Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Advertisements

Müstiline ööjooks

Mulle tundub, et ma olen läbi ajaloo Ööjooksule registreerunud umbes 4 korda, aga reaaselt starti jõudnud vaid korra. Küll olen nädal enne jooksu haigestunud bronhiiti, siis on olnud mingi vigastus. Seekord jäi kaks päeva enne starti kael jube kangeks ja kui alguses arvasin, et vajab lihtsalt väikest masseerimist, siis reede õhtuks oli selge, et tegemist on tõenäoliselt närvipõletikuga. Olfen plaaster peale, valuvaigistid sisse ja pead sai juba isegi natuke keerata 🙂

Kuna üksi kodus nukrutsemine oleks veelgi hullem olnud, siis sõitsin koos tüdrukutega ikkagi Rakveresse, plaaniga olla pakihoid-joogipunkt-cheerleader. Õe sain ka kampa, nii võtsime pärast grupipiltide tegemist tema juurest rattad ja kimasime tagasi stardipunkti. Jõudsime Rakvere keskväljakule tagasi täpselt selleks hetkeks kui 21 km stardipauk käis ja jooksjad rajale läksid. Väga raske on sõnadesse panna neid tundeid, mis sel hetkel valdasid. Ülev rõõm ja elevus segatuna kibeda kurbusega, et ma jälle seda kõike vaid pealt pean vaatama. Astmes kümme.

Üritasime Küllikiga liikuda erinevates paikades ja enda omasid ergutada. Peab ütlema, et esimeses kohas, kus me olime, oli väga keeruline massist tuttavaid nägusid eristada, nii pidigi Erle hoopis meile lehvitama (mida ma ka ei märganud, daah) ja lõpuks noomima, et “Tore fännklubi küll!”. Teises peatuspaigas, ca 3km peal, nägin juba kõik tuttavad näod ära, kuigi massi oli endiselt väga palju ja esimesed 10km jooksjad jõudsid ka grupile järgi.

Sealt edasi algas meil Küllikiga päris huvitav seiklus, kuna jäime jooksuringist väljapoole ja kui jooksjad kasutasid ära kogu tee+kõnnitee ja kohati ka haljasalad, siis ei olnudki meil väga ruumi seal lähedal sõita. Tegime kohati päris suured ringid, uitasime ratastega kuskil raudteerelssidel, sõitsime üles vallimäest (sel hetkel küsisin küll õe käest, et mis sul viga on, et sa selle tee valisid :D) ning jõudsime tagasi Pikale tänavale enne kui meie omad sinna jõudsid. Juhhuu! Ületasime tee ilma et kellelegi ette oleksime jäänud, saime kiirelt ka riielda, et me ratastega seal oleme (mis oli kergelt öeldes absurd, kuna me kedagi ei ohustanud. Jalgsi võib ergutada, aga ratastega mitte?), võtsime konna kõrvale koha sisse ja ergutasime kõik enda omad veelkord ära 😀 See võis olla ca 8. kilomeetril.

Selleks hetkeks oli ka selge, et pikka pidu enam ei ole ja see äike, mida lubas, jõuab kohe-kohe siia. Müristas väga kurjakuulutavalt, tuuleiilid olid märkimisväärsed ning läks täiesti pimedaks, mida aeg-ajalt elavdasid taamal sähvivad piksenooled. Ma ei teagi, millal ma viimati nii süngeid pilvi näinud olen. Esimesest vihmapiisast täiesti läbimärjaks saamiseni ei läinud minutitki. Kõik tilkus. Rattaga sõites pritsis tee pealt enam-vähem sama palju üles kui ülevalt alla tuli. Õnneks oli soe õhtu, nii et see vesijahutus, mis igast suunast sisse tuli, oli esialgu täitsa mõnus. Ainuke hetk, kui tõesti katuse alla varju läksime, oli see, kui rahet sadama hakkas 😀 Sõitsime veel ratastega siia-sinna ja nautisime autovaba linna. Oma viimaseks peatuspaigaks võtsime 21km märgi – see, kust on lõpuni veel 100m.

Täitsa kummaline oli see, kuidas osad inimesed said kurjaks või vaatasid mingi wtf näoga, kui neid ergutasime. Samas ega ma ei tea, kui entusiastlik ma ise oleks pärast 21 kilomeetrit, samas see teadmine, et ainult 100m on veel minna, peaks ju küll tuju heaks tegema? Päris paljudel kusjuures tegigi, nii et ponnistasid selle viimase 100 läbi lompide nii, et vesi kahte lehte laiali! 😀

Kristi rääkis koguaeg, et tema ala on see ,1 ja et see kuidas see 21 enne seda läbitakse, ta ei tea. Ometi oli ta vaid mõned minutid üle 2 tunni viimases kontrollpunktis, kus me talle rõõmusõnumi teatasime, et ta võib nüüd 100m maailmarekordi püstitada. Seda ei pidanud mitu korda ütlema, ta läks nagu tuul! Mingi mees ta kõrval arvas, et võistlus käib temaga ja esikoha nimel ning pakkus täiega konkurentsi, aga ta ilmselgelt ei teadnud, kellega ta võidu jookseb 😀 Praktiliselt kohe pärast Kristit saabus ka Mirjam ning paar minutit hiljem ka Erle – kõigil sellised lõpuajad, mida ma enda puhul poleks kindlasti oodanud. Nii et ju peab ikka veel kõvasti treenima, et sellise seltskonnaga koos jooksma minna.

Pärast lõpupiltide tegemist suundusime Külliki juurde duši alla. Kuigi mu kella gps lõpetas töö pärast seda kui ma jope selga panin ja kella kinni katsin (mõningane pettumus, mis siin salata), siis mulle tundub, et ca 21km sai täis meilgi, lihtsalt ratta seljas. Pärast kosutavat öödušši (mille käigus sai vahepeal kaevust vesi otsa :D) sõitsime koju tagasi ning õigetele sportlastele kohaselt tegime kiire kebabi ja Coke’i Viimsi Olerexis 😀

Kokkuvõttes oli kindlasti äge ja meeldejääv üritus – korraldajad oleksid võinud sel aastal ilutulestiku isegi laskmata jätta, sest see looduslik tulevärk, mis alates kella üheksast algas trumpas niikuinii kõik üle. Mul on kahju, et ma ise seal joosta ei saanud, aga ju on igal asjal oma põhjus ja polnud veel minu aeg. Küll see tuleb. Mul on nüüd kaks nädalat puhkust, mille käigus on plaan kindlasti kael ära parandada. Ja oi, kuidas ma siis jooksen! 🙂

Pärl päikeseloojangus

Mu onul on purjekas juba paar aastat, aga kuidagi on juhtunud nii, et mina polnud seda isegi oma silmaga näinud, rääkimata siis ühisest lõbusõidust. Jaanilaupäeva pärastlõunal tegi Aivar plaani, et mu isa viskab neid (onu ja Taneli ja tolle sõbra Magnuse) Eismasse, et nad siis “meestega tulevad paari tunniga purjekaga Eismast Mahusse”. Isa oli minu hinnangul sellise kergelt “meh” näoga, nii tegin ettepaneku, et ma viskan nad ise Eismasse, et isa saaks ka purjekaga tagasi tulla. Tundus nagu hea mõte. Hetk hiljem aga olid mul hoopis endal juba pikad püksid jalas ja jope kaenlas, et esimest korda purjetamine ära proovida.

Ilm oli imeline, tuult oli natuke ka, nii arvaski Aivar, et mingi paari-kolme tunniga peaks selle vahemaa ära katma. No mina muidugi uskusin, sest et ma usungi enam-vähem kõike, mida mulle räägitakse ja kuna kogemus puudub siis.. no siis usudki kõike, mida räägitakse, eks! 😀 Panime siis pärast pikka ettevalmistust sadamast minema ja iga moment oli selline üsna “blond” kui Aivar järjekordse tegevuskäskluse andis, millest ma mitte muffigi aru ei saanud. “Mis puri üles? See esimene väike vä? Sellest nöörist tõmban vä?” No ikka eriliselt kannatlik meel peab olema kui amatööridega merel olla 😀

Ilmselt ta sai kohe aru ka, et minust erinevate purjede ülesvinnamisel liiga suurt kasu ei ole ning istutas mu tüüri kõrvale maha juhisega “Hoia nii 90 kraadi peal kurss, 5 kraadi siia-sinna.” Selle peale ei julgenud ma suurt midagi kosta, vaatasin siis seda “kompassi”, mis raudselt oli hoopis mingi muu asi ja püüdsin aru saada, kuidas ma kogu selle keerutava tuule ja lainemöllu sees 90 kraadi hoian. Aerutasin seal siis nii- ja naapidi ja leidsin lõpus üles loogika, mis mulle sobis ning suutsin peaaegu alati hoida kurssi, mida Aivar ette ütles. Lõbus oli muidugi see, et iga kord kui tuli suurem tuulehoog või lihtsalt täpsemalt purjesse (või kui kurss oli täitsa paigast ära) siis hõiskas Tanel: “No nüüd hakkab juhtuma!” Ähvardas küll tihti ja ega ma täpselt ei teagi, mille juhtumist ta ootas, aga mulle tundub, et see jäi õnneks seekord juhtumata 😀

Kui ma olin paar tundi vaikides plate peal kramplikult paigal istunud ja elu eest tüürinud, siis sain lõpuks ka väikse puhkuse ja võimaluse sõitu mitte midagi tehes nautida. Sest et olgem ausad, kui sa pead ikkagi mingeid kraade ja tuule suunda jms jälgima, siis liiga palju aega ei ole, et ringi vaadata ja loodust imetleda. Ja ega väga ei näe ka, sest et puri on ju ees! Jagasin siis lahkelt meestele külmkapist karastusjooke ja kuna kõht läks “paaritunnise” sõiduga väga tühjaks, siis ampsasime ühe veiselihakonservi ka kamba peale ära 😀

Üks selle sõidu eesmärke Aivari jaoks oli proovida spinnakeri – see on mingi hiigelpuri, mida kasutatakse kuuldavasti regattidel ja kus sa seda ikka enne võistlust proovid kui mitte täielike amatööridega merel, eks. Kuigi peab tõele au andma, et üks amatööridest oli tõeline kapten, kes seisis ka sõidu ajal laevatekil ja juhendas, kuidas Aivar purje võiks paremini sättida. Ja teisel amatööril olid ametlikult madruse paberid 😀 Ilmselgelt olin ma see “naine paadis”, kes häda kaela toob.

Tunne, et “nüüd tõesti hakkab juhtuma”, tuli kuskil seal, kus Aivar end kõva häälega mõtlema unustas, et “Huvitav, kuidas me selle spinnakeri alla saame?” 😀 Meie ka ei teadnud, ausõna, aga alla ta saime ja keegi selle käigus isegi üle parda ei kukkunud. Järgmine paljulubav mõte oli midagi sellist, et “Kurat, seda sadamat ma täitsa kardan, kuidas me sinna sõidame?” Hmm, eksole?! Olgu öeldud, et Mahu sadam ei ole just jahisadam, rohkem nagu selline Bella-paadi sadam 😀 Kapten Uusküla siis küsis veidi ärevil häälel, et “Mis sa pole siia sadamasse varem sõitnud või??”, mille peale Aivar vastas sügava rahuga: “Loomulikult olen. Aga mitte selle purjekaga.” Selle peale arvasin lõpuks mina ka, et nüüd võib tõesti juhtuma hakata.

Sadamas olid meid “paaritunniselt” meresõidult umbes 7 tundi 😀 koju oodanud juba kõik meie teised pereliikmed ning kuna sel õhtul oli sadamas ka lõke ja pidu, siis oli ka neid võõramaid inimesi üksjagu, kes olid tulnud sadamasse kaunist päikeseloojangut nautima ning said purjeka graatsilise randumise tasuta lisaboonuseks.

Esimese hooga maandusime selles ainsamas liivakõrgendikus, mis keset sissesõidukanalit sadamas oli, nii et olime kiilu peal kinni, mis kinni! Saate aru? Muul on 4-6 meetri kaugusel, aga sa oled reaalselt merehädas! 😀 Eks minagi olen nooruses üle 4 meetri kaugust hüpanud, aga kindlasti mitte hoota ja kindlasti mitte munakividele, nii et jätsin selle mõtte kus seda ja teist. Pealegi – normaalne meeskond oma purjekat sellisel hetkel ei hülga!

Kai pealt jooksid esimesed asjalikud, eesotsas mu isaga meid köitega siia ja sinna sikutama, samal ajal kui me neljakesi purjeka ühes servas raskusega kallutasime ja kiilu üles tõsta püüdsime. Siis sikutati meid natuke veel, ilma liiga suure eduta, mille peale, kui ma väga ei eksi, võtsid Tanel ja Magnus veel ühed karastusjoogid. Mis sa teed noh?! 😀 See oli täpselt see koht, kus muuli pealt hakkas kostuma filmiklassika “pakid paneme vööri!” ja “Mis tähendab vööri? Andke mu portfell siia!” Mõni on terve elu oodanud, et neid lauseid öelda saaks, kui mitte nüüd, siis millal veel, eks? 😀

Lõpuks päästis meid paari õlle eest kohalik kaatrimees, kes meid madalikult lahti tõmbas ja lahesoppi ankrusse vedas. Ja siis muidugi ka kaldale toimetas. Elevust ja nalja kui palju!

Emotsiooni sai sellest retkest täiesti kirjeldamatu ja hommikul ärgates oma ainsat füüsilist vigastust tundes mõtlesin, et luban endale Printsess Herneterana paar päeva seda luksust, et istun vahelduseks ainult pehmetel patjadel 😀

Suppama HIIT

Käisime Kaisaga eelmisel reedel Viimsi SPA-s Suppama HIIT trennis. Huvitava ja eristuva trennina oli see mulle juba tükk aeg varem silma jäänud, kuid lihtsalt polnud sobivat hetke ja kui päris aus olla, siis ma üksi ei julgenud minna 😀 Tundus piisavalt suur challenge, et Kaisa ära oodata ja siis koos vees hulpivatele laudadele ronida. Lisatõuke just sinna trenni minna andis see, et pooli trenne annab mu kunagine kursaõde Heidi ja mõtlesin, et oleks tore vahelduseks ka päriselus kokku saada, mitte ainult sotsiaalmeedia vahendusel kontaktis olla. Nii et mõeldud-tehtud 🙂

Heidi aitas meil lauad kenasti ära kinnitada ja nendel istudes ning trenni algust oodata oli päris chill. Põnevaks läks siis kui pidi püsti tõusma ja kohe 90-kraadiseid hüppeid hakkama tegema. No ja kujuta siis ette, et kõik ümberringi hüppavad, vesi loksub ja sina tudised oma kõverate jalgadega laua peal ja püüad ka mingeid hädiseid hüppeid teha 😀 Leppisime Kaisaga juba varakult kokku, et EI NAERA, kui teine vette kukub. Või noh, kui väga naerma ajab, siis tuleb sel ajal ära naerda, kui teine vee all on, pärast enam ei ole viisakas!

Igatahes, kuskil seal hüppamise rüsinas ma tasakaalu kaotasin ja kukkusin pärast mõningast vastupanu ülepeakaela vette. KAISA NAERIS LAGINAL! Nii palju siis kokkulepetest! Enda kaitseks ütles ta muidugi, et ega ta muidu ei olekski irvitanud, aga kuna minu “trennialus” käis samal ajal tagurpidi, siis see kombo oli lihtsalt niivõrd humoorikas. Eks ma tegelikult usun ka teda, kuigi noh, oli ju kokkulepe! 😀

Kui kogu see trenn kokku võtta, siis minu jaoks, kes ma olen igipõline koordinatsiooni- ja tasakaaluvaba inimene, oli see päris raske. Selle HIIT sisulise osani ma täiel määral kindlasti ei jõudnud, kuna mul oli lihtsalt liiga keeruline osasid ülesandeid üleüldse teha, rääkimata nende KIIREST tegemisest. Kiiresti võib ainult vette kukkuda, mis iseenesest on ka väga vahva ja lahe boonus selle trenni ajal 🙂

Kusjuures harjutus, mis mulle seal kõige rohkem meeldis, hõlmas vabatahtlikku vette hüppamist. Selline ülesanne, kus hüppad laualt ühele poole maha ja siis vinnad ennast kõhuli laua peale tagasi, samal ajal kujutades ette, et sa oled üks neist prinkidest rannavalvur-surfar tüüpi tšikkidest, kes kohe kedagi päästma tormab. Ja siis hüppad kohe teisele poole maha ja uuesti peale tagasi. Väsitav- jaa! Lahe – JAA! Okei, tõenäoliselt ei pea ette kujutama, et oled rannavalvetšikk, aga millegi pärast hakkas mul “Rannavalve” Theme Song kuklas ketrama ja teeb seda (kohati koos David Hasselhofi lauluga) siiani.

Endale omaselt õnnestus mul selle trenni ajal ennast ka vigastada. Ei, ma ei tõmmanud vett kopsu! Kuskil suhteliselt algusfaasis õnnestus parem käsi tasakaalu taastamiseks nii ebaõnnestunult lauale asetada, et väänasin oma pöidla täitsa välja. Täitsa-täitsa välja. Õhtul oli liigese piirkond väikseid verevalumitäpikesi täis, rääkimata sellest, et pöidla liikumine oli väga valulik. Panin pooleks nädalaks pöidlale toestuse peale ja nüüd on juba enam-vähem korras, kuigi päris kõiki liigutusi ta veel valutult teha ei taha.

Mul on kindel plaan, et kui mu pöial jälle toetamist kannatab, siis ma lähen uuesti. Kaisa ka. Ja Priit arvas, et see võiks tallegi meeldida, kuigi ma hästi ei usu, et ta viitsib või jaksab seal 45minutit võimelda. Ehk õnnestub järgmine kord mingi kaamera moodi asjandus kaasa võtta, et seda huumorit natuke enda jaoks salvestada. Pärast on mõnusalt piinlik vaadata! 😀

*pilt Suppama FB lehelt

Spot of Tallinn

Käisime laupäeval Spot of Tallinnas ühel toredal laste sünnipäeval. Lastele meeldib muidugi alati sünnipäevadel käia, kuid eriliselt lähevad silmad särama ikkagi siis, kui saab ohjeldamatult joosta, ronida, rippuda, turnida, hüpata – seda ilma, et keegi otseselt keelaks. Seekord oli see suisa kohustuslik ning lisaks sai ka tõuksiga erinevatel radadel sõita.

Mina ei olnud siiani poistega ise Spot of Tallinnas käinud, kuigi mõte on olnud. Koos juhendava instruktoriga kõiki neid asju teha ja proovida on muidugi täiesti teine tera kui üksi pusserdada. Kuigi Ruuben tõuksiga lõpuks sõita ei julgenudki – tundub, et pärast seda muhu-õnnetust on ta hulljulgus kadunud – hüppas ja jooksis ta seda rohkem batuutidel ning lõpuks olid mõlemad väga-väga rahul. Ja ei pea vist ütlemagi – vägagi roosa jumega 😉

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!

 

Jõulumatk vol 2

Eelmisel aastal alustasime Heleni ja Kaisaga Oandu-Ikla matkatee läbimist. Mõtlesime, et teeme sellise vahva traditsiooni, kus jätkame iga aasta jõulukuul oma matka sellest kohast, kus eelmisel aastal pooleli jäi ning matkame nii kogu raja läbi. Kui eelmisel aastal läbisime 26km ja olime matkale järgneval päeval (tegelikult juba samal päeval) poolsurnud, siis otsustasime sel aastal natuke kergemalt võtta ja otsustasime läbida erinevatel andmetel ca 13-15km.

Kiired arvutused raja alguses näitasid, et kui me samas tempost jätkame, siis nii umbes 65. eluaastaks peaksime saama selle Oandu-Ikla asjaga ühele poole 😀 Enne pensionit ikkagi tehtud! Ega meil iseenesest kuskile kiiret ei ole, kuid otsustasime, et võiksime lisaks jõulumatkale võtta plaani ka suvine matk. Suvel on matkaraja järgmine lõik – Kõrvemaa – kindlasti väga ilus ning suvel on ka päevad tunduvalt pikemad ja ei pea kogu teekonda ära mahutama nii lühikese aja peale. Pimedas metsas olek ei ole just eriline unelm..

Kui eelmisel aastal oli matkapäeval (26.detsembril) plusskraadid ning rohi/sammal oli rohelisest rohelisem, siis seekord saime kõndida ca -5C lumises metsas. Selline puutumatu looduse tunne tekkis, kui käia kohtades, kuhu inimese jalg polnud sel päeval veel astunud ning lume peal võis märgata vaid erinevate loomade/lindude jalajälgi. Pole eriline jäljekütt, aga ma arvan, et kitse, põdra, rebase ja hundi jäljed nägime ära.

Seekord oli matka pikkus täpselt paras planeeritud, nii et saime juba ca 14:30 metsast välja. Sel hetkel, kui tundus, et nüüd võikski hakata aitama, tegime veel kiire pikniku kaasavõetud võikude ja teega. Pärast selgus, et piknikukohast autoni oli läbi metsa veel ehk ainult 500m, nii et igati hästi ajastatud piknik 🙂

Öörännak 14

Käisime eelmisel nädalavahetusel oma tiimiga Lõuna-Eestis Öörännakul. Meile oli see järjekorras suisa 2. rännak ja peamiselt läksime sinna seetõttu, et kevadine kohutav katsumus Kõrvemaal lõppes kuidagi ootamatult heade tulemustega ja oli tahtmine proovida, kas meil oleks võimalik veelgi paremini see katsumus läbida. Kui esimest korda on ikka natuke hirmsam tundmatusse sukelduda, siis teist korda Öörännaku infopunktis tundsime end juba vanade ja kogenud tegijatena.

Meie tiimi nimi on SEAL ja ma ütlen, et sellest nimest ei saa keegi aru. On see SEAL? Või on see SIIN? Või on see hoopis SIIL (inglise keeles armas hüljes 😀 )? Kui stardipaika parklasse jõudsime ja parklahaldur meid vastu võttis, siis tema meid oma nimekirjast igatahes ei leidnud. Väike lootus oli sügiseses külmas vihmasabinas, et EHK on meid kogemata stardinimekirjast välja jäetud, aga kui ma infopunktis ütlesin, et me oleme SEAL, siis vastasid nad kilgates, et “Issand, ma kuulsin, et te olete SEAD!!” 😀 ja nad leidsid ikkagi SEAL meeskonna stardinimekirjast üles. Ühes mängupunktis arenes see nimearendus veel edasigi, kui Kaido ütles ühele oma tuttavale, et meie tiimi nimi on “siil, inglise keeles”. Eks Kaido mõtles ilmselt hüljest, aga näost oli näha, et tütarlaps hakkas mõtlema, kuidas on siil inglise keeles. Võin etteruttavalt öelda, et see on hedgehog, mis iseenesest ei ole ka üldse halb nimi, lihtsalt kahtalselt sarnane sõnale “letšo”… Ega kunagi ei tea, mida elu toob, seega võib-olla järgmine kord mingis järgmises kohas oleme võistkond Letšo… või Letšgo! 🙂

Ma sellel retkel väga pikalt ei peatukski: olime metsas ca 5 tundi, leidsime üles kõik punktid, mis oli vaja üles leida ja lahendasime ära kõik ülesanded, mis oli vaja ära lahendada. Korraks, õige natukeseks, eksisime ära ka ja ma mõtlesin kõigi nende magavate karude peale, kes metsas puunottide taga meid varitsevad. Õnneks me neid üles ei äratanud, nii et tõenäoliselt magavad nad seal siiamaani.

Kui neid kahte Öörännakut võrrelda, siis seekord oli füüsiliselt justkui lihtsam: kogumatk tundus lühem ja ka kontrollpuntkide vahemaad tundusid mõistlikumad. Samas olid mängupunktides ülesanded raskemaks läinud ja ütlen ausalt, et mina oma väikest aju selle pärast endast välja  ei hakanud viimagi. Sõin Snickersit ja lootsin, et nupukad mehed teevad kõik ülesanded eeskujulikult “viiele” ära. Eks nädala pärast ole näha ja kuulda, kuidas selline töökorraldus ka tulemusi annab 🙂 Kokku kõndisime ca 20km ning erinevalt Kõrvemaa üritusest jäid seekord jalad kuivaks. Tempo oli mõnevõrra mõistlikum kui Kõrvemaal, kuigi mõned kaasteelised pilkasid meid stiilis: “need vist kiirustavad viimasele Tallinna rongile!” 🙂

Tallinnasse tagasi me tegelikult absoluutselt ei kiirustanud, sest et meil oli selleks ööks broneeritud Otepääl väga äge villa. Teadsime, et saun oli vahepeal sooja pandud ning tünnisaungi pidi saavutama oma tippvormi ca 1:30 ajal, kui eeldatavalt tagasi majas oleme. Ja mida mõnu oli pärast rännakut oma haigeid jalgu (ja minu puhul ka õlgu!) leotada ja soojendada! Vot selles villas võiks küll pikemalt peatuda!

Kui pühapäeval oli mingite imeliste puusalihaste tõttu kõndimine üsna vaevaline, siis see-eest jooksmine tuli jällegi täiesti valutult välja. Ajasin pühapäeva õhtul koos teiste naistega ca 1,5h väljakul palli taga ja esmaspäeva hommikuks polnud mitte ühtegi vaevust. Lihtsalt imeline!

Öörännak

Pean ütlema, et ma olin väga skeptiline, kui tehti ettepanek Öörännakul osaleda. Matkata on muidugi vahva ja tore, aga 19km+ ja öösel pimedas ei pruugi olla just kõige meeldivam kombo. Tõenäoliselt on tegemist mingisuguse lapsepõlvetraumaga “lastefilmist” Nukitsamees, kus pimedasse metsa eksinud lapsed lihtsalt nõiakoopasse veeti ja tööorjadeks tehti. No igatahes ei ole mõte pimedast metsast kõige meeldivam ja see hirm painas mind juba detsembrikuisel jõulumatkal. Kuna aga kõik teised olid väga entusiastlikult rännakule minemas, siis ma ei tahtnud ainuke mömm ja töllakas ka olla ja olin nõus. Seitsmekesi peaks ikkagi julgem olema ja tegelikult tundus mulle natuke, et võib tulla täitsa vahva seiklus ja challenge.

Seda, et tegemist ei ole jalutuskäiguga pargis, vaid et ongi challenge kinnitasid ka kõik ilmaennustused. See kõlab ju ainult loogiliselt, et kui enne Öörännakut on olnud kaks nädalat Eesti mõttes täielikku troopikat, kus on võimalik suisa jope seljast ära võtta, siis just sel päeval sajab täiega padukat. Kuna vahetult enne üritust haigeks ei õnnestunud jääda ja palavikku ei tekkinud, siis otsustasime, et Öörännakus osalemisest veel hullem saab olla ainult see, kui kõik teised selle katsumuse edukalt ära teevad ja terve ülejäänud aasta meid narrivad. Seega, veidike vastumeelselt, kuid kogunesime ikkagi ca 19 paiku Kõrvemaale. Kiire kohv ja/või energiajook sisse ja kell 20:06 anti meile start.

Mängu mõte on iseenesest väga lahe. Loomulikult on mingi salapärane missioon ja küsimused/ülesanded, mis tuleb mängu jooksul ära lahendada. Stardis antakse kätte põhikaart ja abikaart. Täpselt ei mäleta, kumb neist kumb oli, aga ühe peale olid märgitud kõik numbitega punktid, ning teist sai vastavalt vajadusele ise täiendada (reaalselt vajaminevaid punkte peale märkida). Stardis oli teada ainult esimene kontrollpunkt ning igas kontrollpunktis selgus järgmise kontrollpunkti number, kuhu siis minna tuli. Iga 4. kontrollpunkti järel oli mängupunkt, kus sai lisapunkte loogilis-matemaatiliste ülesannete lahendamisega ning kust suunas järgmisesse mängupunkti. Veidi meenutas Exit Roomi, kuigi nendes ruumides tuleb tunduvalt vähem ringi kõndida 😀

Kuskil kella 22 paiku jäigi vihm suures plaanis järgi, õhk oli üsna soe ja jalad märjad. Kohati liikusime mööda üsna märgasid alasid ning kui mööda ühte sihti minnes järsku kaardilugeja avastas, et “seda järve küll siin ees ei tohiks olla”, siis oli esimene tõsisem WTF hetk. Kaarti uurides selgus, et keerasime ühe sihi võrra liiga vara ära, kuid otsustasime siiski mitte tagasi pöörata. Paarist oosist ca 75 kraadise nurgaga üles-alla, “siin lõppeb tee ära, siis vasakule ja siis olemegi peaaegu jälle järje peal” ning tõepoolest leidsimegi järgmise kontrollpunkti üles. Aga see oli tõesti hetk, kus tundus, et peale meie pole metsas mitte kedagi: ei ühtegi häält, ei ühtegi võõrast taskulambihelki. Sel hetkel kickis Nuktitsamees veits sisse, aga tänu Google Maps’ile, Endomondo’le ja “ilmastikukindlatele” kaartidele leidsime õige suuna ikkagi üles.

Kokkuvõttes näitas Endomondo läbituks 22km ja ajaks 4 tundi, 47 minutit. Tempo oli stardist alates väga korralik ning mäest alla liikudes kasutasime ära füüsikaseadusi ning lasime jalgadel joosta. Kui distantsi alguses tundus see väikese ülbusena, siis pärast 12 kilomeetrit andis väike jooksusamm jalgadele vajalikku puhkust ning mõjus kosutavalt.

Üks ettepanek korraldajatele ka: on väga ülekohtune tunne saada pärast ca 22km diplom LÜHIKESE RAJA läbimise eest. Lepime kokku, et 22km ei ole LÜHIKE rada. See võib olla LÜHEM, aga kindlasti mitte LÜHIKE! 🙂

Järgmine öörännak pidi tulema novembris ja kui tekkis väike mõte, et võiks ka proovida, siis siin üks väike näidisülesanne mängupunktis lahendatud ülesandest:

2016-05-14 21.08.28
Meeskond 1 lahkus punktist A, läbis kõik peatuspaigad ühe korra,ööbis kõigis ühe öö järjest ning lõpetas punktis A. Meeskond 2 lahkus punktist B, läbis kõik peatuspaigad ühe korra, ööbis kõigis ühe öö järjest ning lõpetas punktis B. Mõlemad ööbisid 5. ööl peatuspaigas L ning ka järgmine öö veedeti ühises kohas. Millises kolmes punktis (lisaks L-ile) ööbisid meeskonnad samaaegselt?

Sõbrapildid

Alles see oli, kui ma kirjutasin, kui tore pühapäev meil sõbrannadega oli ning pilte ei jõudnud veel õieti ootama ega igatsema hakatagi, kui need juba postkasti potsatasid 🙂

Suurt galeriid ei hakka siia panema, lubasime isekeskis, et ei ujuta internetti nende piltidega üle. Pealegi on igaühel mingi ettekujutus, et just sellel pildil, mis teistele kõige rohkem meeldib, on just tema kõige koledam 🙂 Naiste värk! Ja selles mõttes hea, et meid seal 10 ei olnud, muidu ei saaks ühegi pildi osas konsensust 😀

Pildid tegi Terje, SeeSee fotostuudiost.