi, kus me jooksime, siis tegelikult olidki kuskil seal just kõige ägedamad kohad.

Need hetked, mille pärast üldse rahvasporti teha.

Vastassuunas jooksev suvaline jooksja sirutab käe välja, et patsu lüüa. Äge! Vastassuunas jooksev Kaarle märkab mind ja hüppab lähemale, et patsu lüüa. Üliäge! Mööda jookseb Facebooki tuttav, kes soovib jõudu ja edu. Näen veel üht tuttavat, aga enne kui jõuan Markole rääkida, võtab minu kõrval jooksev tüdruk klapi kõrvast ja ütleb “Anneli, ära üle pinguta!” 😀 Wtf, kõik kohad on tuttavaid täis. Nii äge!

Kui ma kaardi pealt distantsi vaadates mõtlesin just Paljassaare osa juures, et küll see ots võib raske olla, kui osad juba sealt tagasi tulevad, siis tegelikult oligi see just üliäge. Vaatasin koguaeg nägusid – äkki on tuttavaid. Ja kohe pärast joogipeatust tuli Kristi. Ma ei tea miks, aga see mõjus kuidagi nii hästi. Lihtsalt nii-nii hea meel oli teda seal näha 🙂 Kostitasime üksteist hea sõnaga ja jooksime edasi 🙂 Lugupeetud treener Kaalmad nägin ka. Ta ei tahtnud ergutamisest midagi kuulda. Vaidles vastu, et ta üldse ei jaksa, kuigi tegelikult ikka jaksas küll.

Selleks ajaks oli ümbruskond muutunud selliseks, kus rohkem võis näha juba kõndijaid kui jooksjaid. Jah, need võisid olla vabalt need, kes meilt esimese 10km eest ära jooksid, aga asjata. Kui mina oma haamrist tulin välja, siis Marko kurtis juba pikemat aega, et talla alt on valus ja ei lase joosta ja tundus, et tal on jaks tõesti otsa saamas. Ergutasin ja toetasin teda nii nagu oskasin, aga päeva lõpuks peab igaüks need sammud ikka ise tegema. Ja ma tean väga hästi, kui keeruline seda teha on, kui enam ei ole mitte kuskilt seda lisajõudu võtta. Kuni viimase joogipunktini jooksime siiski enam-vähem koos. Libisesin küll vaikselt eest, kuid ootasin vahepeal järgi. Ja kui pärast viimast joogipausi Marko jaks jälle vaiksemaks jäi, siis, piinlik küll, aga läksin oma teed. Teadsin, et finiš on lähedal, teadsin, et ta pooleli ei jäta, ja teadsin, et tahan selle jooksu lõpetada hea emotsiooniga. Mul oli jõudu joosta veel nii palju ja ma tahtsin seda lihtsalt nautida!

Kui aru sain, et koos me ei lõpeta ja isegi selle 6.30 tempoga olen liiga kiire, siis otsustasin, et lisan siis juba tempot juurde kui jõudu on. Jah, jalad olid väsinud, aga see ei takistanud jooksmast. See oli teine ideaalne runner’s high, kuskil alates maratoni 39.-40. kilomeetrist. Kes seda oleks uskunud? 🙂 Taas tuli kananahk ihule, kui üle lamavate politseinike jooksin, või mulle tundus, et lausa lendasin. Mul oli naeratus näol ja seda jagus kõigile, kes raja ääres ergutasid. Sel hetkel tuli mulle meelde kuskilt loetu: naudi iga sammu, see on su esimene maraton ja neid hetki sa enam tagasi ei saa. Ja ma tundsin neid samme ja seda õnnetunnet iga oma keharakuga: ma jooksengi oma esimest maratoni ja ma naudin seda! Ma tahan ja ma jaksan ja mul ei ole raske ja see kõik on üks suur ülevoolav emotsioon, millele ei suuda nime anda! Maraton ei murdnudki mind! Ma olen tugevam kui maraton! 🙂

Viru tänavale jõudes ei olnud mahti enam ümberringi naeratada ja lehvitada. Neid kive seal kartsin täiega – kartsin, et väsinud jalg võib liiga kergelt vääratada ja väänduda. Vaatasin pingsalt jalge ette ja ei pannud tähele lõputõusu ega midagi. Kujutasin ette, et pärast lõpujoont löön käed laiali ja hõiskan rõõmust. Aga sellist ülevoolavat emotsiooni ei järgnenud. Täna saan aru, et ma jätsin selle emotsiooni rajale, mis iseenesest ei ole ka üldse halb variant 🙂 Lõpuaeg 4:36. Oleks hommikusmuuti ära jätnud või väiksema teinud ja vetsupeatusest pääsenud, olekski 4:35 minu aeg olnud 🙂 Aga see ei jää kripeldama, kindlasti mitte. See oli minu esimene, täiesti ideaalne maraton ja ma ei kahetse ega kripelda millegi üle. Olen ülimalt rahul, õnnelik ja veidi ka hämmastuses, et see tõesti õnnestus. Ma tegingi selle ära 🙂 Ja muide, alla aasta jooksmas käinud Marko tegi ka selle ära. Saabus finišisse mõned minutid pärast mind ja tema võib oma saavutuse üle vaat et uhkemgi olla 🙂

Pärast lõpujoont

Kui palju räägitakse sellest, kuidas maratoniks valmistuda, mida teha, mida mitte teha jne jne, siis palju vähem räägitakse sellest, mis pärast saab. Pühapäeval olin ma küll seda meelt, et kõige raskem ei ole mitte maraton ise, vaid see, mis sinuga pärast maratoni läbimist toimub.

Ütlen ausalt, joosta oleksin võinud edasi. Pärast finišit muudkui kõndisin (kuigi vaevaliselt) ringi, paigal seismine oli täiesti võimatu. Jalad olid üleni nii väsinud, et valutasid konstantselt. Aru ei saa ka, mis koht täpselt muret teeb, terve keha on üks suur väsimusehunnik. Põlved olid (õnneks) tuimad, tunda andis mingi liiges, mis jalga kehaga ühendab 😀 Ja siis sa pead võtma kogu selle väsimuspuntra ja ronima trepist üles pakihoidu oma kotile järgi 😀 Oi, see oli raske, aga ära tõime! Ja siis kõnnid selle kotiga, medal kaelas, läbi linna oma auto juurde. Vähemalt on medal kaelas ja kõik näevad, et täna on sul täielik õigus lombakas olla 😀

Läksime kohe spaasse, kus saime piisavalt liguneda ja end veesurvega jalataldadest kuklani ära masseerida. Tundsin, kuidas pinged kaovad ja liikumine muutub kergemaks. Spaast väljumise ajaks oli olemine päris mõnus, aga kõht tühjem kui tühi. Kõrvalolev pubi aitas suurest hädast välja ja pärast suures koguses geele oli ikka väga mõnus mahlast kanasašlõkki süüa 😛

Ja siis see juhtus.

Tõusime pärast sööki, et autosse minna ja sain aru, et ma ei suuda käia. Liigesed olid lihtsalt nii lukus, et 5-10 cm aste tundus täielik killer. Autosse istuda suutsin, aga jalad pidin käte abiga järgi tõstma. Jõhker! Mõtlesin, et peaks medali uuesti kaela panema ja sellega ringi käima kuni olemine paremaks läheb, siis pole nii piinlik 😀 Samal ajal küsis Sirli, et kuidas olemine on. Keeruline sõnadesse panna. Selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Korduvalt. Või siis nagu oleks keegi pesapallikurikaga põlved, hüppeliigesed ja puusad läbi klohminud. No ikka väga-väga halb!

Tagantjärgi võib öelda, et see pühapäeva õhtu oligi kõige hullem. Jah, lihased olid veel paar päeva valusad, nagu pärast raskemat trenni ikka, aga lihasvalu on lihasvalu ja see isegi meeldib mulle. See, kui liigesed nii valusad on, et toimetada ei lase, on palju hullem. Ja seda valu jätkus kogu jalgade piirkonda. Õnneks oli järgmisel päeval see valu läinud, nii et saatsin Ruubeni eeskujulikult hommikul kohe koolimaja kolmandale korrusele tema klassi ja õhtul ronisin korra veel kolmandale kui Priidu klassi lastevanemate koosolek oli. Kontsa küll jalga ei pannud, aga muidu liiga hull ei olnudki.

Järeldused

Rahvaspordiüritused on ülilahedad, kui neid ise lahedalt ja iisilt võtta. Kõige tähtsam võikski olla see, et sa tahad seda teha ja tunned sellest rõõmu 🙂 Kui see paigas, siis kõik muu tuleb juba ise.

Maratonirahvas on värvikirev. Nägin üht, kes jooksis paljajalu. Nägin asiaate, kes tegid vahepeal pildistamispeatusi ja jooksid siis edasi 🙂 Nägin naist, kes jooksis oma 300. maratoni. Nägin vanu inimesi, kes on väga-väga-väga heas vormis. Nägin sõjaväelasi, kes jooksid täisvarustuses, seljakoti ja kiivriga. Ulme! Nägin meest, kes oli hommikul jätnud nibud teipimata 😀

Kokkuvõttes olen ma muidugi ülirahul, et see maraton just nüüd tehtud sai 🙂 Ma olin juba järgmisel päeval seda meelt, et jah, ma võisin veelgi maratoni joosta, kui selleks mingi põhjus välja mõelda. Sest et esimest korda saab maratoni joosta ainult üks kord, sealt edasi peaks mingi teine motivaator olla. Kas tõesti hakata aega parandama? Ma vist ei taha endale seda stressi. Või siis leida mõni äge maraton kuskil mujal, mis oleks asukoha mõttes põnev? No mine tea, hetkel ei oska lubada kumbagi – et see mul esimeseks ja viimaseks jääb või et neid veel tuleb. Eks tulevik näitab. Ühte loodan aga küll – kui järgmine kord tuleb tahtmine maratoni joosta, siis võiks enne ka rohkem pikemaid (20+) otsi joosta.

Statistika ka

42,2km netoaeg 4:36:05, keskmine tempo 6:33 min/km kohta,  põletatud 2893 kalorit, sammude arv maratoni lõpuks 47 000 😀 Kõige aeglasem kilomeeter 39: 7:37; kõige kiirem kilomeeter 41: 5:46. 10km aeg 1:04; 21,1 kilomeetri aeg 2:15. No ma ei tea, võib rahule jääda küll 🙂

 

 

 

 

Advertisements

Joon alla

Hoolimata minu jonnipunlusest ja soovist sügisest mitte midagi kuulda ega näha, on tegelikkus ikkagi see, et tuleb suvele joon alla tõmmata ja rõõmsalt eluga edasi minna. Ma ausalt ka ei mäleta, millal viimati nii hea suvi oli, tegelikult oli juba kevad mõnusalt soe. Eks mälu on valikuline, aga praegu tundub küll, et kui jaaninädal ja paar ebaõnnestunud päeva välja arvata, siis on kogu muu aeg juba aprillist olnud soe, kuiv ja igati elamisväärne 😀 Tundub ehk uskumatu, aga suvesse on mahtunud muudki peale jalgpalli ja jooksuürituste. Näiteks natuke kultuuri.

Ma naersin tõenäoliselt iga kord vähem-rohkem laginal kui eelmise aasta lõpus hakati reklaamima ansambel Scooter lavajuubeli maailmaturneed, mille raames nad Haapsalu jaanitulel esinevad. Maailmaturnee. Haapsalu jaanituli. Krt, ikka on naljakas 😀 Aga nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – muid plaane ei tekkinud ja mõtlesime, et vaatame need Scootri vanamehed siis üle. Kooli ajal ma eriline reivikunn ei olnud, ilmselt pole siiani, aga enamik lugusid on ikka teada ja nii me siis seal olime. No igatahes tõmmati pärast Nancysid jms strobo täiega käima ja blond Scootri-vanamees kargas laval ringi nagu elektrijänes 😀 Vahepeal karjus midagi tüüpilist a la “Hyper-Hyper”, “Move your Ass!” pidas oma tüüp-pobin-jutlust, millest polnud midagi aru saada ja kogu muu aja hüppas ringi või ühe koha peal ja nägi välja pigem nagu 25, mitte 54. Igal juhul väga äge vaadata, kui keegi oma tööd südamega teeb, mis siis et endal sellest technost juba pea huugas :D.

Täiesti teisest seinast kogemus oli A-Ha kontsert Tartus, mille piletid jõuluvana tõi 😛 A-Ha laulja on põhimõtteliselt samast vanuseklassist: 59, aga kui H.P.Baxxter tundus olevat mingi erguti laksu all, siis Morten tundus olevat rahustite mõju all 😀 Jalutas rahulikult laval ringi, naeratas malbelt ja mõtlikult (mille peale lavaeelsed naised muidugi huilgama hakkasid), võttis prillid eest (huilgamine), pani prillid tagasi (huilgamine), jalutas veel ringi, laulis sisuliselt ühe koha peal seistes ja vaatas niisama ühte kohta 😀 Hääl oli heas korras ja laulis oma inglihäälel kõik falsetid ära (huilgamine) ja ei saa öelda, et ta ei oleks tahtnud seal olla vms. Lihtsalt hämmastav, kuidas need kaks esinemist olid 100% erinevad.

Kui nägin reklaami, et Francis Goya on koos Ivo Linnaga Valgre-kontrserte tegemas, siis teadsin kohe, et sinna tuleb minna. Kunagi ammu, vist gümnaasiumi lõpus, oli mul isegi Goya plaat, kus ta Valgre lugusid kitarril mängis ja selle plaadi kuulasin ma küll ribadeks. No ja Ivo Linna on ju ka klassika, eksole. Minu viga oli see, et ma eeldasin, et tegemist ongi mingi 100% Valgre muusika kontserdiga, kuna kontserdi pealkiri oli ju Muinaslugu Sinilinnust ja nii need eeldused tekivad, eksole. Reaalselt oli tegemist Ivo Linna ja Francis Goya kontserdiga, kus nad vahepeal tõesti tegid ka mõned loos koos ja vahepeal tõesti tegid ka mõned Valgre lood 😀

No näiteks laulis Ivo Linna oma viimaseid soololaule, repertuaarist ei puudunud ka Suvi, Vana Vaksal ja oh üllatust, ühe isamaalise lauluna ka “Sind surmani”. Siis oli mul küll päris korralik WTF hetk, kus ma ei saanud aru, miks ma istun kaunis Pühajärve pargis ja seda lugu kuulan. Kas tõesti ei ole võimalik mitte ühtegi kontserdi ilma isamaaliste lugudeta ära teha? Ja no “Sind surmani”?!

Francis Goya mängis lisaks Valgre lugudele ka enda ja oma isa varasemat loomingut, ümises aeg-ajalt kaasagi ja tundus, et naudib kogu üritust väga. Kontserdi finaaliks oli loomulikult “Saaremaa valss”, mille saatel kutsuti üles rahvast veel viimast korda Pühajärve laululavaesisel tantsu lööma, kuna see lammutatakse kohe-kohe maha ja tehakse uus. Sellist võimalust ei saanud muidugi kasutamata jätta 😉

Vabaõhuetenduste osas olen siiani pigem skeptiline olnud, sest et need on ilma mõttes ikka täielik loterii ja selles mul tavaliselt ei vea. Kui aga sõbrad pakkusid välja variandi minna 20.augustil Narva Kremli ööbikuid vaatama, siis kogu see kombinatsioon kõlas nii põnevalt, et tuli minna. Etteruttavalt võin öelda, et jah, 20.augustil tõepoolesti sadas terve päeva, õhtupoole suisa nagu oavarrest 😀

Teel Narva põikasime sisse ka teistesse Ida-Viru linnadesse: Kohtla-Järvelt ja Jõhvist sõitsime lihtsalt läbi, Sillamäel tegime peatuse ja sõime rannas kiluvõileiba ja kamavahtu 🙂 Narvas uitasime ka veidi jõe ääres ringi, sõime MUNAs õhtusöögi ja siis juba etendusele. Pole eriline teatrikriitik, aga mulle tundus, et siin oli peamiselt loodetud Märt Avandi ja Juss Haasma lauluoskusele, vähem etenduse sisule ja tekstile. Märt muidugi tegigi Joalat väga hästi ja kohati oli tämbri ikka väga täpselt ära tabanud. Aga päris lõpuni ei suudetud seda draamat minu meelest lahti mängida. Või siis ei olnud sisu, mida mängida, mängijaid oleks ju olnud küll. Sest kui oleks tahtnud, siis oleks sellest võinud korraliku pisarakiskuja teha, praegu jäi ta natuke õhku rippuma. Jah, oli äge, ja ma soovitaks kindlasti vaatama minna. Aga ma arvan, et saaks teha sügavamalt ja paremini.

Eraldi aukirja annaksin Maria Annusele Reet Linna kehastamise eest laulu ajal “Ei ole üksi ükski maa” – see oli nii täpne ja koomiline, et surusin jõuga oma kilked sissepoole 😀 Ja see laul ise muidugi 20.augusti öös oli erilisem kui mõnes muus kohas, muul ajal. Kõige maagilisem hetk selles etenduses oli minu jaoks see, kui laval konkreetses valgusvihus oli valge tiibklaveriga, sadas lausvihma, Märt-Jaak laulis ja klaver auras 🙂 See oli kuidagi eriliselt lummav (kuigi laulu ennast ma ei mäletagi).

Suvele konkreetset joont alla tõmbama läksime ikkagi laupäeval Lohusallu, kus muinastulede õhtu/öö raames pidid esinema Smilers, 2 Quick Start ja Mr.Happyman. Oeh 😀 Tundus nagu täitsa okei valik, aga seda küll peamiselt Smilersi pärast. Pole kohe üldse nende kontsertidele sattunud, aga jätsid väga sümpaatse mulje, lood on neil ju igihaljad ja head ning mehed rokivad ka laval südamega, umbes nagu teeks oma esimesi kontserte. Aga ilma vigadeta muidugi. 😀 2 Quick Start jäi lavale tulekuga ca 1,5h hiljaks, mis oli päris nõme, aga mille tegi veel nõmedamaks see, et oleks võinud ju kasvõi moka otsast vabandada, et selline olukord juhtus, aga selle asemel hakati mingit tavalist “oi kui palju teid siia on tulnud, keegi ei uskunud seda” jama ajama ja minu jaoks oli sellega kontsert lõppenud. Aga võib-olla olen nende muusikast lihtsalt välja kasvanud, ei tea. Igatahes kuskilt sealt nende esinemise poole pealt sai ära tuldud. Lõke oli muidu suur ja ilus, täpselt nagu ka täiskuu 🙂

Tegelikult tahtsin ka poisid suvel kuskile kontserdile viia, aga kuidagi kuupäevad ja esinejad ei klappinud ja praegu on see teema veel õhus, aga ehk leiab siis mingil muul moel midagi ägedat neile. Igal juhul tundub, et see teatri-kontserdi teema tuleb väga jõuliselt kohe ja pikemaks ajaks ära planeerida, siis pole ohtu, et hakkaks igav või raha üle jääks 😀 Ja alati on hea, kui on, mida oodata 🙂

Ümber Ülemiste

Kuidagi on see aasta nii mööda läinud, et eriti jooksuüritustele jõudnud ei olegi. Samas pole eriti jooksmas (st trennis) ka käinud, nii et natuke loogiline ka 😀 Aga Ülemiste järvejooksule sai end juba enne Ööjooksu kirja pandud, tundus nagu hea ja huvitav mõte, seda enam, et seal pole varem käinud ka. Ja medal oli nii ilus värviline 🙂

Erle muidugi hoiatas mingil viimasel päeval enne jooksu, et “see on vastik rada”, millele Kristi kiitis veel täiega takka a la “kõige vastikum rada maailmas”, kuigi pärast selgus, et ta seal jooksnud ei olegi 😀 Erle aga jättis targu täpsustamata, mis ta selle vastiku all täpsemalt silmas pidas ja ilmselt parem oligi 😀 Eeldasin siis, et ju teed kitsad ja viletsad vms.

Enne starti arutasin korra Markoga, et võiks mitte ennast lõhkuma minna, vaid et hea kindla peale oleks minna sellise 6.00-6.15 min/km kohta jooksma. Stardis võtsingi kohe maru rahulikult enda arust, liigutasin jalgu eriti aeglaselt, aga kell näitas ikka 5:35 km aega 😀 Võtsin siis korra veel aeglasemaks, sain 5:45 ja mõtlesin, et vot see on küll eluvorm, kus selline kiirus tundub aeglane ja sealt edasi on tunne nagu peaks kõndima hakkama 😀 Haha! Aga tuletasin endale meelde, et distants on 13.8 km ja joosta tuleb üksjagu. Võtsimegi siis tasa ja targu, aga samas kellegi selja taha liiga molutama ka ei jäänud, nii et kilomeetri ajad tiksusid stabiilselt 5:40 kandis.

Kuskil kolmandal kilomeetril kuulsin, kuidas keegi hingab kuklasse. Sõna otseses mõttes. Tõmbasin paremale ära, aga Marko ütles, et jookse-jookse, see mööda küll ei lähe. Ei läinudki. Tundus, et meie tempo oli talle sobiv, igatahes oli ta koguaeg kannul ja tegi oma kopsuhaige-pulsspunases-meeleheitliku “huu-huu” hingamist. Ausalt, ma ootasin koguaeg, et ta jääb maha, kuna noh, ise ma küll sellise kompressorina kaua ei kesta ja mul oli kohati temast isegi kahju. Samas hakkas see asi pika aja peale jubedalt ajudele käima. Nii et Marko sosistas mulle vahepeal “täitsa p*rses” ja mina tundsin, kuidas hakkan kurjaks muutuma, sest et see pidev häälitsemine oli ikka väga häiriv. Unistasin kõrvaklappidest. Siis natuke unistasin kõrvatroppidest. Siis natuke aega kujutasin ette, kuidas ma ütlen talle, et “Ära hinga!” 😀 ja samas tundsin piinlikkust, sest et see pole ju  üldegi ilus. Üritasin siis positiivset näha: mõelda vaid, ma olen kellegi tempotegija. Ja milline õnn on olla seltskonnas, kus hingeldatakse 😀 Kepikõndijatel seda vist eriti ei juhtu. Mõtted mõteteks – loomulikult ma midagi ei öelnud ja jooksin ikka endale keskendudes, kuigi jubedalt häiriv oli see kompressor küll. Aga kilomeetrid pärast 6. läksid sellest hoolimata justkui lennates ja juba oligi 10 tehtud – pea sama ajaga, mis Ööjooksul, mis on ju täielikult asfaldil. Ma olin väga rahul. Kiire suuloputus joogipunktis ja minu rõõmuks sai seal ka Kompressor-mees lõpuks maha raputatud. Kõrv puhkas! 😀

Kompressor-mehe mittesallimise karmalaks ei lasknud ennast muidugi kaua oodata. Pärast 10km joogipausi oli natuke veel tavalist kruusateed, siis keeras tee metsa sisse ja hakkas mäest üles-alla käima. Siis sain lõpuks ka aru, mida Erle silmas pidas kui ütles, et see on “vastik”. Marko tunnistas, et ta on Erlega nõus 😀 Mina tunnistasin endale, et maastikujooks on minu jaoks too much, pulss läks maksimumi lähedale ja hingamiseks pidi appi võtma näolihased 😀 Kui see pole karma, siis ma ei tea 😀

No igatahes võtsin siis rahulikumalt, mis siin salata, kahest mäest ka jalutasin üles. Esimese kõnnimäe juures oli pettumus nii suur, et pisar tahtis servapidi silma tulla. Aga siis mõtlesin, et wtf ma teen. Mõnus pidi ju olema. Jooksurõõm and shit. Tegin siis ka paar korda kompressorhingamist ja lasin endale jõukohases tempos edasi (ca 1min km kohta aeglasemalt kui enne). Mitte et mõnus oleks olnud, aga polnud otseselt ka infarktieelne seisund.

Kui tagasi asfaldile jõudsime, siis oli muidugi jalg nii pehme, et olulist tempomuudatust ei tulnud. Pole viimasel ajal ka näinud väga pointi lõpus kiirendada, pigem on hea kui saab energia ühtlaselt raja peale ära jaotada. Lõpuaeg oli 1:20:25, millega ma olen väga rahul, sest et hoolimata lõpuhaamrist jooksime kogu distantsi tegelikult kiiremini kui planeeritud ja mis kõige olulisem – väga hea enesetundega. Kui enne starti oli täielik unekas ja tundsin alguses metsavahel, kuidas padjanägu mul ees üles-alla rappub 😀 siis pärast 13,8 km olin kenasti üles ärganud. Seekord andis pärast lõppu ka jalalihases tunda, et veidi ikka on tööd tehtud, aga usun, et kodune rullimine aitas taastumisele kaasa, nii et eile polnud küll ükski koht valus.

Emotsiooni sain jooksust kindlasti kätte ja minuarust on see eriti lahe, et Marko lihtsalt lõdvalt tulebki igale poole kaasa ja viitsib minu tempos joosta. Vahel on tandemina ikka nii hea – kui endal võib-olla juba kopp ees oleks või tekiks mingi äravajumine, siis koos seda nii lihtsalt ei tule. Kas ma jookseks Ülemiste ringi veel? Tõenäoliselt mitte – sest et see on ikkagi vastik rada 😀 Loen selle tehtuks ja vajadust midagi tõestada või ületada mul ei ole. Aga kõige värvilisem medal on see Ülemiste oma minu medalikogus kindlasti 🙂

Ja mis värk nende spordifotodega on? Millal see päev tuleb, kui ma nende peal ilusaks muutun? Hästi ei taha uskuda, et kõik need tuhanded fotograafid, kes mind pildistanud on spordivõistlustel, kobad on. Või-või? 😀

 

 

Magusa elu lõpp

Ma olen eluaeg suuremat sorti magusasõber olnud. Mitte ehk just sõltlane, samas mine tea, ega väga ära pole kunagi öelnud, kui keegi šokolaadi või torti või sokolaaditorti 😀 on pakkunud. Ja poes käisin ka ikkagi magusaleti juurest alati läbi. Mõtlesin, et liigun ju piisavalt ja pigem jooksen 2km rohkem kui loobun oma (halbadest) söömisharjumustest ja mingil ajal (siis kui ma reaalselt ka jooksin 😀 ) see nii ka toimis. Ei teagi, kas asi on selles, et ma ei jõua nii palju enam joosta kui vaja oleks 😀 või siis lihtsalt tuli selline tunne, et aitab küll sellest pullist ja tõmbasin juuni lõpus suhkrujuhtme välja.

Alustasin sellest, et põhimõtteliselt ei paneks ise mitte kuskile suhkrut juurde. Ja ei mingeid magusaid sööke! Inimese jaoks, kes on harjunud Circle-K cappuccinot kolme väikse suhkruga (häbinägu) jooma on suhkru täielik väljacuttimine ikka ülikarm. Kohv maitses nagu elurõve asi ja mingid päevad ma tööl täitsa vältisin seda, kuna siin ei saa seda teha piimavahuga, mis kohvi juba iseenesest magusamaks teeb. Aga siis hakkasin lihtsalt kohviga samas koguses piima peale valama 😀 ja sai jälle kohvijooki juua.

Magustoitudest loobumine vajas alguses ka natuke iseloomu, eriti kui poisid kõrval kohupiima, jäätist vms mugistasid, aga see polnud liiga raske. Pealegi on suvel võimalik süüa nii palju puuvilju ja marju, mis mulle väga-väga maitsevad. Erik Orgu kindlasti viibutaks sõrme, et seal on ju ka suhkur sees ja värki, aga see on ikka natuke teistmoodi.

Horvaatia puhkuse ajaks olin kaks nädalat “kaine” olnud ja ega ma seal ka kohe patustama ei hakanud. Selleks ajaks olin tegelikult magusavaba eluga ära harjunud, kohv oli kohv ja sõltuvusele viitavaid tundemärke ei esinenud. Kuskil seal sain ka aru, et ma ei ole enam olukorras, kus ma pean koos teistega magusat sööma, sest et nii lihtsalt tehakse; või et ma pean magusast loobuma, kuna ma otsustasin nii. Ma sain aru, et ma olen vaba otsustama, kas ma söön magusat või mitte ja see ei muuda suures pildis mitte midagi. Keeruline selgitada, nii öeldes ja lugedes tundub, et enne olin ikka suhkrusõltlane küll 😀 Ühel hetkel aga tundsin, et olen oma valikutes vaba. Ja kui ma tahtsin koos teistega jäätist süüa, siis ma tegin seda. Kui ei tahtnud, ei söönud. Ja see kõik oli fine.

Suhkrust loobumisega tulid ka muud huvitavad kõrvalnähud. Näiteks vaatan saia-leiba ja tunnen, et ma ei suuda neid süüa. Ei taha seda omale kõhtu. Söön krõbeleiba, see tundub okei. Sulajuust on ka selline so-so, millest üritan mööda hiilida. Eelistan kitsepiimast tehtud määrdejuustu. Krõbeleivaga koos imeline. Erinevad smuutid tunduvad täiesti asendamatud ja ei kujuta oma hommikuid ilma värske smuutita ettegi. Pluss muidugi praktiline vajadus, kuna mul on vaja oma katkiste põlvede jaoks vajalikku kollageenipudi kuskile segada 😀 Poes loen infosilte, uurin, kui palju kuskil suhkrut on ja teen tihti valiku selle põhjal. Kui varem viisin külla minnes alati kaasa koogi vms magusat, sellega on nüüd ka pekkis. Suvel jällegi lihtne – haaran kaasa oma lemmikut nektariini, talvel ma ei tea, mida teha. Viin tüki kõrvitsat? 😀

Maitsemeel on ajas erksamaks muutunud. Näiteks ostsin eile Kadarbiku porgandimahla. Mäletan mingist ajast, et see oli alguses veidra maitsega ja iga kord kui lonksamist alustada, tuli koos mahlaga ka väike ehmatus 😀 Olin seekord ehmatuseks valmis, aga avastasin endale üllatuseks, et see mahl on nii mõnus, MAGUS (!) ja maitsev. Teise näitena sõin enne Ööjooksu hematogeeni, mida ma tavaliselt tangin enne võistlusi/mänge või kui lihtsalt enesetunne liiga uimps (kalduvus omada madalat hemoglobiininäitajat) – ja see on tundunud selline okei magus amps, teine lemmik kohe Snickersi kõrval 😀 Võtsin esimese ampsu ja see käis mul suus ringi, sest oli tulimagus! Lausa vastikult magus. Millised muutused!

Täna joon rahulikult ilma suhkruta kohvi-teed, kakaod ei taha; lõunamenüüs jätavad magustoidud külmaks, kuigi alles esmaspäeval sõin Narvas käies kohvikus ühe piraka Napoleoni koogi, mis ei maitsenudki niivägaüldsegi. Aeg-ajalt olen proovinud vahepaladeks võtta mingit müsli-proteiinibatooni (tean, need on kaloripommid!), aga mind ajab juba närvi, et enamik on mingi šokolaadi, karamelli või jumal teab mis asjaga 😀 Kui esimesel nädalal pidin aktiivsemalt ja teadlikumalt oma valikute peale mõtlema, siis nüüd tuleb kõik nii loomulikult, et ei kujuta jälle ettegi, et hakkan ohjeldamatult suhkrut või magusat tarbima. Vaatan seda päisepilti ja ei ühtegi emotsiooni. Ainuke asi, mis praegu on – mul on kõht koguaeg tühi 😀 Aga ma ei usu väga, et see suhkruga seotud on. Või on?

Mida hing ihaldab

Pexels

Targad teavad rääkida, et tuleb alati oma sisemist häält kuulata. Mulle tundub, et mida vanemaks ja küpsemaks inimene saab, seda lihtsam on enda häält eristada muust mürast, mis meie ümber valitseb. Vähemalt ma enda puhul tunnen nii. Lihtsam on teha otsuseid ja valikuid, kui suudad vahet teha, mis on teiste ootused ja mis on su enda soovid. Kuigi päris nii ikka ei saa, et mitte meeldivaid asju üldse ei teeks. Selleks peab veel vanemaks saama. Olen täheldanud, et siis kaob mingil hetkel filter täiesti vahelt ära ja inimene saabki olla nii nagu ta tahab 😀 Ja öelda kõigile, mida ta asjadest tegelikult arvab 😀 Mitte et see mul nüüd mingi unelmate eesmärk oleks..

Ma usun, et soovidel on komme täituda. Tuleb soovida, tahta ja asjad juhtuvad. Mõni asi ei juhtu kohe, ta tuleb ringiga, aga ta tuleb. Ja siis tuleb see äratundmine, et OMG, see ongi ju see!

Näiteks olen kogu oma teadliku tüdrukuelu tahtnud jalgpalli mängida, aga ametlikult, st tiimis, pole seda mingil põhjusel võimalik olnud teha. Maja taga mängisime küll vibra ja vahel tagusime palli ka kellegi rõdule või aknasse, mistõttu meil maja taga jalka mängimine keelati kähku ära 😀 Koolis tegime rohkem kergejõustikku ja nii ta läks. Kaks aastat tagasi tekkis järsku võimalus naiste jalgpallitrenni minna, mis alguses tundus hirmus (sest et ma ei oska ju üldse ja äkki teised on nii head ja mida elevant arvab?! 😀 ) aga täna ei kujuta ma oma elu ilma selle tiimi ja nende inimesteta ettegi. Kogu see kamp on nii äge, ma olen saanud palju uusi sõpru ja iga kohtumine (loe: trenn) on nii meeleolukas ja lõbus, et mõistlik oleks isegi tihemini kokku saada, et trenni lihtsalt maha ei lobiseks ja ei naeraks 😀 Mul on kohati treeneritest isegi kahju, kes annavad endast parima, et meid tehnilisemaks, tugevamaks, targemaks ja osavamaks õpetada, kuid meie lobiseme ja teeme lolli nalja juhendamise ajal, nii et iga asja peab mitu korda seletama 😀 Samas, see tundub jälle nii õige 😀

Eelmise aasta jõulupeol lahendas Erle kingituste küsimuse geniaalselt: tavaliste loosipakkide asemel, millest oleks võinud ju tegelikult isegi ilusa küünla, lõhnava seebi või uued põlvikud 😀 saada, loosisime välja tegevused, mida lubasime järgmise aasta jooksul koos teha. Näiteks “läheme kinno, läheme jalgrattamatkale jne”. Ma vist olin just mingilt matkalt tulnud ja ei osanudki esimese hooga midagi muud lubada kui et “läheme koos matkama”, mille tõmbas endale Merlin. Eks ta ise ilmselt ahastas korra, aga mis sa teed noh 😀

Kui servast neid lubadusi täitma hakati, kes mudajooksul, kes rattamatkal, siis hakkas mind ka see Merlini matkale viimine üha rohkem kummitama. Teda tundes ei saanud see mingi lihtne matk olla 😀 Ja kui sotsiaalmeedias jäi silma SUP müraka rent/matk, siis tekkis kohe see äratundmine, et see ongi see! Käisin selle idee kähku Merlin aka TVSile välja ja enne kui ma arugi sain, oli jõulukingitusest ühele saanud pea kogu tiimi väljasõit, kus kahe mürakaga möllas Pirita jõel kokku 15 jalkanaist 😀

Eks ma natuke kahtlustasin ka, et Merkaga ühe SUPi peal olek head ei tähenda. Merike ei jõudnud lauset “Siin võiks ujumispeatuse teha” veel lõpetadagi, kui ta oligi juba vees ja tegigi väga aktiivselt seda ujumispeatust 😀 See on see kui sa SUPi ninas seisad ja Merlin on sul seljataga 😀 Sõitsime jõel asuvalt paadisillalt Lükati sillani, siis Pirita sadama muuli juurest välja merele, tegime ühise pildistamispeatuse pärast mida ma avastasin ennast ka suureks üllatuseks koos aeruga vees ujumas 😀 Aga eks see ilmselt oli üks kingituse osa – piiramatu võimalus kõiki vette lükata 😀

Mida aeg edasi, seda tugevamat tõmmet või sidet veega ma tunnen. Mõni käib energia saamiseks metsas puud kallistamas või mättal istumas, mind laeb kõige paremini looduslik veekogu: meri, järv, jõgi. Bassein ei huvita 😀 Kui mõtlen tagasi Oandu-Ikla matkateel läbitud distantsidele, siis minu lemmikkohad on olnud just need, kus on järved – see annab kohe erilise energia, mida lihtsalt puude vahel kõndimine minuga ei tee.

Samas on mul näiteks mere vastu olnud äärmiselt suur aukartus, äkki isegi hirm. Seda vett on nii palju lihtsalt ja lained hirmutavad mind ka. Ma ei teagi miks – äkki saan just seal eriti selgelt aru, kui väike, tühine ja haavatav ma olen. Samas, miski jälle koguaeg tõmbab sinnapoole. Kas äkki peaks tegelema millegagi, mis oleks veega seotud? Mida?

Eelmisel nädalal läksime Kakumäele purjelaua koolitusele. Kahel nädalal kaks korda, iga kord natuke teooriat ja natuke praktikat. Esimene kord oli tuult natuke (2-3 m/s), aga seda tundus ka jube palju kui see kõik purje tuli ja tõmbama hakkas 😀 Teisel korral läks üldse tuulevaikseks ära, nii et instruktor kutsus meid vannipartideks ja lihtsalt naeris me üle 😀 Jah, olematu tuulega oli veelgi raskem midagi korda saata, aga vaikselt sai keeramist jms ikkagi harjutada. Eile oli siis teine äärmus, kus tuul oli 12-13 m/s ja lahes korralik laine ka peal. Lõpuks siis idekas surfiilm, mida tähistas rannas ca 1000 lohesurfarit 😀 Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et mina küll sinna minna ei julge. Aga ühel hetkel oli ikkagi kalipso seljas ja purjekas nööripidi järel ja oi, siis hakkas juhtuma!

Okei, alguses ei juhtunud suurt midagi peale selle, et püüdsin purje üles tõmmata ja see rebis ennast käest lahti. Mul on täna reaalselt peopesad rakke täis 😀 Aga kui puri üleval, siis natuke sai sõita, kuigi noh, enamik ajast ma pusisin ikka lauaga ja purjega, mis isegi maas olles ennast igatpidi lennutas, sest et no seda tuult ikkagi oli üksjagu. Ja siis ühel hetkel kui ma seal täiega pusisin ja saamatu olin, lendas lohega mööda vana koolivend Lauri, kes hüüdis tervituseks või siis oli lihtsalt ehmunud mind nähes “Anneli?!” 😀 Haha! VPG in da haus! Seda ei osanud küll ette näha 😀

Aga põnevaks läks siis kui instruktor õpetas kaldastarti. See on lihtsam kui purje veest lahti vinnamine, eriti suure purje või tuule korral, nii me seal seda siis harjutasime. Suur oli mu üllatus, kui lauale astudes hakkasingi kohe suure hooga sõitma, ikka nii et pool lauda veest väljas, vett pritsis ja lained lisasid ägedust veel juurde. Endale tundus, et krüssasin täiega, muidu poleks ilmselt poolde Tabasallu välja jõudnudki, tagasitee oli igatahes küll liiga pikk 😀 Paar korda õnnestus veel täitsa pikk ja äge liug teha, nii et ikka täitsa tore oli 🙂 Ühel hetkel kui tagasi kahlasin läbi vee, käis laud ka tuule toel uperkuuti, nii et pöial vist käis veidi pahast. Pöidlaküüs küll käis, nii et sealt alt hakkas kohe räigelt verd merre voolama. Minu esimene mõte oli, et nüüd tulevad haid ja söövad mu ära. Ilmselgelt olen vaimselt valmis surfar 😀

Homme on viimane koolituspäev ja mu telefonis olev tuuleäpp 😀 ütleb, et tuleb selline mõõdukas 7 m/s maatuul. Tea, kas meid sellega vette lastakse, kuigi purjelaua puhul ei ole see nii ohtlik ilmselt kui lohe puhul. Aga kui ma reedeks tagasi ei ole, siis ilmselt olen Naissaarel või kuskil 😀

Ja edasi ma ei teagi, mis saab. Kuidas see mu ellu mahub? See ei ole lihtne nagu jooksma minek, milleks on vaja lihtsalt toss jalga tõmmata ja minna. Siin on vaja õiget tuult, õiget kohta, õiget varustust… Aga kuidagi võiks mahtuda, sest tunne on hea ja õige. Ja see tunne, mis mul eile õhtul koju sõites oli, see oli lihtsalt mega! Saan aru, miks surfarid on (vähemalt filmides) alati sellised muretud ja rõõmsad tüübid, sest et noh, pärast sellist mahalaadimist ja energialaksu sa ei saagi lihtsalt kuri või paha olla. Kõigil võiks olla selline tegevus, mis ei lase neil kuri või paha olla. Küll siis oleks tore ja vahva kõik 😀

Raju Rakvere

Nagu president Kersti oma jooksueelses kõnes tabavalt ütles: Rakveres on kõik kerge vimkaga. Kui on tantsupidu, siis on meestele; kui on laulupidu, siis on punk ja kui on jooks, siis öösel. Igal juhul 10 punkti omanäoliste ürituste väljamõtlemise ja  turundamise eest.

Ööjooks on tõenäoliselt üks populaarsemaid rahvajookse Eestis. Mul ei ole statistilisi andmeid, aga tunne on selline, kasvõi enda sotsiaalmeediat jälgides või siis selle järgi kui palju tuttavaid ma oma silmaga enne starti nägin. Ja rahvast oli ju meeletult ja tõenäosus kedagi näha või ära tunda pigem kasin. Osalejate arvuga lööb seda üritust kindlasti Tallinna Maraton, mis on kui jooksjate laulupidu, kus iga endast lugupidav rahvasportlane peab kohal olema. Ja tõenäoliselt on ka, sest et need numbrid on ikka eriti rajud. Ja eriti lahe on ka see,et noortele on oma 5km distants tehtud, mis aitab jooksukultuuri järjepidevusele kindlasti kaasa.

Aga kui nüüd tagasi Rakverre tulla :D, siis tegelikult jooksin ma seal alles teist korda, kuigi stardinimekirjas olen olnud tõenäoliselt 5-6 korda kindlasti. Seekord kõik klappis, polnud haige ega vigastatud ega midagi, ja nii leidsingi end 10 km stardist koos tuhandete teiste jooksjatega ja muuhulgas ka klassiõe Sillega, kellega õnnestus täiesti juhustlikult kohtuda ja pikemalt juttugi ajada 🙂 Erinevalt Sillest ei olnud mul isikliku rekordi plaani või üleüldse ettekujutust, mis mu lõppresultaat ja/või jooksuvorm üldse võiks olla, kuna khm.. jalgpallivigastused..khm 😀 Aga nagu ma kuskilt jube head tsitaati lugesin: celebrate finishing lines, not finishing times ehk et rõõm jooksmisest ennekõike ja nii ma koos Markoga starti läksingi.

Kuna Marko enda pulsikell on juba mõnda aega paranduses, siis polnud vaesekesel muud varianti, kui minu antud tempot usaldada ja hoida, kui minuga koos joosta tahtis. Mitte et tempo talle ülejõu oleks käinud, seda mitte. Lihtsalt see paar päeva enne küsitud küsimus “Kas me jookseme ka alla tunni vä?” tekitas minus teatava kohustuse jalad kõhu alt välja võtta ja andis aimu, mis tema mõttes mõlkus. Markole ma küll midagi ei öelnud, kuid mõtlesin endamisi, et vaatan kuidas tunne on ja tegelikult miks mitte. Mis see siis ära ei ole eks 😀 Kuigi trennides sellise kiirusega ma kindlasti ei jookse.

No ja see algus oli ikka raske. Kuskil paarisaja meetri pealt tekkis mul täielik ahastus, et siin ei olegi võimalik joosta, kuna inimesi on lihtsalt liiga palju ja vabandust väljenduse pärast, aga kõik töllerdavad jalus 😀 Eks ma ilmselt ise töllerdasin ka nii mõnelgi ees, seepärast peakski korraldaja järgmistel aastatel kindlasti tegema mingisugusegi sorteerimise/lahterdamise nii suure osavõtjate arvu juures. Piisab kui registreerimisel igaüks prognoosib oma lõpuaega ja selle põhjal saab juba enam-vähem stardigrupid moodustada. See tagab ka suurema rõõmu jooksust osavõtust, sest see, kes tahab rahulikult kulgeda, saabki startida rivi keskelt/tagumisest otsast. Kes tahab minna rekordit jooksma, see saab ka võimaluse seda teha, endaga samal tasemel jooksjatega mõõtu võttes. Tundub ju loogiline? Seekord oli küll nii, et juba tund aega varem olid inimesed stardikoridoris valmis ja ma olen täiesti kindel, et need samad inimesed tulid meile juba esimese kolme kilomeetri peal selg ees vastu, vedas kui kopsud paelaga järel ei lohisenud.

Esimese kilomeetri aeg koos kõiksugu hüpete, põigete ja Miki Hiire kostüümis inimese eest põgenemisega oli 6:17. Siis mõtlesin, et davai – ruumi siia juurde ei teki, tulebki lihtsalt tuimalt mööda joosta. Ja nii me läksime. Teadsin, et 5:45 peaks olema selline suht safe tempo, millega alla tunni ära tulla, nii et kontrollisin aeg-ajalt kella ja enam-vähem sellise tempoga ka läksime. Raskeks läks korraks kuskil 5-6 kilomeetri kandis, kus Jaama tänaval tundus olevat pikemat sorti lauge tõus ja kell näitas ajaks ca 6min/km. Mõtlesin sel hetkel, et no kas tõesti?! Sealt edasi läks aga jälle kergeks, kuigi rada oli ootamatult mägine 🙂

Kõige lahedam meeleolupunkt oli teatri pargis, kus Tapa Linnaorkester ergastavat muusikat mängis ja muidu oli ka täitsa tore mööda Rakvere tänavaid kulgeda. Suurt midagi küll ei näinud, sest et pime oli 😀 Aga rahvast oli palju, jooksjaid veel rohkem ja see oli äge! Enne Pikale tänavale jõudmist jäime silma sõpradele, kelle ergutused tuju veelgi paremaks tegid, ca 8 kilomeetril nägin oma vanemaid (isa mind küll mitte, kuigi lehvitasin peaaegu käe otsast 😀 ) ning lõpusirgel olid taas Indrek ja Raidi kaasa ergutamas. Vahepeal olin sunnitud Markot korrale kutsuma, kui tempo 5min/km läks – see tundus sel hetkel too much, aga üldiselt suutsime ilusti tõusvas tempos ja hea tundega joosta. Minu netoajaks jäi ilus ja meeldejääv 56:56, Marko suutis mingil moel mind ühe sekundiga edestada. Nii palju siis härrasmehelikkusest. Keskmine kilomeetri aeg 5:43, kiireim kilomeeter 5:23. Võib öelda, et oli hea ühtlases tempos jooks.

Lõpuajast olulisemakski pean aga mõnusat enesetunnet, millega õnnestus jooks läbida: kuigi jah, pulss oli punases, siis jalad olid väga tublid ja kerged ning oleks veelgi jooksnud. Järgmisel päeval ei andnud küll ükski koht aimu nagu oleks eelmisel päeval ennastunustavalt jooksnud, kuigi jalkamängus sellist pikka teravust ja töötegemislusti jalgades ikkagi ei olnud 🙂

Mingis meeltesegadushoos panin end vist üle-eelmisel nädalal kirja ka ümber Ülemiste järve jooksule, mis on juba sel laupäeval, ei teagi, kas osaliselt või täielikult maastikul ja 13,8 km. Midagi täiesti uut 🙂 Loodetavasti on nii palju oidu peas, et ei lähe Ööjooksu eufoorias lambist sama tempoga jooksma. Ennekõike on tähtis ikkagi jooksurõõm 🙂

Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Madness!

Kui me laupäeval Markoga Keilasse hakkasime jõudma, siis nentisin positiivselt, et “oh, siin on suisa jahe – 28 kraadi! 😀 ” lisaks paistis silma tugev tuul, mis minu ettekujutluses pidi jahutavalt mõjuma. Kui ma autoukse lahti tegin ja reaalselt vastu kõrbeõhku põrkusin, kus hingata polnud mitte midagi, siis muidugi muutsin meelt. Selline tunne nagu oleks keegi sauna ventilaatori kaasa võtnud. Proovige, see ei ole jahutav 😀

Veidi männi varjus kükitamist ja jooksuplaani paika panemist ning juba oligi aeg starti minna. Alustasime Kristiga teisest stardigrupist, kuhu ma nibin-nabin jõudsin, kuna jätsin strateegilise vetsuskäimise kuidagi liiga hilisele hetkel 😀 Aga see selleks. Jõudsin Kristi juurde, õnneks olid nad Indrekuga mulle ühe kartulikoti reserveerinud, kuhu ma kohe sisse pugesin (hirmus kitsas oli) ja stardipaugu peale hakkasime ülesmäge hüppama. Jep, ülesmäge, kaks jalga kotis, ühe silmaga jalge ette vaadates, teise silmaga piiludes, millal kotist juba välja võib tulla 😀 “Mäe otsas” juba võiski, siis mäest alla tagasi ja üle mingisuguse kaldtee, mis üle auto oli ehitatud. See oli juba selline, kus päris viimaseks sammuks oli hea, kui sõber käe ulatab ja sellega läks ka hästi. Siis edasi läks kuidagi nii, et kohe kiirelt kaldteelt alla, uuesti mäest üles, siis mäest alla, liivakott kukile, mäest üles tagasi, siis mäest uuesti alla, liivakott maha, liiva peal võrgu alt läbi ja siis uuesti mäest üles, mäest alla ja mingite kaablirullide peale turnima. Selle aja peale oli umbes 800m läbitud ja pulss sama punane kui mu pluus ja nägu 😀 OMG!

Edasi läheb juba natuke häguseks 😀 aga päris kindlasti hüppasime kuskile külma vette, ronisime üle rehvide, üle merekonteineri, jooksime risu sees metsas ja kaapisime end neljakäpukil paekiviklibu peal liivamäkke. Kindlasti tassisime veel liivakotti mäest üles ja alla, hüppasime üle kujuteldava lõkke (lõkke tegemise keeld ju!), roomasime läbi muda, okastraadi alt üles mäkke, tassisime rehvi, ronisime mööda võrku ja köisi ja.. kas ma unustasin midagi? Ilmselt oli seal veel rehve ja kaldteid, mida mööda ronida 😀 Liugu lasime ka ja mingist kohutavalt kõrgest Red Bulli tornist saime ka kõrvalise abi najal üles. Huvitav, ikkagi mul on tunne, et midagi unustasin 😀

Kokkuvõttes mahtus 4km peale vist suisa 25 takistust, mis pani keha ja vaimu korralikult proovile, aga mis peamine – hullult fun oli. Tõenäoliselt saab olla veel rohkem fun kui füüsiline vorm on parem ja saab tõesti nautida neid takistusi, mitte kuulata enda marutõbise kähriku laadset hingeldamist 😀 Aga no päeva lõpuks läheb see meelest ära ja ma teeks seda hullumeelsust veel. Lihtsalt mitte kohe 😀 Ja no rajal oli meil erakordselt hea meel selle üle, et olime valinud ikkagi ainult ühe ringi ja 4km, mitte kahte nagu Indrek 😀 Aga kuuldavasti jäi temagi ellu 😀

Tossud ja sokid läksid isegi pesus puhtaks, särk on selline so-so hetkel, aga ehk saab veel asja. Püksid pidin ära viskama, kuna üks okastraat hammustas augu sisse 😀

 

Ootamatu Osmussaar

Meil on kuidagi nii hästi läinud, et Ailet on võtnud enda peale suviste saarematkade organiseerimise. Ja kui sinu eest kõik ära mõeldakse ja tehakse, siis on ju väga lihtne oma moonakott võtta ja lihtsalt kaasa minna 🙂 Seekord tuli see reis kuidagi eriti kiirelt pärast Horvaatiat peale ja ma ei olnud üldse kursis, kuhu me läheme. Mis Osmussaar? Mis Dirhami sadam? Kuskohas? Mul polnud aimugi, kuhu me läheme! 😀 Seda suurem oli mu üllatus ja vaimustus, kui Osmussaar meie ees udust lahti rullus. Sõna otseses mõttes.

Laupäev oli tõepoolest väga udune päev ja nii me kella 12 paiku Dirhami sadamast Arabellaga startisime. Sõiduaeg ca 45-60 minutit (jällegi, mul polnud õrna aimu ka selle kohta 😀 ) ja konkreetselt udu sees. Aga milline imeline udu see oli! Tuult praktiliselt ei olnudki, vaid kohati oli veepinnal kerge tuulevirvendus. Ja seal, kus sedagi polnud, oeh.. 🙂 Seda ei saa pildistada ja seda ei saa kirjeldada. See, kuidas meri on justkui siid, mis vaikselt hingab (lainetus oleks selle kohta öelda suisa vägivaldne!), kuidas veepinnast saab sujuvalt udu ja udust sujuvalt taevas ja see kõik kokku on nii mõnus siidine ja pehme kombo, nii et lihtsalt unustad end sinna sisse vaatama ja unelema. Või siis on asi lihtsalt selles, et vesi on täiega minu element. Mõni käib end laadimas metsas, minu superpower on vesi.

Osmussaarele soovitati minna giidiga ja oi kui hea mõte see oli. Parim giid ever, kellega ma kunagi tuuritanud olen! Mis teeb koha huvitavaks? Eks ikka lood. Ja neid ta oskas ja teadis rääkida. Ja mitte nii, et teemad on ette antud ja pähe õpitud, vaid kõik see oli (või vähemalt tundus) orgaaniline ja väga loomulik ning näha oli, et tegemist on inimesega, kes fännab oma tööd ja seda saart. Nii et kui keegi kunagi tahab hea giidiga matkata, siis soovitan väga soojalt Moonikat.

Osmussaar on selline päris pisike saar, ühest otsast teise on ca 5km ja meil tuli kogu matka pikkuseks 11 km. Kogu päeva jooksul oli merepiiril kerge udu ja see kuidagi sobis väga hästi – lisas saarele mõnusalt müstilist hõngu. Täiesti uskumatu, et nii pisikesel saarel on nii palju erinevaid huvitavaid asju koos. Näiteks pankrannik, suured fossiilid (okei, mitte krokodillisuurused, aga mitte ka kullesed), kadakased karjamaad ja puude vahel vabalt kepsutavad lambad, “krokodillikasvatus”, II maailmasõja pärandina jäänud patareid ja palju muud. Näiteks saime teada, et Osmussaare lähedal mere põhjas on Eesti territooriumi suurim – Neugrundi meteoriidikraater – mis on tekkinud ca 1km läbimõõduse meteoriidi kukkumise tagajärjel. Kusjuures see avastati alles 1990ndatel. Nagu eile ju! 😀 Selle sama kokkupõrke tagajärjel on saarel ka kuulsad bretša kivid, mis erinevad tavalistest kividest selle poolest, et koosnevad paljudest väikestest kividest, mis on omavahel kõrgel kuumusel kokku sulandunud.

Veel kuulsime põneva loo, kuidas I maailmasõja ajal sakslaste SMS Magdeburg Osmussaare lähedal paksu uduga madalikule sõitis, kuidas Paldiskisse selle kohta teade saadeti ning olukorda läks lahendama kaks Vene sõjalaeva, kes mõlemad arvasid, et nad üksi selle teate said, läbi udu üksteist märkasid ja sakslaste laevaks pidasid ning seejärel tükk aega omavahel madistasid, enne kui aru said, et päris õige see asi ei ole 😀 Kõlab natuke nagu klišee 😀 Selle väikse viivituse tulemusena said enamik sakslastest plehku, küll aga saadi laevalt kätte sakslaste koodiraamat ja merekaardid, mis oluliselt lihtsustas inglaste võitlust nendega I maailmasõja merelahingutes. Jah, Churchill lõi rõõmust käsi kokku tänu sellele, mis juhtus Osmussaarel 🙂

Veel üks sõjaalalooliselt fun fact, kui nii öelda võib, on see, et Schleswig-Holstein, millelt tulistati II maailma esimesed lasud Poola suunas, lasti pärast kasutuskõlbmatuks muutumist põhja “siin samas” Neugrundi meteoriidikraatris ning seda kasutati tükk aega sihtmärgina laskeharjutustes. No ma ei tea, kas saab üks pisike saar olla veel põnevamate lugudega?

Itaalia 2017

Vaatasin terve eelmise suve erinevaid lennupakkumisi ja ei suutnud otsustada, kuhu minna tahaks. See, et kuskile tuleb minna, oli aga selge 🙂 Hakkasin siis sihtkohtade kaupa kaardi pealt vaatama, et mis sinna lähedale jääb ja mida teha oleks. Kui Napoli kaardilt üles leidsin, siis oli selge, et just sinna ongi vaja minna. Põhjusteks Vesuuv, Pompei, Sorrento, Amalfi.. Sekundiga olin müüdud! Marko ei vaielnud ka vastu ja mõttest saigi plaan.

21. oktoober – matkapäev

Äratuskell käib 5.30, kiire kohv ja hommikusöök ning 6:20 helistab juba ette tellitud taksojuht, et ega me juhuslikult magama pole jäänud. 7.00 väljub Lux Express Riiga. Kuna reisime seekord ilma lasteta, siis saame endale lubada rohkem matku ja seiklusi (loe: vahvaid ebamugavus 😀 ), kui koos lastega jaksaks ette võtta. Buss on täis, istmed on mugavad, jalaruumi on palju ja seljatoed käivad isegi alla. Sõit kestab 4,5h, millest ca 1h magan mugavalt maha. Võib öelda, et on ideaalne talvehommik: taevas on pilvitu, päike eredalt munakollane, heinamaa kohal udu, kõik veel roheline krõmpsuvalt härmas ning taamal seisavad paar kitse. Mida sa veel soovid?

Riia bussijaamas tuleb esimene ümberistumine. Lux Expressil on korraldatud transfeer lennujaama ja piletile on isegi joonistatud, kuhu selleks minema peab. Millest piletilt otseselt aru ei saa, on see, et tegemist on tavaliste taksodega. “Green taxi” ütleb dispetšer. Esimene Green Taxi taksojuht, kes kohtumispaika jõuab, ei tea diilist midagi. Või siis lihtsalt ei saa aru, sest taksojuht nr 2 teab väga hästi, milleks ta sinna saadetud on ja viib meid kiirelt lennujaama.

Riia lennujaamas ootame paar tundi. Sööme muffini, joome huvitavat kohvi, mille nime ei suuda enam meenutada ja hängime niisama ringi. Ega seal midagi väga teha polegi. Enne äralendu Milanosse lubame endale ühe Lätis valmistatud kirsiõlle. Maitseb rohkem nagu kali, olen paremat saanud, ka Lätimaalt.

Ma ei tea, mis värk nende lennukitega on, aga kipun ära vajuma kohe kui lennuki mootoreid vähe rohkem käima pannakse ja ruleerima hakatakse. Ärkan eneselegi ootamatult hetkel kui lennuk stardikiirendust alustab. Äkki olen ajaga arenenud selliseks magajaks, et kui uni on, siis magan, sõltumata ajast või kohast. See vajab veel testimist. Fun fact: minu kõrval istuv noormees aevastab lennu alguses kaks korda. Ülejäänud lennu aja luristab hoolega nina. Huvitav, millal ma nii kaugele arenen, et sellises situatsioonis taskurätikut pakkuma hakkan? 😀 Seekord otsustan sellest probleemist üle olla – jah, magades 😀 Kahest ja poolest tunnist, mis lennuk õhus on magan ma ca poole. Ülejäänud aja loen ajakirja ja imetlen Alpe.

Ma ei ole kunagi olnud see, kes lennukiaknast pilte teeb, aga seekord ei suuda vastu panna – see on lihtsalt nii imeliselt võimas, et otsustasin killukese mälestuseks kaasa võtta. Need lumised mäetipud, mägikülad, mägiteed, salajased mägijärved ning lumesula veerennid mäenõlvadel. Igas orus külake, udu või pilved mägede vahel ja orgudes. Kaljumäed nii kaugele kui silm ulatub. Võimas. Ja sina oma väikses lennukikökatsis – kuivõrd pisike ja mööduv nähtus nende ajatute hiiglaste jaoks.

Matkapäev hakkab lõpule jõudma, kui õhtul ca 22 paiku Napolis oma esimese ööbimiskoha ukse taga peatume. Alguses ei saagi täpselt aru, kas see on ikka õige koht, kuhu taksojuht meid maha pannud on. Uks on megasuur ja massiivne ning ilmselgelt lukus. Pärast koodile helistamist käib klõps ja uks annab järele. Sellegipoolest peab korralikult jõudu rakendama, et end sealt sisse pressida. Huvitav, palju selline jurakas kaaluda võib?

Esimesest uksemassiivist sissepääs on alles esimene hämming. Leiame end sisehoovist, kus hämmar jätkub. Otse ees asuva maja 3.korruse rõdule on tõmmatud lipp, kuhu peale on joonistatud meie hotelli nimi. Okei. Ega booking.com 9.0 reiting ilma asjata ole antud, eks 🙂 Astume majja sisse ning vahime tõtt liftiga, mis on ilmselt kuskilt aastast 1800 😀 Jah, sellist vaatepilti me oleme just alles Hispaanias näinud, aga ikkagi! Lifti me ei kasuta, kuna esmane info ütles, et retseptsioon on 1.korrusel. Väike kahtlus hakkab hinge tulema, kui meie lugemise järgi 1.korrusel on pime ning suured aknad avanevad pimeda sisehoovi poole. Teine korrus on analoogne. Kolmandal korrusel põleb tuluke ning infotahvel ütleb, et oled jõudnud 1.korrusele 😀 Hea vist, et niigi läks! 😀 Viskame pagasi kiirelt tuppa ja läheme öist Napolit avastama.

Napoli on täielik peldik!

See on esimene mõte, mis peast läbi käib, kui kõnnime ümber ja läbi prügi, mida on nii üleajavate prügikastide ümbruses kui ka igal pool mujal. Autod ja rollerid sõidavad inimeste seas kitsastel tänavatel ja liikluseeskirjad tunduvad olevat soovituslikku laadi. Tunne on selline, nagu oleks sattunud kuskile Ladina-Ameerikasse, mitte ei uitaks ringi Euroopas. Jalutame mööda põhitänavat ning mööda street-food tänavat, mis on paksult täis friteeritud õli ja sellest väljavõetud produktide lõhna. Haarame kaasa paar näksi ja Itaalias kohustusliku pudeli veini ning naaseme hotellituppa järgmiseks päevaks välja puhkama.

22.oktoober – Duomo di Napoli ja äikesetorm

Hommikusöök hotellis tekitab omajagu elevust kui valik on tavapärasest tunduvalt saiasem ja pisut vist ka kesisem. Üritan saia röstida, aga loobun, kui tädi leti taga ütleb naerusuiselt juba kolmandat korda “No!” 😀 No hea küll. Panen siis niisama salaami ja juustu saiale peale. Kusjuures juustuviil on vähemalt sama paks kui sai… 😀

Check out, seljakott selga, käsikohver sangapidi järele ning päevaks linna avastama. “Pane kaart käest ära, sa näed välja nagu turist,” tahab Marko mulle öelda, aga vaatab siis meie kohvreid ja ei ütle midagi 😀 Mida see üks turistikaart siin ikka muudab. Liigume alguses samal marsruudil, mis eelmisel õhtul. Duomo di Napoli ees on ilmselt tavapärane rahvahulk ja kuigi kirikud ei ole minu isiklik kirg, siis otsustame, et piilume vähemalt sisse, mis seal siis nii erilist on. Eriline on see, et on pühapäev ja parasjagu on käimas jumalateenistus või mingi muu pühalik protsess. Kirik on rahvast täis, kes oma pinkide ees parasjagu seisavad ja kuulavad, mida boss räägib.

Tardun täielikult. Ma pole ristitud, pole usklik selle traditsioonilises tähenduses, aga pühakojad tekitavad aukartust. Ühtäkki oled kõige ilusamas toomkirikus, mida eales näinud oled, kus reaalselt ka toimetavad valgetes rüüdes papid, küünlad põlevad ja tossavad laval ning päris koor laulab päris kirikulaule. Ja sina oled seal oma sandaalides, seljakott seljas ja reisikohver näpu otsas ning üritad võimalikult vähe kära teha. Seda jama on raske kommenteerida 🙂

Käime kiriku risti-põiki läbi ning külastame ka tasulist osa, kus mosaiigid on “kindlasti palju ägedamad kui Roomas” 🙂 Pildistame ja filmime, kuid kogu selle aja tunnen, kuidas mul on pulss laes ja rõhuv tunne sees. Aukartus on meeletu. Mõtlen eelmise päeva Alpidele ja tõmban mõttes paralleeli. Aukartus ja imetlus on mõlemal juhul elust suurem, tunne või tõdemus tuleb aga erinevatest kohtadest. Igal juhul on see planeerimata kirikukülastus väga liigutav ja meeldejääv. Lisaks muudele imelistele maalidele, kaunistustele ja nikerdustele, jäid väga eredalt meelde sammastel olnud pildiraamid, mille seest olulised kirikutegelased justkui välja nõjatusid. Väga äge!

Pärast kirikut võtame suuna mere poole. Üle munakivide on kohati üsna vaevaline oma kohvrit vedada 😀 aga sihtmärk on silme ees ja minna tuleb. Oleme pühapäeva planeerinud ainsaks nö linnapäevaks ning kella 17ks broneerinud rendiauto, et linnast ära sõita. Kuni selle ajani tuleb siis aega parajaks teha.

Merepiirile jõudes tekib automaatselt meie ümber rohkem õhku – seda nii kaudselt kui otseselt. Meretuul on värske ja tunduvalt parem kui friteeritud õli lõhn, mis meid seni saatnud on. Tänavad on laiemad, inimestel on rohkem ruumi ja keegi ei rüsele. Kõlab juba nagu puhkus. Merekindluse juures võtame aja maha, naudime täidetud pitsat ja ootamatult teravat päikest, mis pilve tagant välja tuleb. Ja siis autole järgi!

Autoks tellime Itaaliasse Fiat Panda 😀 sest et kus mujal sa sellisega ikka sõita saad, pealegi pidid kõik pandad nunnud olema. Kätte antakse meile aga hoopis Peugeot 208, mis veidi tekitab pettumust, aga eks nende rentimistega nii ongi. Kui me oma väikse nunnu Peugeot’ga läbi vahepeal kohale saabunud äikesetormi Vesuuvi poole sõidame, selgub,et auto käitub kuidagi kummaliselt. Võib-olla nagu itaallane? 😀 Küll rakendub vihmasel teel veojõukontroll, et auto libisema ei hakkaks; küll sõidab ikkagi sinna, kuhu ise tahab, nii  et rooli keeramisest palju tolku ei ole. Hea küll, pole ka päris tavapärane vihmasabin. Maanteel sõidavad kõik ohutuledega 100 alas 50ga. Sadu on väga tugev ja nähtavus kohati olematu, nii et kaasliiklejate ohutuled ongi kõige selgemaks orientiiriks, kuhu suunda hoidma peaks. Kui külavaheteedele maha keerame, ei taha Peugeot ühest järsemast künkast üles minna. Jah, selge kiht vett voolab meile sealt vastu, kuid ikkagi?! Peugeot läheb lõpuks 1.käiguga, gaas põhjas, künkast üles. Umbes nagu minu Opelipunn talvel libedaga 😀

Kui oma ööbimiskoha lähedusse jõuame, on vihm mõnevõrra väiksemaks jäänud, kuid kogu see vihm, mis mäe kohal on maha sadanud, otsib nüüd mööda kitsaid tänavaid võimalust “koju” jõuda. Lühikese ajaga on kitsad mägiteed muutunud mäslevateks mägijõgedeks, mida mööda pahiseb alla uskumatu kogus vett koos kivide, tühjade pudelite, lillepottide ja ilmselt nii mõnegi muu vajaliku esemega. Sellist looduse jõudemonstratsiooni näen esmakordselt. Õhtusöögi sööme küll naaberkülas, kui õhtul toas naudime taaskord kohalikku veini. Seekordse pani meile tänutäheks kaasa esimene hotell. Nüüd saan aru küll, kust see 9.0 hinne tuleb 🙂

23. oktoober – Herkulaneum ja Sorrento

Ka öösel sajab äikesevihma ning hommikul on taevas veel pilvine. Hommikusöögi meisterdame endale olemasolevatest asjadest ise (self-catering) ning oleme kõige rohkem elevuses toolipatjadest, mis peale istudes käituvad nagu peerukotid 😀 Mõned naljad ei lähe iial moest! 😀 Maksame arve, soetame kaasa ühe peremehe meisterdatud veini, sest et otse loomulikult on tal ju oma veinitööstus, ning keerame autonina Vesuuvi poole. Niipea kui vulkaan nähtavale ilmub, on selge, et tipp on tugevalt pilvekihi sees ning sinna pole mõtet kohe minna. Teeme plaani kiirelt ümber ning suundume kohta nimega Herkulaneum – asulasse, mis 79. aasta vulkaanipurske tagajärjel hävines, kuid mis mingil põhjusel pole vähemalt meie kandis nii tuntud ja teatud kui Pompei. Pärast saan ka teada, miks 😀 Kohapealne giid teatab meile muidugi kohe, et “Kõik on palju parem ja ilusam kui Pompeis” ja eks ta selle eest palka saabki. Otsustame tuha alt välja kaevatud varemeis omal käel ringi vaadata ja loobume giidi teenustest. Kui me esimese asjana ennast hoopis suveniiripoodi unustame ja pärast hoovihma eest peitudes kohviautomaatide juures aega parajaks teeme, oleme selle valiku üle eriti rõõmsad.

Herkulaneum on parajalt suurel maa-alal väljakaevatud/taastatud linn, mille itaallased ise esialgu veidi pekki peerasid, kuid nüüd on ameeriklased, britid ja kes kõik veel neile appi tulnud seda ajalugu säilitama. Vaadata on seal üksjagu ja ehk taasavatakse ka vahepeal suletud olnud sektsioone. Kohati on vanad seinamaalid ja -mosaiigid ikka väga selgelt ja hästi säilinud, kohati aga pole mitte kui midagi järel. Kõige rohkem elevust tekitab üks puidust uksepiit, mis on küll täiesti söestunud, kuid endiselt oma kohal. Kõike kriipim koht on võlvialuste rida küla (linna?) servas, kus igas võlvialuses on hunnik skelette: terveid, katkiseid, täiskasvanute, laste… Ei tea, kas nad põgenesid sinna purske eest, kus püroklastiline voog nad silmapilkselt tappis või siis on need skeletid kõik lihtsalt efekti saavutamiseks ühte kohta kokku kogutud. Selge see, et Vesuuv nende elu väga järsult lõpetas.

Pärast linnaga tutvumist on aeg sealmaal, et võiks lõunat süüa. Tripadvisor aitab, kuid satume ootamatult hoopis ühte teise kohta, mis asub samuti mere ääres ning värskeid mereande pakub. Nii head ja suus sulavat risotot pole ma veel kuskil mujal saanud! 🙂

Kõhud head-paremat täis, heidame pilgu taas Vesuuvi poole ning kuna taevas on selgemast selgem, otsustame uuesti proovida. Sõidame ca pool tundi mägiteedel, saatjateks aeg-ajalt avanevad vaated Napolile ja merelahele. Juba see sõit ja vaated on rohkem kui oodata oleks osanud. Tipus on muidugi külm, kõigest 10 kraadi ja kerge värin tuleb sisse. Paraku selgub, et oleme oma plaanidega taas veidi puusse pannud 😀 kuna park on lahti 16ni, meie saabume aga kell 17. Viimased matkajad küll veel naasevad matkarajalt, kuid meid enam tõusule ei lasta. Pole midagi parata – kui ei jaga pea, siis peavad jagama jalad ning tuleb Vesuuvi vallutamist veel kolmandat korda proovida. Mingit erilist pettumist tunda ei jõua, sest õhtu on selge ja imeilus ning vaated võtavad valu ära 😀 Jätkame plaaniga – Ees ootab Sorrento!

Lookleme koos teiste autodega mööda kitsaid teid ning tundub, et veidi nagu istume isegi ummikus. Ühes kohas tõmbame tee serva, et pildistada. Turist võib! Seekordne hotell on nelja tärniga ning üle lahe vaatega Vesuuvile. Vastuvõtutädi ütleb, et tegi meie 66€ standard toale tasuta upgrade’i ning kui pärast küsime, kas sama hinnaga saaks samasse tuppa veel teisekski ööks jääda, siis saame kiirelt jaatava vastuse. Madalhooaja ja spontaanse reisimise eelised 🙂

Hotellist käib kord tunnis transfeerbuss alla Sorrentosse, mis tundub igati hea plaan, et ilma autota ümbrust avastada, nii et hakkame seda bussi kohe hoolega kasutama. Kõnnime mööda Sorrento vanalinna (vist), astume sisse pisikestesse poekestesse ning uurime kaupa. Kuna on megatuuline, siis soetan endale ühe mõnusa salli. Lisaks ostame lipsu, päikesekuivatatud tomateid (ilma õlita), mingit kohalikku maiust ning ekspressveini. Midagi on justkui aga veel täielikust Itaalia-kogemusest puudu. Puudu on veinikohviku kogemus. Uitame edasi ning märkame peagi silti “winebar“, kust kostab kellegi laulmist. “Veinikaraoke?” mõtleme ja jääme uudistama.

Tellime klaasi kohalikku veini ning veidi suupisteid. Klaasid täidetakse servani ning kohalike farmerite toodang on täitsa hea. Vahepeal selgub, et karaoke-tädi on hoopis õhtune esineja, kes fono taustaga erinevaid klassikuid esitab ja vahepeal natuke staaritseb ka kui annab teada, et “seda lugu ma küll ei laula!” ja ootab järgmist tausta 😀

Kui oleme lõpuks hotelli tagasi jõudnud, siis otsustame, et proovime ka hotellibaari veini ära. Veidi üllatuslikult on baaris ainult kahte sorti veini: valget ja punast 😀 Meie tellimuse peale täidetakse klaasid taas servani ning chillime fuajees kuni baaris tuled ära kustutatakse. Huvitav on see, et mitte kuskil ei tehta veiniklaasidel vahet nii nagu meil. Nii punane kui valge vein serveeritakse meie reisi jooksul nii hotellides, restodes kui ka igal pool mujal täpselt ühesugustesse pokaalidesse. Äkki me võiks ka sellega vabamalt võtta?

24. oktoober – Kapri

Hommikul ärgates on vähemalt minul veidi hõre tunne ja iiveldab – pole sellise rikkaliku veinijoomisega harjunud 😀 Kuna meie reisiplaan, nii palju kui meil seda on, on natuke nihkesse läinud, siis otsustame, et nüüd kohe on vaja Kapri saarel ära käia, sest et kuskile mujale see lihtsalt enam ei mahu. Sööme kiire hommikusöögi ja laseme end bussil linna sõidutada. Kõnnime sadamasse ja saamegi piletid 9:40 praamile. Ilm on üle keskmise tuuline ja meri lainetab päris korralikult. Sellest viimasest saan muidugi alles siis aru, kui oma pooletunnist merereisi juba alustanud oleme. Kui Marko naudib seda hüplemist ja kõhust õõnsat tunnet, öeldes et “sellepärast ju lõbustuspargis käiaksegi,” siis mina võiks öelda vastupidi – just sellepärast ma mingitel hulludel asjadel ei käigi 😀

Kui paat esimest korda nina päris kõrgele püsti ajab ja hooga laine põhja prantsatab, kiljuvad ja naeravad vanemad prouad ümberringi nagu oleks pensionipäev kätte jõudnud.

Mina ei naera, sest et mul on süda eelmise õhtu veinist niigi paha 😀 Mõtlen, et kas peaks päästevesti juba eos selga panema, sest erinevalt lennukist võib paadiga merel sõites sellest reaalselt kasugi olla. Kuigi külglainega pöördeid tehes on minupoolne aken vahepeal peaaegu vastu laineharja, otsustan selle päästevestiga veidi siiski oodata. Vanemate prouade palgapäev on ka selleks ajaks enam-vähem lõppenud ning vähemalt pooled neist hingavad paberkotti. Miks, ei tea? 😀 Kui ümberringi keskmisest rohkem köhima hakatakse, jagab meeskond juba ohtralt kõiksugu kile- ja muid kotte laiali. Jah, nüüd tõesti ei kilju enam keegi. Hoian pöialt, et ükski oksendaja seda mulle liiga lähedal ei teeks, äkki veel nakkab. Õnneks mu veab 🙂

Kui esialgne plaan oli Kapril võtta paadituur ümber saare, siis nii palju hädaline olen ma küll, et sellise lainetuse ja 10 korda väiksema avatud paadiga ma merele loksuma pole nõus minema. Sõidame hoopis funicular’iga üles mäkke ja kõnnime vaateid imetledes ringi. Kapri tundub olevat üks igavest bling saareke, kus on väga palju disainerpoode/butiike ning ainult tasulised vaated 😀 sest et kuhu sul ikka seal saare peal minna on? 1€ eest lunastasime pileti aeda, kust avanevad selle päeva parimad vaated.

Tagasi mandrile saame katamaraan-tüüpi alusega ja kuna meri on vahepeal rahunenud, on sõit nii talutav, et osa teekonnast taas kord magan 😀 Hotellis lubame endale selle reisi esimese ja viimase lõunaune, et õhtuks vajalikku energiat koguda. Nimelt on Sorrentosse jõudnud Kaido ja Ailet koos lastega, kes on viimased ei-teagi-mitu-kuud autoga Euroopat avastanud ning nüüd end sobivaks ajaks meie kanti sättinud. Sööme õhtul restoranis pitsasid ning jagame reisiseiklusi, mida neil on selle aja peale muidugi kordades rohkem kogunenud. Etteruttavalt võin öelda, et nemad olid selle reisi esimesed ja viimased eestlased, keda oma teel kohtasime. Sweet!

25. oktoober – Vesuuv ja Pompei

Kuigi eelmisel õhtul on tehtud plaan minna edasi Amalfi rannikut avastama, teeb vaade Vesuuvile hommikusöögilauas ärevaks. Ilm on selge, pilved (kui neid üldse on) on kõrgel – teeme selle Vesuuvi kohe täna ära! Kiire konsultatsioon sõpradega ning peagi sõidame üheskoos kurvilistel mägideedel Vesuuvi vallutama. Jah, päikesepaisteline võib küll olla, kuid taaskord ülimalt tuuline. Kõrgemal on ka temperatuur veidi madal, nii et paneme maksimaalselt riideid selga ja asume vantsima.

Vesuuvi poole minejatele avaneb huvitav äriskeem. Parkla asub matkarajale sissepääsust ehk 3-4km kaugusel ning autoga ülespoole ei lasta (välja arvatud meie teine katsetus, kui Vesuuv nö suletud oli). Parkimine maksab 5€ ning kui oled selle ära maksnud, siis pakutakse sulle võimalust soetada taksosõit piletiputkani. Otsustame seekord oma sammud hoopis täis kõndida ning loobume teenusest. Mäepilet maksab veel 10€ inimese kohta ning lõpuks ometi saame minna vulkaani vallutama.

Tipp tundub kaugel, kuid meil on tugev taganttuul, mis jõudsalt edasi lükkab ning kaunid vaated linnale ja lahesopile teevad matka täitsa mõnusaks. Rada läheb poolenisti ümber kraatri serva nii et kiikame sinna aeg-ajalt hoolega sisse. Diameeter tundub üüratu ja ei suuda isegi ette kujutada, kuidas ja kui palju siit laavat, kive jms välja lendas. Kraatrist ma pilte teha ei oska, seega vaatan pigem alla linna poole ja merele – Kapri paistab ka siit kenasti ära. Peatume viimases kohvikus ning joome kambapeale (miinus lapsed) ära kaasavõetud ekspressveini. Tehtud! Aga mis siin salata – tuul on ebameeldivalt külm ning vaikselt hakkab juba suusamäe tunne tekkima. Pakime end kokku ja asume tagasiteele, mis tänu nüüd juba vastutuulele tundub isegi keerulisem olevat. Täitsa huvitav oleks teada, mis nende iilide tugevus seal olla võis, sest kangest on tunne, et tugevamat tuult ei ole ma oma elus ka kunagi tundnud.

Hoian ühe käega kinni prillidest, et tuul neid eest ei puhuks, teise käega hoian käepidemest, et ma ikka otse allapoole liiguks ja rassin edasi. Seda ei pea vist mainimagi, et tuul vahepeal hinge kinni lööb. Üsna ekstreemne.

Ja keset seda tuulemöllu ning liivamaitset suus rühib inimeste vahel mäest üles Fiat Panda.

Kandilise oleku järgi pakun huupi, et mingi 86 aasta masin, aga väike ja väga tubli kui mööda treppe ja mida iganes Vesuuvi tippu sõidab 😀 Tõmbame kõhud sisse ja laseme masinal meist mööda sõita. Autol on peal kirjad, mis ütlevad, et tegemist on Vesuuvi Presidendiga. Järsku tundub kõik nii loogiline 😀

Selline rassimine, et mäest alla saada 😀 teeb ilmselgelt kõhud tühjaks, aga et Vesuuvi kogemus oleks täiuslik, käime läbi ka Pompeist. Kiire küpsis ja klementiin autos, et õhtusöögini vastu pidada ning juba olemegi kuulsas linnas. Kui Herkulaneumi giid ütles, et neil on kõik palju parem kui Pompeis, siis ega me ei osanud seda muuks kui kohalikuks huumoriks pidada. Samas ega meil sel hetkel ju võrdlusmomenti ei olnud. Pompei lööb mind loetud sekunditega pahviks! Jah, silm tuvastab juba tuttavaid ehitusmustreid ja seinamaalinguid, kuid millised mastaabid! Millised kujud ja skulptuurid! Millised templid ja väljakud, amfiteatrist rääkimata! Kõik on kordades suurem ja võimsam! Nii et kui Herkulaneum võis tollel ajal olla tõesti ehk küla, siis Pompei näeb ka varemetes välja kui kuningriik!

Arvatakse, et linnast võib ca 1/3 olla veel välja kaevamata ja linna servas on ka näha, kuidas mingid majad veel pinnase sisse kaovad. Põnev ja võimas! Meie käime läbi ehk napilt 1/4 hetkel olemasolevatest varemetest kui sedagi. Eks tavalised majad kipuvad korduma, kuid amfiteater, Apollo tempel jms sunnivad pikemalt peatuma. Huvitav on näha, kuidas laiadesse kividesse on vankrirattad omal ajal rööpad sisse sõitnud. Kui pika aja jooksul see juhtuda võis? Leian end korduvalt mõtlemas kooliaegse ajalooõpetaja peale 😀 Temaga koos võiks siin veelgi põnevam olla 😀

Vaatame, kuidas päike varemete taha loojub ning Vesuuv ikka uhkelt oma kohal seisab. Keset väga suure rahvaarvuga ala on see kõik nii selge sõnum sellest, kui väiksed ja väetid inimesed looduse ees on. Igapäevaselt on ehk Vesuuvi jalamil turvalisem elada kui Venemaa või Põhja-Korea naabruses, kuid kui loodus märatsema hakkab, siis ei aita ei läbirääkimised ega kaubaembargod. Mis tunne on elada sellise ajaloo kõrval?

Sööme õhtusöögi nö parklarestoranis, mis pakub minu maitsele selle reisi parimad pitsad. Või siis on lihtsalt kõht nii tühi 🙂 Seal samas broneerime endale öömaja ning suundume Salernosse, millest peab saama meie Amalfi rannikutripi alguspunkt. Kohe pärast bronni helistab B&B omanik ning küsib, kuna saabume. Kõik tundub laabuvat. Seda elamust, mis meid Salernos ees ootab, ei osanud küll karta ega oodata 😀

Leiame maja ilusti üles ja oleme pool tundi enne kokkulepitud aega kohal. Mida väraval ei ole, see on nupp, kell vms, millega enda olemasolust märku anda. Eemalt tuleb lühikest kasvu blondi poisipeaga naine, kes juba kaugelt midagi itaalia keeles karjub. Kuna ma mitte midagi aru ei saa, siis ma igaks juhuks vastu ei karju. Seda enam, et proual on telefon kõrva ääres – mõned siin kasutavad veel telefoni nii nagu ka meie harjunud oleme. Tädi jääb meie juurde seisma, räägib veel midagi itaalia keeles, vehib kätega ja jõllitab 😀 No ma tõesti ei tea 😀 “Sorry, English?” pakun lahkelt välja, mille peale tädi otsib välja paberid, millel peal minu nimi ja telefoninumber. “Yes!” ütlen ja tädi läheb ka kohe palju rõõmsamaks. Tundub aga, et natuke liiga vara rõõmustame, sest mida tädil kaasas ei ole, on värava võtmed. Helistab Antoniole. Ootame veel 5-10 minutit ning saabub ilmselt proua mees, võtmetega. Värav avaneb ning saame auto tänavalt ära parkida. Edasi läheb jälle huvitavamaks 😀

Tädi inglise keelt ei räägi ja tundub, et mitte midagi aru ka ei saa. Onu saab midagi aru, aga ei räägi. Mina itaalia keelest peale viisakusavalduste üldiselt aru ei saa ning sportlikust huvist segab Marko eesti keelega veelgi kaarte 😀 Räägime rahast. Linnamaks on 1€ inimese kohta, mis tuleb kohe ära maksta. Võtan rahakotist 10€ ning panen letile. “No!” hüüavad mõlemad nagu ühest suust, tädi punnitab silmi ja nõuab kahte eurot. Kuna onu ei räägi midagi, siis võtab rahakotist 2€ mündi ja näitab seda. Issand halasta, ma saan sellest ju aru, miks te mu 10€ ei võta? 😀 Lehvitan jätkuvalt oma paberrahaga, tädi ja onu hoiavad vaheldumisi kahe käega peast, siis sobravad rahakotist edutult vahetusraha otsida. Tõeline kaos 😀 Lõpuks päästab meid see, et Marko leiab oma rahakotist 5€ kupüüri, millele vahetusraha leitakse. Jess! “Aga toa eest on vaja 43€ ja kohe!” punnitab tädi jälle silmi. Oleme küll harjunud maksma hotellist lahkumisel, aga okei. Annan kaardi. Tädi jõllitab kaarditerminali ja küsib mehelt nõu, mida teha. Kumbki ei tea. Tädi paneb kaardi tagurpidi sisse – ei tööta; teistpidi – ei tööta. Kaarti on võimalik terminali sisestada neljal erineval moel ja ta proovib neid kõiki. Kell on palju, pikk päev on selja taga ja mul hakkab vaikselt sellest kinost küllalt saama.

Võtan oma kaardi ja panen kiip ees masinasse. “Kaart ei kehti” punnitab tädi silmi. Okei, proovime teist. Kordub sama veateade nii teise kui ka kolmanda kaardiga. Nüüd vaatab tädi meid juba sellise pilguga nagu oleksime röövlid, vargad ja mõrtsukad, kuigi ma seletan väga püüdlikult, et me just maksime nende samade kaartidega ja need toimivad küll. Lõpuks, ma ei tea mil moel, aga terminal tunnistab ühe kaardi söödavaks ja tädi hakkab nuputama, mis nüüd edasi teha.

Ekraanile oleks kuidagi vaja saada 43€. Vajutab 4, vajutab 3, aga ekraanil on 0,43€. See ei saa ju õige olla?! Vanamees ei tea ka midagi, tädi tõmbab kaardi igaks juhuks välja, vajutab punast nuppu ning ma tunnen, kuidas mul hakkab vasak silm kergelt tõmblema 😀

Kaart uuesti valetpidi sisse, siis teistpidi, siis õigesti ning uuele katsele. Seekord julgeb ta lisaks 4 ja 3 vajutada ka kahte 0 ning ekraanile saab õige number. Nüüd aga tekib küsimus, millist nuppu vajutada: punast, kollast või rohelist? 😀 Kõik on ju ilusad värvid, eks 😀 Vanamees loomulikult ei tea mitte midagi või siis teeskleb nii veenvalt. Ilmselgelt oma 40 abieluaasta jooksul omandatud oskus igaks juhuks mitte oma arvamus avaldada, siis ei saa ka õiendada. Selles koosluses täitsa kahju, sest et tädil ei põle peas mitte ükski pirn. Ma olen juba piisavalt kärsitu, et ise see roheline nupp ära vajutada ning tädi rõõmukiljatuse saatel saamegi lõpuks toa eest tasuda 😀

Toas järgneb põhjalik demonstratsioon selle kohta, kus on WC, kus on külmkapp ja et must pult on teleka ning valge konditsioneeri oma. “Bräkfäst ät äit” ütleb ta lõpuks ja jääb vastust ootama. Üritan välja uurida, et mis kellani oleks võimalik hommikust süüa ja pakun välja ka muid variante: “nine? ten?” Tädi ei saa aru. Onu vist midagi saab, sest pobiseb midagi tädile kõrva. ” Aaa, seven?” punnitab tädi uskmatult silmi, imestades, et keegi nii vara juba saia tahab süüa. “Ei-ei-ei, kell 8 on okei,” ütlen kiirelt, sest et issand küll, ma tõesti ei jaksa enam jaurata 😀 Mehel ilmselt midagi turgatab veel, pomiseb veel midagi naisele ja see ütleb äkki, et “Si! bräkfäst naaain, teenn… si!” ja siis kohe otsa ootamatu küsimus “vat du ju pröföör?” mille saatjaks on eriti uhke nägu ja ilmselt usk, et tegelikult me peale saia ei soovi midagi 😀 Sekundi murdosa jooksul lasen peast läbi võimalikud järgnevad stsenaariumid, kuhu ja kui kauaks see vestlus veel viia võib 😀 ja loobun. “Itääliän bräkfäst okei?” nõuab naine ja ma kinnitan, et nii on. Lõpuks saab toa ukse kinni panna ja voodile istuda. Huh!

Kuna kontrast eelmise hotelliga on päris valus ja aju keerulisest check-inist sodi, otsustame autoga linna peale minna. Otsime Sorrentos meeldima hakanud Puro kohvikut ning jalutame rannapromenaadil. Peatänavatel on juba rikkalikud jõulukaunistused ning söögikohtadest immitseb rasvalõhna. Teeme kiire tuuri, ostame prooviks kohalikku tänavatoitu ning kobime magama ära.

26. oktoober – Amalfi rannik

Kaunis päikseline päev, ideaalne Amalfi ranniku avastamiseks. Eelmisel õhtul on piisavalt googeldatud ning kõige ihaldusväärsemad sihtkohad on paigas, asume pärast Puro kohviku külastamist taas teele. Esimene peatus – Cetara. See on väike kaluriküla, mis on kuulus oma tuunikalalaevastiku ja anšooviste poolest. Ostame meiegi väikse purgi tuunikalaga kaasa, et sobival hetkel nahka pista. Muu parkimiseks broneeritud aja istume lihtsalt rannas ja naudime suveilma. 23 kraadi varjus – ei tea, kas sel suvel Eestis nii sooja ilma oligi? Meie oleme igatahes lühikestes riietes, kohalikud on aga juba sulejoped välja otsinud ning jälgivad rannas toimuvat eemalt.

Sõidame edasi, iga natukese aja tagant peatudes, vaateid imetledes ja imestades. Kaljud ja meri (või tegelikult ükskõik mis veekogu) on ikka suht kindla peale minek. Selle reisi kaunimad vaated on kindlasti siin. Oleme ranniku kitsastele teedele tulnud küll madalhooajal, kuid liiklust on sellegi poolest palju. Aeg-ajalt mõtleme, kui keeruline võib siin olla näiteks juulis. Parkimine on juba praegugi, oktoobri lõpus, väga keeruline. Enne Amalfis perekond Saarega kokkusaamist põikame veel läbi Ravellost ning ühest Unesco pärandi aiast ka läbi. Kõik lilled ilmselt ei õitse nagu kõrghooajal, aga ilus on ikkagi.

Kui sõitma hakates tundus, et meil pole mitte millegagi seda päeva täita ning tee saab ruttu otsa, siis kohtumispaika Amalfisse jõuame alles 3-4 paiku pärastlõunal. Jalutame rannas. Julgemad ka ujuvad, kuid peamine eesmärk on meil lihtsalt kõht täis saada. Lõunatame ja muljetame veel Kaido-Ailetiga ning kuna alustasime oma Amalfi ranniku tuuri erinevatest otstest, siis pärast seda kohtumist lähevad meie teed jälle lahku. Nemad Salernosse, meie Positanosse, kuhu leidsime hommikul Cetaras pingil istudes sobiva majutuse. Lõpetame eel-õhtusöögi Amalfis, kui päike juba kaljude taha kaob. Lehvitame hüvastijätuks ja lepime kokku, et kui Napolis ei näe, siis veinitame Eestis.

Positanosse jõuame juba pimedas. Linn on tuledes, valgustades nii pea kogu kaljuseina. Kõige kõrgemal linna kohal kõrgub kraana – tundub, et veel on ruumi, kuhu minna ja ehitada. Teeme kiire sissekolimise ja lähme linna uudistama. Hotell on pigem mäe ülemises pooles ja kui tee on vaid ühesuunaline ja viib alla, siis mööda seda kõndima hakkamegi. Õhtu on soe ja ilus ja otseselt eesmärki meil justkui pole. Kõnnime alla ja üles tagasi (mis tegelikkuses on päris mitu kilomeetrit, sellest pool korralikult ülesmäge) ning otsustame ühes nurgakohvikus või baaris korra ikka maha istuda ja väike vein ja suupisted võtta. Täitsa hämmastav ikka, kuidas nii väikses ruumis kõik toimetada saavad. Kui ma meie lauas istudes käe välja sirutaks, siis saaksin möödasõitvaid autosid vabalt puudutada.

27. oktoober – tagasi Napolisse

Kui on midagi, mida sa kindlasti teha ei taha, siis päikselisest, imeliste vaadetega nunnust Positanost fritüüritud Napolisse tagasiminek on kindlasti see. Venitame väljakirjutamisega viimse hetkeni ja raske südamega võtame suuna tagasi reaalsusesse. Sest et terve see Amalfi rannik ja väiksed nunnud külad-linnakesed – need on nagu unenäost. Positano neist kõigist kindlasti mu kõige-kõige lemmikum.

Napolis tagastame rendiauto, mis osutub parajaks närvide mänguks. Õnneks olime ennast võimalike kaasnevate jamadega eelnevalt kurssi viinud ning võtnud täiskindlustuse, mis lõpuks tasub ennast täiega ära. Rendifirmal õnnestub väga edukalt meie kaela veeretada pea olematu kriim, mida me kindlasti põhjustanud ei ole ja bumperi alla me ka autot kätte saades ei vaadanud 😀 Olen kindel, et me ei ole esimesed ega viimased, kes seda kriimu seal kinni maksavad.

Viimases ööbimispaigas paneme värske saiaga (mille muuga! 😀 ) nahka purgi Cetara tuunikala – kindlasti parim, mida ma elus saanud olen; ning kuna reisime käsipagasiga, siis oleme sunnitud ära jooma ka kõik veinid, mis meil veel alles on 😀 Õnneks ei ole me neid targu liiga palju varunud, küll aga kujutan ette perenaise nägu, kui ta hommikul koristama tuleb 😀 Õudne! 😀

28. oktoober – matk koju

Viimasel reisipäeval ootab meid jälle päevapikkune põnev seiklus marsruudil Napoli – Kopenhaagen – Helsingi – Tallinn. Viimane etapp seekord laevaga. Kui Napoli lennujaamas oma lendu ootame, mis näib üsna täis tulevat ning rahvamassist paistab selgelt silma selline Sepo Seemani tüüpi mees (teistest selgelt suurem, pikem, laiem, kole beež kalamehelötu peas 😀 Ei tea, miks mul kohe Sepo seostus :D), siis korraks mõtlen, et minu vedamise juures, mis tõenäosus on, et see jurakas minu kõrval maandub? 😀 Ega ma ei pidanudki väga palju mõtlema, et teada saada, et just nii vedanud mul ongi 😀

Taanlane sai ise ka aru, et ta on teistest suurem ja pakkus lennusaatjatele, et ta ootab lennuki lastimise lõpuni ja kui võimalik, siis läheb lösutab üksi kuskil taga üle terve rea 😀 Kuna aga seda võimalust ei tekkinud, siis pressis ta end ikkagi ühte kolmesesse istmekombosse. Keskele 😀 Mõtlesin nina vastu akent istudes, et mulle ju meeldibki aknast välja vaadata ja pole hullu midagi. Sellega muidugi aga elamus ei piirdunud 😀

Mees võtab juturaamatu välja ja hakkab hoolega lugema. Väga huvitav see raamat aga ilmselgelt ei ole, kuna üsna ruttu jääb tüüp magama. Raamat kukub põlvedelt põrandale, mees võpatab üles, vaatab, et ohhoo, raamat kukkus põrandale, korraks vist isegi sirutab sellele järele, kuid loobub kohe. Suva see raamat, magab edasi 😀

Oled sa kunagi kohanud paksu vanameest, kes magades ei norska? Aga paksu vanameest, kes suudaks jalad koos istuda? 😀

Olen Kopenhaagenis väga tänulik, kui see reis, kus minu päralt oli tervelt 50% minule mõeldud toolist 😀 , läbi saab ning lend Helsingisse on juba palju rahulikum. Seal tabab meid aga väga ebameeldiv ca 2 kraadi õhusooja, kui seda nii nimetada saab, ja märg lumeplöga, millel on maagiline võime puhkusemälestused hetkega kustutada 😀 Mis puhkus? Kus puhkus? Nii kuramuse külm on! 😀

Kodus on hea. Tagasivaadates mahtus lühikesse aega väga palju seiklusi, emotsioone ja mälupilte. Itaalia oma mitmekülgsuses on kindlasti riik, mida veelgi avastada ja kogeda soovin.