Ootamatu Osmussaar

Meil on kuidagi nii hästi läinud, et Ailet on võtnud enda peale suviste saarematkade organiseerimise. Ja kui sinu eest kõik ära mõeldakse ja tehakse, siis on ju väga lihtne oma moonakott võtta ja lihtsalt kaasa minna 🙂 Seekord tuli see reis kuidagi eriti kiirelt pärast Horvaatiat peale ja ma ei olnud üldse kursis, kuhu me läheme. Mis Osmussaar? Mis Dirhami sadam? Kuskohas? Mul polnud aimugi, kuhu me läheme! 😀 Seda suurem oli mu üllatus ja vaimustus, kui Osmussaar meie ees udust lahti rullus. Sõna otseses mõttes.

Laupäev oli tõepoolest väga udune päev ja nii me kella 12 paiku Dirhami sadamast Arabellaga startisime. Sõiduaeg ca 45-60 minutit (jällegi, mul polnud õrna aimu ka selle kohta 😀 ) ja konkreetselt udu sees. Aga milline imeline udu see oli! Tuult praktiliselt ei olnudki, vaid kohati oli veepinnal kerge tuulevirvendus. Ja seal, kus sedagi polnud, oeh.. 🙂 Seda ei saa pildistada ja seda ei saa kirjeldada. See, kuidas meri on justkui siid, mis vaikselt hingab (lainetus oleks selle kohta öelda suisa vägivaldne!), kuidas veepinnast saab sujuvalt udu ja udust sujuvalt taevas ja see kõik kokku on nii mõnus siidine ja pehme kombo, nii et lihtsalt unustad end sinna sisse vaatama ja unelema. Või siis on asi lihtsalt selles, et vesi on täiega minu element. Mõni käib end laadimas metsas, minu superpower on vesi.

Osmussaarele soovitati minna giidiga ja oi kui hea mõte see oli. Parim giid ever, kellega ma kunagi tuuritanud olen! Mis teeb koha huvitavaks? Eks ikka lood. Ja neid ta oskas ja teadis rääkida. Ja mitte nii, et teemad on ette antud ja pähe õpitud, vaid kõik see oli (või vähemalt tundus) orgaaniline ja väga loomulik ning näha oli, et tegemist on inimesega, kes fännab oma tööd ja seda saart. Nii et kui keegi kunagi tahab hea giidiga matkata, siis soovitan väga soojalt Moonikat.

Osmussaar on selline päris pisike saar, ühest otsast teise on ca 5km ja meil tuli kogu matka pikkuseks 11 km. Kogu päeva jooksul oli merepiiril kerge udu ja see kuidagi sobis väga hästi – lisas saarele mõnusalt müstilist hõngu. Täiesti uskumatu, et nii pisikesel saarel on nii palju erinevaid huvitavaid asju koos. Näiteks pankrannik, suured fossiilid (okei, mitte krokodillisuurused, aga mitte ka kullesed), kadakased karjamaad ja puude vahel vabalt kepsutavad lambad, “krokodillikasvatus”, II maailmasõja pärandina jäänud patareid ja palju muud. Näiteks saime teada, et Osmussaare lähedal mere põhjas on Eesti territooriumi suurim – Neugrundi meteoriidikraater – mis on tekkinud ca 1km läbimõõduse meteoriidi kukkumise tagajärjel. Kusjuures see avastati alles 1990ndatel. Nagu eile ju! 😀 Selle sama kokkupõrke tagajärjel on saarel ka kuulsad bretša kivid, mis erinevad tavalistest kividest selle poolest, et koosnevad paljudest väikestest kividest, mis on omavahel kõrgel kuumusel kokku sulandunud.

Veel kuulsime põneva loo, kuidas I maailmasõja ajal sakslaste SMS Magdeburg Osmussaare lähedal paksu uduga madalikule sõitis, kuidas Paldiskisse selle kohta teade saadeti ning olukorda läks lahendama kaks Vene sõjalaeva, kes mõlemad arvasid, et nad üksi selle teate said, läbi udu üksteist märkasid ja sakslaste laevaks pidasid ning seejärel tükk aega omavahel madistasid, enne kui aru said, et päris õige see asi ei ole 😀 Kõlab natuke nagu klišee 😀 Selle väikse viivituse tulemusena said enamik sakslastest plehku, küll aga saadi laevalt kätte sakslaste koodiraamat ja merekaardid, mis oluliselt lihtsustas inglaste võitlust nendega I maailmasõja merelahingutes. Jah, Churchill lõi rõõmust käsi kokku tänu sellele, mis juhtus Osmussaarel 🙂

Veel üks sõjaalalooliselt fun fact, kui nii öelda võib, on see, et Schleswig-Holstein, millelt tulistati II maailma esimesed lasud Poola suunas, lasti pärast kasutuskõlbmatuks muutumist põhja “siin samas” Neugrundi meteoriidikraatris ning seda kasutati tükk aega sihtmärgina laskeharjutustes. No ma ei tea, kas saab üks pisike saar olla veel põnevamate lugudega?

Advertisements

Lastega Horvaatias

Horvaatia on alati tundunud riigina, kus peab kindlasti ära käima ja tõenäoliselt on see nii tundunud paljudele eestlastele, sest vahepeal jäi sotsiaalmeediast tunne, et enne meie minekut ongi juba kõik seal kohal 😀 Piletid ostsime ära tegelikult juba kuskil jaanuaris-veebruaris ja siis sai ka laias laastus reis ära planeeritud. Kuskil aprilli algusest läks eluolu ja -tempo nii kiireks, et polnud reisi peale aega mõeldagi ja kui nädal enne äralendu plaani lahti lõin, siis oli endalegi üllatus, mis loogikaga või kuidas me seda mõelnud olime 😀 Hea viis ennast üllatada 😀 Puhkust võtsimegi sel suvel ainult kaks nädalat ja praktiliselt kogu selle aja olime ka reisil. Kuigi sel aastal on suvi ka Eestisse jõudnud, siis nii lastele kui meile tundus, et sellist formaati (kogu pikema puhkuse reisil viibida) võiks edaspidigi kasutada.

03.juuli – Istralandia Aquapark

Esmaspäeval ei ole küll sellist tunnet, et kõik reisiks valmis oleks. Liiga palju küsimusi on õhus: mida kaasa võtta? Kas olen piisavalt ettevalmistusi teinud sihtkohtade jne kohta? Mis siis saab, kui sadama hakkab? 😀 jne. Tüüpiline paanikaosakond. Lohutan ennast sellega, et internet on tõenäoliselt ikkagi kõikvõimas ja küll saab kõike. Ja kui sajab, siis sadagu öösel! 😀 Koer on igatahes hoiule antud, viimased šopingud tehtud ja megasuur kohver pakitud. Ikkagi ju kaheks nädalaks minek ja mine sa tea, mida kõike vaja võib minna. Etteruttavalt võib öelda, et julgelt pooli asju ei läinud vaja 😀 Ka need soojemad riided, mis igaks juhuks õhtuteks kaasa said pakitud, osutusid üleliigseteks, kuna noh, õhtuti lihtsalt ei läinudki jahedaks 😀 Aga parem karta ja kohvrit järel tirida, kui kahetseda ja kuskil nurgas lõdiseda, eksole.

Pärast kõiki pakkimisi ja ettemõtlemisi saime esmaspäeval vastu teisipäeva suisa 2h magadagi, sest et äratuskell äratas meid armutult juba kell 3.00, et lennujaama poole sättida. 5.55 väljuv lennuk ei saa olla kellegi esimene eelistus 😀 aga no vähemalt on esimene päev kohe täiega asja ette, üritasin positiivse poole pealt asja vaadata. Ruuben suutis eelmisel ööl (vastu esmaspäeva siis) üllatada ja pakkuda mulle veel ühe magamata öö, kui ta ca kahetunniste pausidega öö läbi oksendas. Õnneks esmaspäeva päeval tervis taastus, nii et enam-vähem rahuliku südamega sai lennukile minna. Samas teadsin juba ette, et minu kord ei ole kaugel. Nii võib juhtuda, kui sul on poeg, kes hullult musitada ja kallistada tahab 😀

Maandume Rijeka lennujaamas, mis on täielik külalennujaam 😀 ja juba õhus haarab mind ärevus: kõikjal on paks pilvekiht ja ma ei näe kuskil päikest ja +28 kraadi, nagu ilmateade lubas. Ootame oma rendiauto kättesaamist ja peame plaani. Mõtlesime, et teeme poistele esimesel päeval kohe korraliku emotsioonilaksu ja viime nad veeparki. Ja mitte niisama veeparki, vaid ikkagi Euroopa #2 veeparki – Istralandia Aquaparki. Kes on #1 või #3 või kes seda hindas, ei olegi väga oluline 😀 Aga kuna ilm on selline so-so ja igaks juhuks me seda plaani ka kõva häälega välja ei käinud, siis on meil väike ruum muudatusteks, kui see siiski vajalik on. Kõige vähem tahaks lihtsalt reisi esimesel päeval seda, et keegi haigeks jääb. Otsustame, et sõidame ikkagi selle veepargi suunas ja kui ilm on ikka täiega jama, siis teeme mingi muu tiiru, aga kui juhuslikult peaks taevas selginema, siis lähme ikka. Autos vajuvad kõik pikast magamatusest ära (välja arvatud autojuht, kes elab Monster Energy aurudest) ja kui veepargi ees silmad lahti saame on kell 11 ja väljas päike ning 30 soojakraadi 😀 Vist sobib!

Täiesti juhuslikult pargime ennast basseini äärde, mis saabki kõige populaarsemaks atraktsiooniks – tegemist on lainebasseiniga, mis on tõesti LAINEbassein, nii et poisid esimest korda kabuhirmus basseinist välja ujusid 😀 Pärast oli aga rõõmu kui palju. Liumägesid, -torusid jms atraktsioone on suurele maa-alale paigutatud igale soovile vastavalt, ainult Ruuben ei leia enda jaoks midagi, mida ta teha tahaks ja otsustab siis, et ta tahab hoopis magada 😀

Isegi mina käin kahel atraktsioonil. Üheks on 6-realine liumägi, kus reaalselt saab sellise hoo sisse, et vesi pritsib kogu sõidu ajal täiega näkku, liiga hästi hingata ei saa ja kokkupõrge veega teeb päevitusriietega teadagi mida 😀 Teistele (va Ruuben) meeldib see aga täiega ja seal käiakse ohtralt. Priiduga käin ka mingil “flying boat” atraktsioonil, mille nimi oleks iseenesest pidanud mind eelseisvast õudusest ette hoiatama 😀 Ma ei liialda, kui ütlen, et paati istudes ma ei näinud serva pealt renni kõige madalamat osa, kuhu me kohe ülehelikiirusel sisse lendasime. Ja ma ei liialda ka, et mu süda pidi kurgust välja hüppama, kui me sügavikku (loe: surma 😀 ) kihutasime.

Õnneks suutsin kõik emotsioonid enda sisse suruda nagu õigele eestlasele kohane ja sain selle eest Priidult pärast kõvasti kiita 😀 Ta ütles, et see oleks ikka räige mark olnud, kui ma oleks seal kiljuma hakanud, sest et polnud ju karta midagi 😀

Vastutasuks meenutasin talle, kuidas ta puugisüsti saades karjus 😀 (#aastaema) Ja siis käsime sellel samal lendaval paadil veel kaks korda, kus ma hoidsin jätkuvalt lippu kõrgel (kuigi reaalselt hoidsin siiski kramplikult lendavast paadist kinni 😀 ) Kui kolmandalt lennult tagasi tuleme, sammub meie ees orkester, kes mängib äratuntavalt “Jätke võtmed väljapoole” meloodiat. Läheme nende järel oma lainebassu poole ja avastame, et seal on vahepeal vahupidu alanud 😀 Poisid jooksevad üleni vahustena ringi ja Ruubenit ma enne üles ei leiagi, kui vaht on kadunud 😀 Pärast vahumöllu läheb käima järjekordne lainesessioon ja selle lõpuks on orkester kõigi oma pasunate ja viledega basseini mängima jõudnud, nii et märjad on nad nii ise, nende pillid ja kõige krooniks hakkavad nad veel ujujaid pritsima 😀 Ma ei saa aru, mis asi see on, aga see on äge! 😀 Sõna otseses mõttes meeleolukas lõppakord pikale veepargipäevale.

Õhtuks/ööks suundume tagasi Rijeka poole, kus teeme kiired hommikusöögišopingud ning sööme korraliku õhtusöögi. Öösel pool 3 ärkan ja tunnen, et midagi on väga valesti – ahjaa, see Ruubeni viirus 🙂 Jätan õhtusöögiga hüvasti ja käin korduvalt värsket õhku hingamas. Kolmas magamata öö.

Hommikul tunnen end küll veidi paremini, aga seda ainult lamavas olekus. Sirgelt seista ei saa, ilma et kõhtu valu ei lööks, samuti tekitab isegi kõndimine korralikku iiveldust. Plaan Plitvice loodusparki külastada saab viimase hoobi, kui selgub, et ka Marko on paremaid päevi näinud ja ilmselt piinleb sama viiruse küüsis. Ruuben arvab küll korraks, et süü võib olla ka õhtusöögi kõrvale joodud kohalikust õllest, aga selle lükkan kiirelt ümber, sest et kuigi see polnud just hea, siis nii halb ei saa üks õlu ka olla 😀 Mingil moel õnnestub Markol end nii palju kokku võtta, et transpordib meid pildistamispeatustega järgmisesse ööbimiskohta, tassib kõige raskemaid kohvreid ja mitte üldse ei virise. Kui kohale jõuame, siis jääb tuppa voodisse taastuma, samal ajal kui ma teen basseini ääres ränkrasket tööd 😛 (loe: ujun, vedelen niisama ja vaatan poiste hullamist)

 

5.juuli – Plitvice Rahvuspark 

Majutuse asukoht soosib endiselt Plitvice Rahvuspargi külastamist, nii et see tuleb nüüd ette võtta. Now or never! nagu öeldakse. Hoolimata enda jaoks varajasest stardist jõuame parki ilmselgelt tipptunnil. Ma teadsin, et see on pop koht, aga selliseks asjaks ma päris valmis ei olnud. Järjekorrad praktiliselt igale poole on nii pikad, et aeg, mille plaanime pargis veeta, venib julgelt kaks korda pikemaks. Infoboksis soovitab lahke onu nii suurte poistega ette võtta 8km matkarada ja selle plaaniga me ka parki siseneme.

Horvaatias on loodusparke palju, neid silte märkab ringi sõites väga tihti, aga Plitvice on nende au ja uhkus. Kohe pärast sissepääsu avaneb vaade pargi kõige võimsamale koskede-kaskaadile. See on tore vaatepilt, eriti kui päike ka ennast näitab ja nii värvid erksamaks muudab. Edasi tulevad väiksemad ja madalamad kosed, kuid vähemalt sama palju, kui mitte rohkemgi, meeldivad mulle kõik need läbipaistva veega peegelsiledad järved, mis päikese käes kord roheliselt, kord siniselt helgivad. Värv polegi ilmselt oluline – imeilus on igal juhul 🙂

Jalutame esimesse nö kontrollpunkti, kust saab paadiga üle järve. See ilmselt ongi kõige populaarsem ja ülerahvastatum lõik terves pargis. Inimesi on nii palju, et kohati peab laudtee peal lihtsalt seisma ja ootama, kuni eespool seisvad inimesed ära pildistavad ja edasi liiguvad, sest et vastassuunas liigub ka koguaeg inimesi. Eriti üllatavad mind jaapanlased, kes legendi järgi peaksid olema hästi viisakad ja vaoshoitud, aga minu meelest on nad kõige suuremad trügijad ja jokutajad ja kätega vehkijad üldse 😀 Aga see kõik on jumala okei.

Pärast paadisõitu ootab pargi metsikum osa, kohati pole isegi laudteed 😀 ja siia juba jaapani vanaprouad vabatahtlikult ei tule! Mul oli enne parki tunne, et juhtub üks kahest – Ruuben kas lendab vette (selleks piisab sellises rahvamassis ka väikesest müksust) või kukub ennast kuskil katki. Juhtub variant nr 2, mis ilmselt oli ikkagi parem variant. Õnneks ei midagi hullu, väike ehmatus, väike pisar ja väike sinine põlv, aga jätkame matka võiduka lõpuni, et mäe otsast rong-bussiga alla tagasi sõita ja nüüd juba mööda käidud radu tagasi algusesse vantsida. Rahvast võrreldes hommikuga põhimõtteliselt ei olegi ja saame kõige võimsamad vaated veelkord rahulikult üle vaadata.

Ahjaa, teekonna alguses sattus kuidagi nii, et suured poisid tahtsid minna koopasse ja Ruuben mitte. Jäime siis neid alla ootama ja kui olime juba tükk aega oodanud, siis selgus, et nad tulevad hoopis mingit teist kaudu. Läksime siis edasi, et nendega eespool uuesti kokku saada, aga kuidagi juhtus veel nii, et ootasime mitu korda enne kui selgeks sai, et tegelikult me oleme jumala erinevates kohtades 😀 Igatahes sai selle suure ootamise taustal palju Ruubenit pildistatud, mis ei ole ka üldse halb asi. Eriti meeldib mulle see pilt temast, kus ta päriselt ka muretseb Priidu pärast, kes koopasse läks 🙂

Et päev liiga lühike ei oleks, otsustasime teel koju läbi põigata ka Zadarist ja üle vaadata/kuulata kuulsa mereoreli. Roosas päikeseloojangus ja 30 kraadise õhusooja juures oli see üks mõnusalt hubane elamus. Rahvast on küll palju, kuid huvitaval kombel ei häiri see mind kordagi. Autosse saame koos esimeste vihmapiiskade ja välgusähvatustega ja terve 1h koju saamegi nautida korralikku valgusemöllu.

Öösel ärkan selle peale, et kuskilt kostab nii hull klobin, nagu jookseks vähemalt 10 last korraga põlvede peal mööda naaberkorterit ringi ja lükkaks samal ajal enda ees nii kummutit kui ka voodit.

Pärast kolmandat sellist rallit ei suuda ma enam vastu panna, tõusen voodist ja vaatan esiteks kardinate vahelt välja. Õues on meeletu tuul, kuskil müristab ja vihma totaalselt kallab. Asi, mis seda meeletut klobinat tekitab, on terrassil asuv päikesevari, mis ei ole küll avatud, kuid sellegi poolest ei suuda ära otsustada, kas ta tahaks lendu tõusta või hoopis aknast sisse rammida. Kamandan Marko õue, sekundiga on ta läbimärg 😀 aga nii vari kui aken saab päästetud. Hommikul kell 9 on kõik jälle klaar, sooja 28 kraadi ja päike sirab taevas. Öist paduvihma meenutab ainult külitav päikesevari ja märjad toolikatted.

6.juuli – Makarska

Oma reisi pikimaks peatuspaigaks (suisa 4 ööd 😀 ) oleme valinud Makarska-nimelise väikelinna. Esimest korda lugesin sellest trip.ee foorumist ning selle põhjal sai ka otsustatud, et just siia tuleb tulla. Kui tunnelist läbi mäe sõidame ja esimesed vaated avanevad, siis saan kohe aru, kui õige otsus see oli – siin on lihtsalt imeline! Kõrge Biokovo mäemassiiv, kõrgeima tipuga ca 1700m, helesinine merepiir ja väike armas punaste katustega linnake. Olen kodus 🙂 Oma apartmendi otsimisega oleme seekord küll pisut jännis, sest täpset asukohta ei suuda meile öelda ei waze, google ega ka kohalik baarman. Lõpuks leiame oma pesa väikesest tupiktänavast, mis vaadet küll ei paku, kuid ranna ja põhipromenaadini on ca 200 meetrit, nii et asukoht on igatahes super!

Kui jaotus tubadesse on tehtud, siis asume kohe usinalt uut piirkonda ja kaubandust avastama. Kohe saab selgeks, et poistel on vaja kahte asja: esiteks kõige ägedamaid ujumismaske – selliseid, kus terve nägu on maski sees, toru on otsaees püsti 😀 ja pealt kaetud, nii et vett sealt otseselt sisse ei tule ja teiseks Horvaatia jalgpallikoondise vormi, mida müüakse siin ka iga nurga peal meeletutes kogustes. Paraku kauplevad enamik putkasid vaid sularahas, aga kuna seda läheks sellise massiivse kombo peale üksjagu, siis otsime kaardimaksevõimalusega suveniiriputkat. Eestis olles ei tundu midagi keerulist, Horvaatias aga…

Lõpuks leiame ühe koha, kust saaks isegi kõik kaubad ühest kohast kätte. Ma pole päris valmis selleks, et siin hindadel kauplemisruum sees on – ikkagi Euroopa ju. Aga veidi siirast kõhkvel nägu ja lubadust hinna üle järele mõelda, kui hinnad hakkavad langema. Kui algselt pakuti meile kolme maski 1050 kuna eest, siis lõpuks saame 1100 kohaliku raha eest 3 maski ja 2 komplekti Rakitić’i jalkavorme. Kurss on ca 7,4 kunat = 1 €. Aga maskid olid nii head, et poisid lubasid oma taskurahast selle maha võtta 🙂 Ju siis oli ikka tõesti väga just neid vaja.

Jalutame mööda promenaadi ja kaardistame meelelahutust, mida järgnevatel päevadel kindlasti proovima peab. Ujume ja testime maske (tõesti on ägedad! 😀 ), vesi on soe ja sinine.

Liivarandu siin ei ole, Horvaatias on nad üldse väga harvad nähtused, aga kiviklibul on ka oma plussid. Näiteks ei tuiska see tuulega silma. Samuti ei kleepu kivid sulle pärast päikesekreemiga määrimist tüütult külge. Need on kõvad plussid! 😀

Vette minek ja väljatulek võib kividega veidi ebameeldiv olla, aga alati on võimalik endale spetsiaalsed kummisussid muretseda, seda ka võimalike merisiilikute pärast, kuigi nii palju kui meie nägime (ikka nende ägedate maskidega!), pesitsesid nemad ikkagi sellistest kohtades, kuhu inimese jalg enam ei ulatu. Ega merisiilik siis ka loll ole!

Rahvast on siin tõesti palju, eriti tippajal. Rätik on rätikus kinni ja eestlase jaoks on see ikka räme personaaltsooni tungimine, kui sul on keegi rannas lähemal kui 10m. Siin aga on tavaline, et paned oma rätikukese või madratsikese sinna, kus veel ruumi on, ja lihtsalt oled. Ja muidugi kreemitad palju jaksad, sest et päike on ikkagi kuum ja terav. Erinevalt Hispaaniast, suudame seekord olukorda kontrolli all hoida ja keegi siin ära ei põle. See on täielik success! Ahjaa, ühed ägedamad asjad siin on jäätiseletid. Ei ole nii, et jäätis on lihtsalt plekk-kaussi lastud ja siis välja pandud. Kõik on hullult ägedalt kaunistatud ja sätitud, nii et tahadki kõike seda saada. Ja saad ka 😀 Minu täielik lemmik oli Rafaelle jäätis. See oli lihtsalt üleni nii maitsev, et ma võtsin iga kord seda sama 😛

Aga üks jama asi on küll. Mul on kaasas ka suur kaamera, aga ega ma siis seda igal pool kaasas ei kanna. Telefonid teevad nii häid pilte, et pole mingi probleem ka ainult nendega hakkama saada. Avastasin vahetult enne reisi, et mul on mobiili kaamera jumala katki, st klaas on täielik ämblikuvõrk. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see reisi vältel pildistamist segama. Nii nii kahju! Kuna mul on nägemismälu üsna domineeriv, siis minu jaoks on pildistamine ja piltide olemasolu väga tähtis. No ikka väga! Ja praegu olengi täiesti imelikus olukorras, kus ma kaalun uue telefoni ostmist, sest et kaamera silm on katki. Jabur! 😀

7.juuli – kohtumine sõpradega

Eelmisel päeval on silm peale pandud vees paiknevatele täispuhutud batuudilaadsetele asjadele ja neid ongi vaja kohe hommikul vallutama minna. Meie rannas on neid 3 tk, kõige kodulähedasemas on loomulikult vestid just otsa saanud, aga ilma nendeta poisse rahuliku südamega sinna ei lase, mis siis et kõik oskavad ujuda. Mis siis ikka – paarsada meetrit edasi on järgmine atraktsioon, ootamatult saame veel mingi arvestatava soodustuse osaliseks, ilma et seda tahtnudki oleks 😀 ja juba olemegi vees. Veepark on rannast napilt 10-15 meetri kaugusel, kuid vesi on siin sügav, ca 7m vähemalt.

See ongi üks kõige suuremaid erinevusi Eesti randadega. Kodus väsid kõndimisest ära, enne kui nabani vette jõuad ( kui jõuad, nii et enne krampe ei saa), siin aga on paari meetri järel meri juba nabani ja siis kohe üle pea. Ruubenil vähemalt 😀

Vesi on väga soolane, nii et silma minnes kipitab ja veest väljudes on alati korralik valge soolakiht nahal. Kannab aga täitsa hästi – kui mask on peas ja vaatad merepõhja, siis ei pea mitte midagi tegema, et lihtsalt vee peal hulpida – tõesti väga mugav.

Vahepeal on “täiesti juhuslikult” samasse linnakesse jõudnud Kaido ja Ailet lastega, kes Makarskast kuulsid esimest korda vist meie käest 😀 Igatahes, kuivatame end kiirelt kodus ära ning juba suundumegi kohtumispaika. Külitame rannakividel, lapsed uurivad vahetpidamata maskidega veepõhja ning hulbivad niisama ringi. Saartelt saame nende seekordselt reisimarsruudilt soovitusteks Makedoonia (sobib romantiliseks pikemaks nädalavahetuseks, rohkem pole seal midagi teha :D) ja Albaania. Ikka sellised pigem eksootilisemad sihtkohad, kuigi Skopjesse peaks Nordicaga Tallinnast isegi otse saama.

Kuna Kaido näol on tegemist ikkagi paberitega väikelaevakapteniga, siis saab mõttest järgmiseks päevaks oma kambale paat rentida kiirelt plaan. Omapäi on ikka ägedam asju ajada ja saab ise oma aja boss olla. Jalutame sadamasse, et potentsiaalsed paadid oma silmaga üle vaadata ja välja valida. Teel sinna (mis on tegelikult üks väga lihtne ja otsene tee) õnnestub meil ringiga ja üle mäe minna 😀 Aga keegi on tõenäoliselt juba kuskil öelnud ka, et parimad paigad leiad ikka siis kui ära eksid, nii leidsime meiegi päris lahedaid vaateid.

Sadamas teeme diili ühe 8-kohalise kaatriga (suuremat lihtsalt parasjagu pole ja meid on 4 täiskasvanut + 5 last, nii et põhimõtteliselt sobib kah) ja oleme järgmise päeva ootuses hullult rahul. Rannaäärses restoranis teeme veel kiired kalkulatsioonid, kui palju peaks terveks päevaks kaasa võtma vett, kui palju kangema mulliga karastusjooke ja kui palju sööke, teeme kiire šopingu ja siis külla jalgpalli vaatama.

Saarte peatuspaik on veidi juba kõrgemal mäe pool, aga kui meil on asukoht, siis neil on kindlalt vaade. Suur terrass on vaatega Aadria merele ja päikeseloojangule. Ja terrassil on mullivann, mida lapsed kohe kasutama hakkavad. Jalgpalliks on Horvaatia-Venemaa veerandfinaal, mis venib ootamatult pikaks, kuid toob oodatud tulemuse. Lapsed kasutavad ära võimaluse koos horvaatidega piiramatult võidu üle karjuda ja teel koju on kõik kohad täis rõõmust hõikavaid inimesi ning signaalitavaid autosid. Õhk on rõõmust ja eufooriast nii paks, et kananahk tuleb ihule.

8.juuli – merepäev

Äratus on tavapärasest varem, kuna kell 9 peame juba sadamas olema. Väikese hilinemisga jõuame paadisillale koos 12×1,5L vee, külmkapitäie lahjade alkohoolsete jookide, puuviljade, saiade ja 5kg arbuusiga. Kaido haarab telefoni, et paadimehele helistada ja näeb siis, et see on saatnud mõni aeg tagasi sõnumi, kus on paadirendi tugeva tuule tõttu tühistanud. What? 😀

Okei, jah, eilsest alates on piirkonnas tõesti iiliti päris tugev tuul olnud ja tema mure meie heaolu pärast on tegelikult igati tervitatav. Kuna tuul pidi olema tugevam just hommikuti ja õhtuti päikese tõusu/loojangu ajal, siis lepime kokku, et teeme tunnikese kuskil söögikohas aega parajaks ja vaatame siis, kuidas tuulega lood on. Tunni aja pärast on meri ikka veel valgeid laineharju täis, nii peame uued läbirääkimised ja otsustame, et ta helistab meile ise, kui tuul vaibub ja on turvaline sadamast välja sõita. Haarame paati hoiule jäetud asjadest mõned veed, puuviljad jms kaasa ning läheme sadama lähedale, kuhu eelmisel õhtul ära eksinud olime 🙂 Proovime kaljudelt vette ukerdada, osad ka ujuvad ja sooritavad vettehüppeid. Ruubenil õnnestub kividel ukerdades ujukate tagumikuosasse korralik auk saada, nii et nendega pole rohkem midagi teha 😀 Aga mis siis ikka! Lühikesi-õhukesi pükse piisavalt! Just sel hetkel kui Ruuben tahab kaljunukilt merre hüppama hakata, helistab paadimees ja ütleb, et nüüd on küll minek. Jumal tänatud! 😀

Meri on tõesti rahulikumaks jäänud, kuigi aeg-ajalt tugevamaid tuuleiile ikka esineb. Aga vähemalt pole meri silmnähtavalt vahune nagu hommikul. Pakime oma kraami ümber, sest paadimees annab meile ühe vabaks jäänud suurema paadi, saame kaasa instruktaaži, mida ja kuidas paadiga merel tegema peab, võtame peale tuubi ja wakeboard’i ning asumegi teele. Boli randa ja teistele saartele ta minna ei soovita (mida ilusa vaikse ilmaga oleks võinud teha), kuid piirkonnas ringi sõita ja natuke veesporti harrastada pidi olema täiesti okei.

Kui sadamast välja jõuame ei kulugi palju aega, kui juba tuubi sappa seome ja lapsi sõidutama hakkame. Kui Ruuben tuubi istub ja näiliselt üksi keset merd hulpima jääb, siis on veits imelik tunne küll 🙂 aga muidu on äge! Igaüks saab täpselt sellise tempoga sõidu, kui ise soovib ja kõik on rahul. Pärast lapsi on Kaido, minu ja Aileti kord ning seejärel proovib Marko wakeboard’i, kus pärast mitmendat katset õnnestub end vee peale tõmmata ja sõitma saada. Tundub maru keeruline, aga samas põnev.

Kui kõik on veidi lõbutseda saanud, heidame end ankrusse helesinisesse lahesopikesse üsna kalda lähedal. Tegemist on ilmselt samuti kohaga, mida võib leida vaid ära eksides, nii et mõned tädid-onud tõmbavad meie saabudes ujumisriided selga tagasi ja püsivad riides 😀 Meie teeme pikniku, ujume võrratult helesinises vees, hüppame paadilt vette, uurime maskidega merepõhja ja võtame niisama päikest. Lihtsalt ülimõnus!

Tagasiteel proovime Kaidoga ka wakeboard’i, kuid meie kahjuks sõitma ei saa. Huvitav, kuidas suuskadega oleks? Vee peale saada ilmselt lihtsam, sõita äkki isegi keerulisem? Peab proovima. Wakeboard tundus iseenesest põnev ja täitsa lootusetud mu üritused kindlasti ei olnud, alati jäi lihtsalt natukene midagi puudu. Paaril korral olin põhimõtteliselt juba püsti, kui käepide järsu rapsakuga käest kadus. Ega muud, kui tuleb tugevamaks saada! 🙂 Kukkudes sattus muidugi meeletult soolast merevett kõikvõimalikesse kohtadesse, nii et ma nuuskasin ja puristasin seal vees oodates üksjagu. Ka mitu tundi hiljem tuli ette olukordi, kus täiesti lambist hakkas ninast merevett välja nirisema 😀 Ülinormaalne 😀 Igal juhul oli ülilahe merepäev ja üks lahedamaid päevi sel reisil üldse. Ja muidugi annab lisaväärtust see, et Ailet selle päeva nii ilusti üles jäädvustas 🙂

Pärast põhjalikku pesu kodus naudime väga mereannilist õhtusööki ning soovime sõpradele head koduteed. Meie jääme Makarskasse veel kaheks ööks, nemad lahkuvad järgmisel hommikul, et tagasi Eesti poole sõitma hakata. Igal juhul väga tore niimoodi “juhuslikult” trehvata. Kus järgmisena? 🙂

 

9.juuli – peaaegu puhkepäev

Ilm on täiesti pilves ja jätkuvalt tuuline, ei mingit rannaisu ega ujumislusti. Toome pagaripoest värsket maisileiba (mis tegelikult on sai) ja lihtsalt vedeleme toas ja terrassil. Uskumatu, et lõpuks üks puhkusepäev, kus reaalselt saabki puhata (ja mitte sellepärast, et haiged oleme :D) Loeme, kirjutame, peseme pesu (rannarätikud on soolast täiesti kanged) ja vaikselt pakime juba kotte kokku. Õhtuks olen ma mitte midagi tegemisest nii tüdinenud 😀 et teen ettepaneku lõpuks ära teha see “hommikujooks”, mille tarbeks tossud ja trenniriided kohvrisse said visatud.

Inimesi kõnnib tänavatel palju, tänavad on kitsad ja päris palju on pusimist, et endale tee ja õige jooksurütm leida. Inimesi jääb hõredamaks seal, kus tee läheb otse üles mäkke, aga seal läheb õhk ka kohe väga hõredaks 😀 Tõusu lõpus on juba ka kõndimine keeruline ja pulss on kindlalt punases. Ega allatulek ka mu põlvedele rohkem rõõmu ei valmista, aga alla tulema peab 😀 Teeme kokku 5km ringi ohtrate piltidega ja lõpetame jooksuringi kodu juures meres. Küll see on üks mõnusalt jahutav ja kosutav suplus 🙂 Õhtusel jalutuskäigul sööme veel viimased maailma parimad jäätised 😛 ning paneme kotid hommikuks kokku. Šibenik ootab!

10.juuli – Šibenik

Kes ütles, et Šibenikku minema peab? Ilmselt see sama tüüp, kes ütles trip.ee-s, et Makarska on kõige ilusam koht üldse. Kui Makarska osas olen täiesti nõus, siis Šibenikku jõudes tabab mind väike kultuurišokk. Šibenik ise on täitsa linna moodi linn, mille vanalinnal on UNESCO tempel. Mingil müstilisel kombel oleme seekord suutnud endale hankida ööbimiskoha vanalinna serva, rannapromenaadi äärde. Jah, kõigest mõne meetri kaugusel on meri ja paadisillad, aga ikkagi – vanalinn! Kontrast Makarska nunnususega on nii suur, et tahaks ummisjalu Makarskasse tagasi joosta 😀

Korter ise on suur ja ruumi palju. Akendel on rohelist värvi massiivsed aknakatted ning ajastu hõngu lisab seegi, et WC ukse sulgemisega läheb näiteks meie magamistoa laetuli kustu 😀 Huvitavad seosed. Aga kui linn, siis linn. Kohe meie pea kohal on St. Michael’s Fortress ning otsustame enne kohalikku randa minekut vähemalt ühe vana asja (lisaks meie elamisele) üle vaadata. Vaated vähemalt on ilusad. Kohalik linnarand on selline, et kiiret jahutust pakub, aga midagi väga teha seal pole. Otsustame, et viimaseks päevaks sõidame kasvõi Makarskasse tagasi, aga veemõnusid peab saama! 🙂

11.juuli – Krka rahvuspark

Šibenik on hea stardiplatvorm Krka rahvuspargi külastamiseks – kõigest 20 minutit sõitu ja olemegi kohal. Oleme seekord toidu näol paremini varustatud ning asume teele varem, et mitte “tipptundi” sattuda. Sissepääs tundub kallis, eriti kuna selle eest saab teha ca 2km ringi Skradini kandis, paadireisid mööda reisi maksavad veel lisaks. Jah, matkata ise võiks loomulikult, aga sellest on natuke juba isu täis ja kloostreid vaadata mina isiklikult liiga palju ei viitsigi.

Krka rahvuspargi teeb eriliseks see, et märgitud kohtades on võimalik ise ka vette minna ja koskede all ujuda. Selleks me siia tulimegi 🙂 Veevool on täiesti arvestatav, nii et pean Ruubenilt püksivärvlist kinni haarama, et ta liiga kaugele allavoolu ei kaoks. Veealused kivid teevad liikumise keeruliseks, aga rahuliku tempoga on kõik tehtav. Siin tunneme, et need spets jalanõud oleksid ikka ära kulunud küll 😀 Ahjaa, vesi on uskumatult soe. Olin valmis külmaks mägijõeks ja jalgu krampi ajavaks karastavaks kümbluseks, aga tegelikkuses on vesi vähemalt sama soe kui mereski. Ja veehulk, mis kosest alla tuleb, on samuti täitsa võimas, mitte mingi südasuvine hale nire nagu natuke kartsin.

Kogu 2 km on tegelikult lai laudtee, mis on peamiselt puude all, erinevate jõesoppide vahel. Võrreldes Plitvice’iga jäi Krka minu jaoks lahjaks. Seal lummasid mind peamiselt helesinised järved, mida Krkas näiteks polnud üldse. Kiirelt kokkuvõttes: Plitvice’i läheksin tagasi, Krkasse ilmselt mitte. Jah, käisime läbi vaid väikse osa sellest, aga tunne on selline.

Pärastlõunal läheme paremat randa otsima ning leiamegi ja mitte liiga kaugelt. Vähemalt ei pea viimasel päeval Makarskasse tagasi minema 😀 Läheme normaalseks ajaks koju – majutusasutuse omanik soovitas kindlasti mitte autoga hilja peale jääda, kuna on Horvaatia poolfinaali õhtu ja tõotab tulla hullumaja. Eriti kui nad võidavad 🙂

Horvaatia vormis ja lippudega inimesi oleme näinud juba tunde enne mängu algust. Paljud söögikohtade teenindajad on Horvaatia mängupäeval koondise särgis. Need poed, mis pole suured ketipoed, saavad endale lubada varasemat sulgemist, et töötajad saaks õigeks ajaks teleka ees olla. Mööda maanteed Šibeniku poole sõites märkasin mitmel korral, et suurtel reklaamtahvlitel tee ääres on on pildid koondise mängijatest. Jalgpallivaimustus on täielik!

Mängu vaatame kodus, köögiaken lahti, nii et väline melu ja möll on kõvemgi kui see, mis telekast tuleb. Lõunamaine temperament lööb välja, kui Horvaatia Inglismaa vastu viigistab. Kisa ja möll on meeletu, tõrvikud tõmmatakse põlema, loobitakse paugutajaid jms. Kui kõlab lisaaja lõpuvile, siis on eufooria täielik: kostab klaaside klirin, rõõmukisa ja ühislaul. Horvaata on MM finaalis!

Paari päeva pärast käib läbi uudis, et Horvaatia seismoloogia selts vms registreeris Horvaatias poolfinaali õhtul kahel korral kerge maavärina 😀 Esimene oli siis, kui Horvaatia lisaajal juhtima läks ning teine siis, kui lõpuvile oli. Vot see on võimas. Meil oli muidugi tunde akna taga selline möll, et magamise peale ei saanud mõeldagi 😀

IMG_1208

12.juuli – puhkepäev 🙂

Üle pika aja üks hommik, kus ei pea kella peale ärkama. Magame isu täis ja läheme eelmisel päeval valmis luuratud Vodice väikelinna, kus oma viimane rannapäev veeta. Natuke on pilvine, aga olulisem on see, et tuul on kontrolli all. See on boonus, kui tahta pedaalitava liumäega merele sõita 😀 Kui kunagi olid vesirattad vms asjad, millega käidi vistitsi kahekesi sõitmas, siis nüüdne edasiarendus on selline, kus “paadis” on neli istekohta ning liumägi keskel, mida mööda saab vette liugu lasta 😀 Sõidame sellega siia-sinna, otsime helesinisemaid kohti meres (mitte et seal madal oleks, lihtsalt heledamasse vette on kuidagi meeldivam hüpata) ja laseme poistel vette hüpata. Kui Priit on minu õnneks ise veidi alalhoidlikum, siis minu kahjuks ei karda Ruuben üldse midagi ja hüppab esimese loa peale lihtsalt paadilt (mida on selle asja kohta liiga palju öeldud) keset merd välja. Ilma päästevestita! OMG! Liumäest ma ikkagi ei luba tal alla lasta, nii õudne kanaema olen küll, sest et pärast seda peaks ta ujuma ümber paadi, et tagasi sisse ronida ning merel on tegelikult lained ka 😀 Ja üldse, mul on nii hirmus!!! 😀

Päeva viimaseks atraktsiooniks jätame SUP-i. Rendime kambapeale kaks alust, et lihtsalt proovida ja aerutame sellega kalda lähedal edasi-tagasi. Veidi kaldast eemal on mingi ankurdatud ujuv alus, kuhu poisse transpordime ja neid tagasi toome. Vahepeal avastame, et keegi on päästevest seljas sealt niisama kaldale ujunud 😀

Mina ilmselt värisen laua peal kõige rohkem, poisid saavad kenasti hakkama. Isegi Ruuben sudib vapralt aeruga, küll mitte päris koolitusele vastavalt, aga tundub, et tal on mingi oma plaan ja ta saab juhtimisega hakkama. Kokkuvõttes oligi see päeva kõige lahedam asi ja SUP-i võiks proovida veelgi. Ainult et kui Horvaatias pärast tundi aega +28 ilmaga möllamist isegi natuke soovid, et laud kummuli käiks ja vesi jahutust tooks, siis Eestis, Pirita jõel.. no ei tahaks ujuma minna 😀

13.juulil sõidame tagasi Krk saarele lennujaama juurde, et laupäeva hommikul lennukiga koju sõita. Kõige rohkem mulle meeldibki see, et ka varahommikud ja õhtud on soojad. Kui kell 8 on “kõigest” 25 kraadi, siis pool tundi hiljem on tihti juba 29 ja nii need päevad algavad. Märkan Makarskas, et õhtul hakkab mul 24 kraadiga juba kergelt jahe 😀 Järsku saan aru kohalikest jopedega tüüpidest, keda Itaalias, Egiptuses jne näha võib.

Kokkuvõtteks

Lemmik väikelinn

Makarska. Imelised vaated ja kõik rannapuhkuseks kohapeal olemas. Vodice oli põhimõtteliselt samalaadne väikelinn, aga mäed olid pildilt puudu. Kui Horvaatiasse tagasi tulla, siis vaataks pikemalt Makarskas ja sealt lõunapool ringi. Kindlasti on seal veelgi All in One väikelinnu, kus mõnusalt aega veeta. Suuremaid linnu nagu Split, Šibenik ja võib-olla isegi Dubrovnik pigem väldiks.

Raha

Räägitakse, et Horvaatia on kallis ja majutuse osas seda ta vist ongi, kuigi eks seal ole ka erinevaid variante kõigile rahakottidele. Samas on nö kuurortis rannapromenaadil kas sellised tavalised Eesti hinnad või natuke ka kallimad, aga mulle tundub, et kui üldjoontes on keskuses tavalised meie hinnad, siis ei saa öelda, et oleks kallis. Pärnu on raudselt kallim. Ja samas kui minna eemale turistide lemmikkohtadest, siis on hinnad jälle midagi täitsa muud. Kaido rääkis näiteks, kuidas nad käisid neljakesi Zagrebis õhtust söömas, mitmekäiguline, joogid jne ja arve oli kokku 18€. Nii et selle kallidusega on seal nii ja naa.

Toit

on hea. Pitsad, kohv ja jäätis on paremad kui Itaalias saadud. Võib-olla on vaja rohkem Itaalias käia, ma ei tea 😀 ega selle vastu ka midagi ei oleks, aga Horvaatias on ilma võrdluseta ka toidud väga head. Nende kohalikuks eriroaks on cevapcici-nimelised hakklihakangid, mis on väga maitsvad ja lapsed sõid neid väga hea meelega. Lisaks õpime ära veel kaks sõna: kukuruz (mais) ja kikiriki (pähkel).

Loodus

on jumala äge! 🙂 Vesi on sinine, taevas on pea pilvitu, mäed on valged ja päike on soe! Ilusaimad kohad: Plitvice ja Makarska. Ägedaim päev: Makarska merepäev 🙂

Inimesed

tunduvad päriselt ka head ja lahked. Tundub, et neile siiralt meeldib, et sa just siin oled. Hindadega tullakse lahkelt vastu, ilma et üldse jõuaks midagi tahtagi. Kui üks juhus välja arvata, siis keelebarjääri ei teki.

Tagantjärgi tarkus

Riideid sai liiga palju kaasa pakitud. Jälle 😀 Vabalt oleks võinud 1/3 kohvri sisust koju jätta ja ka siis oleks kenasti varu jäänud. Aga sellega läheb vist alati ühtemoodi 🙂

Lapsed

Kuigi ka suuremate lastega reisides peab kohvris olema ruumi lisanärvide jaoks, siis tegelikult on väga äge näha seda, et nad on juba piisavalt suured, et ise ka märgata, vaadata, näha ja imestada/imetleda. Poisid pildistasid, filmisid hoolega ja enamik sõidupeatusi oligi selleks, et nad saaksid mingit järjekordset vaadet jäädvustada 🙂 See on äge, kui reisist midagi meelde ka jääb, siis on endal ka tunne, et polnud niisama mahavisatud aeg ja raha.

Äge on vaadata, kui kiirelt nad kohanevad ja õpivad. Kui vanemad poisid on koolis juba inglise keele tunde saanud ja Saarte lapsed on eriti laia rahvusvahelise kogemusega, siis oli lahe näha, kuidas meie omad restoranis suurte eeskujul thank you ütlesid ja uurisid, kuidas midagi juurde saaks tellida 😀 Ruubeni tänkjuu oli ka alati väga püüdlik ja tõi mulle muige suule. Ja kui ta Makarskas viimasel koos Saartega söödud õhtusöögil pärast söögi lõpetamist pöördus kelneri poole ja ütles “check, please!” siis hakkasid kõik naerma, kelner kaasa arvatud 😀

Ruuben oma siiruses (või ma ei tea, mis asi see on) üllatab mind, kui lennuk Tallinnas maanduma hakkab. Vaatab aknast välja ja hüüab mingi hetk “See on ju meie kodumaa, Eesti!” Ja kui rattad maas, siis hakkas hümni laulma 😀 Kust see tuleb, ma ei tea.

Otsus

Horvaatiasse võib veel minna 🙂

 

 

 

Itaalia 2017

Vaatasin terve eelmise suve erinevaid lennupakkumisi ja ei suutnud otsustada, kuhu minna tahaks. See, et kuskile tuleb minna, oli aga selge 🙂 Hakkasin siis sihtkohtade kaupa kaardi pealt vaatama, et mis sinna lähedale jääb ja mida teha oleks. Kui Napoli kaardilt üles leidsin, siis oli selge, et just sinna ongi vaja minna. Põhjusteks Vesuuv, Pompei, Sorrento, Amalfi.. Sekundiga olin müüdud! Marko ei vaielnud ka vastu ja mõttest saigi plaan.

21. oktoober – matkapäev

Äratuskell käib 5.30, kiire kohv ja hommikusöök ning 6:20 helistab juba ette tellitud taksojuht, et ega me juhuslikult magama pole jäänud. 7.00 väljub Lux Express Riiga. Kuna reisime seekord ilma lasteta, siis saame endale lubada rohkem matku ja seiklusi (loe: vahvaid ebamugavus 😀 ), kui koos lastega jaksaks ette võtta. Buss on täis, istmed on mugavad, jalaruumi on palju ja seljatoed käivad isegi alla. Sõit kestab 4,5h, millest ca 1h magan mugavalt maha. Võib öelda, et on ideaalne talvehommik: taevas on pilvitu, päike eredalt munakollane, heinamaa kohal udu, kõik veel roheline krõmpsuvalt härmas ning taamal seisavad paar kitse. Mida sa veel soovid?

Riia bussijaamas tuleb esimene ümberistumine. Lux Expressil on korraldatud transfeer lennujaama ja piletile on isegi joonistatud, kuhu selleks minema peab. Millest piletilt otseselt aru ei saa, on see, et tegemist on tavaliste taksodega. “Green taxi” ütleb dispetšer. Esimene Green Taxi taksojuht, kes kohtumispaika jõuab, ei tea diilist midagi. Või siis lihtsalt ei saa aru, sest taksojuht nr 2 teab väga hästi, milleks ta sinna saadetud on ja viib meid kiirelt lennujaama.

Riia lennujaamas ootame paar tundi. Sööme muffini, joome huvitavat kohvi, mille nime ei suuda enam meenutada ja hängime niisama ringi. Ega seal midagi väga teha polegi. Enne äralendu Milanosse lubame endale ühe Lätis valmistatud kirsiõlle. Maitseb rohkem nagu kali, olen paremat saanud, ka Lätimaalt.

Ma ei tea, mis värk nende lennukitega on, aga kipun ära vajuma kohe kui lennuki mootoreid vähe rohkem käima pannakse ja ruleerima hakatakse. Ärkan eneselegi ootamatult hetkel kui lennuk stardikiirendust alustab. Äkki olen ajaga arenenud selliseks magajaks, et kui uni on, siis magan, sõltumata ajast või kohast. See vajab veel testimist. Fun fact: minu kõrval istuv noormees aevastab lennu alguses kaks korda. Ülejäänud lennu aja luristab hoolega nina. Huvitav, millal ma nii kaugele arenen, et sellises situatsioonis taskurätikut pakkuma hakkan? 😀 Seekord otsustan sellest probleemist üle olla – jah, magades 😀 Kahest ja poolest tunnist, mis lennuk õhus on magan ma ca poole. Ülejäänud aja loen ajakirja ja imetlen Alpe.

Ma ei ole kunagi olnud see, kes lennukiaknast pilte teeb, aga seekord ei suuda vastu panna – see on lihtsalt nii imeliselt võimas, et otsustasin killukese mälestuseks kaasa võtta. Need lumised mäetipud, mägikülad, mägiteed, salajased mägijärved ning lumesula veerennid mäenõlvadel. Igas orus külake, udu või pilved mägede vahel ja orgudes. Kaljumäed nii kaugele kui silm ulatub. Võimas. Ja sina oma väikses lennukikökatsis – kuivõrd pisike ja mööduv nähtus nende ajatute hiiglaste jaoks.

Matkapäev hakkab lõpule jõudma, kui õhtul ca 22 paiku Napolis oma esimese ööbimiskoha ukse taga peatume. Alguses ei saagi täpselt aru, kas see on ikka õige koht, kuhu taksojuht meid maha pannud on. Uks on megasuur ja massiivne ning ilmselgelt lukus. Pärast koodile helistamist käib klõps ja uks annab järele. Sellegipoolest peab korralikult jõudu rakendama, et end sealt sisse pressida. Huvitav, palju selline jurakas kaaluda võib?

Esimesest uksemassiivist sissepääs on alles esimene hämming. Leiame end sisehoovist, kus hämmar jätkub. Otse ees asuva maja 3.korruse rõdule on tõmmatud lipp, kuhu peale on joonistatud meie hotelli nimi. Okei. Ega booking.com 9.0 reiting ilma asjata ole antud, eks 🙂 Astume majja sisse ning vahime tõtt liftiga, mis on ilmselt kuskilt aastast 1800 😀 Jah, sellist vaatepilti me oleme just alles Hispaanias näinud, aga ikkagi! Lifti me ei kasuta, kuna esmane info ütles, et retseptsioon on 1.korrusel. Väike kahtlus hakkab hinge tulema, kui meie lugemise järgi 1.korrusel on pime ning suured aknad avanevad pimeda sisehoovi poole. Teine korrus on analoogne. Kolmandal korrusel põleb tuluke ning infotahvel ütleb, et oled jõudnud 1.korrusele 😀 Hea vist, et niigi läks! 😀 Viskame pagasi kiirelt tuppa ja läheme öist Napolit avastama.

Napoli on täielik peldik!

See on esimene mõte, mis peast läbi käib, kui kõnnime ümber ja läbi prügi, mida on nii üleajavate prügikastide ümbruses kui ka igal pool mujal. Autod ja rollerid sõidavad inimeste seas kitsastel tänavatel ja liikluseeskirjad tunduvad olevat soovituslikku laadi. Tunne on selline, nagu oleks sattunud kuskile Ladina-Ameerikasse, mitte ei uitaks ringi Euroopas. Jalutame mööda põhitänavat ning mööda street-food tänavat, mis on paksult täis friteeritud õli ja sellest väljavõetud produktide lõhna. Haarame kaasa paar näksi ja Itaalias kohustusliku pudeli veini ning naaseme hotellituppa järgmiseks päevaks välja puhkama.

22.oktoober – Duomo di Napoli ja äikesetorm

Hommikusöök hotellis tekitab omajagu elevust kui valik on tavapärasest tunduvalt saiasem ja pisut vist ka kesisem. Üritan saia röstida, aga loobun, kui tädi leti taga ütleb naerusuiselt juba kolmandat korda “No!” 😀 No hea küll. Panen siis niisama salaami ja juustu saiale peale. Kusjuures juustuviil on vähemalt sama paks kui sai… 😀

Check out, seljakott selga, käsikohver sangapidi järele ning päevaks linna avastama. “Pane kaart käest ära, sa näed välja nagu turist,” tahab Marko mulle öelda, aga vaatab siis meie kohvreid ja ei ütle midagi 😀 Mida see üks turistikaart siin ikka muudab. Liigume alguses samal marsruudil, mis eelmisel õhtul. Duomo di Napoli ees on ilmselt tavapärane rahvahulk ja kuigi kirikud ei ole minu isiklik kirg, siis otsustame, et piilume vähemalt sisse, mis seal siis nii erilist on. Eriline on see, et on pühapäev ja parasjagu on käimas jumalateenistus või mingi muu pühalik protsess. Kirik on rahvast täis, kes oma pinkide ees parasjagu seisavad ja kuulavad, mida boss räägib.

Tardun täielikult. Ma pole ristitud, pole usklik selle traditsioonilises tähenduses, aga pühakojad tekitavad aukartust. Ühtäkki oled kõige ilusamas toomkirikus, mida eales näinud oled, kus reaalselt ka toimetavad valgetes rüüdes papid, küünlad põlevad ja tossavad laval ning päris koor laulab päris kirikulaule. Ja sina oled seal oma sandaalides, seljakott seljas ja reisikohver näpu otsas ning üritad võimalikult vähe kära teha. Seda jama on raske kommenteerida 🙂

Käime kiriku risti-põiki läbi ning külastame ka tasulist osa, kus mosaiigid on “kindlasti palju ägedamad kui Roomas” 🙂 Pildistame ja filmime, kuid kogu selle aja tunnen, kuidas mul on pulss laes ja rõhuv tunne sees. Aukartus on meeletu. Mõtlen eelmise päeva Alpidele ja tõmban mõttes paralleeli. Aukartus ja imetlus on mõlemal juhul elust suurem, tunne või tõdemus tuleb aga erinevatest kohtadest. Igal juhul on see planeerimata kirikukülastus väga liigutav ja meeldejääv. Lisaks muudele imelistele maalidele, kaunistustele ja nikerdustele, jäid väga eredalt meelde sammastel olnud pildiraamid, mille seest olulised kirikutegelased justkui välja nõjatusid. Väga äge!

Pärast kirikut võtame suuna mere poole. Üle munakivide on kohati üsna vaevaline oma kohvrit vedada 😀 aga sihtmärk on silme ees ja minna tuleb. Oleme pühapäeva planeerinud ainsaks nö linnapäevaks ning kella 17ks broneerinud rendiauto, et linnast ära sõita. Kuni selle ajani tuleb siis aega parajaks teha.

Merepiirile jõudes tekib automaatselt meie ümber rohkem õhku – seda nii kaudselt kui otseselt. Meretuul on värske ja tunduvalt parem kui friteeritud õli lõhn, mis meid seni saatnud on. Tänavad on laiemad, inimestel on rohkem ruumi ja keegi ei rüsele. Kõlab juba nagu puhkus. Merekindluse juures võtame aja maha, naudime täidetud pitsat ja ootamatult teravat päikest, mis pilve tagant välja tuleb. Ja siis autole järgi!

Autoks tellime Itaaliasse Fiat Panda 😀 sest et kus mujal sa sellisega ikka sõita saad, pealegi pidid kõik pandad nunnud olema. Kätte antakse meile aga hoopis Peugeot 208, mis veidi tekitab pettumust, aga eks nende rentimistega nii ongi. Kui me oma väikse nunnu Peugeot’ga läbi vahepeal kohale saabunud äikesetormi Vesuuvi poole sõidame, selgub,et auto käitub kuidagi kummaliselt. Võib-olla nagu itaallane? 😀 Küll rakendub vihmasel teel veojõukontroll, et auto libisema ei hakkaks; küll sõidab ikkagi sinna, kuhu ise tahab, nii  et rooli keeramisest palju tolku ei ole. Hea küll, pole ka päris tavapärane vihmasabin. Maanteel sõidavad kõik ohutuledega 100 alas 50ga. Sadu on väga tugev ja nähtavus kohati olematu, nii et kaasliiklejate ohutuled ongi kõige selgemaks orientiiriks, kuhu suunda hoidma peaks. Kui külavaheteedele maha keerame, ei taha Peugeot ühest järsemast künkast üles minna. Jah, selge kiht vett voolab meile sealt vastu, kuid ikkagi?! Peugeot läheb lõpuks 1.käiguga, gaas põhjas, künkast üles. Umbes nagu minu Opelipunn talvel libedaga 😀

Kui oma ööbimiskoha lähedusse jõuame, on vihm mõnevõrra väiksemaks jäänud, kuid kogu see vihm, mis mäe kohal on maha sadanud, otsib nüüd mööda kitsaid tänavaid võimalust “koju” jõuda. Lühikese ajaga on kitsad mägiteed muutunud mäslevateks mägijõgedeks, mida mööda pahiseb alla uskumatu kogus vett koos kivide, tühjade pudelite, lillepottide ja ilmselt nii mõnegi muu vajaliku esemega. Sellist looduse jõudemonstratsiooni näen esmakordselt. Õhtusöögi sööme küll naaberkülas, kui õhtul toas naudime taaskord kohalikku veini. Seekordse pani meile tänutäheks kaasa esimene hotell. Nüüd saan aru küll, kust see 9.0 hinne tuleb 🙂

23. oktoober – Herkulaneum ja Sorrento

Ka öösel sajab äikesevihma ning hommikul on taevas veel pilvine. Hommikusöögi meisterdame endale olemasolevatest asjadest ise (self-catering) ning oleme kõige rohkem elevuses toolipatjadest, mis peale istudes käituvad nagu peerukotid 😀 Mõned naljad ei lähe iial moest! 😀 Maksame arve, soetame kaasa ühe peremehe meisterdatud veini, sest et otse loomulikult on tal ju oma veinitööstus, ning keerame autonina Vesuuvi poole. Niipea kui vulkaan nähtavale ilmub, on selge, et tipp on tugevalt pilvekihi sees ning sinna pole mõtet kohe minna. Teeme plaani kiirelt ümber ning suundume kohta nimega Herkulaneum – asulasse, mis 79. aasta vulkaanipurske tagajärjel hävines, kuid mis mingil põhjusel pole vähemalt meie kandis nii tuntud ja teatud kui Pompei. Pärast saan ka teada, miks 😀 Kohapealne giid teatab meile muidugi kohe, et “Kõik on palju parem ja ilusam kui Pompeis” ja eks ta selle eest palka saabki. Otsustame tuha alt välja kaevatud varemeis omal käel ringi vaadata ja loobume giidi teenustest. Kui me esimese asjana ennast hoopis suveniiripoodi unustame ja pärast hoovihma eest peitudes kohviautomaatide juures aega parajaks teeme, oleme selle valiku üle eriti rõõmsad.

Herkulaneum on parajalt suurel maa-alal väljakaevatud/taastatud linn, mille itaallased ise esialgu veidi pekki peerasid, kuid nüüd on ameeriklased, britid ja kes kõik veel neile appi tulnud seda ajalugu säilitama. Vaadata on seal üksjagu ja ehk taasavatakse ka vahepeal suletud olnud sektsioone. Kohati on vanad seinamaalid ja -mosaiigid ikka väga selgelt ja hästi säilinud, kohati aga pole mitte kui midagi järel. Kõige rohkem elevust tekitab üks puidust uksepiit, mis on küll täiesti söestunud, kuid endiselt oma kohal. Kõike kriipim koht on võlvialuste rida küla (linna?) servas, kus igas võlvialuses on hunnik skelette: terveid, katkiseid, täiskasvanute, laste… Ei tea, kas nad põgenesid sinna purske eest, kus püroklastiline voog nad silmapilkselt tappis või siis on need skeletid kõik lihtsalt efekti saavutamiseks ühte kohta kokku kogutud. Selge see, et Vesuuv nende elu väga järsult lõpetas.

Pärast linnaga tutvumist on aeg sealmaal, et võiks lõunat süüa. Tripadvisor aitab, kuid satume ootamatult hoopis ühte teise kohta, mis asub samuti mere ääres ning värskeid mereande pakub. Nii head ja suus sulavat risotot pole ma veel kuskil mujal saanud! 🙂

Kõhud head-paremat täis, heidame pilgu taas Vesuuvi poole ning kuna taevas on selgemast selgem, otsustame uuesti proovida. Sõidame ca pool tundi mägiteedel, saatjateks aeg-ajalt avanevad vaated Napolile ja merelahele. Juba see sõit ja vaated on rohkem kui oodata oleks osanud. Tipus on muidugi külm, kõigest 10 kraadi ja kerge värin tuleb sisse. Paraku selgub, et oleme oma plaanidega taas veidi puusse pannud 😀 kuna park on lahti 16ni, meie saabume aga kell 17. Viimased matkajad küll veel naasevad matkarajalt, kuid meid enam tõusule ei lasta. Pole midagi parata – kui ei jaga pea, siis peavad jagama jalad ning tuleb Vesuuvi vallutamist veel kolmandat korda proovida. Mingit erilist pettumist tunda ei jõua, sest õhtu on selge ja imeilus ning vaated võtavad valu ära 😀 Jätkame plaaniga – Ees ootab Sorrento!

Lookleme koos teiste autodega mööda kitsaid teid ning tundub, et veidi nagu istume isegi ummikus. Ühes kohas tõmbame tee serva, et pildistada. Turist võib! Seekordne hotell on nelja tärniga ning üle lahe vaatega Vesuuvile. Vastuvõtutädi ütleb, et tegi meie 66€ standard toale tasuta upgrade’i ning kui pärast küsime, kas sama hinnaga saaks samasse tuppa veel teisekski ööks jääda, siis saame kiirelt jaatava vastuse. Madalhooaja ja spontaanse reisimise eelised 🙂

Hotellist käib kord tunnis transfeerbuss alla Sorrentosse, mis tundub igati hea plaan, et ilma autota ümbrust avastada, nii et hakkame seda bussi kohe hoolega kasutama. Kõnnime mööda Sorrento vanalinna (vist), astume sisse pisikestesse poekestesse ning uurime kaupa. Kuna on megatuuline, siis soetan endale ühe mõnusa salli. Lisaks ostame lipsu, päikesekuivatatud tomateid (ilma õlita), mingit kohalikku maiust ning ekspressveini. Midagi on justkui aga veel täielikust Itaalia-kogemusest puudu. Puudu on veinikohviku kogemus. Uitame edasi ning märkame peagi silti “winebar“, kust kostab kellegi laulmist. “Veinikaraoke?” mõtleme ja jääme uudistama.

Tellime klaasi kohalikku veini ning veidi suupisteid. Klaasid täidetakse servani ning kohalike farmerite toodang on täitsa hea. Vahepeal selgub, et karaoke-tädi on hoopis õhtune esineja, kes fono taustaga erinevaid klassikuid esitab ja vahepeal natuke staaritseb ka kui annab teada, et “seda lugu ma küll ei laula!” ja ootab järgmist tausta 😀

Kui oleme lõpuks hotelli tagasi jõudnud, siis otsustame, et proovime ka hotellibaari veini ära. Veidi üllatuslikult on baaris ainult kahte sorti veini: valget ja punast 😀 Meie tellimuse peale täidetakse klaasid taas servani ning chillime fuajees kuni baaris tuled ära kustutatakse. Huvitav on see, et mitte kuskil ei tehta veiniklaasidel vahet nii nagu meil. Nii punane kui valge vein serveeritakse meie reisi jooksul nii hotellides, restodes kui ka igal pool mujal täpselt ühesugustesse pokaalidesse. Äkki me võiks ka sellega vabamalt võtta?

24. oktoober – Kapri

Hommikul ärgates on vähemalt minul veidi hõre tunne ja iiveldab – pole sellise rikkaliku veinijoomisega harjunud 😀 Kuna meie reisiplaan, nii palju kui meil seda on, on natuke nihkesse läinud, siis otsustame, et nüüd kohe on vaja Kapri saarel ära käia, sest et kuskile mujale see lihtsalt enam ei mahu. Sööme kiire hommikusöögi ja laseme end bussil linna sõidutada. Kõnnime sadamasse ja saamegi piletid 9:40 praamile. Ilm on üle keskmise tuuline ja meri lainetab päris korralikult. Sellest viimasest saan muidugi alles siis aru, kui oma pooletunnist merereisi juba alustanud oleme. Kui Marko naudib seda hüplemist ja kõhust õõnsat tunnet, öeldes et “sellepärast ju lõbustuspargis käiaksegi,” siis mina võiks öelda vastupidi – just sellepärast ma mingitel hulludel asjadel ei käigi 😀

Kui paat esimest korda nina päris kõrgele püsti ajab ja hooga laine põhja prantsatab, kiljuvad ja naeravad vanemad prouad ümberringi nagu oleks pensionipäev kätte jõudnud.

Mina ei naera, sest et mul on süda eelmise õhtu veinist niigi paha 😀 Mõtlen, et kas peaks päästevesti juba eos selga panema, sest erinevalt lennukist võib paadiga merel sõites sellest reaalselt kasugi olla. Kuigi külglainega pöördeid tehes on minupoolne aken vahepeal peaaegu vastu laineharja, otsustan selle päästevestiga veidi siiski oodata. Vanemate prouade palgapäev on ka selleks ajaks enam-vähem lõppenud ning vähemalt pooled neist hingavad paberkotti. Miks, ei tea? 😀 Kui ümberringi keskmisest rohkem köhima hakatakse, jagab meeskond juba ohtralt kõiksugu kile- ja muid kotte laiali. Jah, nüüd tõesti ei kilju enam keegi. Hoian pöialt, et ükski oksendaja seda mulle liiga lähedal ei teeks, äkki veel nakkab. Õnneks mu veab 🙂

Kui esialgne plaan oli Kapril võtta paadituur ümber saare, siis nii palju hädaline olen ma küll, et sellise lainetuse ja 10 korda väiksema avatud paadiga ma merele loksuma pole nõus minema. Sõidame hoopis funicular’iga üles mäkke ja kõnnime vaateid imetledes ringi. Kapri tundub olevat üks igavest bling saareke, kus on väga palju disainerpoode/butiike ning ainult tasulised vaated 😀 sest et kuhu sul ikka seal saare peal minna on? 1€ eest lunastasime pileti aeda, kust avanevad selle päeva parimad vaated.

Tagasi mandrile saame katamaraan-tüüpi alusega ja kuna meri on vahepeal rahunenud, on sõit nii talutav, et osa teekonnast taas kord magan 😀 Hotellis lubame endale selle reisi esimese ja viimase lõunaune, et õhtuks vajalikku energiat koguda. Nimelt on Sorrentosse jõudnud Kaido ja Ailet koos lastega, kes on viimased ei-teagi-mitu-kuud autoga Euroopat avastanud ning nüüd end sobivaks ajaks meie kanti sättinud. Sööme õhtul restoranis pitsasid ning jagame reisiseiklusi, mida neil on selle aja peale muidugi kordades rohkem kogunenud. Etteruttavalt võin öelda, et nemad olid selle reisi esimesed ja viimased eestlased, keda oma teel kohtasime. Sweet!

25. oktoober – Vesuuv ja Pompei

Kuigi eelmisel õhtul on tehtud plaan minna edasi Amalfi rannikut avastama, teeb vaade Vesuuvile hommikusöögilauas ärevaks. Ilm on selge, pilved (kui neid üldse on) on kõrgel – teeme selle Vesuuvi kohe täna ära! Kiire konsultatsioon sõpradega ning peagi sõidame üheskoos kurvilistel mägideedel Vesuuvi vallutama. Jah, päikesepaisteline võib küll olla, kuid taaskord ülimalt tuuline. Kõrgemal on ka temperatuur veidi madal, nii et paneme maksimaalselt riideid selga ja asume vantsima.

Vesuuvi poole minejatele avaneb huvitav äriskeem. Parkla asub matkarajale sissepääsust ehk 3-4km kaugusel ning autoga ülespoole ei lasta (välja arvatud meie teine katsetus, kui Vesuuv nö suletud oli). Parkimine maksab 5€ ning kui oled selle ära maksnud, siis pakutakse sulle võimalust soetada taksosõit piletiputkani. Otsustame seekord oma sammud hoopis täis kõndida ning loobume teenusest. Mäepilet maksab veel 10€ inimese kohta ning lõpuks ometi saame minna vulkaani vallutama.

Tipp tundub kaugel, kuid meil on tugev taganttuul, mis jõudsalt edasi lükkab ning kaunid vaated linnale ja lahesopile teevad matka täitsa mõnusaks. Rada läheb poolenisti ümber kraatri serva nii et kiikame sinna aeg-ajalt hoolega sisse. Diameeter tundub üüratu ja ei suuda isegi ette kujutada, kuidas ja kui palju siit laavat, kive jms välja lendas. Kraatrist ma pilte teha ei oska, seega vaatan pigem alla linna poole ja merele – Kapri paistab ka siit kenasti ära. Peatume viimases kohvikus ning joome kambapeale (miinus lapsed) ära kaasavõetud ekspressveini. Tehtud! Aga mis siin salata – tuul on ebameeldivalt külm ning vaikselt hakkab juba suusamäe tunne tekkima. Pakime end kokku ja asume tagasiteele, mis tänu nüüd juba vastutuulele tundub isegi keerulisem olevat. Täitsa huvitav oleks teada, mis nende iilide tugevus seal olla võis, sest kangest on tunne, et tugevamat tuult ei ole ma oma elus ka kunagi tundnud.

Hoian ühe käega kinni prillidest, et tuul neid eest ei puhuks, teise käega hoian käepidemest, et ma ikka otse allapoole liiguks ja rassin edasi. Seda ei pea vist mainimagi, et tuul vahepeal hinge kinni lööb. Üsna ekstreemne.

Ja keset seda tuulemöllu ning liivamaitset suus rühib inimeste vahel mäest üles Fiat Panda.

Kandilise oleku järgi pakun huupi, et mingi 86 aasta masin, aga väike ja väga tubli kui mööda treppe ja mida iganes Vesuuvi tippu sõidab 😀 Tõmbame kõhud sisse ja laseme masinal meist mööda sõita. Autol on peal kirjad, mis ütlevad, et tegemist on Vesuuvi Presidendiga. Järsku tundub kõik nii loogiline 😀

Selline rassimine, et mäest alla saada 😀 teeb ilmselgelt kõhud tühjaks, aga et Vesuuvi kogemus oleks täiuslik, käime läbi ka Pompeist. Kiire küpsis ja klementiin autos, et õhtusöögini vastu pidada ning juba olemegi kuulsas linnas. Kui Herkulaneumi giid ütles, et neil on kõik palju parem kui Pompeis, siis ega me ei osanud seda muuks kui kohalikuks huumoriks pidada. Samas ega meil sel hetkel ju võrdlusmomenti ei olnud. Pompei lööb mind loetud sekunditega pahviks! Jah, silm tuvastab juba tuttavaid ehitusmustreid ja seinamaalinguid, kuid millised mastaabid! Millised kujud ja skulptuurid! Millised templid ja väljakud, amfiteatrist rääkimata! Kõik on kordades suurem ja võimsam! Nii et kui Herkulaneum võis tollel ajal olla tõesti ehk küla, siis Pompei näeb ka varemetes välja kui kuningriik!

Arvatakse, et linnast võib ca 1/3 olla veel välja kaevamata ja linna servas on ka näha, kuidas mingid majad veel pinnase sisse kaovad. Põnev ja võimas! Meie käime läbi ehk napilt 1/4 hetkel olemasolevatest varemetest kui sedagi. Eks tavalised majad kipuvad korduma, kuid amfiteater, Apollo tempel jms sunnivad pikemalt peatuma. Huvitav on näha, kuidas laiadesse kividesse on vankrirattad omal ajal rööpad sisse sõitnud. Kui pika aja jooksul see juhtuda võis? Leian end korduvalt mõtlemas kooliaegse ajalooõpetaja peale 😀 Temaga koos võiks siin veelgi põnevam olla 😀

Vaatame, kuidas päike varemete taha loojub ning Vesuuv ikka uhkelt oma kohal seisab. Keset väga suure rahvaarvuga ala on see kõik nii selge sõnum sellest, kui väiksed ja väetid inimesed looduse ees on. Igapäevaselt on ehk Vesuuvi jalamil turvalisem elada kui Venemaa või Põhja-Korea naabruses, kuid kui loodus märatsema hakkab, siis ei aita ei läbirääkimised ega kaubaembargod. Mis tunne on elada sellise ajaloo kõrval?

Sööme õhtusöögi nö parklarestoranis, mis pakub minu maitsele selle reisi parimad pitsad. Või siis on lihtsalt kõht nii tühi 🙂 Seal samas broneerime endale öömaja ning suundume Salernosse, millest peab saama meie Amalfi rannikutripi alguspunkt. Kohe pärast bronni helistab B&B omanik ning küsib, kuna saabume. Kõik tundub laabuvat. Seda elamust, mis meid Salernos ees ootab, ei osanud küll karta ega oodata 😀

Leiame maja ilusti üles ja oleme pool tundi enne kokkulepitud aega kohal. Mida väraval ei ole, see on nupp, kell vms, millega enda olemasolust märku anda. Eemalt tuleb lühikest kasvu blondi poisipeaga naine, kes juba kaugelt midagi itaalia keeles karjub. Kuna ma mitte midagi aru ei saa, siis ma igaks juhuks vastu ei karju. Seda enam, et proual on telefon kõrva ääres – mõned siin kasutavad veel telefoni nii nagu ka meie harjunud oleme. Tädi jääb meie juurde seisma, räägib veel midagi itaalia keeles, vehib kätega ja jõllitab 😀 No ma tõesti ei tea 😀 “Sorry, English?” pakun lahkelt välja, mille peale tädi otsib välja paberid, millel peal minu nimi ja telefoninumber. “Yes!” ütlen ja tädi läheb ka kohe palju rõõmsamaks. Tundub aga, et natuke liiga vara rõõmustame, sest mida tädil kaasas ei ole, on värava võtmed. Helistab Antoniole. Ootame veel 5-10 minutit ning saabub ilmselt proua mees, võtmetega. Värav avaneb ning saame auto tänavalt ära parkida. Edasi läheb jälle huvitavamaks 😀

Tädi inglise keelt ei räägi ja tundub, et mitte midagi aru ka ei saa. Onu saab midagi aru, aga ei räägi. Mina itaalia keelest peale viisakusavalduste üldiselt aru ei saa ning sportlikust huvist segab Marko eesti keelega veelgi kaarte 😀 Räägime rahast. Linnamaks on 1€ inimese kohta, mis tuleb kohe ära maksta. Võtan rahakotist 10€ ning panen letile. “No!” hüüavad mõlemad nagu ühest suust, tädi punnitab silmi ja nõuab kahte eurot. Kuna onu ei räägi midagi, siis võtab rahakotist 2€ mündi ja näitab seda. Issand halasta, ma saan sellest ju aru, miks te mu 10€ ei võta? 😀 Lehvitan jätkuvalt oma paberrahaga, tädi ja onu hoiavad vaheldumisi kahe käega peast, siis sobravad rahakotist edutult vahetusraha otsida. Tõeline kaos 😀 Lõpuks päästab meid see, et Marko leiab oma rahakotist 5€ kupüüri, millele vahetusraha leitakse. Jess! “Aga toa eest on vaja 43€ ja kohe!” punnitab tädi jälle silmi. Oleme küll harjunud maksma hotellist lahkumisel, aga okei. Annan kaardi. Tädi jõllitab kaarditerminali ja küsib mehelt nõu, mida teha. Kumbki ei tea. Tädi paneb kaardi tagurpidi sisse – ei tööta; teistpidi – ei tööta. Kaarti on võimalik terminali sisestada neljal erineval moel ja ta proovib neid kõiki. Kell on palju, pikk päev on selja taga ja mul hakkab vaikselt sellest kinost küllalt saama.

Võtan oma kaardi ja panen kiip ees masinasse. “Kaart ei kehti” punnitab tädi silmi. Okei, proovime teist. Kordub sama veateade nii teise kui ka kolmanda kaardiga. Nüüd vaatab tädi meid juba sellise pilguga nagu oleksime röövlid, vargad ja mõrtsukad, kuigi ma seletan väga püüdlikult, et me just maksime nende samade kaartidega ja need toimivad küll. Lõpuks, ma ei tea mil moel, aga terminal tunnistab ühe kaardi söödavaks ja tädi hakkab nuputama, mis nüüd edasi teha.

Ekraanile oleks kuidagi vaja saada 43€. Vajutab 4, vajutab 3, aga ekraanil on 0,43€. See ei saa ju õige olla?! Vanamees ei tea ka midagi, tädi tõmbab kaardi igaks juhuks välja, vajutab punast nuppu ning ma tunnen, kuidas mul hakkab vasak silm kergelt tõmblema 😀

Kaart uuesti valetpidi sisse, siis teistpidi, siis õigesti ning uuele katsele. Seekord julgeb ta lisaks 4 ja 3 vajutada ka kahte 0 ning ekraanile saab õige number. Nüüd aga tekib küsimus, millist nuppu vajutada: punast, kollast või rohelist? 😀 Kõik on ju ilusad värvid, eks 😀 Vanamees loomulikult ei tea mitte midagi või siis teeskleb nii veenvalt. Ilmselgelt oma 40 abieluaasta jooksul omandatud oskus igaks juhuks mitte oma arvamus avaldada, siis ei saa ka õiendada. Selles koosluses täitsa kahju, sest et tädil ei põle peas mitte ükski pirn. Ma olen juba piisavalt kärsitu, et ise see roheline nupp ära vajutada ning tädi rõõmukiljatuse saatel saamegi lõpuks toa eest tasuda 😀

Toas järgneb põhjalik demonstratsioon selle kohta, kus on WC, kus on külmkapp ja et must pult on teleka ning valge konditsioneeri oma. “Bräkfäst ät äit” ütleb ta lõpuks ja jääb vastust ootama. Üritan välja uurida, et mis kellani oleks võimalik hommikust süüa ja pakun välja ka muid variante: “nine? ten?” Tädi ei saa aru. Onu vist midagi saab, sest pobiseb midagi tädile kõrva. ” Aaa, seven?” punnitab tädi uskmatult silmi, imestades, et keegi nii vara juba saia tahab süüa. “Ei-ei-ei, kell 8 on okei,” ütlen kiirelt, sest et issand küll, ma tõesti ei jaksa enam jaurata 😀 Mehel ilmselt midagi turgatab veel, pomiseb veel midagi naisele ja see ütleb äkki, et “Si! bräkfäst naaain, teenn… si!” ja siis kohe otsa ootamatu küsimus “vat du ju pröföör?” mille saatjaks on eriti uhke nägu ja ilmselt usk, et tegelikult me peale saia ei soovi midagi 😀 Sekundi murdosa jooksul lasen peast läbi võimalikud järgnevad stsenaariumid, kuhu ja kui kauaks see vestlus veel viia võib 😀 ja loobun. “Itääliän bräkfäst okei?” nõuab naine ja ma kinnitan, et nii on. Lõpuks saab toa ukse kinni panna ja voodile istuda. Huh!

Kuna kontrast eelmise hotelliga on päris valus ja aju keerulisest check-inist sodi, otsustame autoga linna peale minna. Otsime Sorrentos meeldima hakanud Puro kohvikut ning jalutame rannapromenaadil. Peatänavatel on juba rikkalikud jõulukaunistused ning söögikohtadest immitseb rasvalõhna. Teeme kiire tuuri, ostame prooviks kohalikku tänavatoitu ning kobime magama ära.

26. oktoober – Amalfi rannik

Kaunis päikseline päev, ideaalne Amalfi ranniku avastamiseks. Eelmisel õhtul on piisavalt googeldatud ning kõige ihaldusväärsemad sihtkohad on paigas, asume pärast Puro kohviku külastamist taas teele. Esimene peatus – Cetara. See on väike kaluriküla, mis on kuulus oma tuunikalalaevastiku ja anšooviste poolest. Ostame meiegi väikse purgi tuunikalaga kaasa, et sobival hetkel nahka pista. Muu parkimiseks broneeritud aja istume lihtsalt rannas ja naudime suveilma. 23 kraadi varjus – ei tea, kas sel suvel Eestis nii sooja ilma oligi? Meie oleme igatahes lühikestes riietes, kohalikud on aga juba sulejoped välja otsinud ning jälgivad rannas toimuvat eemalt.

Sõidame edasi, iga natukese aja tagant peatudes, vaateid imetledes ja imestades. Kaljud ja meri (või tegelikult ükskõik mis veekogu) on ikka suht kindla peale minek. Selle reisi kaunimad vaated on kindlasti siin. Oleme ranniku kitsastele teedele tulnud küll madalhooajal, kuid liiklust on sellegi poolest palju. Aeg-ajalt mõtleme, kui keeruline võib siin olla näiteks juulis. Parkimine on juba praegugi, oktoobri lõpus, väga keeruline. Enne Amalfis perekond Saarega kokkusaamist põikame veel läbi Ravellost ning ühest Unesco pärandi aiast ka läbi. Kõik lilled ilmselt ei õitse nagu kõrghooajal, aga ilus on ikkagi.

Kui sõitma hakates tundus, et meil pole mitte millegagi seda päeva täita ning tee saab ruttu otsa, siis kohtumispaika Amalfisse jõuame alles 3-4 paiku pärastlõunal. Jalutame rannas. Julgemad ka ujuvad, kuid peamine eesmärk on meil lihtsalt kõht täis saada. Lõunatame ja muljetame veel Kaido-Ailetiga ning kuna alustasime oma Amalfi ranniku tuuri erinevatest otstest, siis pärast seda kohtumist lähevad meie teed jälle lahku. Nemad Salernosse, meie Positanosse, kuhu leidsime hommikul Cetaras pingil istudes sobiva majutuse. Lõpetame eel-õhtusöögi Amalfis, kui päike juba kaljude taha kaob. Lehvitame hüvastijätuks ja lepime kokku, et kui Napolis ei näe, siis veinitame Eestis.

Positanosse jõuame juba pimedas. Linn on tuledes, valgustades nii pea kogu kaljuseina. Kõige kõrgemal linna kohal kõrgub kraana – tundub, et veel on ruumi, kuhu minna ja ehitada. Teeme kiire sissekolimise ja lähme linna uudistama. Hotell on pigem mäe ülemises pooles ja kui tee on vaid ühesuunaline ja viib alla, siis mööda seda kõndima hakkamegi. Õhtu on soe ja ilus ja otseselt eesmärki meil justkui pole. Kõnnime alla ja üles tagasi (mis tegelikkuses on päris mitu kilomeetrit, sellest pool korralikult ülesmäge) ning otsustame ühes nurgakohvikus või baaris korra ikka maha istuda ja väike vein ja suupisted võtta. Täitsa hämmastav ikka, kuidas nii väikses ruumis kõik toimetada saavad. Kui ma meie lauas istudes käe välja sirutaks, siis saaksin möödasõitvaid autosid vabalt puudutada.

27. oktoober – tagasi Napolisse

Kui on midagi, mida sa kindlasti teha ei taha, siis päikselisest, imeliste vaadetega nunnust Positanost fritüüritud Napolisse tagasiminek on kindlasti see. Venitame väljakirjutamisega viimse hetkeni ja raske südamega võtame suuna tagasi reaalsusesse. Sest et terve see Amalfi rannik ja väiksed nunnud külad-linnakesed – need on nagu unenäost. Positano neist kõigist kindlasti mu kõige-kõige lemmikum.

Napolis tagastame rendiauto, mis osutub parajaks närvide mänguks. Õnneks olime ennast võimalike kaasnevate jamadega eelnevalt kurssi viinud ning võtnud täiskindlustuse, mis lõpuks tasub ennast täiega ära. Rendifirmal õnnestub väga edukalt meie kaela veeretada pea olematu kriim, mida me kindlasti põhjustanud ei ole ja bumperi alla me ka autot kätte saades ei vaadanud 😀 Olen kindel, et me ei ole esimesed ega viimased, kes seda kriimu seal kinni maksavad.

Viimases ööbimispaigas paneme värske saiaga (mille muuga! 😀 ) nahka purgi Cetara tuunikala – kindlasti parim, mida ma elus saanud olen; ning kuna reisime käsipagasiga, siis oleme sunnitud ära jooma ka kõik veinid, mis meil veel alles on 😀 Õnneks ei ole me neid targu liiga palju varunud, küll aga kujutan ette perenaise nägu, kui ta hommikul koristama tuleb 😀 Õudne! 😀

28. oktoober – matk koju

Viimasel reisipäeval ootab meid jälle päevapikkune põnev seiklus marsruudil Napoli – Kopenhaagen – Helsingi – Tallinn. Viimane etapp seekord laevaga. Kui Napoli lennujaamas oma lendu ootame, mis näib üsna täis tulevat ning rahvamassist paistab selgelt silma selline Sepo Seemani tüüpi mees (teistest selgelt suurem, pikem, laiem, kole beež kalamehelötu peas 😀 Ei tea, miks mul kohe Sepo seostus :D), siis korraks mõtlen, et minu vedamise juures, mis tõenäosus on, et see jurakas minu kõrval maandub? 😀 Ega ma ei pidanudki väga palju mõtlema, et teada saada, et just nii vedanud mul ongi 😀

Taanlane sai ise ka aru, et ta on teistest suurem ja pakkus lennusaatjatele, et ta ootab lennuki lastimise lõpuni ja kui võimalik, siis läheb lösutab üksi kuskil taga üle terve rea 😀 Kuna aga seda võimalust ei tekkinud, siis pressis ta end ikkagi ühte kolmesesse istmekombosse. Keskele 😀 Mõtlesin nina vastu akent istudes, et mulle ju meeldibki aknast välja vaadata ja pole hullu midagi. Sellega muidugi aga elamus ei piirdunud 😀

Mees võtab juturaamatu välja ja hakkab hoolega lugema. Väga huvitav see raamat aga ilmselgelt ei ole, kuna üsna ruttu jääb tüüp magama. Raamat kukub põlvedelt põrandale, mees võpatab üles, vaatab, et ohhoo, raamat kukkus põrandale, korraks vist isegi sirutab sellele järele, kuid loobub kohe. Suva see raamat, magab edasi 😀

Oled sa kunagi kohanud paksu vanameest, kes magades ei norska? Aga paksu vanameest, kes suudaks jalad koos istuda? 😀

Olen Kopenhaagenis väga tänulik, kui see reis, kus minu päralt oli tervelt 50% minule mõeldud toolist 😀 , läbi saab ning lend Helsingisse on juba palju rahulikum. Seal tabab meid aga väga ebameeldiv ca 2 kraadi õhusooja, kui seda nii nimetada saab, ja märg lumeplöga, millel on maagiline võime puhkusemälestused hetkega kustutada 😀 Mis puhkus? Kus puhkus? Nii kuramuse külm on! 😀

Kodus on hea. Tagasivaadates mahtus lühikesse aega väga palju seiklusi, emotsioone ja mälupilte. Itaalia oma mitmekülgsuses on kindlasti riik, mida veelgi avastada ja kogeda soovin.

Pärl päikeseloojangus

Mu onul on purjekas juba paar aastat, aga kuidagi on juhtunud nii, et mina polnud seda isegi oma silmaga näinud, rääkimata siis ühisest lõbusõidust. Jaanilaupäeva pärastlõunal tegi Aivar plaani, et mu isa viskab neid (onu ja Taneli ja tolle sõbra Magnuse) Eismasse, et nad siis “meestega tulevad paari tunniga purjekaga Eismast Mahusse”. Isa oli minu hinnangul sellise kergelt “meh” näoga, nii tegin ettepaneku, et ma viskan nad ise Eismasse, et isa saaks ka purjekaga tagasi tulla. Tundus nagu hea mõte. Hetk hiljem aga olid mul hoopis endal juba pikad püksid jalas ja jope kaenlas, et esimest korda purjetamine ära proovida.

Ilm oli imeline, tuult oli natuke ka, nii arvaski Aivar, et mingi paari-kolme tunniga peaks selle vahemaa ära katma. No mina muidugi uskusin, sest et ma usungi enam-vähem kõike, mida mulle räägitakse ja kuna kogemus puudub siis.. no siis usudki kõike, mida räägitakse, eks! 😀 Panime siis pärast pikka ettevalmistust sadamast minema ja iga moment oli selline üsna “blond” kui Aivar järjekordse tegevuskäskluse andis, millest ma mitte muffigi aru ei saanud. “Mis puri üles? See esimene väike vä? Sellest nöörist tõmban vä?” No ikka eriliselt kannatlik meel peab olema kui amatööridega merel olla 😀

Ilmselt ta sai kohe aru ka, et minust erinevate purjede ülesvinnamisel liiga suurt kasu ei ole ning istutas mu tüüri kõrvale maha juhisega “Hoia nii 90 kraadi peal kurss, 5 kraadi siia-sinna.” Selle peale ei julgenud ma suurt midagi kosta, vaatasin siis seda “kompassi”, mis raudselt oli hoopis mingi muu asi ja püüdsin aru saada, kuidas ma kogu selle keerutava tuule ja lainemöllu sees 90 kraadi hoian. Aerutasin seal siis nii- ja naapidi ja leidsin lõpus üles loogika, mis mulle sobis ning suutsin peaaegu alati hoida kurssi, mida Aivar ette ütles. Lõbus oli muidugi see, et iga kord kui tuli suurem tuulehoog või lihtsalt täpsemalt purjesse (või kui kurss oli täitsa paigast ära) siis hõiskas Tanel: “No nüüd hakkab juhtuma!” Ähvardas küll tihti ja ega ma täpselt ei teagi, mille juhtumist ta ootas, aga mulle tundub, et see jäi õnneks seekord juhtumata 😀

Kui ma olin paar tundi vaikides plate peal kramplikult paigal istunud ja elu eest tüürinud, siis sain lõpuks ka väikse puhkuse ja võimaluse sõitu mitte midagi tehes nautida. Sest et olgem ausad, kui sa pead ikkagi mingeid kraade ja tuule suunda jms jälgima, siis liiga palju aega ei ole, et ringi vaadata ja loodust imetleda. Ja ega väga ei näe ka, sest et puri on ju ees! Jagasin siis lahkelt meestele külmkapist karastusjooke ja kuna kõht läks “paaritunnise” sõiduga väga tühjaks, siis ampsasime ühe veiselihakonservi ka kamba peale ära 😀

Üks selle sõidu eesmärke Aivari jaoks oli proovida spinnakeri – see on mingi hiigelpuri, mida kasutatakse kuuldavasti regattidel ja kus sa seda ikka enne võistlust proovid kui mitte täielike amatööridega merel, eks. Kuigi peab tõele au andma, et üks amatööridest oli tõeline kapten, kes seisis ka sõidu ajal laevatekil ja juhendas, kuidas Aivar purje võiks paremini sättida. Ja teisel amatööril olid ametlikult madruse paberid 😀 Ilmselgelt olin ma see “naine paadis”, kes häda kaela toob.

Tunne, et “nüüd tõesti hakkab juhtuma”, tuli kuskil seal, kus Aivar end kõva häälega mõtlema unustas, et “Huvitav, kuidas me selle spinnakeri alla saame?” 😀 Meie ka ei teadnud, ausõna, aga alla ta saime ja keegi selle käigus isegi üle parda ei kukkunud. Järgmine paljulubav mõte oli midagi sellist, et “Kurat, seda sadamat ma täitsa kardan, kuidas me sinna sõidame?” Hmm, eksole?! Olgu öeldud, et Mahu sadam ei ole just jahisadam, rohkem nagu selline Bella-paadi sadam 😀 Kapten Uusküla siis küsis veidi ärevil häälel, et “Mis sa pole siia sadamasse varem sõitnud või??”, mille peale Aivar vastas sügava rahuga: “Loomulikult olen. Aga mitte selle purjekaga.” Selle peale arvasin lõpuks mina ka, et nüüd võib tõesti juhtuma hakata.

Sadamas olid meid “paaritunniselt” meresõidult umbes 7 tundi 😀 koju oodanud juba kõik meie teised pereliikmed ning kuna sel õhtul oli sadamas ka lõke ja pidu, siis oli ka neid võõramaid inimesi üksjagu, kes olid tulnud sadamasse kaunist päikeseloojangut nautima ning said purjeka graatsilise randumise tasuta lisaboonuseks.

Esimese hooga maandusime selles ainsamas liivakõrgendikus, mis keset sissesõidukanalit sadamas oli, nii et olime kiilu peal kinni, mis kinni! Saate aru? Muul on 4-6 meetri kaugusel, aga sa oled reaalselt merehädas! 😀 Eks minagi olen nooruses üle 4 meetri kaugust hüpanud, aga kindlasti mitte hoota ja kindlasti mitte munakividele, nii et jätsin selle mõtte kus seda ja teist. Pealegi – normaalne meeskond oma purjekat sellisel hetkel ei hülga!

Kai pealt jooksid esimesed asjalikud, eesotsas mu isaga meid köitega siia ja sinna sikutama, samal ajal kui me neljakesi purjeka ühes servas raskusega kallutasime ja kiilu üles tõsta püüdsime. Siis sikutati meid natuke veel, ilma liiga suure eduta, mille peale, kui ma väga ei eksi, võtsid Tanel ja Magnus veel ühed karastusjoogid. Mis sa teed noh?! 😀 See oli täpselt see koht, kus muuli pealt hakkas kostuma filmiklassika “pakid paneme vööri!” ja “Mis tähendab vööri? Andke mu portfell siia!” Mõni on terve elu oodanud, et neid lauseid öelda saaks, kui mitte nüüd, siis millal veel, eks? 😀

Lõpuks päästis meid paari õlle eest kohalik kaatrimees, kes meid madalikult lahti tõmbas ja lahesoppi ankrusse vedas. Ja siis muidugi ka kaldale toimetas. Elevust ja nalja kui palju!

Emotsiooni sai sellest retkest täiesti kirjeldamatu ja hommikul ärgates oma ainsat füüsilist vigastust tundes mõtlesin, et luban endale Printsess Herneterana paar päeva seda luksust, et istun vahelduseks ainult pehmetel patjadel 😀

Hispaania kevad

Kevadise vaheaja veetsime poistega Hispaanias, kombineerides nii linna- kui ka rannapuhkuse. Oli poiste teadliku elu esimene lennukisõit ja üleüldse tundus (mulle! :D), et planeerisin hirmus põneva ja tegevusi täis puhkuse. Eks lastega on nagu ikka: emotsioon võib kohale jõuda alles mõne aja pärast. Nii et kui mu vanemad eile poiste käest küsisid, et mis reisilt meelde jäi, siis Priit tõi endale tüüpiliselt esimesena esile just negatiivse asja: “Oleksime äärepealt rongist maha jäänud!” ja Ruuben enda jaoks kõige naljakama asja: “siis kui delfiin kakas”. Oeh, selline on siis see tänu, eksole! Tegelikult oli ägedust ja emotsiooni muidugi kordades rohkem.

Kuna me reisisime ainult käsipagasiga, siis pakkisime kaasa ainult ülimalt vajalikud asjad ning diil oli, et igaüks tassib oma seljakotti ise. Nojah, ega suveriided teab mis palju ei kaalugi, ning olin reisi sisse arvestanud ka ühe pesu pesemise, nii et kõik tundus ülimalt optimaalne. See ei seganud Ruubenil loomulikult oma Karjuvat Jänest kotti toppimast. No hea küll, ega ta teab mis palju ruumi ei võtnud, lihtsalt karjus aeg-ajalt kui kuskile pihtide vahele jäi 🙂

Startisime Gironasse 15.aprilli õhtul ning kohale jõudsime südaöö paiku. Poiste entusiasm lennukisse istudes oli ülimalt lahe. Ja need põlevad silmad ja elevil hüüded: “Me lendameee!” 🙂 Tore sellest ehedat emotsiooni kogeda. Tuletab endalegi meelde, et võiks rohkem väikeste asjade üle rõõmustada.

Kui kosutav ööuni oli selja taga, siis liikusime Girona linna peale uitama, Barcelona rongini olevat aega kulutama. Hotellist saadud juhtnööride ja kaardi järgi liikusime jõe äärde. Eemalt tundus sildade jms järgi, et see on vähemalt Emajõgi, kohale jõudes aga hakkas millegi pärast kummitama Tätte “Ojalaul” 😀

Barcelona üks tähtsamaid vaatamisväärsusi oli kahtlemata FC Barcelona kodustaadion Camp Nou. Ruubenit see koht loomulikult absoluutselt ei huvitanud, seega oli strateegiline otsus, et käime seal enne ära, kui poiss kuueseks saab. Nimelt oli kuni kuue aastastele sissepääs tasuta, pärast seda tuli laste eest maksta 20€ ja täiskasvanu eest 25€. Kutsuge mind ihnuskoiks või mida iganes, aga tundus loogilisem Ruuben sinna tasuta sisse nihverdada. Lisaks vaatasime üle Sagrada Familia (kus Priit pildistas oma supersuumiga kujude intiimseid kehaosasid) ja La Rambla, kust saime juurde nii mõnedki suveniirid. Enne Gran Canaria lennu peale minekut käisime läbi veel ka Güelli pargi juurest ning soetasime veel mõned suveniirid 😀 See oli üldiselt juba see reisi koht, kus ilm hakkas minema liiga soojaks, kott liiga raskeks ja teekond liiga pikaks 😉

Camp Nou külastamise ajal imestasin endamisi korduvalt, kuidas selline asi nagu jalgpalliklubi ja -staadion on suudetud ära turundada ja panna raha teenima. Kõik tuuri sisse pikitud suveniirikohad olid geniaalselt paigutatud. Näiteks oli võimalik pärast staadionil käimist osta endale kaasa ka kohalikku muru. Miniatuurne pall – 10€, suurem pall – 15€; staadioni väike makett ja muru – 35€. Lihtsalt geniaalne. Priit loomulikult soovis endale seda kõige kallimat eksemplari, aga mul õnnestus edukate läbirääkimiste käigus see suveniir mingi praktilisema vastu kaubelda – jäi FCB nokats. Tuuri lõpetas loomulikult kahel tasandil paiknev FC Barcelona fännipood, kust ilma ostuta lahkusid küll vist väga vähesed.

Gran Canaria oli meie reisi lõppsihtkoht, kus lootsime saada piisavalt sooja vett ja päikest. Ütleme nii et päikest saime (mõni ka rohkem, kui oleks pidanud), aga vesi oli ootamatult külm. Ruuben taastub siiani köhast, nohust ja kergest kõrvavalust, mille ta ilmselt just esimesel rannapäeval sai. Päikest saime ka hoolimata hoolsast kreemitamisest rohkem kui oleks pidanud ja Ruubenist oli mul tõesti täitsa kahju. Kuigi Priit on kõige heledama nahaga, siis ära põles hoopiski Ruuben, keda ma paar ööd ka öösel kreemitama ja lohutama pidin. Kõige hullemalt ei põlenud ära aga mitte selg, vaid hoopis käed ja sõrmed! Kahju, et selline õppetund tuli, aga edaspidi loodetavasti oskan targem olla.

Poisse lummasidki sel päeval kõige rohkem ookeanilained, kuid ka Maspalomase liivadüünid ei jätnud kedagi külmaks. Igal päeval oli kella 15-16 vahel see hetk, kus ma nägin, et Ruuben hakkab kohe “ära kukkuma”. Ometi leidis ta oma jõuvarud mõne aja pärast uuesti üles ja kui ta lõpmatut liivavälja nägi, siis… edasi sain teda ainult mööda luiteselgu jooksmas näha 🙂

Täiesti eraldi päeva planeerisime Maspalomas Aquapark veepargi ja Palmitos Park loomaaia külastuseks. Veepark jäi pigem pettumuseks – võib olla oli põhjuseks see, et vesi oli ikkagi külm ja tuul tugev ja sellest tulenevalt ei olnud ka enesetunne kõige mugavam. Samas ei ole ma ka kõige suurem torude ja luimägede fänn, nii et võib-olla polnud otseselt minu tassike teed. Kõige erilisema emotsiooni saime sealt hoopiski kalapediküürist, mis poistele väga palju nalja tegi 🙂

Sel päeval oli ka Ruubeni sünnipäev, mida tähistasime traditsioonilise hommikuse üleslaulmise, värskete maasikatega ja pildiga sünnipäevakingist. Kink ise oli lihtsalt paraku nii suur, mida ei olnud mõistlik endaga kaasa vedada. Õhtul söögikohas tellisin Ruubenile “special ice-creami”, mis loomulikult viidi kogemata hoopis valesse lauda 😀 Aga kui veast aru saadi, siis toodi Ruubenile lihtsalt kaks peotäit lehvikuid, küpsiseid ja pulgakomme. “Parim sünnipäev elus!” emotsioon oli minu hingele ka kosutav pai 🙂

Palmitos Park oli aga hoopis teine tera ja sinna võiks tagasigi minna. Lubasime endale kohtumise delfiinidega. See tähendas poolt tundi delfiinide basseiniääres, nende patsutamist, silitamist, anatoomia tundmaõppimist ja loomulikult seda kurikuulsat “delfiini kakamist” 😀 See oli päris rõve, aga noh, elu ongi selline – kohati rõve 😀 Igaüks sai delfiiniga teha ka pilte ning neid pärast räige hinna eest osta 😉

Delfiinishow oli ootuspäraselt väga äge, teine superlahe asi oli röövlindude show, mida pole isegi telekast näinud. Inimesed pandi istuma ning rõhutati korduvalt, et show ajal ei tohi püsti tõusta ega oma kohalt liikuda. Kui hiiglaslik valgepea merikotkas meie peade kohalt üle tuhises, siis sain aru küll, miks see käsk antud oli. Kotkaid lendamas ja (sööst)laskumas näha oli väga võimas kogemus!

Viimasel päeval käisime läbi veel naabruskonnas olevatest randadest. Oli vist Amadores Beach, kus vette oli pandud täispuhutav seiklusrada. Panime poistele vestid selga ja läksime tunnikeseks sinna hullama: liugu sai lasta, kõige kõrgemast kohast sai alla hüpata ja muidu sai igatepidi ronida, batuudil hüpata ja turnida. Alla 7-aastastel oli päästevesti kandmine kohustuslik, aga kui öeldi, et vesi on seal 4-5m sügav, siis läksid vestid selga kõigile lastele. Endal ka veidi turvalisem tunne, kui tead, et ei pea iga hetk kedagi päästma sukelduma. Ja muide, hoolimata oma kõrgusekartusest hüppasin sellest pagana tornist alla nii, et mitte piuksugi ei teinud. Ainuke kõhe asi oli lõpuks see, et kogu see asi oli ju täispuhutud ja kõikus. Kõrguse poolest sai Dominikaanis kindlasti kõrgematest koskedest alla hüpatud, nii et oma hirmudega võitlemisel on nende samade hirmude läbitegemine ainuke kindel viis neid võita! 🙂

Gran Canarial oli viimane emotsioon Michael Jacksoni tribüütshow kohalikus söögikohas. Tagasiteel haaras Ruuben kaissu turult ostetud Pikachu ning rääkis talle kogu lennuki õhkutõusu aja väga armsalt, mis juhtuma hakkab 🙂 “Nüüd kohe paneb täispoweri! Nüüd tõuseme õhku! Näed, seal on Aafrika!” Ütlemata nunnu! 🙂

Kokkuvõttes võib selle reisi lugeda õnnestunuks, kuigi vahepeal oli ka ärevamaid hetki (khm, äärepealt rongist maha jäämine) ning negatiivse poole peale jääb ka see, et Ruuben jäi korralikult haigeks. Ma usun, et poistel need mälestused siiski settivad ja tulevad mõne aja pärast uuesti tugevamalt esile. Meie Rootsi kruiisi järellained tulid neil ca aasta pärast 😀

Kui ma vahetult pärast reisi küsisin, et kas nad on veel nõus kunagi minuga kuskile reisima, siis vastasid mõlemad eitavalt 😀 Priit leidis, et lennureisid olid ikkagi nõmedad (ühe korra läksid maandumisel kõrvad nii lukku kõigil, et ei tahtnud hästi lahti minna uuesti ja oli silmnähtavalt ebameeldiv) ja Ruuben ütles, et tema ei taha enam nii ära põleda. Kui ma sama küsimust täna küsisin, siis olid mõlemad valmis kasvõi kohe reisikotte pakkima 🙂 Järelikult ikkagi WIN! 🙂

Lühipuhkus Lätis

Käisime poistega kolmepäevasel Läti-reisil. Puhkus Lätis kõlab natuke naljakalt, aga tegelikult olid need kolm päeva maksimaalselt elamusi ja ägedaid hetki täis, nii et kokkuvõttes oli ootamatult äge puhkus. Mis siis, et lühike ja mis siis, et Lätis 🙂

Startisime kodust esmaspäeva hommikul veerand enne üheksat ning pärast korduvaid kohvi-, snäki-, vetsu- ja joogipeatusi jõudsime ca 13 paiku Turaida piiskopilinnusesse. Seda konkreetset peatust nõudis ajaloohuviline Marko, kellel on kange soov iga torni otsa ronida ja vaadet imetleda. Ütleme nii, et torni otsa ronisime, aga tunduvalt parema vaate oleks ilmselt saanud köisraudteel, mis üle Gauja jõe ürgoru sõidab. See jääb meil järgmiseks avastamiskorraks, kuna seekord lihtsalt ei jõudnud.

Tore, et vanu asju järeltulevatele põlvedele säilitatakse, aga ma ei ole ilmselt nende inimeste hulgas, kes viitsiks muuseumis tund aega vana odaotsa või lusikat uudistada. No palun vabandust, aga tõesti ei huvita. Ruubenit huvitas hästi korraks üks suurem paekivijurakas, mis oli kahe kandetrossiga mingi tala külge rippuma pandud. Ruuben loomulikult, põrguline nagu ta on, pani eksponaadile kohe käed külge ja lükkas kerge hoo ka veel sisse. Lätikeelne sajatamine ei lasknud ennast kaua oodata. Posti tagant ilmus pahur vanem naisterahvas, kes hakkas Ruubenit jälitama ning alguses läti, pärast ka vene keeles kasvatama. Ilmselgelt oli ta sellest pühaduse rüvetamisest nii šokeeritud, et kui Ruuben näpuga mingi akna poole näitas, siis ütles muuseumivaht väga otsusekindlalt, et seal ei ole mitte midagi vaadata ja me võiks nüüd minema hakata 😀 Tore muuseum oli!

Mulje jäi, et kui oleks tahtnud seal territooriumil niisama ringi uudistada, siis oleks võinud ka tasuta sisse minna; igasse majja sisseminekul küsiti aga piletit. Kauaks me sinna kompleksi ei jäänud, sest et põhiatraktsiooniks oli selleks päevaks valitud Siguldas asuv Tarzani park, mis lätikeeli on loomulikult… YES! Tarzans Parks! 😀

Tarzani pargis oli poistel kohe teine minek. Lasime neil natuke puu otsas turnida, natuke tuubiga sõita, natuke kelguga sõita ja natuke batuudil hüpata. Kokku olime seal ca 4 tundi, kuigi oleks võinud olla kauemgi, lihtsalt hotelli check-in’i ei saanud enam kaugemasse tulevikku lükata. Poiste lemmik oli vaieldamatult 400m kelgurada, kus relsi peal mäe otsast alla sõitev kelk võib üles võtta koguni 40km/h hoo. Arusaamatu, kuidas sellisele atraktsioonile ilma kiivrita lubatakse, aga ju siis pole keegi seal veel peaga vastu puud sõitnud. Sõidule eelneb mõnusalt pikk suusatõstukiga sõit mäe tippu, nii et saab nautida nii vaadet Gauja ürgorule kui piiluda mäeküljel asuvasse rebaseurgu.

Olgu siinkohal öeldud, et mina kardan nii kiirust kui kõrgust, eriti kaif on nende kahe kombinatsioon. Nii et on igati loogiline, et ma sain seda vahvat kelgurada suisa kaks korda läbida: esimene kord Ruubeniga, teine kord Priiduga. Ruuben lihtsalt oma vanuse tõttu ei saanud üksi sõita ja Priit oma alalhoidlikkuses ei tahtnud üksi sõita. Iga ema kohustus on sellises olukorras vajadusel mõttes minestada, aga reaalses elus hambad ristis mäest alla kihutada. Kusjuures Ruubeniga sõites sain veel riielda ka. “Emme, ära pidurda! Kurvides on nii äge driftida!” Lihtsalt kohutav! 😀 Enne viimast laskumist oli raja ääres silt, millel oli selge käsk pidurdada, sest et sinna oli paigaldatud kiiruskaamera, mis kõigist pilti tegi. 2€ eest sai selle pildi lasta pärast välja printida. Pole see kvaliteet küll teab mis asi, aga see emotsioon on meenutamist ja seda 2€ täiega väärt! 🙂 Tarzani park jättis igati sümpaatse ja mõnusa mulje, nii et sinna soovitan minna küll.

Teiseks päevaks oli planeeritud Livu veekeskuse külastus ja nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsime seal veekeskuses veeta suisa 7 tundi! Poistel oli täiega lõbus, kuigi Ruuben oma 110cm kasvuga ei kvalifitseerunud mitte ühelegi toruatraktsioonile. Läbi pettuse nihverdasin Ruubeni koos endaga õues asuvast laiast kollasest rennist alla ja pärast mõningast paarisharjutust läks Ruuben üle iseseisvale lõbutsemisele. Basseinis oli Ruubenile rinnuni vesi ja kuna ma ise jälgisin teda kõrvalt kullipilguga, siis minu hinnangul oli asi kontrolli all. Järgmine kord on aga ilmselt siis pointi minna, kui Ruuben ka koos minu ja rõngaga torusse võib tulla.

Riia loomaaed oli jäetud viimaseks päevaks, kuna lootsime selle lõbustuse koos kojusõiduga samasse päeva mahutada. Piletihinnad on samas suurusjärgus, mis Tallinna loomaaiaski, muus osas aga… on Riia loomaaed Tallinna omast minu hinnangul palju etem valik. Miks?

Esiteks ei ole Riia loomaaia territoorium liiga suur: sa ei pea laste jaoks võtma järelveetavat käru, et nad kuidagigi üldse selle päeva vastu peaks; ja sa ei pea enda jalataldu ümmarguseks vantsima. Teiseks asub loomaaed looduslikult mõnusas ja kaunis kohas: männimetsa all, järve kaldal. Loomaaias on kõrghaljastus, kõnniteed looklevad küngastest üles ja alla. On huvitav, vaheldusrikas ja lõunat saab süüa kohvikuterrassil, vaatega järvel purjetajatele. Kolmandaks, mis loomaaia puhul on vast kõige tähtsamgi – seal on huvitavad loomad.

Jah, me kõik oleme ilmselt veetnud pool päeva Tallinna Loomaaias, selleks et näha kitsesid, natuke teistsugused kitsesid, sarvedega kitsesid ja lõpetuseks veel ka eeslite tagumikke. Ja sinna kõrvale kuulnud lugusid, kuidas “lõvi praegu magab, karul on palav, elevant ei viitsi välja tulla jne jne”. Ütlen ausalt, et nägin Riia loomaaias vähemalt 10 sellist looma, keda ma polnud varem näinud ja ma siiralt vaimustusin. Näiteks sellist looma, kes kaugelt näeb välja nagu rebane, aga oma proportsioonides on selline, nagu oleksid just sattunud Alice Imedemaale. Lisaks muidugi kaelkirjakud, keda Tallinnas ei ole ja reaalselt HIIIIGLASLIKUD jõehobud, kes lihtsalt vedelesid iseenda otsas. Ma ei kujuta ette, kas selliseid kehasid on võimalik ilma kraana abita liigutada, sest et need olid tõesti… Hiiglaslikud. Pekikuubikud 😀 Nägime veel ka pingviine, vahvaid alpakasid ning palju erinevates mõõtudes kilpkonnasid ja krokodille. Ruuben avastas ka uue seninägematu loomaliigi: kärnkrokodilli 😀

Me olime loomaaias ca 4h ja sinna sisse mahtus nii mõnigi vetsupeatus, üks mänguväljakupeatus ja üks söömine. Lisaks nägime täiesti rahulikus tempos ära kõik loomad ning tegime lasteloomaaias kitsedele pai. Isegi Ruuben käis loomaaia läbi, ilma et oleks sülle, kukile või seljakotina selga soovinud – seega lastele igati sobilik paik.

Kuna poisid jäid puhkusega rahule, siis võib ka ise rahule jääda – eks see programm oligi justnimelt nende huvisid silmas pidades kokku pandud. Kui mind ennast midagi häirima jäi, siis võib-olla see, et seal kandis on väga-väga palju eestlasi. Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks – ei – lihtsalt minu jaoks algab puhkus kuskilt sealt, kus ma enam eesti keelt ei kuule. Aga kui see väike pisiasi kõrvale jätta, siis ma arvan, et seda kanti võiks sealt allapoole edasigi uurida 🙂

Key West

Miamist lõunasse viis meid tee läbi Everglades alligaatoripargi Key West’i. Everglades’is vaatasime alligaatoreid, sõitsime “Kahest Kangest” nähtud suure propelleriga paadiga (mis tegelikult ei olnud pooltki nii hirmus kui Kristjan Jõekalda näolt lugeda võis) ning natuke vaatasime ka madusid. Mina katsusin esimest korda elus päris elus madu ja polnud üldse nii libe ja limane kui ma millegi poolest ette olin kujutanud. Nunnu oleks ilmselt mao kohta palju öeldud, aga täitsa OK oli küll. Sealt edasi siis juba järgmine “pikem” peatuspaik: Key West. Meie reisi formaati arvestades oli 2-3 ööd ühes kohas juba hiiglama pikk aeg 🙂

Tee Key Westi on põhimõtteliselt üherealine maantee, mis viib saarelt saarele ja kohati võib olla suisa miilidepikkune sild. Kõige pikem neist on 7 Mile Bridge, enne mida tegime ka väikse sõidupausi, et vaadet imetleda ja jalgu sirutada. Lühikese aja jooksul õnnestus ülevalt sillalt märgata meres nii haisid kui ka merikilpkonna. Loodus! Äge! Selliseid vaateid, nagu googeldades Key Westi kohta leiab muidugi autoaknast ei näe – aga äge oli ikkagi!

Key West on USA kõige lõunapoolsem asustatud punkt ja seega leidus eriti Key Westi lõunatipus väga palju kõiksugu “kõige lõunapoolsemaid” kohti. Kõige lõunapoolsem punkt: suur värviline junn, mille juures on lihtsalt järjekord, et pilti teha – jättis meid suhteliselt külmaks. Loomulikult olid olemas ka kõige lõunapoolsem maja, kõige lõunapoolsem külalistemaja, kõige lõunapoolsem hotell, kohvik, rand, suveniiriputka, kauplus, rollerirent jne jne. Kui sa juhtusid olema oma tegevusalas kõige lõunapoolsem, siis oli see automaatselt turundusslõugan, mida kasutada.

Kõige lõunapoolsemas rannas (kus siis mujal?!) ringi uudistades alustas meiega vestlust kohalik mees, kes oli oma kahe väikse lapsega jalutuskäigule tulnud. Oli väga sõbralik ja uudishimulik, küsis loomulikult, kust me pärit oleme (Miami päikesepõletus vist reetis, et pole päris kohalikud) ja kui kuulis, et tuleme Eestist, tabas teda äratundmisrõõm: “I have a friend from Estonia – Peter!” Peeter elas ilmselt kuskil tema läheduses ja oli teda kõigi oluliste faktidega kurssi viinud: “Estonia – it’s better than Latvia, right?” 🙂 Küll see Peeter on üks tubli mees, mõtlesime, endal suud naerul. Järgmisena pakkus mees, et teeb meist grupipildi. Vot see oli küll väärt mõte, kuna sellist pilti, kus me kõik koos oleksime olnud, meil veel polnudki. Mees (vot tema nime küll ei mäleta) manitses oma pätakaid, et need kai pealt samal ajal vette ei kukuks ja tegi meist selle reisi esimesed grupipildid. Pildid tehtud, hüüdis veel mingeid kirillitsas slõuganeid, millest minule oli arusaadav vaid “Sposiba!”. Selle peale me muidugi veidi torisesime, aga tema oli ikka sama rõõmus edasi: “No? Sorry, I learned from Borat!”

Tegelikult jõudis ta lühikese aja jooksul rääkida veel muudki. Kuna Key West on USA kõige lõunapoolsem punkt, siis on see peamiseks sihtpunktiks paljudele Kuuba põgenikele. USA seadus näeb tema jutu järgi ette, et kui põgenikud Kuubast on USA pinnal maabunud, siis on nad automaatselt USA kodanikud. Seda Kuuba kommunistliku režiimi tõttu. Meie värske tuttav töötas kohalikus haiglas ja ütles, et on ette tulnud juhuseid, kus põgenikel on merel, ilmselt siis USA vetes, aga veel enne maismaale jõudmist mingi tõsine terviseprobleem tekkinud ja nad on meditsiinitöötajate poolt kaldale toodud. Võib ka niimoodi “vedada”.

Key West on eriline veel selle poolest, et on geikogukonnas hinnatud meka. Meie sealviibimise ajal oli seal just Pride weekend ja viidi läbi erinevaid toredaid üritusi. Näiteks jalutasime esimesel ööl mööda üritusest, mille raames valiti mingite parameetrite ja oskuste põhjal välja kõige geim gei. Ma ei tee nalja. Võitjaks osutus ligi 2m pikk, kiilakas ja tõmmu musklimägi, kes viibutas uhkelt võidukarikaga, endal roosad tiivad selja küljes lehvimas. Liblikas oli vist mingi selle suve teema, sest järgmisel päeval sõitis meile jalgrattal vastu vanem meesterahvas, kellel oli seljas roosa väga lühike balletiseelik (või oli see hoopis vöö?), noksi ümber roheline krepp-paber ja liblikatiivad seljas. Eks iga mees tahab kord elus ilus roosa liblikas olla. Key Westis on see võimalik! 😀

Hemingway muuseumi jätsime Markoga vahele, küll aga käisid seal teised kirjandushuvilised ja vaatasid üle ka kuulsad 6-varbaga kassid. Meie ronisime samal ajal tuletorni otsa, kust oli võimalik näha kogu saart. Selle käigu juures jätsid mulle kõige sügavama mulje kassa juures olevad vastused korduma kippuvatele küsimustele. Mõni stiilinäide: Ei, tuletorni tippu ei vii lift; jah, sa pead ise trepist üles minema. Ei, tuletorni tipust ei näe Kuubat, küll aga on näha kogu ülejäänud saar. Jne.

Lisaks jäi meile teele ette Harry Trumani Little White House, mis minu arusaamist mööda on justkui USA presidentide suveresidents. Kohapeal oli loomulikult Trumani muuseum, sai osta Donald Trumpi ja Hillary Clintoni nänni ning kõige olulisem – käia vetsus 🙂 Mina ostsin wannabe ajaloolasena endale The Dallas Times Herald 22. november 1963 väljaande. Originaal muidugi 😉 Lugeda ma ei ole seda veel jõudnud, aga issand jumal kui põnev see tundub! Peale Kennedy tapmise kajastuse on keset lehte ka näiteks suured jõulukinkide reklaamid. Jah, minus lõi ajaloolane välja 😀

Pärast seda kui me olime saare servast servani jalgsi läbi käinud, rentisime Markoga rolleri ja mõtlesime ka sellega saarele ringi peale teha. Päris ringiga me vist hakkama ei saanud, sest et rolleriga sõitmine on ikkagi väga hirmus tegevus ja veidi me ei saanud aru ka, kus me oleme ja kuhu sõidame. Ja mina hakkasin muidugi alati pablama kui kiirus üle 25mph läks 😀 Aga emotsiooni mõttes muidugi tore, et tehtud sai. Liiklus oli selles mõttes väga harjumatu, et enamik ristmikke on reguleerimata, kõik peavad teed andma ja parema käe reegel ei kehti. Eesõigus on sellel, kes enne ristmikule jõuab. Ehk et jõuad nelja tee ristmikule, teed ilusa stopi ja siis üritad meenutada, kas see roosa sedaan oli juba seal enne sind või kas see sinine pick-up peaks ka meile teed andma või mitte. Alguses väga veider, aga tegelikult harjus ka sellega ära.

Key Westi juures torkas silma veel see, et kuked ja kanad (ja tibud) hängivad täiesti vabalt mööda saart ringi. Kui ma peaksin aga võrdlema Key Westi ja Miamit, siis Miami oli minu jaoks nagu supermarket – seal on kõike ja hästi palju. Key West on armas butiik, veidi nagu Haapsalu moodi madalate puust majadega, kus on isikupärale rohkem ruumi. Kui ma peaksin lastega emba-kumba kohta minema, siis ma valiksin Miami, kuna seal on rohkem kõikvõimalikke atraktsioone, parke ja värke, mis just lastele mõeldud. Kui ma tahaksin ise rahulikku mereäärset Kariibipuhkust, kus on samas kõik võimalused veespordi harrastamiseks ja mereelukate söömiseks (mida osatakse seal ülimaitsvalt valmistada!), siis ma valiksin Key Westi. Lastega seal pikalt tegevust ei oleks, lisaks oleks keeruline selgitada, miks mõned onud roosad liblikad on 😀 Samas oli ka meie jaoks just see päevade arv (3) täiesti paras, ehk kõigest üks päev jäi ideaalsest õnnest puudu, et oleks ära käinud kalapüügiretkel ja jetiga sõitmas, edasi oleks ehk endalgi võib-olla üksluiseks läinud.

Key Westist viis meid tee tagasi Miami lennujaama, kus meie Florida puhkus selleks korraks lõppes. Edasi ootasid juba täiesti teistsugused Dominikaani Vabariik ja Haiti.

Miami, baby!

Tundub nagu oleks puhkus olnud hiiglama ammu, peaaegu et eelmisel aastal, nii et ongi täiesti õige aeg settinud emotsioone ja elamusi uuesti läbi elada. See pea kolmenädalane reis oli igas mõttes siiani minu elu kõige-kõigem: kõige pikem, kõige kaugemale, kõige ekstreemsem, kõige kallim ja kui kunagised klassieksursioonid välja arvata 😀 siis ka kõige suurema grupiga tehtud reis. Nii et arusaadavalt on reisijärgseid ülevoolavaid tundeid vägagi palju ja vägagi erinevaid, nii et ühe sõnaga seda puhkust kindlasti kokku võtta ei saa. Reisi võib tinglikult jagada kolmeks vaatuseks, millest esimene on Florida.

Kui me Miamisse jõudsime, siis oli orkaan Colin juba ära läinud. Või minemas. Igal juhul ei puudutanud ta Miamit otseselt ning orkaanide hooajast andsid saabumise õhtul märku tumedad vihmapilved ja aeg-ajalt sadav vihm. Aga vähemalt oli soe! Minu pärast sadagu vihma palju kulub, kui samal ajal on 31-34 kraadi sooja. Ja seda sooja saime küll kogu raha eest 🙂

Seadsime end sisse Miami Beachil ja esimeseks päevaks tegevusi ei olnud planeerinud – mõtlesime, et ehk on vaja reisist toibuda ja vaatame/tutvume niisama ringi. Kuna ilm oli täiesti pilvine, siis otsustasime pärast hommikusööki minna kuulsa rannaga tutvuma. Ikkagi Miami Beach ju! Edasine on väljavõte turistifeil’ide klassikast.

Loomulikult panime me ujukad selga, sest et hoolimata päikese puudumisest oli soov vesi kindlasti ära proovida. Päikesekreemi ei olnud kellelgi meeles ei peale määrida ega kaasa võtta, sest et no päikest ju absoluutselt ei olnud! Juba taipate, eks?! No ja eks me siis proovisimegi vett ja hulpisime ookeanis ringi. Pärast kuivasime natuke rannal ja siis käisime veel vees ja kuivasime jälle natuke. Päike hakkas lõpuks juba vaikselt pilvepiiri vahelt piiluma ning kuna niisama vedeleda enam eriti ei viitsinud, siis otsustasime rannast lahkuda. Juba siis oli aru saada, et kuigi olime päikest reaalselt näinud vast maksimaalselt 30 minutit, olime kõik korraliku päikesepõletuse saanud. Räägitakse küll, et päike võtab ka läbi pilve, aga ma polnud seda siiani uskunud. Päriselt. Ma arvan, et Eestis on päike piisavalt memmekas, et seda ka mitte teha. Miamis sain aga oma vitsad kätte. See oli selle reisi esimene ja viimane kord, kui ma ilma kreemitamata hotellitoast välja astusin.

Bussi- ja paadituur tuli meieni täiesti ootamatult. Olime just pärast pilvetaguse päikese käest pääsemist hakanud nautima jääkülma laimiga Budweiserit, kui meie laua juurde sõna otseses mõttes hüppas üks vanem härra, kes jutu järgi oli sõjaveteran, kes nüüd Miami Beachis oma bisnessi ajas. Loomulikult oli just tema paadituur, mis mööda Miami Beachi rannajoont sõitis ja kõiki kuulsuste villasid tutvustas, kõige parem. Loomulikult oli tal meile ka scpecial price, nii et letihinnast saime alla tingitud suisa 50% ning maksime lõpuks $30 nägu.

See, et tegemist on ka bussituuriga, selgus siis kui buss meid hotelli juurest peale võttis 😀 Kui me algselt arvasime, et buss on selleks, et meid sadamasse viia, siis jah, nii see oligi, lihtsalt keegi ei maininud seda, et enne sadamasse jõudmist teeb see buss veel linnapeal ca 1,5h tiiru. Alguses olime veidi sellised “mis mõttes? meie ei tea sellest midagi!” aga kokkuvõttes oli see bussireis väga äge ja saime käia kohtades, kuhu omal käel ei oleks tõenäoliselt üldse sattunud. Nagu näiteks Little Havanna, mis on koopia Kuuba pealinnast ja kus härrasmehed mängivad spetsiaalselt selleks loodud klubides doominot. Või siis Wynwood, mis on samuti Miami linnaosa, kus on kõik tänavad ja majaseinad kaetud erinevate mustrite, joonistuste jms. Väga põnev ja teistsugune!

Mehed tänavakunsti eriti ei hinnanud, seega tellisid nad kõrvalkohvikus hoopis ämbritega õlut. Õlut oli võimalik osta nii ühekaupa, kui ka jää-ämbris ja kuna meid oli ikkagi terve grupp, siis see teine variant tuli esiteks soodsam ja teiseks nägi ka šefim välja. Pärast esimest laimiga proovitud õlut ma põhimõtteliselt keeldusin seda jama ilma laimita joomast ja nii kuulus iga tellimuse juurde ka viisakas “with lime”, mida ettekandjad millegi pärast sageli kuulsid kui “Bud Light”, aga ajapikku õppisime seda M-tähte laimi lõpus väga selgelt artikuleerima.

Üks fun fact ka paadireisist. Mõnevõrra oli piinlik paadiga mööda kaldaääri sõita, kui paadis on ruuporiga mees, kes karjub, et “wowowow, siin elab Jennifer Lopeeeeeez!” 😀 ja samas on kahju ka Jenniferist, et ostis endale miljonite eest luksusvilla ja rahulikult oma aias päikest võtta või niisama pikniku pidada ei saa, sest et päevas sõidab mööda mitu paaditäit lolle, kes teda vaatavad ja huilgavad. No mis elu see on? Kõige luksuslikum ja kallim villa ei kuulunud aga ei ühelegi spordiässale, filmistaarile ega modellile, vaid… ta-ta-ta-daa… ravimitootjale, kes müüb Viagrat. Võib-olla puhas kruiisijuhi mula, aga isegi kui see doktor/ärimees ei leiutanud ka Viagrat, siis igatahes annab aimu, mis summad ravimitööstuses liiguvad.

Miami Beachil olimegi paar päeva: pool päeva käisime bussi- ja paadituuril ning ühe TERVE PÄEVA veetsime Sawgrass Mills ostukeskuses, mis tundub siiani täiesti uskumatu. Arvasin, et oleme seal maksimaalselt 3-4 tundi, aga lõpuks kulus 9! Ja ikka jäi puudu, sest et järgmisel päeval enne Everglades alligaatorifarmi minekut oli vaja veel ühest outlet’ist läbi minna 😀 Eriti kibelesid mehed, kusjuures 😀 Selles mõttes on natuke naljakas vaadata neid Eesti soodukate e-maile, mis mulle praegu postkasti tulevad. Denim Dream lubab (wow wow wow) suisa 30% allahindlust, aga isegi sellisel juhul maksavad kõik asjad 2-3 korda rohkem kui USA-s. Veits ikka kripeldab üks suur ja korralik käekott, mida ma lõpuks ikkagi ei raatsinudki endale osta, selle koha pealt olen korralik kooner. Aga kui ma vaatan, et Eestis saaks sama raha eesti sama brändi… pisikese rahakoti 😀 siis oleks võinud selle käekoti ikka kaasa võtta…

Ma pole ilmselt eriline linnaturist, seega mingeid ülimega-emotsioone minust linn kui selline ei tekitanud. Jah – mulle meeldis linna siluett ja palmid, mis ääristavad sõiduteid, sinine vesi ja hele liiv – kõik täpselt nagu filmis nähtud. Aga ikkagi – see on linn ja mina linnas kuidagi ei puhka 🙂 Mis üllatas? See, kui palju on seal latiinosid ja hispaania keelt – ma ei arvanud, et see osakaal nii suur on. Mis siis veel edasi saab kui edasi lõunasse sõidame?

Reisipohmell

Pikk ja seiklusterohke puhkus on läbi ja oleme edukalt tagasi kodus. Ajavahega kohanemine võtab ilmselt veel mõnevõrra aega, mis on omamoodi täiesti uus ja huvitav kogemus. Täiesti ootamatult tuleb keset päeva meeletu uni peale ja alates kella 8 õhtul on silmad nii pärani peas, mis hirmus! Aga tundub, et need päevased äravajumised nihkuvad vaikselt üha rohkem õhtusse, nii et varsti on loota, et uni tuleb tõepoolest siis, kui selleks õige aeg on 🙂

Kui ma enne reisi muretsesin peamiselt selle pärast, kuidas ma ilma poisteta nii kaua vastu pean ja igatsusega võidelda suudan, siis tagantjärgi peab ütlema, et kuna tegutsemist oli reisi peal hästi palju, siis sellist niisama passimist ja väljakannatamatut igatsust peale ei tulnudki. Jah, reisi viimastel nädalatel nägin nii poisse kui ka koera pidevalt unes ja selliseid natuke kurblikemaid momente oli ka, aga tundub, et sain paremini hakkama, kui loota julgesin.

Tagasi jõudes pakkus suurima üllatuse hoopiski Hera, kes esialgu ei olnud nõus meid absoluutselt ära tundma ning oleks parema meelega kasuperre edasi jäänud. Teise lõbusa asjaoluna oli tal meeskoera juures külas viibides vahepeal esimene jooksuaeg alanud. Vahva, kas pole! Kuna mul polnud õrna aimugi sellest, mis selle jooksuajaga reaalselt kaasneb ja nähes, et ma ei jõua toa põrandaid nii kiirelt pesta ja puhastada kui vaja oleks, tuli teha karm otsus. Ostsin Herale aluspüksid. See on täiesti kohutav ja üldse mitte nii nunnu kui talvejopedes sülekoerad, aga mis teha. Üleeile kraanikausis Hera aluspesu pestes mõtlesin küll korraks, et mida helli ma oma elus nii valesti olen teinud, et koera stringe pesema pean. Ei mõelnud välja. Installeerisin stringidesse järjekordse uue pesukaitse ja tõmbasin püksid koerale uuesti jalga. Jõhker! 😀

Eile reisipilte vaadates ja videot kokku-lahti lõigates tekkis suur soov kohe jälle kuskile reisida. Ikka pikemaks ajaks ja seekord koos lastega. Ja neid väga häid pakkumisi tuleb ju ka koguaeg.. Samas, rohkem kui enne meie puhkust väljakuulutatud eriolukord Floridas (parasjagu möllas orkaan Colin) või koolerapuhang Haitil, hirmutab mind see, et mitte kuskil ei saa oma turvalisuses kindel olla. Lendasime 7.juuni õhtul Istanbuli, samal päeval oli Türgi pealinnas plahvatanud autopommid. Kohapeal olles me väga ei kartnud – milline on tõenäosus, et nii väikse vahega samas kohas jälle midagi juhtub? Läbi Istanbuli lennujaama tulime ka 24.juuni hommikul koju. 28.juuni õhtul lasid kolm hullu end seal samas lennujaamas õhku. Ei saa öelda, et napilt pääsesime või et oli minutite-tundide küsimus, aga ebameeldiv tunne on küll. Ei ole meeldiv, kui ei saa ennast turvaliselt tunda.

Kavatsen sel nädalal hästi tubli olla ja reisivideo valmis teha. Ja pärast seda tegelen reisikirjadega. Rääkida on väga palju! 🙂

Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂