Itaalia 2017

Vaatasin terve eelmise suve erinevaid lennupakkumisi ja ei suutnud otsustada, kuhu minna tahaks. See, et kuskile tuleb minna, oli aga selge 🙂 Hakkasin siis sihtkohtade kaupa kaardi pealt vaatama, et mis sinna lähedale jääb ja mida teha oleks. Kui Napoli kaardilt üles leidsin, siis oli selge, et just sinna ongi vaja minna. Põhjusteks Vesuuv, Pompei, Sorrento, Amalfi.. Sekundiga olin müüdud! Marko ei vaielnud ka vastu ja mõttest saigi plaan.

21. oktoober – matkapäev

Äratuskell käib 5.30, kiire kohv ja hommikusöök ning 6:20 helistab juba ette tellitud taksojuht, et ega me juhuslikult magama pole jäänud. 7.00 väljub Lux Express Riiga. Kuna reisime seekord ilma lasteta, siis saame endale lubada rohkem matku ja seiklusi (loe: vahvaid ebamugavus 😀 ), kui koos lastega jaksaks ette võtta. Buss on täis, istmed on mugavad, jalaruumi on palju ja seljatoed käivad isegi alla. Sõit kestab 4,5h, millest ca 1h magan mugavalt maha. Võib öelda, et on ideaalne talvehommik: taevas on pilvitu, päike eredalt munakollane, heinamaa kohal udu, kõik veel roheline krõmpsuvalt härmas ning taamal seisavad paar kitse. Mida sa veel soovid?

Riia bussijaamas tuleb esimene ümberistumine. Lux Expressil on korraldatud transfeer lennujaama ja piletile on isegi joonistatud, kuhu selleks minema peab. Millest piletilt otseselt aru ei saa, on see, et tegemist on tavaliste taksodega. “Green taxi” ütleb dispetšer. Esimene Green Taxi taksojuht, kes kohtumispaika jõuab, ei tea diilist midagi. Või siis lihtsalt ei saa aru, sest taksojuht nr 2 teab väga hästi, milleks ta sinna saadetud on ja viib meid kiirelt lennujaama.

Riia lennujaamas ootame paar tundi. Sööme muffini, joome huvitavat kohvi, mille nime ei suuda enam meenutada ja hängime niisama ringi. Ega seal midagi väga teha polegi. Enne äralendu Milanosse lubame endale ühe Lätis valmistatud kirsiõlle. Maitseb rohkem nagu kali, olen paremat saanud, ka Lätimaalt.

Ma ei tea, mis värk nende lennukitega on, aga kipun ära vajuma kohe kui lennuki mootoreid vähe rohkem käima pannakse ja ruleerima hakatakse. Ärkan eneselegi ootamatult hetkel kui lennuk stardikiirendust alustab. Äkki olen ajaga arenenud selliseks magajaks, et kui uni on, siis magan, sõltumata ajast või kohast. See vajab veel testimist. Fun fact: minu kõrval istuv noormees aevastab lennu alguses kaks korda. Ülejäänud lennu aja luristab hoolega nina. Huvitav, millal ma nii kaugele arenen, et sellises situatsioonis taskurätikut pakkuma hakkan? 😀 Seekord otsustan sellest probleemist üle olla – jah, magades 😀 Kahest ja poolest tunnist, mis lennuk õhus on magan ma ca poole. Ülejäänud aja loen ajakirja ja imetlen Alpe.

Ma ei ole kunagi olnud see, kes lennukiaknast pilte teeb, aga seekord ei suuda vastu panna – see on lihtsalt nii imeliselt võimas, et otsustasin killukese mälestuseks kaasa võtta. Need lumised mäetipud, mägikülad, mägiteed, salajased mägijärved ning lumesula veerennid mäenõlvadel. Igas orus külake, udu või pilved mägede vahel ja orgudes. Kaljumäed nii kaugele kui silm ulatub. Võimas. Ja sina oma väikses lennukikökatsis – kuivõrd pisike ja mööduv nähtus nende ajatute hiiglaste jaoks.

Matkapäev hakkab lõpule jõudma, kui õhtul ca 22 paiku Napolis oma esimese ööbimiskoha ukse taga peatume. Alguses ei saagi täpselt aru, kas see on ikka õige koht, kuhu taksojuht meid maha pannud on. Uks on megasuur ja massiivne ning ilmselgelt lukus. Pärast koodile helistamist käib klõps ja uks annab järele. Sellegipoolest peab korralikult jõudu rakendama, et end sealt sisse pressida. Huvitav, palju selline jurakas kaaluda võib?

Esimesest uksemassiivist sissepääs on alles esimene hämming. Leiame end sisehoovist, kus hämmar jätkub. Otse ees asuva maja 3.korruse rõdule on tõmmatud lipp, kuhu peale on joonistatud meie hotelli nimi. Okei. Ega booking.com 9.0 reiting ilma asjata ole antud, eks 🙂 Astume majja sisse ning vahime tõtt liftiga, mis on ilmselt kuskilt aastast 1800 😀 Jah, sellist vaatepilti me oleme just alles Hispaanias näinud, aga ikkagi! Lifti me ei kasuta, kuna esmane info ütles, et retseptsioon on 1.korrusel. Väike kahtlus hakkab hinge tulema, kui meie lugemise järgi 1.korrusel on pime ning suured aknad avanevad pimeda sisehoovi poole. Teine korrus on analoogne. Kolmandal korrusel põleb tuluke ning infotahvel ütleb, et oled jõudnud 1.korrusele 😀 Hea vist, et niigi läks! 😀 Viskame pagasi kiirelt tuppa ja läheme öist Napolit avastama.

Napoli on täielik peldik!

See on esimene mõte, mis peast läbi käib, kui kõnnime ümber ja läbi prügi, mida on nii üleajavate prügikastide ümbruses kui ka igal pool mujal. Autod ja rollerid sõidavad inimeste seas kitsastel tänavatel ja liikluseeskirjad tunduvad olevat soovituslikku laadi. Tunne on selline, nagu oleks sattunud kuskile Ladina-Ameerikasse, mitte ei uitaks ringi Euroopas. Jalutame mööda põhitänavat ning mööda street-food tänavat, mis on paksult täis friteeritud õli ja sellest väljavõetud produktide lõhna. Haarame kaasa paar näksi ja Itaalias kohustusliku pudeli veini ning naaseme hotellituppa järgmiseks päevaks välja puhkama.

22.oktoober – Duomo di Napoli ja äikesetorm

Hommikusöök hotellis tekitab omajagu elevust kui valik on tavapärasest tunduvalt saiasem ja pisut vist ka kesisem. Üritan saia röstida, aga loobun, kui tädi leti taga ütleb naerusuiselt juba kolmandat korda “No!” 😀 No hea küll. Panen siis niisama salaami ja juustu saiale peale. Kusjuures juustuviil on vähemalt sama paks kui sai… 😀

Check out, seljakott selga, käsikohver sangapidi järele ning päevaks linna avastama. “Pane kaart käest ära, sa näed välja nagu turist,” tahab Marko mulle öelda, aga vaatab siis meie kohvreid ja ei ütle midagi 😀 Mida see üks turistikaart siin ikka muudab. Liigume alguses samal marsruudil, mis eelmisel õhtul. Duomo di Napoli ees on ilmselt tavapärane rahvahulk ja kuigi kirikud ei ole minu isiklik kirg, siis otsustame, et piilume vähemalt sisse, mis seal siis nii erilist on. Eriline on see, et on pühapäev ja parasjagu on käimas jumalateenistus või mingi muu pühalik protsess. Kirik on rahvast täis, kes oma pinkide ees parasjagu seisavad ja kuulavad, mida boss räägib.

Tardun täielikult. Ma pole ristitud, pole usklik selle traditsioonilises tähenduses, aga pühakojad tekitavad aukartust. Ühtäkki oled kõige ilusamas toomkirikus, mida eales näinud oled, kus reaalselt ka toimetavad valgetes rüüdes papid, küünlad põlevad ja tossavad laval ning päris koor laulab päris kirikulaule. Ja sina oled seal oma sandaalides, seljakott seljas ja reisikohver näpu otsas ning üritad võimalikult vähe kära teha. Seda jama on raske kommenteerida 🙂

Käime kiriku risti-põiki läbi ning külastame ka tasulist osa, kus mosaiigid on “kindlasti palju ägedamad kui Roomas” 🙂 Pildistame ja filmime, kuid kogu selle aja tunnen, kuidas mul on pulss laes ja rõhuv tunne sees. Aukartus on meeletu. Mõtlen eelmise päeva Alpidele ja tõmban mõttes paralleeli. Aukartus ja imetlus on mõlemal juhul elust suurem, tunne või tõdemus tuleb aga erinevatest kohtadest. Igal juhul on see planeerimata kirikukülastus väga liigutav ja meeldejääv. Lisaks muudele imelistele maalidele, kaunistustele ja nikerdustele, jäid väga eredalt meelde sammastel olnud pildiraamid, mille seest olulised kirikutegelased justkui välja nõjatusid. Väga äge!

Pärast kirikut võtame suuna mere poole. Üle munakivide on kohati üsna vaevaline oma kohvrit vedada 😀 aga sihtmärk on silme ees ja minna tuleb. Oleme pühapäeva planeerinud ainsaks nö linnapäevaks ning kella 17ks broneerinud rendiauto, et linnast ära sõita. Kuni selle ajani tuleb siis aega parajaks teha.

Merepiirile jõudes tekib automaatselt meie ümber rohkem õhku – seda nii kaudselt kui otseselt. Meretuul on värske ja tunduvalt parem kui friteeritud õli lõhn, mis meid seni saatnud on. Tänavad on laiemad, inimestel on rohkem ruumi ja keegi ei rüsele. Kõlab juba nagu puhkus. Merekindluse juures võtame aja maha, naudime täidetud pitsat ja ootamatult teravat päikest, mis pilve tagant välja tuleb. Ja siis autole järgi!

Autoks tellime Itaaliasse Fiat Panda 😀 sest et kus mujal sa sellisega ikka sõita saad, pealegi pidid kõik pandad nunnud olema. Kätte antakse meile aga hoopis Peugeot 208, mis veidi tekitab pettumust, aga eks nende rentimistega nii ongi. Kui me oma väikse nunnu Peugeot’ga läbi vahepeal kohale saabunud äikesetormi Vesuuvi poole sõidame, selgub,et auto käitub kuidagi kummaliselt. Võib-olla nagu itaallane? 😀 Küll rakendub vihmasel teel veojõukontroll, et auto libisema ei hakkaks; küll sõidab ikkagi sinna, kuhu ise tahab, nii  et rooli keeramisest palju tolku ei ole. Hea küll, pole ka päris tavapärane vihmasabin. Maanteel sõidavad kõik ohutuledega 100 alas 50ga. Sadu on väga tugev ja nähtavus kohati olematu, nii et kaasliiklejate ohutuled ongi kõige selgemaks orientiiriks, kuhu suunda hoidma peaks. Kui külavaheteedele maha keerame, ei taha Peugeot ühest järsemast künkast üles minna. Jah, selge kiht vett voolab meile sealt vastu, kuid ikkagi?! Peugeot läheb lõpuks 1.käiguga, gaas põhjas, künkast üles. Umbes nagu minu Opelipunn talvel libedaga 😀

Kui oma ööbimiskoha lähedusse jõuame, on vihm mõnevõrra väiksemaks jäänud, kuid kogu see vihm, mis mäe kohal on maha sadanud, otsib nüüd mööda kitsaid tänavaid võimalust “koju” jõuda. Lühikese ajaga on kitsad mägiteed muutunud mäslevateks mägijõgedeks, mida mööda pahiseb alla uskumatu kogus vett koos kivide, tühjade pudelite, lillepottide ja ilmselt nii mõnegi muu vajaliku esemega. Sellist looduse jõudemonstratsiooni näen esmakordselt. Õhtusöögi sööme küll naaberkülas, kui õhtul toas naudime taaskord kohalikku veini. Seekordse pani meile tänutäheks kaasa esimene hotell. Nüüd saan aru küll, kust see 9.0 hinne tuleb 🙂

23. oktoober – Herkulaneum ja Sorrento

Ka öösel sajab äikesevihma ning hommikul on taevas veel pilvine. Hommikusöögi meisterdame endale olemasolevatest asjadest ise (self-catering) ning oleme kõige rohkem elevuses toolipatjadest, mis peale istudes käituvad nagu peerukotid 😀 Mõned naljad ei lähe iial moest! 😀 Maksame arve, soetame kaasa ühe peremehe meisterdatud veini, sest et otse loomulikult on tal ju oma veinitööstus, ning keerame autonina Vesuuvi poole. Niipea kui vulkaan nähtavale ilmub, on selge, et tipp on tugevalt pilvekihi sees ning sinna pole mõtet kohe minna. Teeme plaani kiirelt ümber ning suundume kohta nimega Herkulaneum – asulasse, mis 79. aasta vulkaanipurske tagajärjel hävines, kuid mis mingil põhjusel pole vähemalt meie kandis nii tuntud ja teatud kui Pompei. Pärast saan ka teada, miks 😀 Kohapealne giid teatab meile muidugi kohe, et “Kõik on palju parem ja ilusam kui Pompeis” ja eks ta selle eest palka saabki. Otsustame tuha alt välja kaevatud varemeis omal käel ringi vaadata ja loobume giidi teenustest. Kui me esimese asjana ennast hoopis suveniiripoodi unustame ja pärast hoovihma eest peitudes kohviautomaatide juures aega parajaks teeme, oleme selle valiku üle eriti rõõmsad.

Herkulaneum on parajalt suurel maa-alal väljakaevatud/taastatud linn, mille itaallased ise esialgu veidi pekki peerasid, kuid nüüd on ameeriklased, britid ja kes kõik veel neile appi tulnud seda ajalugu säilitama. Vaadata on seal üksjagu ja ehk taasavatakse ka vahepeal suletud olnud sektsioone. Kohati on vanad seinamaalid ja -mosaiigid ikka väga selgelt ja hästi säilinud, kohati aga pole mitte kui midagi järel. Kõige rohkem elevust tekitab üks puidust uksepiit, mis on küll täiesti söestunud, kuid endiselt oma kohal. Kõike kriipim koht on võlvialuste rida küla (linna?) servas, kus igas võlvialuses on hunnik skelette: terveid, katkiseid, täiskasvanute, laste… Ei tea, kas nad põgenesid sinna purske eest, kus püroklastiline voog nad silmapilkselt tappis või siis on need skeletid kõik lihtsalt efekti saavutamiseks ühte kohta kokku kogutud. Selge see, et Vesuuv nende elu väga järsult lõpetas.

Pärast linnaga tutvumist on aeg sealmaal, et võiks lõunat süüa. Tripadvisor aitab, kuid satume ootamatult hoopis ühte teise kohta, mis asub samuti mere ääres ning värskeid mereande pakub. Nii head ja suus sulavat risotot pole ma veel kuskil mujal saanud! 🙂

Kõhud head-paremat täis, heidame pilgu taas Vesuuvi poole ning kuna taevas on selgemast selgem, otsustame uuesti proovida. Sõidame ca pool tundi mägiteedel, saatjateks aeg-ajalt avanevad vaated Napolile ja merelahele. Juba see sõit ja vaated on rohkem kui oodata oleks osanud. Tipus on muidugi külm, kõigest 10 kraadi ja kerge värin tuleb sisse. Paraku selgub, et oleme oma plaanidega taas veidi puusse pannud 😀 kuna park on lahti 16ni, meie saabume aga kell 17. Viimased matkajad küll veel naasevad matkarajalt, kuid meid enam tõusule ei lasta. Pole midagi parata – kui ei jaga pea, siis peavad jagama jalad ning tuleb Vesuuvi vallutamist veel kolmandat korda proovida. Mingit erilist pettumist tunda ei jõua, sest õhtu on selge ja imeilus ning vaated võtavad valu ära 😀 Jätkame plaaniga – Ees ootab Sorrento!

Lookleme koos teiste autodega mööda kitsaid teid ning tundub, et veidi nagu istume isegi ummikus. Ühes kohas tõmbame tee serva, et pildistada. Turist võib! Seekordne hotell on nelja tärniga ning üle lahe vaatega Vesuuvile. Vastuvõtutädi ütleb, et tegi meie 66€ standard toale tasuta upgrade’i ning kui pärast küsime, kas sama hinnaga saaks samasse tuppa veel teisekski ööks jääda, siis saame kiirelt jaatava vastuse. Madalhooaja ja spontaanse reisimise eelised 🙂

Hotellist käib kord tunnis transfeerbuss alla Sorrentosse, mis tundub igati hea plaan, et ilma autota ümbrust avastada, nii et hakkame seda bussi kohe hoolega kasutama. Kõnnime mööda Sorrento vanalinna (vist), astume sisse pisikestesse poekestesse ning uurime kaupa. Kuna on megatuuline, siis soetan endale ühe mõnusa salli. Lisaks ostame lipsu, päikesekuivatatud tomateid (ilma õlita), mingit kohalikku maiust ning ekspressveini. Midagi on justkui aga veel täielikust Itaalia-kogemusest puudu. Puudu on veinikohviku kogemus. Uitame edasi ning märkame peagi silti “winebar“, kust kostab kellegi laulmist. “Veinikaraoke?” mõtleme ja jääme uudistama.

Tellime klaasi kohalikku veini ning veidi suupisteid. Klaasid täidetakse servani ning kohalike farmerite toodang on täitsa hea. Vahepeal selgub, et karaoke-tädi on hoopis õhtune esineja, kes fono taustaga erinevaid klassikuid esitab ja vahepeal natuke staaritseb ka kui annab teada, et “seda lugu ma küll ei laula!” ja ootab järgmist tausta 😀

Kui oleme lõpuks hotelli tagasi jõudnud, siis otsustame, et proovime ka hotellibaari veini ära. Veidi üllatuslikult on baaris ainult kahte sorti veini: valget ja punast 😀 Meie tellimuse peale täidetakse klaasid taas servani ning chillime fuajees kuni baaris tuled ära kustutatakse. Huvitav on see, et mitte kuskil ei tehta veiniklaasidel vahet nii nagu meil. Nii punane kui valge vein serveeritakse meie reisi jooksul nii hotellides, restodes kui ka igal pool mujal täpselt ühesugustesse pokaalidesse. Äkki me võiks ka sellega vabamalt võtta?

24. oktoober – Kapri

Hommikul ärgates on vähemalt minul veidi hõre tunne ja iiveldab – pole sellise rikkaliku veinijoomisega harjunud 😀 Kuna meie reisiplaan, nii palju kui meil seda on, on natuke nihkesse läinud, siis otsustame, et nüüd kohe on vaja Kapri saarel ära käia, sest et kuskile mujale see lihtsalt enam ei mahu. Sööme kiire hommikusöögi ja laseme end bussil linna sõidutada. Kõnnime sadamasse ja saamegi piletid 9:40 praamile. Ilm on üle keskmise tuuline ja meri lainetab päris korralikult. Sellest viimasest saan muidugi alles siis aru, kui oma pooletunnist merereisi juba alustanud oleme. Kui Marko naudib seda hüplemist ja kõhust õõnsat tunnet, öeldes et “sellepärast ju lõbustuspargis käiaksegi,” siis mina võiks öelda vastupidi – just sellepärast ma mingitel hulludel asjadel ei käigi 😀

Kui paat esimest korda nina päris kõrgele püsti ajab ja hooga laine põhja prantsatab, kiljuvad ja naeravad vanemad prouad ümberringi nagu oleks pensionipäev kätte jõudnud.

Mina ei naera, sest et mul on süda eelmise õhtu veinist niigi paha 😀 Mõtlen, et kas peaks päästevesti juba eos selga panema, sest erinevalt lennukist võib paadiga merel sõites sellest reaalselt kasugi olla. Kuigi külglainega pöördeid tehes on minupoolne aken vahepeal peaaegu vastu laineharja, otsustan selle päästevestiga veidi siiski oodata. Vanemate prouade palgapäev on ka selleks ajaks enam-vähem lõppenud ning vähemalt pooled neist hingavad paberkotti. Miks, ei tea? 😀 Kui ümberringi keskmisest rohkem köhima hakatakse, jagab meeskond juba ohtralt kõiksugu kile- ja muid kotte laiali. Jah, nüüd tõesti ei kilju enam keegi. Hoian pöialt, et ükski oksendaja seda mulle liiga lähedal ei teeks, äkki veel nakkab. Õnneks mu veab 🙂

Kui esialgne plaan oli Kapril võtta paadituur ümber saare, siis nii palju hädaline olen ma küll, et sellise lainetuse ja 10 korda väiksema avatud paadiga ma merele loksuma pole nõus minema. Sõidame hoopis funicular’iga üles mäkke ja kõnnime vaateid imetledes ringi. Kapri tundub olevat üks igavest bling saareke, kus on väga palju disainerpoode/butiike ning ainult tasulised vaated 😀 sest et kuhu sul ikka seal saare peal minna on? 1€ eest lunastasime pileti aeda, kust avanevad selle päeva parimad vaated.

Tagasi mandrile saame katamaraan-tüüpi alusega ja kuna meri on vahepeal rahunenud, on sõit nii talutav, et osa teekonnast taas kord magan 😀 Hotellis lubame endale selle reisi esimese ja viimase lõunaune, et õhtuks vajalikku energiat koguda. Nimelt on Sorrentosse jõudnud Kaido ja Ailet koos lastega, kes on viimased ei-teagi-mitu-kuud autoga Euroopat avastanud ning nüüd end sobivaks ajaks meie kanti sättinud. Sööme õhtul restoranis pitsasid ning jagame reisiseiklusi, mida neil on selle aja peale muidugi kordades rohkem kogunenud. Etteruttavalt võin öelda, et nemad olid selle reisi esimesed ja viimased eestlased, keda oma teel kohtasime. Sweet!

25. oktoober – Vesuuv ja Pompei

Kuigi eelmisel õhtul on tehtud plaan minna edasi Amalfi rannikut avastama, teeb vaade Vesuuvile hommikusöögilauas ärevaks. Ilm on selge, pilved (kui neid üldse on) on kõrgel – teeme selle Vesuuvi kohe täna ära! Kiire konsultatsioon sõpradega ning peagi sõidame üheskoos kurvilistel mägideedel Vesuuvi vallutama. Jah, päikesepaisteline võib küll olla, kuid taaskord ülimalt tuuline. Kõrgemal on ka temperatuur veidi madal, nii et paneme maksimaalselt riideid selga ja asume vantsima.

Vesuuvi poole minejatele avaneb huvitav äriskeem. Parkla asub matkarajale sissepääsust ehk 3-4km kaugusel ning autoga ülespoole ei lasta (välja arvatud meie teine katsetus, kui Vesuuv nö suletud oli). Parkimine maksab 5€ ning kui oled selle ära maksnud, siis pakutakse sulle võimalust soetada taksosõit piletiputkani. Otsustame seekord oma sammud hoopis täis kõndida ning loobume teenusest. Mäepilet maksab veel 10€ inimese kohta ning lõpuks ometi saame minna vulkaani vallutama.

Tipp tundub kaugel, kuid meil on tugev taganttuul, mis jõudsalt edasi lükkab ning kaunid vaated linnale ja lahesopile teevad matka täitsa mõnusaks. Rada läheb poolenisti ümber kraatri serva nii et kiikame sinna aeg-ajalt hoolega sisse. Diameeter tundub üüratu ja ei suuda isegi ette kujutada, kuidas ja kui palju siit laavat, kive jms välja lendas. Kraatrist ma pilte teha ei oska, seega vaatan pigem alla linna poole ja merele – Kapri paistab ka siit kenasti ära. Peatume viimases kohvikus ning joome kambapeale (miinus lapsed) ära kaasavõetud ekspressveini. Tehtud! Aga mis siin salata – tuul on ebameeldivalt külm ning vaikselt hakkab juba suusamäe tunne tekkima. Pakime end kokku ja asume tagasiteele, mis tänu nüüd juba vastutuulele tundub isegi keerulisem olevat. Täitsa huvitav oleks teada, mis nende iilide tugevus seal olla võis, sest kangest on tunne, et tugevamat tuult ei ole ma oma elus ka kunagi tundnud.

Hoian ühe käega kinni prillidest, et tuul neid eest ei puhuks, teise käega hoian käepidemest, et ma ikka otse allapoole liiguks ja rassin edasi. Seda ei pea vist mainimagi, et tuul vahepeal hinge kinni lööb. Üsna ekstreemne.

Ja keset seda tuulemöllu ning liivamaitset suus rühib inimeste vahel mäest üles Fiat Panda.

Kandilise oleku järgi pakun huupi, et mingi 86 aasta masin, aga väike ja väga tubli kui mööda treppe ja mida iganes Vesuuvi tippu sõidab 😀 Tõmbame kõhud sisse ja laseme masinal meist mööda sõita. Autol on peal kirjad, mis ütlevad, et tegemist on Vesuuvi Presidendiga. Järsku tundub kõik nii loogiline 😀

Selline rassimine, et mäest alla saada 😀 teeb ilmselgelt kõhud tühjaks, aga et Vesuuvi kogemus oleks täiuslik, käime läbi ka Pompeist. Kiire küpsis ja klementiin autos, et õhtusöögini vastu pidada ning juba olemegi kuulsas linnas. Kui Herkulaneumi giid ütles, et neil on kõik palju parem kui Pompeis, siis ega me ei osanud seda muuks kui kohalikuks huumoriks pidada. Samas ega meil sel hetkel ju võrdlusmomenti ei olnud. Pompei lööb mind loetud sekunditega pahviks! Jah, silm tuvastab juba tuttavaid ehitusmustreid ja seinamaalinguid, kuid millised mastaabid! Millised kujud ja skulptuurid! Millised templid ja väljakud, amfiteatrist rääkimata! Kõik on kordades suurem ja võimsam! Nii et kui Herkulaneum võis tollel ajal olla tõesti ehk küla, siis Pompei näeb ka varemetes välja kui kuningriik!

Arvatakse, et linnast võib ca 1/3 olla veel välja kaevamata ja linna servas on ka näha, kuidas mingid majad veel pinnase sisse kaovad. Põnev ja võimas! Meie käime läbi ehk napilt 1/4 hetkel olemasolevatest varemetest kui sedagi. Eks tavalised majad kipuvad korduma, kuid amfiteater, Apollo tempel jms sunnivad pikemalt peatuma. Huvitav on näha, kuidas laiadesse kividesse on vankrirattad omal ajal rööpad sisse sõitnud. Kui pika aja jooksul see juhtuda võis? Leian end korduvalt mõtlemas kooliaegse ajalooõpetaja peale 😀 Temaga koos võiks siin veelgi põnevam olla 😀

Vaatame, kuidas päike varemete taha loojub ning Vesuuv ikka uhkelt oma kohal seisab. Keset väga suure rahvaarvuga ala on see kõik nii selge sõnum sellest, kui väiksed ja väetid inimesed looduse ees on. Igapäevaselt on ehk Vesuuvi jalamil turvalisem elada kui Venemaa või Põhja-Korea naabruses, kuid kui loodus märatsema hakkab, siis ei aita ei läbirääkimised ega kaubaembargod. Mis tunne on elada sellise ajaloo kõrval?

Sööme õhtusöögi nö parklarestoranis, mis pakub minu maitsele selle reisi parimad pitsad. Või siis on lihtsalt kõht nii tühi 🙂 Seal samas broneerime endale öömaja ning suundume Salernosse, millest peab saama meie Amalfi rannikutripi alguspunkt. Kohe pärast bronni helistab B&B omanik ning küsib, kuna saabume. Kõik tundub laabuvat. Seda elamust, mis meid Salernos ees ootab, ei osanud küll karta ega oodata 😀

Leiame maja ilusti üles ja oleme pool tundi enne kokkulepitud aega kohal. Mida väraval ei ole, see on nupp, kell vms, millega enda olemasolust märku anda. Eemalt tuleb lühikest kasvu blondi poisipeaga naine, kes juba kaugelt midagi itaalia keeles karjub. Kuna ma mitte midagi aru ei saa, siis ma igaks juhuks vastu ei karju. Seda enam, et proual on telefon kõrva ääres – mõned siin kasutavad veel telefoni nii nagu ka meie harjunud oleme. Tädi jääb meie juurde seisma, räägib veel midagi itaalia keeles, vehib kätega ja jõllitab 😀 No ma tõesti ei tea 😀 “Sorry, English?” pakun lahkelt välja, mille peale tädi otsib välja paberid, millel peal minu nimi ja telefoninumber. “Yes!” ütlen ja tädi läheb ka kohe palju rõõmsamaks. Tundub aga, et natuke liiga vara rõõmustame, sest mida tädil kaasas ei ole, on värava võtmed. Helistab Antoniole. Ootame veel 5-10 minutit ning saabub ilmselt proua mees, võtmetega. Värav avaneb ning saame auto tänavalt ära parkida. Edasi läheb jälle huvitavamaks 😀

Tädi inglise keelt ei räägi ja tundub, et mitte midagi aru ka ei saa. Onu saab midagi aru, aga ei räägi. Mina itaalia keelest peale viisakusavalduste üldiselt aru ei saa ning sportlikust huvist segab Marko eesti keelega veelgi kaarte 😀 Räägime rahast. Linnamaks on 1€ inimese kohta, mis tuleb kohe ära maksta. Võtan rahakotist 10€ ning panen letile. “No!” hüüavad mõlemad nagu ühest suust, tädi punnitab silmi ja nõuab kahte eurot. Kuna onu ei räägi midagi, siis võtab rahakotist 2€ mündi ja näitab seda. Issand halasta, ma saan sellest ju aru, miks te mu 10€ ei võta? 😀 Lehvitan jätkuvalt oma paberrahaga, tädi ja onu hoiavad vaheldumisi kahe käega peast, siis sobravad rahakotist edutult vahetusraha otsida. Tõeline kaos 😀 Lõpuks päästab meid see, et Marko leiab oma rahakotist 5€ kupüüri, millele vahetusraha leitakse. Jess! “Aga toa eest on vaja 43€ ja kohe!” punnitab tädi jälle silmi. Oleme küll harjunud maksma hotellist lahkumisel, aga okei. Annan kaardi. Tädi jõllitab kaarditerminali ja küsib mehelt nõu, mida teha. Kumbki ei tea. Tädi paneb kaardi tagurpidi sisse – ei tööta; teistpidi – ei tööta. Kaarti on võimalik terminali sisestada neljal erineval moel ja ta proovib neid kõiki. Kell on palju, pikk päev on selja taga ja mul hakkab vaikselt sellest kinost küllalt saama.

Võtan oma kaardi ja panen kiip ees masinasse. “Kaart ei kehti” punnitab tädi silmi. Okei, proovime teist. Kordub sama veateade nii teise kui ka kolmanda kaardiga. Nüüd vaatab tädi meid juba sellise pilguga nagu oleksime röövlid, vargad ja mõrtsukad, kuigi ma seletan väga püüdlikult, et me just maksime nende samade kaartidega ja need toimivad küll. Lõpuks, ma ei tea mil moel, aga terminal tunnistab ühe kaardi söödavaks ja tädi hakkab nuputama, mis nüüd edasi teha.

Ekraanile oleks kuidagi vaja saada 43€. Vajutab 4, vajutab 3, aga ekraanil on 0,43€. See ei saa ju õige olla?! Vanamees ei tea ka midagi, tädi tõmbab kaardi igaks juhuks välja, vajutab punast nuppu ning ma tunnen, kuidas mul hakkab vasak silm kergelt tõmblema 😀

Kaart uuesti valetpidi sisse, siis teistpidi, siis õigesti ning uuele katsele. Seekord julgeb ta lisaks 4 ja 3 vajutada ka kahte 0 ning ekraanile saab õige number. Nüüd aga tekib küsimus, millist nuppu vajutada: punast, kollast või rohelist? 😀 Kõik on ju ilusad värvid, eks 😀 Vanamees loomulikult ei tea mitte midagi või siis teeskleb nii veenvalt. Ilmselgelt oma 40 abieluaasta jooksul omandatud oskus igaks juhuks mitte oma arvamus avaldada, siis ei saa ka õiendada. Selles koosluses täitsa kahju, sest et tädil ei põle peas mitte ükski pirn. Ma olen juba piisavalt kärsitu, et ise see roheline nupp ära vajutada ning tädi rõõmukiljatuse saatel saamegi lõpuks toa eest tasuda 😀

Toas järgneb põhjalik demonstratsioon selle kohta, kus on WC, kus on külmkapp ja et must pult on teleka ning valge konditsioneeri oma. “Bräkfäst ät äit” ütleb ta lõpuks ja jääb vastust ootama. Üritan välja uurida, et mis kellani oleks võimalik hommikust süüa ja pakun välja ka muid variante: “nine? ten?” Tädi ei saa aru. Onu vist midagi saab, sest pobiseb midagi tädile kõrva. ” Aaa, seven?” punnitab tädi uskmatult silmi, imestades, et keegi nii vara juba saia tahab süüa. “Ei-ei-ei, kell 8 on okei,” ütlen kiirelt, sest et issand küll, ma tõesti ei jaksa enam jaurata 😀 Mehel ilmselt midagi turgatab veel, pomiseb veel midagi naisele ja see ütleb äkki, et “Si! bräkfäst naaain, teenn… si!” ja siis kohe otsa ootamatu küsimus “vat du ju pröföör?” mille saatjaks on eriti uhke nägu ja ilmselt usk, et tegelikult me peale saia ei soovi midagi 😀 Sekundi murdosa jooksul lasen peast läbi võimalikud järgnevad stsenaariumid, kuhu ja kui kauaks see vestlus veel viia võib 😀 ja loobun. “Itääliän bräkfäst okei?” nõuab naine ja ma kinnitan, et nii on. Lõpuks saab toa ukse kinni panna ja voodile istuda. Huh!

Kuna kontrast eelmise hotelliga on päris valus ja aju keerulisest check-inist sodi, otsustame autoga linna peale minna. Otsime Sorrentos meeldima hakanud Puro kohvikut ning jalutame rannapromenaadil. Peatänavatel on juba rikkalikud jõulukaunistused ning söögikohtadest immitseb rasvalõhna. Teeme kiire tuuri, ostame prooviks kohalikku tänavatoitu ning kobime magama ära.

26. oktoober – Amalfi rannik

Kaunis päikseline päev, ideaalne Amalfi ranniku avastamiseks. Eelmisel õhtul on piisavalt googeldatud ning kõige ihaldusväärsemad sihtkohad on paigas, asume pärast Puro kohviku külastamist taas teele. Esimene peatus – Cetara. See on väike kaluriküla, mis on kuulus oma tuunikalalaevastiku ja anšooviste poolest. Ostame meiegi väikse purgi tuunikalaga kaasa, et sobival hetkel nahka pista. Muu parkimiseks broneeritud aja istume lihtsalt rannas ja naudime suveilma. 23 kraadi varjus – ei tea, kas sel suvel Eestis nii sooja ilma oligi? Meie oleme igatahes lühikestes riietes, kohalikud on aga juba sulejoped välja otsinud ning jälgivad rannas toimuvat eemalt.

Sõidame edasi, iga natukese aja tagant peatudes, vaateid imetledes ja imestades. Kaljud ja meri (või tegelikult ükskõik mis veekogu) on ikka suht kindla peale minek. Selle reisi kaunimad vaated on kindlasti siin. Oleme ranniku kitsastele teedele tulnud küll madalhooajal, kuid liiklust on sellegi poolest palju. Aeg-ajalt mõtleme, kui keeruline võib siin olla näiteks juulis. Parkimine on juba praegugi, oktoobri lõpus, väga keeruline. Enne Amalfis perekond Saarega kokkusaamist põikame veel läbi Ravellost ning ühest Unesco pärandi aiast ka läbi. Kõik lilled ilmselt ei õitse nagu kõrghooajal, aga ilus on ikkagi.

Kui sõitma hakates tundus, et meil pole mitte millegagi seda päeva täita ning tee saab ruttu otsa, siis kohtumispaika Amalfisse jõuame alles 3-4 paiku pärastlõunal. Jalutame rannas. Julgemad ka ujuvad, kuid peamine eesmärk on meil lihtsalt kõht täis saada. Lõunatame ja muljetame veel Kaido-Ailetiga ning kuna alustasime oma Amalfi ranniku tuuri erinevatest otstest, siis pärast seda kohtumist lähevad meie teed jälle lahku. Nemad Salernosse, meie Positanosse, kuhu leidsime hommikul Cetaras pingil istudes sobiva majutuse. Lõpetame eel-õhtusöögi Amalfis, kui päike juba kaljude taha kaob. Lehvitame hüvastijätuks ja lepime kokku, et kui Napolis ei näe, siis veinitame Eestis.

Positanosse jõuame juba pimedas. Linn on tuledes, valgustades nii pea kogu kaljuseina. Kõige kõrgemal linna kohal kõrgub kraana – tundub, et veel on ruumi, kuhu minna ja ehitada. Teeme kiire sissekolimise ja lähme linna uudistama. Hotell on pigem mäe ülemises pooles ja kui tee on vaid ühesuunaline ja viib alla, siis mööda seda kõndima hakkamegi. Õhtu on soe ja ilus ja otseselt eesmärki meil justkui pole. Kõnnime alla ja üles tagasi (mis tegelikkuses on päris mitu kilomeetrit, sellest pool korralikult ülesmäge) ning otsustame ühes nurgakohvikus või baaris korra ikka maha istuda ja väike vein ja suupisted võtta. Täitsa hämmastav ikka, kuidas nii väikses ruumis kõik toimetada saavad. Kui ma meie lauas istudes käe välja sirutaks, siis saaksin möödasõitvaid autosid vabalt puudutada.

27. oktoober – tagasi Napolisse

Kui on midagi, mida sa kindlasti teha ei taha, siis päikselisest, imeliste vaadetega nunnust Positanost fritüüritud Napolisse tagasiminek on kindlasti see. Venitame väljakirjutamisega viimse hetkeni ja raske südamega võtame suuna tagasi reaalsusesse. Sest et terve see Amalfi rannik ja väiksed nunnud külad-linnakesed – need on nagu unenäost. Positano neist kõigist kindlasti mu kõige-kõige lemmikum.

Napolis tagastame rendiauto, mis osutub parajaks närvide mänguks. Õnneks olime ennast võimalike kaasnevate jamadega eelnevalt kurssi viinud ning võtnud täiskindlustuse, mis lõpuks tasub ennast täiega ära. Rendifirmal õnnestub väga edukalt meie kaela veeretada pea olematu kriim, mida me kindlasti põhjustanud ei ole ja bumperi alla me ka autot kätte saades ei vaadanud 😀 Olen kindel, et me ei ole esimesed ega viimased, kes seda kriimu seal kinni maksavad.

Viimases ööbimispaigas paneme värske saiaga (mille muuga! 😀 ) nahka purgi Cetara tuunikala – kindlasti parim, mida ma elus saanud olen; ning kuna reisime käsipagasiga, siis oleme sunnitud ära jooma ka kõik veinid, mis meil veel alles on 😀 Õnneks ei ole me neid targu liiga palju varunud, küll aga kujutan ette perenaise nägu, kui ta hommikul koristama tuleb 😀 Õudne! 😀

28. oktoober – matk koju

Viimasel reisipäeval ootab meid jälle päevapikkune põnev seiklus marsruudil Napoli – Kopenhaagen – Helsingi – Tallinn. Viimane etapp seekord laevaga. Kui Napoli lennujaamas oma lendu ootame, mis näib üsna täis tulevat ning rahvamassist paistab selgelt silma selline Sepo Seemani tüüpi mees (teistest selgelt suurem, pikem, laiem, kole beež kalamehelötu peas 😀 Ei tea, miks mul kohe Sepo seostus :D), siis korraks mõtlen, et minu vedamise juures, mis tõenäosus on, et see jurakas minu kõrval maandub? 😀 Ega ma ei pidanudki väga palju mõtlema, et teada saada, et just nii vedanud mul ongi 😀

Taanlane sai ise ka aru, et ta on teistest suurem ja pakkus lennusaatjatele, et ta ootab lennuki lastimise lõpuni ja kui võimalik, siis läheb lösutab üksi kuskil taga üle terve rea 😀 Kuna aga seda võimalust ei tekkinud, siis pressis ta end ikkagi ühte kolmesesse istmekombosse. Keskele 😀 Mõtlesin nina vastu akent istudes, et mulle ju meeldibki aknast välja vaadata ja pole hullu midagi. Sellega muidugi aga elamus ei piirdunud 😀

Mees võtab juturaamatu välja ja hakkab hoolega lugema. Väga huvitav see raamat aga ilmselgelt ei ole, kuna üsna ruttu jääb tüüp magama. Raamat kukub põlvedelt põrandale, mees võpatab üles, vaatab, et ohhoo, raamat kukkus põrandale, korraks vist isegi sirutab sellele järele, kuid loobub kohe. Suva see raamat, magab edasi 😀

Oled sa kunagi kohanud paksu vanameest, kes magades ei norska? Aga paksu vanameest, kes suudaks jalad koos istuda? 😀

Olen Kopenhaagenis väga tänulik, kui see reis, kus minu päralt oli tervelt 50% minule mõeldud toolist 😀 , läbi saab ning lend Helsingisse on juba palju rahulikum. Seal tabab meid aga väga ebameeldiv ca 2 kraadi õhusooja, kui seda nii nimetada saab, ja märg lumeplöga, millel on maagiline võime puhkusemälestused hetkega kustutada 😀 Mis puhkus? Kus puhkus? Nii kuramuse külm on! 😀

Kodus on hea. Tagasivaadates mahtus lühikesse aega väga palju seiklusi, emotsioone ja mälupilte. Itaalia oma mitmekülgsuses on kindlasti riik, mida veelgi avastada ja kogeda soovin.

Advertisements

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂

 

 

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

VPG 30

Nädalavahetusel tähistas Vinni-Pajusti Gümnaasium oma 30. sünnipäeva ja sellist tähtsat üritust ei saanud loomulikult külastamata jätta. Ei tea, kas asi on vanuses, aga tundub, et selle peo väljamagamiseks läheb nüüd see terve nädal 😀 Ei ole lihtne olla kolmekümnene!

Kui aus olla, siis selline suurem kooli kokkutuleku tuhin on kas mööda läinud või siis lihtsalt vahepealses mõõnas. Mäletan, et esimesed korrad sai seda üritust ikka kõvasti oodatud, seekord oli natuke selline meh tunne. Ehk võib olla asi ka selles, et meil on klassikokkutulek alati aasta enne kooli kokkutulekut ja seega justkui kõik info update’itud. Aga see ei tähenda kindlasti, et pidu äge poleks olnud 😀 Rändom killud:

Mingi mees hakkas lambist kõnet pidama. Vaatan mina kaugelt, et vana vallavanem Väinaste vä? Väinaste noorem vend? Ei saanud aru. Pärast tuli välja, et tegemist on kooli uue direktoriga 😀 Kui piinlik! Ma ei tea, kas ma äkki ei kuulnud, äkki teised meie lennu omad ka lihtsalt ei kuulnud, aga igaks juhuks väike soovitus tulevikuks: kui sa hakkad pidama kõnet inimestele, kelle elus on olnud ainult üks direktor, ja see pole sina 😀 , siis tutvusta ennast igaks juhuks. No kes on kes?

 

Seekord sattus veel nii, et esimestena lõpetajad mahtusid aulasse (meie viimase lennuna) ja mida lend kaugemal, seda kaugemal peo keskmest. Ei tea, kui kaua läheb, enne kui rollid vahetuvad: penskarid lükatakse õpetajate toa ette ja noored tõmmatakse tantsuplatsile?

Õhtu stiilseim sisenemine: väljapeetud akadeemilise viibimisega saabub härra Uuskam, karguga. Kõik pilgud muidugi temal, sest et ikkagi legendaarne õpetaja. Kõnnib mõõdetud sammudega oma lennu lauani, väike paus ja kark lendab stiilse liigutusega nurka. Ma kahtlustan, et ta on seda varem harjutanud! Igal juhul oli saali reaktsioon ootuspärane: ovatsioonid 😀

Õhtu oodatuim sisenemine: legendaarne tandem Kingsepp feat. Vanajuur saabuvad aulasse lende tervitama. Aplodeerime seistes ja teeme kooliaegse ema ja isaga ikka pilti ka. Seda vist ei pea mainima, et Vanajuure huumor läheb aasta aastalt üha nilbemaks 😀

30742495_10156304925324710_3113107457098907648_n
Ema ja isaga 😀

Mingil hetkel tuli õde mu juurde ja ei jõudnud ära imestada, et me mingites spordiedetabelites ikka veel sees oleme. No tõepoolest, seda tuli minna oma silmaga küünlavalgel vaatama. Korraks kahtlustasin, et äkki ma viskasin seda oda nii, et keegi ei leidnud enam üles. Või siis lammutati pärast mind kohe kuulitõukering ära, aga tuli välja et olukord nii hull polegi 😀 Samas peab tõdema, et 4x100m ja Väikse-Rootsi kooli rekordid on siiski aastast 1999. Järgmisel aastal saab 20 aastat. Not bad.

IMG_20180414_212427
Küünlavalge nostalgialaks

Seda sai kehalise kasvatuse õpetaja käest ka küsitud, et mis värk on ja kus on uued rekordid. Ajad olevat muutunud: gümnaasiumi tüdrukutele kirjutavad emad kodus tõendeid, et midagi tegema ei peaks ja algklasside õpilased hüüavad talle lihtsalt: “Tšau, Mare!” No mis spordist siin rääkida saab? 😀

Mis bändi puutub, siis nii palju oli eelmisest korrast õpitud, et see mängis kauem ning lisaks oli mingi videodisko mees ja kell 2 ei suunatudki inimestele prožesid näkku. Hästi! Samas alustas bänd siiski veidi liiga vara, nii et kaks setti läks täitsa tühja enne kui mingi rahvaste liikumine toimuma hakkas. Samas ei tea, kas see oleks nii igal juhul või oleks hiljem alustades ikkagi lihtsam inimesi tantsima saada? Alguses on ju nii palju vaja niisama jutustada ja kilgata.

Enam-vähem õhtu lõpuks selgus, et mingi jama on sellega, et ma pole õpetajate peole jõudnud. Ma väga hästi ei teadnud ka, kus see asub, aga Marge võttis mul kratist kinni ja tassis kohale. Seal laoti kohe taldrik sööki täis (“Sa üldse ei söö vä?” 😀 ), direktor (ikkagi mitte Väinaste!) võttis vaasist roosid ning jagas kõigile naistele laiali ning lõõpisime niisama. Tore taaskohtumine!

 

Ma nüüd isegi ei tea, mitmes kord see mul kooli kokkutulekul käia oli: kolmas või neljas, aga igatahes olen ma kõik korrad kohal olnud ja tegelikult ka on jumala äge! Järgmine kord lähen jälle! Kui muud ei saa, siis vähemalt kuuleb korduvalt seda, kuidas keegi pole viimase 15 aastaga üldse muutunud 😀 ja samas vaatad, et mõni on muutunud kohe kõigi eest 😀

Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Üks asi viib teiseni

Samal ajal kui ma palliplatsilt saadud sinise käe ja varbaga sunnitud puhkusel olin, kasvas trenninälg muidugi täiega. Kui oled harjunud ennast liigutama, siis on nii raske mitte midagi teha. Kui mulle lõpuks tundus, et ma saan ilusti kogu pöida jälle kasutada, siis otsustasin minna ühele jooksule. Jooksule, mis tundub, et muutis nii mõndagi.

Ausalt öeldes ei olegi ma sel hooajal palju jooksnud. Natuke palliplatsil ja kuna ma tean, et tegelikult peaks veel lisaks ka jooksma, et pallile paremini järgi jõuda, siis panin ennast kevadel kirja ka Stamina tervisejooksusarja, kus olen ka vastavalt graafikule iganädalased 4km jooksnud. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma oma “näljajooksult” tagasi tulin ning avastasin, et olin jooksnud veidi üle 10km, hea enesetunde ja ajaga, mis oli äkki 1:09. Jah, pole just mingi võistlusvorm, aga kulmu pani kergitama küll – ma pole iial mingi võhma või vastupidavusega hiilanud, pole ka otseselt vastupidavustrenni teinud ja enda kohta selline päris korralik jooksuvorm. Patsutasin endale tunnustavalt õlale ja mõtlesin, et pole paha.

Kuna tunne oli hea, siis läks muidugi mõte kohe lendama. Täiesti sobivalt sattus mulle teele ette Ööjooksu reklaam, mille ma muidugi ka lahti klikkisin, sest sellest ühest korrast, mis ma seal osalenud olen, on väga äge mälestus jäänud. Rumala peaga rääkisin muidugi Erlele ka, et vot sinna võiks jooksma minna, aga paganad tahavad 10km eest 27€, et jube röövimine. Erle, motivaator nagu ta on, ütles et 10km on põhimõtteliselt nagu Mõmmi lastejooks ja et kui ma medalit tahan, siis tuleb ikka koos temaga 21km minna jooksma. Ma ei tea, mis sel hetkel mu ajuga täpselt juhtus või kas see üldse korralikult funktsioneeris, aga igatahes ma vaatasin, et 21km osavõtt maksis 30€ (majanduslikult mõtleva naisterahvana arvutasin välja, et kilomeetri hind tuleb ju palju odavam 😀 ), mõtlesin, et juulis on ju aega joosta ja treenida küll ning registreerisin ennast ühe soojaga ära. Loomulikult läks pulss selle juures juba 150 peale ja loomulikult karjusin ma samal ajal Erle peale, sest et ilmselgelt on see tema süü, et ma nii lihtsalt ennast ära lasin rääkida. Alati on hea, kui on keegi, kes on süüdi! 😀

Eks ma karistasin ta muidugi kohe ära ka ja sundisin endaga samal õhtul jooksma tulema, kui ta üldse ei viitsinud. Aga ta tegi selle mulle kohe tagasi, sest et ta ütles, et me läheme taas ca 10km ringile, mis nõrgale treenimatule minale oli kõva vastutuulega paras katsumus. Igal juhul oli see kuskil seal või siis järgmisel pikal jooksul, kus mulle tuli meelde, et tegelikult on jooksmine üks ütlemata nüri ja vastik tegevus, mis mulle üldse ei meeldi 😀 Hea, et sellised valgustatud hetked selguvad PÄRAST poolmaratonile registreerumist 😀

Kuna ma ei viitsi koguaeg samu marsruute joosta, siis mõtlesin, et proovin sel nädalal midagi uut. Nii palju eneseusku oli, et ei hakanud Google Mapsist distantsi enne üle mõõtma – lihtsalt läksin. Kui kergelt juba krampe lubavate jalgadega tagasi koju jõudsin, siis näitas kell läbitud distantsiks 15,2km, kusjuures tempo oli selle läbimise juures olnud üllatavalt ühtlane. Ka siis, kui enne lõppu oli 3km pidevat lauget tõusu või siis kui jalad juba täitsa ära väsisid. Patsutasin ennast mõttes teisele õlale ja mõtlesin, et veidi veel ja poolmaraton ongi tehtud. Kaugel see maratongi enam on? 😀

Nii palju on mu isiklik psühholoog Erle mind aidanud (loe: sõimanud 😀 ), et ma vähemalt üritan seda kõike võtta võimalikult vabalt, lõbusalt ja mitte seada endale mingeid eesmärke, mis tahes-tahtmata stressi tekitavad. Jah, mu loomuses on tahtmine olla parem kui ma varem olnud olen ja poolmaratoni olen ma varem jooksnud. Samas olen ma peaaegu sellest fiksideest lahti laskmas ja lihtsalt naudin seda, mida ma teen. Võin julgelt öelda, et ma ei ole olnud varem nii vähese puhta jooksutrenniga nii heas vormis ja see tunne on jumala hea. Mulle tundub, et kõige olulisem ongi siin mitte oma vaimu (ja ka keha) ära väsitada, sest et tegelikult on kõik võimalik, kui kuulata iseennast, jälgida oma sisetunnet ja mitte seada endale eesmärke, mis hetkes olemise ära rikuvad.

Et suvi luhta ei läheks, võtsin vastu ka Erle challenge’i joosta juulis 100km. Ta teeb seda nii muuseas iga kuu. Mõtlesin, et ega ma siis ka mingi nõrk ei ole, onju. Sest et kui see nädalate ja päevade peale laiali lüüa, siis polegi tegemist mingi ulmenumbriga. Täna on 5.juuli ja mul on kirjas juba 27km. Jõuan küll! 🙂

Vahel on veider, kust mõni mõte tuleb või kuidas mingi asi alguse saab. Peab nõustuma, et igas asjas on võimalik leida midagi head. Kui kõik läheb edaspidigi hästi ja mingeid uusi vigastusi ei teki, siis on just Raplas saadud keretäis põhjuseks, miks ma sel aastal jooksen poolmaratoni. See ei olnud mul kindlasti mõttes, kui jalga töölaua all külmas hoidsin 🙂

IMG_20170614_172650_503

Pärl päikeseloojangus

Mu onul on purjekas juba paar aastat, aga kuidagi on juhtunud nii, et mina polnud seda isegi oma silmaga näinud, rääkimata siis ühisest lõbusõidust. Jaanilaupäeva pärastlõunal tegi Aivar plaani, et mu isa viskab neid (onu ja Taneli ja tolle sõbra Magnuse) Eismasse, et nad siis “meestega tulevad paari tunniga purjekaga Eismast Mahusse”. Isa oli minu hinnangul sellise kergelt “meh” näoga, nii tegin ettepaneku, et ma viskan nad ise Eismasse, et isa saaks ka purjekaga tagasi tulla. Tundus nagu hea mõte. Hetk hiljem aga olid mul hoopis endal juba pikad püksid jalas ja jope kaenlas, et esimest korda purjetamine ära proovida.

Ilm oli imeline, tuult oli natuke ka, nii arvaski Aivar, et mingi paari-kolme tunniga peaks selle vahemaa ära katma. No mina muidugi uskusin, sest et ma usungi enam-vähem kõike, mida mulle räägitakse ja kuna kogemus puudub siis.. no siis usudki kõike, mida räägitakse, eks! 😀 Panime siis pärast pikka ettevalmistust sadamast minema ja iga moment oli selline üsna “blond” kui Aivar järjekordse tegevuskäskluse andis, millest ma mitte muffigi aru ei saanud. “Mis puri üles? See esimene väike vä? Sellest nöörist tõmban vä?” No ikka eriliselt kannatlik meel peab olema kui amatööridega merel olla 😀

Ilmselt ta sai kohe aru ka, et minust erinevate purjede ülesvinnamisel liiga suurt kasu ei ole ning istutas mu tüüri kõrvale maha juhisega “Hoia nii 90 kraadi peal kurss, 5 kraadi siia-sinna.” Selle peale ei julgenud ma suurt midagi kosta, vaatasin siis seda “kompassi”, mis raudselt oli hoopis mingi muu asi ja püüdsin aru saada, kuidas ma kogu selle keerutava tuule ja lainemöllu sees 90 kraadi hoian. Aerutasin seal siis nii- ja naapidi ja leidsin lõpus üles loogika, mis mulle sobis ning suutsin peaaegu alati hoida kurssi, mida Aivar ette ütles. Lõbus oli muidugi see, et iga kord kui tuli suurem tuulehoog või lihtsalt täpsemalt purjesse (või kui kurss oli täitsa paigast ära) siis hõiskas Tanel: “No nüüd hakkab juhtuma!” Ähvardas küll tihti ja ega ma täpselt ei teagi, mille juhtumist ta ootas, aga mulle tundub, et see jäi õnneks seekord juhtumata 😀

Kui ma olin paar tundi vaikides plate peal kramplikult paigal istunud ja elu eest tüürinud, siis sain lõpuks ka väikse puhkuse ja võimaluse sõitu mitte midagi tehes nautida. Sest et olgem ausad, kui sa pead ikkagi mingeid kraade ja tuule suunda jms jälgima, siis liiga palju aega ei ole, et ringi vaadata ja loodust imetleda. Ja ega väga ei näe ka, sest et puri on ju ees! Jagasin siis lahkelt meestele külmkapist karastusjooke ja kuna kõht läks “paaritunnise” sõiduga väga tühjaks, siis ampsasime ühe veiselihakonservi ka kamba peale ära 😀

Üks selle sõidu eesmärke Aivari jaoks oli proovida spinnakeri – see on mingi hiigelpuri, mida kasutatakse kuuldavasti regattidel ja kus sa seda ikka enne võistlust proovid kui mitte täielike amatööridega merel, eks. Kuigi peab tõele au andma, et üks amatööridest oli tõeline kapten, kes seisis ka sõidu ajal laevatekil ja juhendas, kuidas Aivar purje võiks paremini sättida. Ja teisel amatööril olid ametlikult madruse paberid 😀 Ilmselgelt olin ma see “naine paadis”, kes häda kaela toob.

Tunne, et “nüüd tõesti hakkab juhtuma”, tuli kuskil seal, kus Aivar end kõva häälega mõtlema unustas, et “Huvitav, kuidas me selle spinnakeri alla saame?” 😀 Meie ka ei teadnud, ausõna, aga alla ta saime ja keegi selle käigus isegi üle parda ei kukkunud. Järgmine paljulubav mõte oli midagi sellist, et “Kurat, seda sadamat ma täitsa kardan, kuidas me sinna sõidame?” Hmm, eksole?! Olgu öeldud, et Mahu sadam ei ole just jahisadam, rohkem nagu selline Bella-paadi sadam 😀 Kapten Uusküla siis küsis veidi ärevil häälel, et “Mis sa pole siia sadamasse varem sõitnud või??”, mille peale Aivar vastas sügava rahuga: “Loomulikult olen. Aga mitte selle purjekaga.” Selle peale arvasin lõpuks mina ka, et nüüd võib tõesti juhtuma hakata.

Sadamas olid meid “paaritunniselt” meresõidult umbes 7 tundi 😀 koju oodanud juba kõik meie teised pereliikmed ning kuna sel õhtul oli sadamas ka lõke ja pidu, siis oli ka neid võõramaid inimesi üksjagu, kes olid tulnud sadamasse kaunist päikeseloojangut nautima ning said purjeka graatsilise randumise tasuta lisaboonuseks.

Esimese hooga maandusime selles ainsamas liivakõrgendikus, mis keset sissesõidukanalit sadamas oli, nii et olime kiilu peal kinni, mis kinni! Saate aru? Muul on 4-6 meetri kaugusel, aga sa oled reaalselt merehädas! 😀 Eks minagi olen nooruses üle 4 meetri kaugust hüpanud, aga kindlasti mitte hoota ja kindlasti mitte munakividele, nii et jätsin selle mõtte kus seda ja teist. Pealegi – normaalne meeskond oma purjekat sellisel hetkel ei hülga!

Kai pealt jooksid esimesed asjalikud, eesotsas mu isaga meid köitega siia ja sinna sikutama, samal ajal kui me neljakesi purjeka ühes servas raskusega kallutasime ja kiilu üles tõsta püüdsime. Siis sikutati meid natuke veel, ilma liiga suure eduta, mille peale, kui ma väga ei eksi, võtsid Tanel ja Magnus veel ühed karastusjoogid. Mis sa teed noh?! 😀 See oli täpselt see koht, kus muuli pealt hakkas kostuma filmiklassika “pakid paneme vööri!” ja “Mis tähendab vööri? Andke mu portfell siia!” Mõni on terve elu oodanud, et neid lauseid öelda saaks, kui mitte nüüd, siis millal veel, eks? 😀

Lõpuks päästis meid paari õlle eest kohalik kaatrimees, kes meid madalikult lahti tõmbas ja lahesoppi ankrusse vedas. Ja siis muidugi ka kaldale toimetas. Elevust ja nalja kui palju!

Emotsiooni sai sellest retkest täiesti kirjeldamatu ja hommikul ärgates oma ainsat füüsilist vigastust tundes mõtlesin, et luban endale Printsess Herneterana paar päeva seda luksust, et istun vahelduseks ainult pehmetel patjadel 😀

Emme, sa lõid värava!

Olen korra varem meie naiskonna loogikast kirjutanud. Sellest, kuidas meie mängijakarjäär algas 😀 Kauaoodatud rahvusvaheline kohtumine on nüüdseks juba ilusaks mälestuseks saanud, aga kuna seda sai pea pool aastat oodetud, kardetud ja veel kord oodatud, siis oleks ebaaus kui selle kohta sõnagi ei kirjutaks. Eriti kui Eike Meresmaa nii ilusti kõik üles  ka pildistas.

Kui me ennast Eesti-Soome 100 mängudele registreerusime, siis olime treeninud vast alles mõned kuud. Sellest lähtuvalt saadeti meile vastasteks 20-aastase mängukogemusega jalgpalliemad ehk meie 20 aasta pärast 🙂 Kui me selle teada saime, siis ei osanudki seisukohta võtta. Kas karta natuke või siis natuke rohkem? Jah, füüsiliselt peaksime oleme nooremad, kiiremad, paremad… kuid kogemus maksab ju ka midagi? Aga kui palju? Ja mis siis saab kui hoolimata ealisest eelisest pähe saame? Kus on selle häbi ots? 🙂

Pikaajaline kogemus tähendas seda, et kuigi meie jooksime ja ajasime palli kõvasti taga, siis kohati tundus, et see on siiski rohkem vastasnaiskonna jala külge kleebitud. Jah, kiirusega suutsime pea alati võita, kuid ilmselt oli just kogemus see, mis pani nende kaitsemängijad alati õigesse kohta seisma, nii et pall neile lihtsalt jala peale kukkus ja meie rünnakukatsed juba eos nurjas. Ma olin üllatunud ja vaimustunud – kui ma ise 20 aasta pärast pooltki nii tubli oleks, siis see oleks päris lahe!

Väljakule läksin seekord vahetusest ja kuigi alguses oli ärevus väljaku ääres suur, siis üldiselt see mulle isegi meeldis. Enne platsile minekut oli selge kes, kuidas liigub, kes on kiire, keda peab jälgima. Mind eksitas veidi soomlaste üks kaitsemängijatest, kes tundus pealiskaudsel vaatlusel nagu väike murumuna. Aga kui ta oma jalad sibama sai, siis jooksis nagu kahurikuul. Reaalselt 😀 Ja kui see kahurikuul mulle palli püüdes täie hooga otsa jooksis, siis sealt põrkasin eemale küll nagu batuudilt 😀 See oli ka ainus kord kui ma selle mängu jooksul natuke vandusin 😀

Alguses oli väike närv muidugi sees. Poisid ka platsi kõrval vaatamas, iga ema teab, et kõige olulisem on neile mitte häbi teha 😉 Priit igatahes tunnustavalt ütles poolajal, et ma liikusin mööda äärt päris kiiresti ja hästi üles, et seda peaks isegi proovima. Nagu seda neile igas trennis ei räägitaks, eksole 😉 Igal juhul jõudsin ühe sellise tõusuga värava kõrvale, aga üsna terava nurga alla, nii et otse värava peale ei kannatanud lüüa. Vaatasin kiirelt, et värava ette oli kogunenud päris suur hulk inimesi ja mõtlesin, et äkki segaduses veab ja põrkab kellestki sisse. Mõeldud-tehtud: terav pall rahvasumma ja kellestki ta sisse põrkaski. Värav ei läinud küll minu nimele (mis loomulikult jäi kripeldama), aga värav on värav!

1:0 eduseisus läksimegi poolajale. Rahva lõbustamiseks oli kohale toodud Toomas Tohver, kunagine Eesti meestekoondise väravavaht, kes publikule penaltide löömisega tegevust pakkus. Mõned läksid ikka sisse ka, aga enamiku pallidest tõi efektsete tõrjetega ära. Isegi Ruuben, vana jalgpallipõlgur, käis proovimas ja oli päris rahul selle võimaluse üle.

Teise poolaja alguses lõi Grete üsna kiirelt seisuks 2:0 ja kuigi olime eduseisus, ei olnud meil kordagi tunnet, et see on turvaline. Soomlased üritasid jätkuvalt, pommitasid täiega ja paaril nende mängijal oli ka väga hea kauglöök. Kui ma Grete paremal äärel välja vahetasin, siis ütles Signe mulle kaasa sõnad: “Ja nüüd pead samasuguse värava lööma nagu Grete!” No pressure eksole 😀 Kuidagi aga nii läks, et sain söödu kaitse selja taha ja õnnestus see väravasse suunata. Minu päris esimene värav! Lõpuks ometi!! 🙂 Ja 4:0 seisuks vormistasid Margit ja Signe juba kahepeale. Nüüd oli küll võit kindel!

Šampusedušš on meil juba traditsiooniks saanud (ka kaotuste puhul), nii ei olnud seegi kord erand. Vahetasime soomlastega kingitused ja saime juba ka kutse nende juurde, kuna nad tahtsid kindlasti revanši saada. Kas ja millal see tõesti ka juhtub, seda näitab tulevik. Ma natuke igatahes juba kardan seda reisi 😀

Aga mis kõige ägedam – Priit jooksis koos Ruubeniga pärast lõpuvilet minu juurde ja hüüdis vaimustunult: “Emme, sa lõid kaks väravat!” Ja nad olid mu üle nii uhked! 🙂

 

 

Ristsed saadud

Peab ütlema, et meie võistkonna loogika on igati paigas. Kui tuli tahtmine trennis harjutatut väljakul praktiseerida, siis kõigepealt panime end kirja RAHVUSVAHELISELE sõprusmängule. Seejärel panime end kirja rahvaliigasse. Seejärel mõtlesime, et oleks mõistlik ehk enne ka üks sõprusmäng pidada.  Sõbralikuks vastaseks tuli tutvuste poolest Rakvere Tarva naiskond, kes juba aastaid treeninud ja mänginud. Et elu liiga lill ja lihtne ei oleks, siis saabus eilseks sõprusmänguks kohale ka veel eriti s*tt ilm, vabandust väljenduse eest, nii et meelde jääb see üritus kindlasti pikaks ajaks!

Tegelikult olin ma seda juba ammu oodanud. Trennis mängime üksteise vastu ja alati on kapteniks sattudes olnud nii halb tunne endale mängijaid valida: tahan neid kõiki, ma ei taha valida! 🙂 Selles mõttes on päris vastaste vastu palju parem – olemegi kõik ühel poolel ja ühise asja eest väljas. Eilsele mängule tuginedes oleme oktoobrist alates ikka meeletu arengu teinud ja ma usun, et meist võib veel asja saada 😉 Isegi treener jäi mängupildiga rahule ja ütles isegi, et võib meie üle uhkust tunda. See on päris hea kompliment, mida algajatele soccermom’idele öelda saab 🙂

Kuna ma ise mängisin eile ründaja positsioonis, siis loomulikult jäävad mul kripeldama kõik need löömata väravad, sest võimalusi ikka oli üksjagu. Loodan, et võimalusi tuleb tulevikus veel ja edaspidi on realiseerimine edukam. Veel võtan endaga kaasa teadmise, et pean olema jõulisem ja agressiivsem, aga eks needki oskused tulevad ajaga. Komplimendina võtan ka vastaste omavahelist kommentaari enne meie nurgalööki: “Vaadake number kaheksat, see on kiire!” Enda arvates võiksin küll kiirem olla, aga väike juhhuuu! ikka 🙂

Kohtumise lõpetasime sõbraliku 1:1 viigiga, mida võõral väljakul ja esimese kohtumise kohta üldse võib igal juhul võiduks pidada. Võimalusi väravaid lüüa oli meil muidugi kordades rohkem, aga ehk ongi hea kui järgmisteks kohtumisteks näljatunne sisse jääb. Järgmine mäng on juba 11.mail ERR-i naiskonnaga, kes saavutasid eelmisel aastal rahvaliigas 2.koha. Lihtne ei saa meil kindlasti olema, aga usun, et see sõpruskohtumine andis mingigi aimu ja ettekujutluse, mis meid ees ootab, et täiesti ära ei ehmataks. Ootan igatahes huviga! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂