Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂

Advertisements

Lastega Stockholmis

Ruubeni sünnipäevajärgsel päeval tuli lisaks Legode kokkupanemise assisteerimisele pakkida ka väike reisikohver ning asuda lühireisile Stockholmi. Poistel oli eelmisest kruiisist nii head mälestused, et Rootsi laevale mangusid nad juba pikemat aega, nüüd oli siis lõpuks võimalus see plaan teoks teha. Nädalasisese koos lastega reisimise boonuseks on ilmselgelt see, et laev on pigem tühjemapoolne ja lällajaid on suhteliselt vähe. Vähemalt meie neid ei kohanud, samas me ei töllerdanud ka ise liiga palju laeva peal ringi.

Valisin seekord reisimiseks sellise kajuti, kus naride asemel oli üks suur voodi. Poisid tahavad ikka aeg-ajalt kaissu, seega mõtlesin, et on hea võimalus neile seda pakkuda. Kuigi Priit arvas, et tema tahaks ikkagi naris magada, siis kumbki otseselt kaisus olemise peale ei nurisenud 🙂 Kajut (Ruuben ütleb siiani kabinet) asus 9. tekil, seega ei seganud ka laevamootorite mürin meid väga ning lisaks oli üsna tuule- ja lainetevaiksed ööd. Seega lastega reisimiseks taaskord ideaalne.

Jätsin Stockholmi päevaplaani koostamise üsna viimasele hetkel ning väga suurt kinnisideed, kuhu minna, seekord ei olnudki. Eelmisel korral käisime Junibackenis, mis oli väga äge ja lastele meeldis ka väga, seega oli latt päris kõrgel 🙂 Pärast mõningast Stockholmi kaardiga tutvumist ja erinevate soovituste uurimist otsustasin, et külastame kahte kohta. Sõelale jäid Aquaria Vattenmuseum ja Tekniska museet . Arutasin poistega plaani läbi, nemad olid igati nõus ning valisime alustuseks just akvaariumi külastuse.

Kõige hullem kogu selle reisi juures oli vist Stockholmis laeva pealt maha kõndimine. Ainult metalset tunnelit oli ca 800m, nii et ainuüksi bussijaamani kõndisime vapralt juba kilomeetri. Sealt nr 76 bussiga ca 10 peatust ning siis taaskord väike jalutuskäik veemuuseumi. Ilm oli ilus, päikeseprillide kaasavõtmine tasus end ära (loomulikult jäid maha vaid minu omad :P) ning tuju oli hea. Ootused olid (vähemalt minul) kõrgel, võib-olla isegi liiga kõrgel.

Jätsime riided garderoobi ning sisenesime esimesse tuppa, milleks oli vihmamets. Seal oli troopiliselt palav, taimestik lopsakas ja madalas vees ujusid tõeliselt suured kalavolaskid. Vihmametsa elamuse juurde kuulus ka troopiline äikesetorm, mis tähendas, et järsku läks pimedaks, vihma hakkas sadama (küll ainult vee kohal, nii et ise märjaks ei saanud), kostis müristamist ja välgud sähvisid. Poisid ehmusid, klammerdusid mu jalgade külge ja anusid, et me vihmametsast põgeneksime. Tegimegi siis seda.

Üldiselt oli põnevaid väljapanekuid ja kalu küll. Isegi “kanalisatsiooni” sai minna, et vaadata, kuidas on inimtegevus loodust ja kalade keskkonda mõjutanud. Akvaariumitest meeldis poistele enim kõige suurem, maast laeni kõrguv akvaarium, milles ujus palju erinevaid kalu. Ka haisid ja raisid, mis jätsidki ilmselt kõige sügavama mulje. Suurele akvaariumile sa ka “sisse” pugeda, kuna sinna oli tehtud klaasist käik, mida Ruuben rõõmuga kasutas.

Lisaks suurele akvaariumile meeldis poistele väga õues joosta ja hüpata 🙂 Sisehoov oli piisavalt tuuletu, et sai seda enne edasiliikumist korraks lubada. Üldiselt pean ütlema, et kirjelduste järgi ootasin sellelt kohalt enamat. Käisime kogu väljapaneku (korduvalt) läbi vähem kui tunni ajaga ning sinna hulka mahtus ka õues jooksmine ning jäätisenosimine. Järgmine kord lähme suuremaid haisid otsima!

Kuna kaardil tundus järgmine sihtpunkt, tehnikamuuseum, ka mitte eriti kaugel olevat, siis otsustasin head ilma ära kasutada ning sinna jalutada. Olgu öeldud, et tegime ka ohtralt puhkepause ning igatsesime tõukse 🙂 Järgmine kord targemad!

Tehnikamuuseumis veetsime veidi kiirustades ca 3 tundi. Mul on hea meel, et me just sedapidi oma reisi planeerisime, sest et pärast seda, 4 korrusel asuvat muuseumi/teaduskeskust/mängutuba, poleks mitte kuidagi jaksanud veel kuskile minna. Sinna said poisid vanuse poolest veel tasuta sisse, nii et maksin ainult mina ning kokkuvõttes tuli see odavam kui akvaariumi külastus. Ja kordades rohkem erinevaid tegevusi ja põnevust oli ka!

Oli sellist “tavalist ja igavat” muuseumivärki, kus igasugu vanu ja põnevaid asju oli võimalik klaasi tagant vaadata. Jah, mõned asjad võivad täitsa huvitavad olla, aga ma pean ilmselt natuke vanemaks saama, et sedasorti meelelahutust tõeliselt nautida. Poisid ka 🙂 Siis oli suur osa interaktiivset “AHHAA- keskus-tüüpi” meelelahutust, nagu näiteks silmadega joonistamine (pilt moodustus sinna, kuhu parasjagu silmadega vaatasid), lennusimulaatoriga lendamine ja palju muud. Eriti lahe asi oli mingi mindgame, kus mängijatele pandi anduritega peapaelad külge, ning nad pidid mõtte jõul mänguväljakul olevat palli enda poole liigutama. Kes paremini oma mõtteid koondada suutis, see võitis. Kui Priit ja Ruuben olid üllatavalt võrdsed, siis mina sain Priidult loetud sekunditega pähe. Hämmastav! 🙂 Ja siis oli sellist natuke tavalisemat mängutoa moodi meelelahutust. Igal juhul oleks seal võinud ka terve päeva veeta – väga põnev ja huvitav oli!

Ja pärast seda oligi aeg minna laevale tagasi. Muide, mis laevasõitu puutub, siis seal poisid eriti ringi uurida ja kuskil laste tegevustes osaleda ei tahtnudki. Lisaks kommipoe ja pallimere kohustuslikule külastusele vaatasid lihtsalt akendest välja ja nautisid vaadet. Ja olgem ausad, Stockholmi sisse- ja väljasõit on ka vaatamist väärt!

Kuigi päev oli üsna väsitav ja tagasitulleski oli puhkepeatusi mitmeid, siis laeva tagasijõudnud, tormas Ruuben ringi nagu tuul ja hüüdis, et ta on tänu uutele tossudele eriti kergejalgne. Tore sõnavara 🙂 Ja kuigi me olime ära ainult kaks ööd ja sisuliselt ühe päeva, ütlesid reede hommikul parklasse auto juurde jõudes mõlemad, et neil on väga hea meel jälle kodumaal olla 🙂 Reisida on tore küll, aga kodus on ikka kõige parem 🙂