Matk nr 5

Kui eelmine kord oma matka Aegviidus lõpetasime, siis vaatasime kohe, et järgmine kord on hea rongiga stardipunkti sõita. Alati on hirmus orgunn sellega, et kuidas saada kohale ja pärast koju tagasi, seekord oli vähemalt üks suund jube lihtne. Seda sinnamaani, kui konduktori käest piletit tahtsime osta. Selgus karm tõsiasi, et hoolimata nutikioskitest, mis on vagunite erinevatesse osadesse paigutatud, saab täna osta pileteid vaid sularaha eest. Piletimüüja vangutas ka pead, ütles, et tema ei tea, kuna need tööle hakkavad ja et sularaha olgu olla või muidu! Me Kaisaga laiutasime käsi ja tegime kurba nägu, samal ajal kui Helen kõik kinni tagus. Mis omakorda tuletab meelde, et olen talle 3,20 € veel võlgu 😀

Kui ei kardaks ära eksida, kogemata planeeritust 10km pikemat lõiku teha või pimedasse metsa jääda, siis tõenäoliselt poleks päris 8.30 rongiga Baltast väljunudki. Igatahes astusime 9.20 Aegviidus juba rongilt maha ja mõtlesime “Johhaidii, mis laupäev see selline on?!” Õnneks oli enam-vähem soe, midagi otseselt kaela ei sadanud ja marsruudi valisime ka pigem lühema: 18+ km. Igati sobilik järjekorras viiendaks, juubelimatkaks, mille tähistamiseks Helen oli kaasa haaranud isegi miniatuurse kärakapudeli. Olgu öeldud, et tegemist oli ananassi-mango rummiga, mis kunagi Haitist suveniiriks kaasa sai toodud. Sellise piduliku hetke pühitsemiseks, nagu järjekorras 5. matk seda on, jõime pool pudelit rummi kolmepeale ära 😀 Jah, poole ca 4cl pudelist suutsime ikkagi alles jätta 😀

Marsruudi enda kohta nagu midagi öelda polegi: igav oli 😀 See tähendab, et kindlasti on maastiku mõttes olnud inspireerivamaid lõike ja kindlasti on ka järgmine lõik lemmikum kui see, mis just oli. Õnneks ei saa öelda “igav” seltskonna kohta, kindlasti mitte 😀 Ja igal juhul on selline kokkusaamise ja info update’imise vorm palju põnevam ja ägedam kui lihtsalt kohvitassi taga lobisemine. Kuigi ka seda viimast tuleb aeg-ajalt vahelduse mõttes teha.

Kokku kõndisime seekord ca 18+ km ja lõpetasime Noku lõkkekohas, kust järgmine kord stardime Kakerdaja rappa. Oi, seda ma juba ootan! Korraks lasime fantaasial lennata ka kuskile kaugesse tulevikku, kus me reaalselt Iklasse kohale jõuame 😀 A mis me siis teeme? 😀

Advertisements

Maraton – tehtuuud! :)

Eellugu

Ma arvan, et see võis olla umbes kuus aastat tagasi, kui mulle tuli esimest korda pähe mõte jooksumaratoni läbida. Toona ma maratonile välja ei vedanud, kuigi trenni tegin vägagi maratonile orienteeritult. Täna tean ma väga hästi, miks see hea oli, et ma siis seda jooksu üritama ei läinud.

Vahepeal oli pikem jooksupaus ja eelmisel aastal ärkas mõte maratonist taas vaikselt ellu. Suuresti tänu jalgpallivigastustele ma eelmisel aastal jällegi veel starti ei jõudnud – tegin pool, aga tegin hästi 🙂 Sel aastal mõtlesin uuesti: kui suvel rahvaliigas jalad terveks jäävad ja vorm hea on, siis proovin. Soov see suur ja kauge unistus ära teha muutus ju üha tugevamaks. Ja mis peamine – ma tundsin, et ma olen nüüd lõpuks selleks valmis. Nii vaimselt kui emotsionaalselt. Füüsiliselt siis nii hästi kui parasjagu välja tuleb 😀

Kui üks eriti lollakas hüppeliigese väänamine välja arvata, siis õnnestus jalgpalliplatsil terveks jääda. Esimene jooksuvormi test oli Ööjooksul mis oli selline tore äratus ja äratundmine, et ma jaksan natuke jälle. Ümber Ülemiste järve jooks andis aga hea enesekindluse ja tunnetuse, mis tempoga võiks maratoni jooksma minna. Sellest hoolimata oli kõige hirmsam hetk see, kui end reaalselt maratonidistantsile üles andsin. “Mida ma teen? Mida ma teen?” vasardas kuklas, kui send nuppu vajutasin ja pulss tõusis. “Aga ma teen selle ära!” sisendasin endale. Ma teadsin, et 21 suudan kindlasti; uskusin, et 30 suudan ka; ja lootsin, et kuidagi jõuan ka 42. Ja siis need viimased 195 meetrit 🙂

Kui ma midagi viimase kahe aasta jooksul õppinud olen, siis seda, et ka joosta saab rõõmuga. Päriselt! Jooksin rõõmuga oma eelmise aasta pooliku ja jooksin veel suurema rõõmuga sel aastal oma esimese maratoni. Ja selle eest saan küll ainult Erlet tänada, kes on mu mõtlemist ja suhtumist selles osas väga palju muutnud 🙂

Maratonile!

Ma eriti oma maratonile minekut välja ei reklaaminud, peamiselt seetõttu, et puudus kindlustunne, et ma selle päriselt ka läbi teen. Mõtlesin, et kilkan pärast. Mitte, et mul oleks olnud mõte, et jätan pooleli kui raske on, ei! Pigem tegi ettevaatlikuks just see teadmatus – mis saab pärast 21km? Mis saab pärast 30km? Mis siis saab kui geelid vastu hakkavad? Aga kui põlved hakkavad nii kõvasti valutama, et puht füüsiliselt ei ole võimalik edasi liikuda? Aga mis siis kui…? Nii pikk maa ja nii palju erinevaid võimalusi 🙂

Kaks päeva enne starti, kui Priidu 5km noortejooksule kaasa elasin, tundsin selgelt, et ma ei ole üldse närvis. Ma olen põnevil! Mul on ootusärevus! Ema saatis smsi, et kas muretsen ka. Mille üle? Mida see aitab? Ei, absoluutselt mitte! Tundsin, et lähen vastu seiklusele, olen kõigele avatud, ma teen selle läbi, saagu, mis saab! 🙂

Samal ajal, ilma igasuguse kuklasunni või eluaegse eesmärgita, küsis Marko, kes on üleüldse napilt alla aasta oma elust jooksmas käinud, et mis ma sellest arvan, kui ta ka maratonile tuleb. Ma ütlesin, et see otsus peab küll puhtalt tema enda sisetunde pealt tulema. Arstid ilmselt ei soovitaks, aga vaevalt nad mindki laia naeratusega sinna saadaksid, seega pole mina õige inimene lubama või keelama. Nii ta siis mõtles, kaalus, vaagis, teipis põlved ära 😀 ja pani ka ennast kirja. Võib-olla muretses rohkem kui välja paistis, mina tema pärast eriti mitte – nägin, et kõigi näitajate poolest peaks ta minust paremaski jooksuvormis olema, nii et saab mulle kenasti saatjaks tulla. Hankisime geelid, kompressioonpõlvikud, vaseliini ja juba oligi sajandi suurjooksu hommik käes.

Start!

Start on hommikul kell 9 ja tean juba ette, et sel ajal on mu keha sügavas unes. Võiks isegi öelda unekoomas. Aga äratuskell käis pühapäeva hommikul kell 6.30 ja kell 7 ajasin juba kaerahelbeputru näost sisse, et ikka jõudu oleks. Kohvi jätsin targu vahele, aga smuutist ei suutnud loobuda. See maksis hiljem muidugi kätte. Nibin-nabin jõudsime 15 minutit enne starti Vabaduse väljakule, kott pakihoidu, kiire vetsuskäik ja juba olimegi stardikoridoris ning mängiti hümni. Mina olen muidugi mingi “OMG, me läheme maratoni jooksma, juhhuuu!” tujus ja Marko vaatas mind nagu poolearulist 😀 Imelik! 😀

Ja siis me läksimegi. Üritasin väga vältida eelnevalt igasuguste eesmärkide ja pingete panemist endale, sest et noh – ei tea, mis saab – aga kaine mõistus ütles, et arvestades hetke vormi oleks reaalne lõpetada ajaga 4:30 – 5:00. Ja seda 5:00 mõtlesin sellise varuga, et midagi peab ikka veits halvasti minema. Otseselt kuskilt kalkulaatorist läbi ei lasknud, aga 4:35 tundus number, mis on minu. Veider, eks?! Ütlesin Markole, et lähme 6.20-6.30 tempos jooksma, äärmisel juhul käib 7.00 ka. Ja et esimene pool ikka rahulikult ja pigem end tagasi hoides ja kui tundub, et kõik on megalebo, siis pärast 35 või 38 km võib tempo üle vaadata 😀 Aga katsub jõuda sinnani kõigepealt!

Nagu ma arvanud olingi, tuligi algus minu jaoks megaraskelt. Keha oli sügavas unes, jalad kanged, kõik tundus jube pingutamine ja vägisi tegemine. Aga võtsin teadlikult selle riski, et ei hakanud enne 42 kilomeetrit veel soojendusjooksu tegema 😀 see tundus jabur 😀 võimlesin ja venitasin kergelt ja teadsin, et pärast 10 km läheb lihtsamaks. Ma ei suuda ise ka praegu uskuda, mida ma just kirjutasin 😀 PÄRAST 10KM LÄHEB LIHTSAMAKS!? 😀 Uskumatu, aga peaaegu tõsi. Kuskil 7-8 kilomeetri vahepeal tundsin, et olek läheb oluliselt paremaks. Ei teagi, kas see oli loomulik asjade käik (mida parem pikamaa jooksuvorm, seda hiljem see ärkamine minu jaoks tuleb) või aitas kaasa esimene geel. No igatahes ütlesin ka Markole, et nüüd on lihas soe, nüüd on mõnus 🙂 Kuskil Pelgulinnas joostes oli selle maratoni esimene kõrghetk. Selle kohta öeldakse vist Runner’s High – seda on keeruline kirjeldada, aga sa tunned selle ära kui seda koged.

Mul tuli kananahk ihule – kõik oli lihtsalt nii paigas: enesetunne, tempo, meeleolu…

Ja see tunne, et sa justkui lendad. Või lähed nagu soe nuga läbi või. Juhhuu! Kuskil seal nägin ka esimest fotograafi, kellele rõõmsalt esimese maratoni sõrmi viibutasin. Jah, Erle on õpetanud ka fotograafe nautima 😀

Kui eelmise aasta poolmaratonil kõik klappis ja midagi polnud viga, siis ma ei teagi, kas see oli õnneks või kahjuks, aga nüüd oli koguaeg millegagi tegemist 😀 Alustades sellest, et alguses olin väga kange; õige pea tabas mind tunne, et vähemalt üks vetsupeatus tuleb kindlasti teha; siis hakkas lubama väikest pistet; siis muutus vasaku jala mingisugune liiges väga valulikuks; siis jälle väike pisteoht; siis väike haamer jne. Aga iga asi ähvardas või kestis ainult natuke ja nad kõik vaheldusid omavahel pidevalt, nii et vähemalt igav ei olnud 😀 Ja kui raja 26. km kõige raskem hetk välja arvata, siis tegelikult oli koguaeg selline enam-vähem. Ma ei saa öelda, et oli kerge, see oleks ülbe. Aga ma saan öelda, et kindlasti ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Kui see väike haamer välja arvata..

See tuli kuskil Koplis

Ca 26 kilomeetrit oli joostud ja tiirutasime kuskil pargis (sorri, ma tõesti ei suuda seal Kopli kandis orienteeruda). Ütlesin Markole hoiatamise mõttes kohe, et praegu mul on raske hetk, et võtan korra iisimalt. Ilmselt tiksusin natuke mõtlikumalt, tegin kiirelt ühe geeli ja ootasin, et läheks paremaks. Siis nägin raja ääres ka isa, kes jooksjate seas silmadega ringi otsis. Ei teagi, kas mu õde oli oma poolikuga sealt juba läbi käinud või mitte, igatahes hüüdsin ja viipasin siis talle, et “Isa!” ja sain kohe lehvituse vastu ka. Hea, et “Issi!” ei karjunud oma nõrkusehetkel 😀 Tagasiteel vahetas ta asukohta, nii et nägin teda täpselt veel korra, siis tuli kohe ka joogipunkt (pärast joogipunkti oli alati natuke kergem) ja tundus, et olen oma madalpunktist edukalt üle saanud. Alates 28.kilomeetrist vaatasin juba väga ootusärevalt joostud distantsi ja tundsin, et ma teen päriselt ka selle maratoni ära 🙂 Kui ma füüsiliselt pigem kartsin neid 30+ kilomeetreid teadmatusest, mis seisus ma sinna jõuan, siis emotsionaalselt ma teadsin, et sealtmaalt hakkab kergemaks minema. Ainult 12 km veel, ainult 9 veel, veel 7, ainult 5, see pole ju midagi! 🙂

Kui ma Koplis muidu ei orienteeru ja mul pole erilist aimugi, kus me jooksime, siis tegelikult olidki kuskil seal just kõige ägedamad kohad.

Need hetked, mille pärast üldse rahvasporti teha.

Vastassuunas jooksev suvaline jooksja sirutab käe välja, et patsu lüüa. Äge! Vastassuunas jooksev Kaarle märkab mind ja hüppab lähemale, et patsu lüüa. Üliäge! Mööda jookseb Facebooki tuttav, kes soovib jõudu ja edu. Näen veel üht tuttavat, aga enne kui jõuan Markole rääkida, võtab minu kõrval jooksev tüdruk klapi kõrvast ja ütleb “Anneli, ära üle pinguta!” 😀 Wtf, kõik kohad on tuttavaid täis. Nii äge!

Kui ma kaardi pealt distantsi vaadates mõtlesin just Paljassaare osa juures, et küll see ots võib raske olla, kui osad juba sealt tagasi tulevad, siis tegelikult oligi see just üliäge. Vaatasin koguaeg nägusid – äkki on tuttavaid. Ja kohe pärast joogipeatust tuli Kristi. Ma ei tea miks, aga see mõjus kuidagi nii hästi. Lihtsalt nii-nii hea meel oli teda seal näha 🙂 Kostitasime üksteist hea sõnaga ja jooksime edasi 🙂 Lugupeetud treener Kaalmad nägin ka. Ta ei tahtnud ergutamisest midagi kuulda. Vaidles vastu, et ta üldse ei jaksa, kuigi tegelikult ikka jaksas küll.

Selleks ajaks oli ümbruskond muutunud selliseks, kus rohkem võis näha juba kõndijaid kui jooksjaid. Jah, need võisid olla vabalt need, kes meilt esimese 10km eest ära jooksid, aga asjata. Kui mina oma haamrist tulin välja, siis Marko kurtis juba pikemat aega, et talla alt on valus ja ei lase joosta ja tundus, et tal on jaks tõesti otsa saamas. Ergutasin ja toetasin teda nii nagu oskasin, aga päeva lõpuks peab igaüks need sammud ikka ise tegema. Ja ma tean väga hästi, kui keeruline seda teha on, kui enam ei ole mitte kuskilt seda lisajõudu võtta. Kuni viimase joogipunktini jooksime siiski enam-vähem koos. Libisesin küll vaikselt eest, kuid ootasin vahepeal järgi. Ja kui pärast viimast joogipausi Marko jaks jälle vaiksemaks jäi, siis, piinlik küll, aga läksin oma teed. Teadsin, et finiš on lähedal, teadsin, et ta pooleli ei jäta, ja teadsin, et tahan selle jooksu lõpetada hea emotsiooniga. Mul oli jõudu joosta veel nii palju ja ma tahtsin seda lihtsalt nautida!

Kui aru sain, et koos me ei lõpeta ja isegi selle 6.30 tempoga olen liiga kiire, siis otsustasin, et lisan siis juba tempot juurde kui jõudu on. Jah, jalad olid väsinud, aga see ei takistanud jooksmast. See oli teine ideaalne runner’s high, kuskil alates maratoni 39.-40. kilomeetrist. Kes seda oleks uskunud? 🙂 Taas tuli kananahk ihule, kui üle lamavate politseinike jooksin, või mulle tundus, et lausa lendasin. Mul oli naeratus näol ja seda jagus kõigile, kes raja ääres ergutasid. Sel hetkel tuli mulle meelde kuskilt loetu: naudi iga sammu, see on su esimene maraton ja neid hetki sa enam tagasi ei saa. Ja ma tundsin neid samme ja seda õnnetunnet iga oma keharakuga: ma jooksengi oma esimest maratoni ja ma naudin seda! Ma tahan ja ma jaksan ja mul ei ole raske ja see kõik on üks suur ülevoolav emotsioon, millele ei suuda nime anda! Maraton ei murdnudki mind! Ma olen tugevam kui maraton! 🙂

Viru tänavale jõudes ei olnud mahti enam ümberringi naeratada ja lehvitada. Neid kive seal kartsin täiega – kartsin, et väsinud jalg võib liiga kergelt vääratada ja väänduda. Vaatasin pingsalt jalge ette ja ei pannud tähele lõputõusu ega midagi. Kujutasin ette, et pärast lõpujoont löön käed laiali ja hõiskan rõõmust. Aga sellist ülevoolavat emotsiooni ei järgnenud. Täna saan aru, et ma jätsin selle emotsiooni rajale, mis iseenesest ei ole ka üldse halb variant 🙂 Lõpuaeg 4:36. Oleks hommikusmuuti ära jätnud või väiksema teinud ja vetsupeatusest pääsenud, olekski 4:35 minu aeg olnud 🙂 Aga see ei jää kripeldama, kindlasti mitte. See oli minu esimene, täiesti ideaalne maraton ja ma ei kahetse ega kripelda millegi üle. Olen ülimalt rahul, õnnelik ja veidi ka hämmastuses, et see tõesti õnnestus. Ma tegingi selle ära 🙂 Ja muide, alla aasta jooksmas käinud Marko tegi ka selle ära. Saabus finišisse mõned minutid pärast mind ja tema võib oma saavutuse üle vaat et uhkemgi olla 🙂

Pärast lõpujoont

Kui palju räägitakse sellest, kuidas maratoniks valmistuda, mida teha, mida mitte teha jne jne, siis palju vähem räägitakse sellest, mis pärast saab. Pühapäeval olin ma küll seda meelt, et kõige raskem ei ole mitte maraton ise, vaid see, mis sinuga pärast maratoni läbimist toimub.

Ütlen ausalt, joosta oleksin võinud edasi. Pärast finišit muudkui kõndisin (kuigi vaevaliselt) ringi, paigal seismine oli täiesti võimatu. Jalad olid üleni nii väsinud, et valutasid konstantselt. Aru ei saa ka, mis koht täpselt muret teeb, terve keha on üks suur väsimusehunnik. Põlved olid (õnneks) tuimad, tunda andis mingi liiges, mis jalga kehaga ühendab 😀 Ja siis sa pead võtma kogu selle väsimuspuntra ja ronima trepist üles pakihoidu oma kotile järgi 😀 Oi, see oli raske, aga ära tõime! Ja siis kõnnid selle kotiga, medal kaelas, läbi linna oma auto juurde. Vähemalt on medal kaelas ja kõik näevad, et täna on sul täielik õigus lombakas olla 😀

Läksime kohe spaasse, kus saime piisavalt liguneda ja end veesurvega jalataldadest kuklani ära masseerida. Tundsin, kuidas pinged kaovad ja liikumine muutub kergemaks. Spaast väljumise ajaks oli olemine päris mõnus, aga kõht tühjem kui tühi. Kõrvalolev pubi aitas suurest hädast välja ja pärast suures koguses geele oli ikka väga mõnus mahlast kanasašlõkki süüa 😛

Ja siis see juhtus.

Tõusime pärast sööki, et autosse minna ja sain aru, et ma ei suuda käia. Liigesed olid lihtsalt nii lukus, et 5-10 cm aste tundus täielik killer. Autosse istuda suutsin, aga jalad pidin käte abiga järgi tõstma. Jõhker! Mõtlesin, et peaks medali uuesti kaela panema ja sellega ringi käima kuni olemine paremaks läheb, siis pole nii piinlik 😀 Samal ajal küsis Sirli, et kuidas olemine on. Keeruline sõnadesse panna. Selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Korduvalt. Või siis nagu oleks keegi pesapallikurikaga põlved, hüppeliigesed ja puusad läbi klohminud. No ikka väga-väga halb!

Tagantjärgi võib öelda, et see pühapäeva õhtu oligi kõige hullem. Jah, lihased olid veel paar päeva valusad, nagu pärast raskemat trenni ikka, aga lihasvalu on lihasvalu ja see isegi meeldib mulle. See, kui liigesed nii valusad on, et toimetada ei lase, on palju hullem. Ja seda valu jätkus kogu jalgade piirkonda. Õnneks oli järgmisel päeval see valu läinud, nii et saatsin Ruubeni eeskujulikult hommikul kohe koolimaja kolmandale korrusele tema klassi ja õhtul ronisin korra veel kolmandale kui Priidu klassi lastevanemate koosolek oli. Kontsa küll jalga ei pannud, aga muidu liiga hull ei olnudki.

Järeldused

Rahvaspordiüritused on ülilahedad, kui neid ise lahedalt ja iisilt võtta. Kõige tähtsam võikski olla see, et sa tahad seda teha ja tunned sellest rõõmu 🙂 Kui see paigas, siis kõik muu tuleb juba ise.

Maratonirahvas on värvikirev. Nägin üht, kes jooksis paljajalu. Nägin asiaate, kes tegid vahepeal pildistamispeatusi ja jooksid siis edasi 🙂 Nägin naist, kes jooksis oma 300. maratoni. Nägin vanu inimesi, kes on väga-väga-väga heas vormis. Nägin sõjaväelasi, kes jooksid täisvarustuses, seljakoti ja kiivriga. Ulme! Nägin meest, kes oli hommikul jätnud nibud teipimata 😀

Kokkuvõttes olen ma muidugi ülirahul, et see maraton just nüüd tehtud sai 🙂 Ma olin juba järgmisel päeval seda meelt, et jah, ma võisin veelgi maratoni joosta, kui selleks mingi põhjus välja mõelda. Sest et esimest korda saab maratoni joosta ainult üks kord, sealt edasi peaks mingi teine motivaator olla. Kas tõesti hakata aega parandama? Ma vist ei taha endale seda stressi. Või siis leida mõni äge maraton kuskil mujal, mis oleks asukoha mõttes põnev? No mine tea, hetkel ei oska lubada kumbagi – et see mul esimeseks ja viimaseks jääb või et neid veel tuleb. Eks tulevik näitab. Ühte loodan aga küll – kui järgmine kord tuleb tahtmine maratoni joosta, siis võiks enne ka rohkem pikemaid (20+) otsi joosta.

Statistika ka

42,2km netoaeg 4:36:05, keskmine tempo 6:33 min/km kohta,  põletatud 2893 kalorit, sammude arv maratoni lõpuks 47 000 😀 Kõige aeglasem kilomeeter 39: 7:37; kõige kiirem kilomeeter 41: 5:46. 10km aeg 1:04; 21,1 kilomeetri aeg 2:15. No ma ei tea, võib rahule jääda küll 🙂

 

 

 

 

Raju Rakvere

Nagu president Kersti oma jooksueelses kõnes tabavalt ütles: Rakveres on kõik kerge vimkaga. Kui on tantsupidu, siis on meestele; kui on laulupidu, siis on punk ja kui on jooks, siis öösel. Igal juhul 10 punkti omanäoliste ürituste väljamõtlemise ja  turundamise eest.

Ööjooks on tõenäoliselt üks populaarsemaid rahvajookse Eestis. Mul ei ole statistilisi andmeid, aga tunne on selline, kasvõi enda sotsiaalmeediat jälgides või siis selle järgi kui palju tuttavaid ma oma silmaga enne starti nägin. Ja rahvast oli ju meeletult ja tõenäosus kedagi näha või ära tunda pigem kasin. Osalejate arvuga lööb seda üritust kindlasti Tallinna Maraton, mis on kui jooksjate laulupidu, kus iga endast lugupidav rahvasportlane peab kohal olema. Ja tõenäoliselt on ka, sest et need numbrid on ikka eriti rajud. Ja eriti lahe on ka see,et noortele on oma 5km distants tehtud, mis aitab jooksukultuuri järjepidevusele kindlasti kaasa.

Aga kui nüüd tagasi Rakverre tulla :D, siis tegelikult jooksin ma seal alles teist korda, kuigi stardinimekirjas olen olnud tõenäoliselt 5-6 korda kindlasti. Seekord kõik klappis, polnud haige ega vigastatud ega midagi, ja nii leidsingi end 10 km stardist koos tuhandete teiste jooksjatega ja muuhulgas ka klassiõe Sillega, kellega õnnestus täiesti juhustlikult kohtuda ja pikemalt juttugi ajada 🙂 Erinevalt Sillest ei olnud mul isikliku rekordi plaani või üleüldse ettekujutust, mis mu lõppresultaat ja/või jooksuvorm üldse võiks olla, kuna khm.. jalgpallivigastused..khm 😀 Aga nagu ma kuskilt jube head tsitaati lugesin: celebrate finishing lines, not finishing times ehk et rõõm jooksmisest ennekõike ja nii ma koos Markoga starti läksingi.

Kuna Marko enda pulsikell on juba mõnda aega paranduses, siis polnud vaesekesel muud varianti, kui minu antud tempot usaldada ja hoida, kui minuga koos joosta tahtis. Mitte et tempo talle ülejõu oleks käinud, seda mitte. Lihtsalt see paar päeva enne küsitud küsimus “Kas me jookseme ka alla tunni vä?” tekitas minus teatava kohustuse jalad kõhu alt välja võtta ja andis aimu, mis tema mõttes mõlkus. Markole ma küll midagi ei öelnud, kuid mõtlesin endamisi, et vaatan kuidas tunne on ja tegelikult miks mitte. Mis see siis ära ei ole eks 😀 Kuigi trennides sellise kiirusega ma kindlasti ei jookse.

No ja see algus oli ikka raske. Kuskil paarisaja meetri pealt tekkis mul täielik ahastus, et siin ei olegi võimalik joosta, kuna inimesi on lihtsalt liiga palju ja vabandust väljenduse pärast, aga kõik töllerdavad jalus 😀 Eks ma ilmselt ise töllerdasin ka nii mõnelgi ees, seepärast peakski korraldaja järgmistel aastatel kindlasti tegema mingisugusegi sorteerimise/lahterdamise nii suure osavõtjate arvu juures. Piisab kui registreerimisel igaüks prognoosib oma lõpuaega ja selle põhjal saab juba enam-vähem stardigrupid moodustada. See tagab ka suurema rõõmu jooksust osavõtust, sest see, kes tahab rahulikult kulgeda, saabki startida rivi keskelt/tagumisest otsast. Kes tahab minna rekordit jooksma, see saab ka võimaluse seda teha, endaga samal tasemel jooksjatega mõõtu võttes. Tundub ju loogiline? Seekord oli küll nii, et juba tund aega varem olid inimesed stardikoridoris valmis ja ma olen täiesti kindel, et need samad inimesed tulid meile juba esimese kolme kilomeetri peal selg ees vastu, vedas kui kopsud paelaga järel ei lohisenud.

Esimese kilomeetri aeg koos kõiksugu hüpete, põigete ja Miki Hiire kostüümis inimese eest põgenemisega oli 6:17. Siis mõtlesin, et davai – ruumi siia juurde ei teki, tulebki lihtsalt tuimalt mööda joosta. Ja nii me läksime. Teadsin, et 5:45 peaks olema selline suht safe tempo, millega alla tunni ära tulla, nii et kontrollisin aeg-ajalt kella ja enam-vähem sellise tempoga ka läksime. Raskeks läks korraks kuskil 5-6 kilomeetri kandis, kus Jaama tänaval tundus olevat pikemat sorti lauge tõus ja kell näitas ajaks ca 6min/km. Mõtlesin sel hetkel, et no kas tõesti?! Sealt edasi läks aga jälle kergeks, kuigi rada oli ootamatult mägine 🙂

Kõige lahedam meeleolupunkt oli teatri pargis, kus Tapa Linnaorkester ergastavat muusikat mängis ja muidu oli ka täitsa tore mööda Rakvere tänavaid kulgeda. Suurt midagi küll ei näinud, sest et pime oli 😀 Aga rahvast oli palju, jooksjaid veel rohkem ja see oli äge! Enne Pikale tänavale jõudmist jäime silma sõpradele, kelle ergutused tuju veelgi paremaks tegid, ca 8 kilomeetril nägin oma vanemaid (isa mind küll mitte, kuigi lehvitasin peaaegu käe otsast 😀 ) ning lõpusirgel olid taas Indrek ja Raidi kaasa ergutamas. Vahepeal olin sunnitud Markot korrale kutsuma, kui tempo 5min/km läks – see tundus sel hetkel too much, aga üldiselt suutsime ilusti tõusvas tempos ja hea tundega joosta. Minu netoajaks jäi ilus ja meeldejääv 56:56, Marko suutis mingil moel mind ühe sekundiga edestada. Nii palju siis härrasmehelikkusest. Keskmine kilomeetri aeg 5:43, kiireim kilomeeter 5:23. Võib öelda, et oli hea ühtlases tempos jooks.

Lõpuajast olulisemakski pean aga mõnusat enesetunnet, millega õnnestus jooks läbida: kuigi jah, pulss oli punases, siis jalad olid väga tublid ja kerged ning oleks veelgi jooksnud. Järgmisel päeval ei andnud küll ükski koht aimu nagu oleks eelmisel päeval ennastunustavalt jooksnud, kuigi jalkamängus sellist pikka teravust ja töötegemislusti jalgades ikkagi ei olnud 🙂

Mingis meeltesegadushoos panin end vist üle-eelmisel nädalal kirja ka ümber Ülemiste järve jooksule, mis on juba sel laupäeval, ei teagi, kas osaliselt või täielikult maastikul ja 13,8 km. Midagi täiesti uut 🙂 Loodetavasti on nii palju oidu peas, et ei lähe Ööjooksu eufoorias lambist sama tempoga jooksma. Ennekõike on tähtis ikkagi jooksurõõm 🙂

Madness!

Kui me laupäeval Markoga Keilasse hakkasime jõudma, siis nentisin positiivselt, et “oh, siin on suisa jahe – 28 kraadi! 😀 ” lisaks paistis silma tugev tuul, mis minu ettekujutluses pidi jahutavalt mõjuma. Kui ma autoukse lahti tegin ja reaalselt vastu kõrbeõhku põrkusin, kus hingata polnud mitte midagi, siis muidugi muutsin meelt. Selline tunne nagu oleks keegi sauna ventilaatori kaasa võtnud. Proovige, see ei ole jahutav 😀

Veidi männi varjus kükitamist ja jooksuplaani paika panemist ning juba oligi aeg starti minna. Alustasime Kristiga teisest stardigrupist, kuhu ma nibin-nabin jõudsin, kuna jätsin strateegilise vetsuskäimise kuidagi liiga hilisele hetkel 😀 Aga see selleks. Jõudsin Kristi juurde, õnneks olid nad Indrekuga mulle ühe kartulikoti reserveerinud, kuhu ma kohe sisse pugesin (hirmus kitsas oli) ja stardipaugu peale hakkasime ülesmäge hüppama. Jep, ülesmäge, kaks jalga kotis, ühe silmaga jalge ette vaadates, teise silmaga piiludes, millal kotist juba välja võib tulla 😀 “Mäe otsas” juba võiski, siis mäest alla tagasi ja üle mingisuguse kaldtee, mis üle auto oli ehitatud. See oli juba selline, kus päris viimaseks sammuks oli hea, kui sõber käe ulatab ja sellega läks ka hästi. Siis edasi läks kuidagi nii, et kohe kiirelt kaldteelt alla, uuesti mäest üles, siis mäest alla, liivakott kukile, mäest üles tagasi, siis mäest uuesti alla, liivakott maha, liiva peal võrgu alt läbi ja siis uuesti mäest üles, mäest alla ja mingite kaablirullide peale turnima. Selle aja peale oli umbes 800m läbitud ja pulss sama punane kui mu pluus ja nägu 😀 OMG!

Edasi läheb juba natuke häguseks 😀 aga päris kindlasti hüppasime kuskile külma vette, ronisime üle rehvide, üle merekonteineri, jooksime risu sees metsas ja kaapisime end neljakäpukil paekiviklibu peal liivamäkke. Kindlasti tassisime veel liivakotti mäest üles ja alla, hüppasime üle kujuteldava lõkke (lõkke tegemise keeld ju!), roomasime läbi muda, okastraadi alt üles mäkke, tassisime rehvi, ronisime mööda võrku ja köisi ja.. kas ma unustasin midagi? Ilmselt oli seal veel rehve ja kaldteid, mida mööda ronida 😀 Liugu lasime ka ja mingist kohutavalt kõrgest Red Bulli tornist saime ka kõrvalise abi najal üles. Huvitav, ikkagi mul on tunne, et midagi unustasin 😀

Kokkuvõttes mahtus 4km peale vist suisa 25 takistust, mis pani keha ja vaimu korralikult proovile, aga mis peamine – hullult fun oli. Tõenäoliselt saab olla veel rohkem fun kui füüsiline vorm on parem ja saab tõesti nautida neid takistusi, mitte kuulata enda marutõbise kähriku laadset hingeldamist 😀 Aga no päeva lõpuks läheb see meelest ära ja ma teeks seda hullumeelsust veel. Lihtsalt mitte kohe 😀 Ja no rajal oli meil erakordselt hea meel selle üle, et olime valinud ikkagi ainult ühe ringi ja 4km, mitte kahte nagu Indrek 😀 Aga kuuldavasti jäi temagi ellu 😀

Tossud ja sokid läksid isegi pesus puhtaks, särk on selline so-so hetkel, aga ehk saab veel asja. Püksid pidin ära viskama, kuna üks okastraat hammustas augu sisse 😀

 

Ootamatu Osmussaar

Meil on kuidagi nii hästi läinud, et Ailet on võtnud enda peale suviste saarematkade organiseerimise. Ja kui sinu eest kõik ära mõeldakse ja tehakse, siis on ju väga lihtne oma moonakott võtta ja lihtsalt kaasa minna 🙂 Seekord tuli see reis kuidagi eriti kiirelt pärast Horvaatiat peale ja ma ei olnud üldse kursis, kuhu me läheme. Mis Osmussaar? Mis Dirhami sadam? Kuskohas? Mul polnud aimugi, kuhu me läheme! 😀 Seda suurem oli mu üllatus ja vaimustus, kui Osmussaar meie ees udust lahti rullus. Sõna otseses mõttes.

Laupäev oli tõepoolest väga udune päev ja nii me kella 12 paiku Dirhami sadamast Arabellaga startisime. Sõiduaeg ca 45-60 minutit (jällegi, mul polnud õrna aimu ka selle kohta 😀 ) ja konkreetselt udu sees. Aga milline imeline udu see oli! Tuult praktiliselt ei olnudki, vaid kohati oli veepinnal kerge tuulevirvendus. Ja seal, kus sedagi polnud, oeh.. 🙂 Seda ei saa pildistada ja seda ei saa kirjeldada. See, kuidas meri on justkui siid, mis vaikselt hingab (lainetus oleks selle kohta öelda suisa vägivaldne!), kuidas veepinnast saab sujuvalt udu ja udust sujuvalt taevas ja see kõik kokku on nii mõnus siidine ja pehme kombo, nii et lihtsalt unustad end sinna sisse vaatama ja unelema. Või siis on asi lihtsalt selles, et vesi on täiega minu element. Mõni käib end laadimas metsas, minu superpower on vesi.

Osmussaarele soovitati minna giidiga ja oi kui hea mõte see oli. Parim giid ever, kellega ma kunagi tuuritanud olen! Mis teeb koha huvitavaks? Eks ikka lood. Ja neid ta oskas ja teadis rääkida. Ja mitte nii, et teemad on ette antud ja pähe õpitud, vaid kõik see oli (või vähemalt tundus) orgaaniline ja väga loomulik ning näha oli, et tegemist on inimesega, kes fännab oma tööd ja seda saart. Nii et kui keegi kunagi tahab hea giidiga matkata, siis soovitan väga soojalt Moonikat.

Osmussaar on selline päris pisike saar, ühest otsast teise on ca 5km ja meil tuli kogu matka pikkuseks 11 km. Kogu päeva jooksul oli merepiiril kerge udu ja see kuidagi sobis väga hästi – lisas saarele mõnusalt müstilist hõngu. Täiesti uskumatu, et nii pisikesel saarel on nii palju erinevaid huvitavaid asju koos. Näiteks pankrannik, suured fossiilid (okei, mitte krokodillisuurused, aga mitte ka kullesed), kadakased karjamaad ja puude vahel vabalt kepsutavad lambad, “krokodillikasvatus”, II maailmasõja pärandina jäänud patareid ja palju muud. Näiteks saime teada, et Osmussaare lähedal mere põhjas on Eesti territooriumi suurim – Neugrundi meteoriidikraater – mis on tekkinud ca 1km läbimõõduse meteoriidi kukkumise tagajärjel. Kusjuures see avastati alles 1990ndatel. Nagu eile ju! 😀 Selle sama kokkupõrke tagajärjel on saarel ka kuulsad bretša kivid, mis erinevad tavalistest kividest selle poolest, et koosnevad paljudest väikestest kividest, mis on omavahel kõrgel kuumusel kokku sulandunud.

Veel kuulsime põneva loo, kuidas I maailmasõja ajal sakslaste SMS Magdeburg Osmussaare lähedal paksu uduga madalikule sõitis, kuidas Paldiskisse selle kohta teade saadeti ning olukorda läks lahendama kaks Vene sõjalaeva, kes mõlemad arvasid, et nad üksi selle teate said, läbi udu üksteist märkasid ja sakslaste laevaks pidasid ning seejärel tükk aega omavahel madistasid, enne kui aru said, et päris õige see asi ei ole 😀 Kõlab natuke nagu klišee 😀 Selle väikse viivituse tulemusena said enamik sakslastest plehku, küll aga saadi laevalt kätte sakslaste koodiraamat ja merekaardid, mis oluliselt lihtsustas inglaste võitlust nendega I maailmasõja merelahingutes. Jah, Churchill lõi rõõmust käsi kokku tänu sellele, mis juhtus Osmussaarel 🙂

Veel üks sõjaalalooliselt fun fact, kui nii öelda võib, on see, et Schleswig-Holstein, millelt tulistati II maailma esimesed lasud Poola suunas, lasti pärast kasutuskõlbmatuks muutumist põhja “siin samas” Neugrundi meteoriidikraatris ning seda kasutati tükk aega sihtmärgina laskeharjutustes. No ma ei tea, kas saab üks pisike saar olla veel põnevamate lugudega?

Lastega Horvaatias

Horvaatia on alati tundunud riigina, kus peab kindlasti ära käima ja tõenäoliselt on see nii tundunud paljudele eestlastele, sest vahepeal jäi sotsiaalmeediast tunne, et enne meie minekut ongi juba kõik seal kohal 😀 Piletid ostsime ära tegelikult juba kuskil jaanuaris-veebruaris ja siis sai ka laias laastus reis ära planeeritud. Kuskil aprilli algusest läks eluolu ja -tempo nii kiireks, et polnud reisi peale aega mõeldagi ja kui nädal enne äralendu plaani lahti lõin, siis oli endalegi üllatus, mis loogikaga või kuidas me seda mõelnud olime 😀 Hea viis ennast üllatada 😀 Puhkust võtsimegi sel suvel ainult kaks nädalat ja praktiliselt kogu selle aja olime ka reisil. Kuigi sel aastal on suvi ka Eestisse jõudnud, siis nii lastele kui meile tundus, et sellist formaati (kogu pikema puhkuse reisil viibida) võiks edaspidigi kasutada.

03.juuli – Istralandia Aquapark

Esmaspäeval ei ole küll sellist tunnet, et kõik reisiks valmis oleks. Liiga palju küsimusi on õhus: mida kaasa võtta? Kas olen piisavalt ettevalmistusi teinud sihtkohtade jne kohta? Mis siis saab, kui sadama hakkab? 😀 jne. Tüüpiline paanikaosakond. Lohutan ennast sellega, et internet on tõenäoliselt ikkagi kõikvõimas ja küll saab kõike. Ja kui sajab, siis sadagu öösel! 😀 Koer on igatahes hoiule antud, viimased šopingud tehtud ja megasuur kohver pakitud. Ikkagi ju kaheks nädalaks minek ja mine sa tea, mida kõike vaja võib minna. Etteruttavalt võib öelda, et julgelt pooli asju ei läinud vaja 😀 Ka need soojemad riided, mis igaks juhuks õhtuteks kaasa said pakitud, osutusid üleliigseteks, kuna noh, õhtuti lihtsalt ei läinudki jahedaks 😀 Aga parem karta ja kohvrit järel tirida, kui kahetseda ja kuskil nurgas lõdiseda, eksole.

Pärast kõiki pakkimisi ja ettemõtlemisi saime esmaspäeval vastu teisipäeva suisa 2h magadagi, sest et äratuskell äratas meid armutult juba kell 3.00, et lennujaama poole sättida. 5.55 väljuv lennuk ei saa olla kellegi esimene eelistus 😀 aga no vähemalt on esimene päev kohe täiega asja ette, üritasin positiivse poole pealt asja vaadata. Ruuben suutis eelmisel ööl (vastu esmaspäeva siis) üllatada ja pakkuda mulle veel ühe magamata öö, kui ta ca kahetunniste pausidega öö läbi oksendas. Õnneks esmaspäeva päeval tervis taastus, nii et enam-vähem rahuliku südamega sai lennukile minna. Samas teadsin juba ette, et minu kord ei ole kaugel. Nii võib juhtuda, kui sul on poeg, kes hullult musitada ja kallistada tahab 😀

Maandume Rijeka lennujaamas, mis on täielik külalennujaam 😀 ja juba õhus haarab mind ärevus: kõikjal on paks pilvekiht ja ma ei näe kuskil päikest ja +28 kraadi, nagu ilmateade lubas. Ootame oma rendiauto kättesaamist ja peame plaani. Mõtlesime, et teeme poistele esimesel päeval kohe korraliku emotsioonilaksu ja viime nad veeparki. Ja mitte niisama veeparki, vaid ikkagi Euroopa #2 veeparki – Istralandia Aquaparki. Kes on #1 või #3 või kes seda hindas, ei olegi väga oluline 😀 Aga kuna ilm on selline so-so ja igaks juhuks me seda plaani ka kõva häälega välja ei käinud, siis on meil väike ruum muudatusteks, kui see siiski vajalik on. Kõige vähem tahaks lihtsalt reisi esimesel päeval seda, et keegi haigeks jääb. Otsustame, et sõidame ikkagi selle veepargi suunas ja kui ilm on ikka täiega jama, siis teeme mingi muu tiiru, aga kui juhuslikult peaks taevas selginema, siis lähme ikka. Autos vajuvad kõik pikast magamatusest ära (välja arvatud autojuht, kes elab Monster Energy aurudest) ja kui veepargi ees silmad lahti saame on kell 11 ja väljas päike ning 30 soojakraadi 😀 Vist sobib!

Täiesti juhuslikult pargime ennast basseini äärde, mis saabki kõige populaarsemaks atraktsiooniks – tegemist on lainebasseiniga, mis on tõesti LAINEbassein, nii et poisid esimest korda kabuhirmus basseinist välja ujusid 😀 Pärast oli aga rõõmu kui palju. Liumägesid, -torusid jms atraktsioone on suurele maa-alale paigutatud igale soovile vastavalt, ainult Ruuben ei leia enda jaoks midagi, mida ta teha tahaks ja otsustab siis, et ta tahab hoopis magada 😀

Isegi mina käin kahel atraktsioonil. Üheks on 6-realine liumägi, kus reaalselt saab sellise hoo sisse, et vesi pritsib kogu sõidu ajal täiega näkku, liiga hästi hingata ei saa ja kokkupõrge veega teeb päevitusriietega teadagi mida 😀 Teistele (va Ruuben) meeldib see aga täiega ja seal käiakse ohtralt. Priiduga käin ka mingil “flying boat” atraktsioonil, mille nimi oleks iseenesest pidanud mind eelseisvast õudusest ette hoiatama 😀 Ma ei liialda, kui ütlen, et paati istudes ma ei näinud serva pealt renni kõige madalamat osa, kuhu me kohe ülehelikiirusel sisse lendasime. Ja ma ei liialda ka, et mu süda pidi kurgust välja hüppama, kui me sügavikku (loe: surma 😀 ) kihutasime.

Õnneks suutsin kõik emotsioonid enda sisse suruda nagu õigele eestlasele kohane ja sain selle eest Priidult pärast kõvasti kiita 😀 Ta ütles, et see oleks ikka räige mark olnud, kui ma oleks seal kiljuma hakanud, sest et polnud ju karta midagi 😀

Vastutasuks meenutasin talle, kuidas ta puugisüsti saades karjus 😀 (#aastaema) Ja siis käsime sellel samal lendaval paadil veel kaks korda, kus ma hoidsin jätkuvalt lippu kõrgel (kuigi reaalselt hoidsin siiski kramplikult lendavast paadist kinni 😀 ) Kui kolmandalt lennult tagasi tuleme, sammub meie ees orkester, kes mängib äratuntavalt “Jätke võtmed väljapoole” meloodiat. Läheme nende järel oma lainebassu poole ja avastame, et seal on vahepeal vahupidu alanud 😀 Poisid jooksevad üleni vahustena ringi ja Ruubenit ma enne üles ei leiagi, kui vaht on kadunud 😀 Pärast vahumöllu läheb käima järjekordne lainesessioon ja selle lõpuks on orkester kõigi oma pasunate ja viledega basseini mängima jõudnud, nii et märjad on nad nii ise, nende pillid ja kõige krooniks hakkavad nad veel ujujaid pritsima 😀 Ma ei saa aru, mis asi see on, aga see on äge! 😀 Sõna otseses mõttes meeleolukas lõppakord pikale veepargipäevale.

Õhtuks/ööks suundume tagasi Rijeka poole, kus teeme kiired hommikusöögišopingud ning sööme korraliku õhtusöögi. Öösel pool 3 ärkan ja tunnen, et midagi on väga valesti – ahjaa, see Ruubeni viirus 🙂 Jätan õhtusöögiga hüvasti ja käin korduvalt värsket õhku hingamas. Kolmas magamata öö.

Hommikul tunnen end küll veidi paremini, aga seda ainult lamavas olekus. Sirgelt seista ei saa, ilma et kõhtu valu ei lööks, samuti tekitab isegi kõndimine korralikku iiveldust. Plaan Plitvice loodusparki külastada saab viimase hoobi, kui selgub, et ka Marko on paremaid päevi näinud ja ilmselt piinleb sama viiruse küüsis. Ruuben arvab küll korraks, et süü võib olla ka õhtusöögi kõrvale joodud kohalikust õllest, aga selle lükkan kiirelt ümber, sest et kuigi see polnud just hea, siis nii halb ei saa üks õlu ka olla 😀 Mingil moel õnnestub Markol end nii palju kokku võtta, et transpordib meid pildistamispeatustega järgmisesse ööbimiskohta, tassib kõige raskemaid kohvreid ja mitte üldse ei virise. Kui kohale jõuame, siis jääb tuppa voodisse taastuma, samal ajal kui ma teen basseini ääres ränkrasket tööd 😛 (loe: ujun, vedelen niisama ja vaatan poiste hullamist)

 

5.juuli – Plitvice Rahvuspark 

Majutuse asukoht soosib endiselt Plitvice Rahvuspargi külastamist, nii et see tuleb nüüd ette võtta. Now or never! nagu öeldakse. Hoolimata enda jaoks varajasest stardist jõuame parki ilmselgelt tipptunnil. Ma teadsin, et see on pop koht, aga selliseks asjaks ma päris valmis ei olnud. Järjekorrad praktiliselt igale poole on nii pikad, et aeg, mille plaanime pargis veeta, venib julgelt kaks korda pikemaks. Infoboksis soovitab lahke onu nii suurte poistega ette võtta 8km matkarada ja selle plaaniga me ka parki siseneme.

Horvaatias on loodusparke palju, neid silte märkab ringi sõites väga tihti, aga Plitvice on nende au ja uhkus. Kohe pärast sissepääsu avaneb vaade pargi kõige võimsamale koskede-kaskaadile. See on tore vaatepilt, eriti kui päike ka ennast näitab ja nii värvid erksamaks muudab. Edasi tulevad väiksemad ja madalamad kosed, kuid vähemalt sama palju, kui mitte rohkemgi, meeldivad mulle kõik need läbipaistva veega peegelsiledad järved, mis päikese käes kord roheliselt, kord siniselt helgivad. Värv polegi ilmselt oluline – imeilus on igal juhul 🙂

Jalutame esimesse nö kontrollpunkti, kust saab paadiga üle järve. See ilmselt ongi kõige populaarsem ja ülerahvastatum lõik terves pargis. Inimesi on nii palju, et kohati peab laudtee peal lihtsalt seisma ja ootama, kuni eespool seisvad inimesed ära pildistavad ja edasi liiguvad, sest et vastassuunas liigub ka koguaeg inimesi. Eriti üllatavad mind jaapanlased, kes legendi järgi peaksid olema hästi viisakad ja vaoshoitud, aga minu meelest on nad kõige suuremad trügijad ja jokutajad ja kätega vehkijad üldse 😀 Aga see kõik on jumala okei.

Pärast paadisõitu ootab pargi metsikum osa, kohati pole isegi laudteed 😀 ja siia juba jaapani vanaprouad vabatahtlikult ei tule! Mul oli enne parki tunne, et juhtub üks kahest – Ruuben kas lendab vette (selleks piisab sellises rahvamassis ka väikesest müksust) või kukub ennast kuskil katki. Juhtub variant nr 2, mis ilmselt oli ikkagi parem variant. Õnneks ei midagi hullu, väike ehmatus, väike pisar ja väike sinine põlv, aga jätkame matka võiduka lõpuni, et mäe otsast rong-bussiga alla tagasi sõita ja nüüd juba mööda käidud radu tagasi algusesse vantsida. Rahvast võrreldes hommikuga põhimõtteliselt ei olegi ja saame kõige võimsamad vaated veelkord rahulikult üle vaadata.

Ahjaa, teekonna alguses sattus kuidagi nii, et suured poisid tahtsid minna koopasse ja Ruuben mitte. Jäime siis neid alla ootama ja kui olime juba tükk aega oodanud, siis selgus, et nad tulevad hoopis mingit teist kaudu. Läksime siis edasi, et nendega eespool uuesti kokku saada, aga kuidagi juhtus veel nii, et ootasime mitu korda enne kui selgeks sai, et tegelikult me oleme jumala erinevates kohtades 😀 Igatahes sai selle suure ootamise taustal palju Ruubenit pildistatud, mis ei ole ka üldse halb asi. Eriti meeldib mulle see pilt temast, kus ta päriselt ka muretseb Priidu pärast, kes koopasse läks 🙂

Et päev liiga lühike ei oleks, otsustasime teel koju läbi põigata ka Zadarist ja üle vaadata/kuulata kuulsa mereoreli. Roosas päikeseloojangus ja 30 kraadise õhusooja juures oli see üks mõnusalt hubane elamus. Rahvast on küll palju, kuid huvitaval kombel ei häiri see mind kordagi. Autosse saame koos esimeste vihmapiiskade ja välgusähvatustega ja terve 1h koju saamegi nautida korralikku valgusemöllu.

Öösel ärkan selle peale, et kuskilt kostab nii hull klobin, nagu jookseks vähemalt 10 last korraga põlvede peal mööda naaberkorterit ringi ja lükkaks samal ajal enda ees nii kummutit kui ka voodit.

Pärast kolmandat sellist rallit ei suuda ma enam vastu panna, tõusen voodist ja vaatan esiteks kardinate vahelt välja. Õues on meeletu tuul, kuskil müristab ja vihma totaalselt kallab. Asi, mis seda meeletut klobinat tekitab, on terrassil asuv päikesevari, mis ei ole küll avatud, kuid sellegi poolest ei suuda ära otsustada, kas ta tahaks lendu tõusta või hoopis aknast sisse rammida. Kamandan Marko õue, sekundiga on ta läbimärg 😀 aga nii vari kui aken saab päästetud. Hommikul kell 9 on kõik jälle klaar, sooja 28 kraadi ja päike sirab taevas. Öist paduvihma meenutab ainult külitav päikesevari ja märjad toolikatted.

6.juuli – Makarska

Oma reisi pikimaks peatuspaigaks (suisa 4 ööd 😀 ) oleme valinud Makarska-nimelise väikelinna. Esimest korda lugesin sellest trip.ee foorumist ning selle põhjal sai ka otsustatud, et just siia tuleb tulla. Kui tunnelist läbi mäe sõidame ja esimesed vaated avanevad, siis saan kohe aru, kui õige otsus see oli – siin on lihtsalt imeline! Kõrge Biokovo mäemassiiv, kõrgeima tipuga ca 1700m, helesinine merepiir ja väike armas punaste katustega linnake. Olen kodus 🙂 Oma apartmendi otsimisega oleme seekord küll pisut jännis, sest täpset asukohta ei suuda meile öelda ei waze, google ega ka kohalik baarman. Lõpuks leiame oma pesa väikesest tupiktänavast, mis vaadet küll ei paku, kuid ranna ja põhipromenaadini on ca 200 meetrit, nii et asukoht on igatahes super!

Kui jaotus tubadesse on tehtud, siis asume kohe usinalt uut piirkonda ja kaubandust avastama. Kohe saab selgeks, et poistel on vaja kahte asja: esiteks kõige ägedamaid ujumismaske – selliseid, kus terve nägu on maski sees, toru on otsaees püsti 😀 ja pealt kaetud, nii et vett sealt otseselt sisse ei tule ja teiseks Horvaatia jalgpallikoondise vormi, mida müüakse siin ka iga nurga peal meeletutes kogustes. Paraku kauplevad enamik putkasid vaid sularahas, aga kuna seda läheks sellise massiivse kombo peale üksjagu, siis otsime kaardimaksevõimalusega suveniiriputkat. Eestis olles ei tundu midagi keerulist, Horvaatias aga…

Lõpuks leiame ühe koha, kust saaks isegi kõik kaubad ühest kohast kätte. Ma pole päris valmis selleks, et siin hindadel kauplemisruum sees on – ikkagi Euroopa ju. Aga veidi siirast kõhkvel nägu ja lubadust hinna üle järele mõelda, kui hinnad hakkavad langema. Kui algselt pakuti meile kolme maski 1050 kuna eest, siis lõpuks saame 1100 kohaliku raha eest 3 maski ja 2 komplekti Rakitić’i jalkavorme. Kurss on ca 7,4 kunat = 1 €. Aga maskid olid nii head, et poisid lubasid oma taskurahast selle maha võtta 🙂 Ju siis oli ikka tõesti väga just neid vaja.

Jalutame mööda promenaadi ja kaardistame meelelahutust, mida järgnevatel päevadel kindlasti proovima peab. Ujume ja testime maske (tõesti on ägedad! 😀 ), vesi on soe ja sinine.

Liivarandu siin ei ole, Horvaatias on nad üldse väga harvad nähtused, aga kiviklibul on ka oma plussid. Näiteks ei tuiska see tuulega silma. Samuti ei kleepu kivid sulle pärast päikesekreemiga määrimist tüütult külge. Need on kõvad plussid! 😀

Vette minek ja väljatulek võib kividega veidi ebameeldiv olla, aga alati on võimalik endale spetsiaalsed kummisussid muretseda, seda ka võimalike merisiilikute pärast, kuigi nii palju kui meie nägime (ikka nende ägedate maskidega!), pesitsesid nemad ikkagi sellistest kohtades, kuhu inimese jalg enam ei ulatu. Ega merisiilik siis ka loll ole!

Rahvast on siin tõesti palju, eriti tippajal. Rätik on rätikus kinni ja eestlase jaoks on see ikka räme personaaltsooni tungimine, kui sul on keegi rannas lähemal kui 10m. Siin aga on tavaline, et paned oma rätikukese või madratsikese sinna, kus veel ruumi on, ja lihtsalt oled. Ja muidugi kreemitad palju jaksad, sest et päike on ikkagi kuum ja terav. Erinevalt Hispaaniast, suudame seekord olukorda kontrolli all hoida ja keegi siin ära ei põle. See on täielik success! Ahjaa, ühed ägedamad asjad siin on jäätiseletid. Ei ole nii, et jäätis on lihtsalt plekk-kaussi lastud ja siis välja pandud. Kõik on hullult ägedalt kaunistatud ja sätitud, nii et tahadki kõike seda saada. Ja saad ka 😀 Minu täielik lemmik oli Rafaelle jäätis. See oli lihtsalt üleni nii maitsev, et ma võtsin iga kord seda sama 😛

Aga üks jama asi on küll. Mul on kaasas ka suur kaamera, aga ega ma siis seda igal pool kaasas ei kanna. Telefonid teevad nii häid pilte, et pole mingi probleem ka ainult nendega hakkama saada. Avastasin vahetult enne reisi, et mul on mobiili kaamera jumala katki, st klaas on täielik ämblikuvõrk. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see reisi vältel pildistamist segama. Nii nii kahju! Kuna mul on nägemismälu üsna domineeriv, siis minu jaoks on pildistamine ja piltide olemasolu väga tähtis. No ikka väga! Ja praegu olengi täiesti imelikus olukorras, kus ma kaalun uue telefoni ostmist, sest et kaamera silm on katki. Jabur! 😀

7.juuli – kohtumine sõpradega

Eelmisel päeval on silm peale pandud vees paiknevatele täispuhutud batuudilaadsetele asjadele ja neid ongi vaja kohe hommikul vallutama minna. Meie rannas on neid 3 tk, kõige kodulähedasemas on loomulikult vestid just otsa saanud, aga ilma nendeta poisse rahuliku südamega sinna ei lase, mis siis et kõik oskavad ujuda. Mis siis ikka – paarsada meetrit edasi on järgmine atraktsioon, ootamatult saame veel mingi arvestatava soodustuse osaliseks, ilma et seda tahtnudki oleks 😀 ja juba olemegi vees. Veepark on rannast napilt 10-15 meetri kaugusel, kuid vesi on siin sügav, ca 7m vähemalt.

See ongi üks kõige suuremaid erinevusi Eesti randadega. Kodus väsid kõndimisest ära, enne kui nabani vette jõuad ( kui jõuad, nii et enne krampe ei saa), siin aga on paari meetri järel meri juba nabani ja siis kohe üle pea. Ruubenil vähemalt 😀

Vesi on väga soolane, nii et silma minnes kipitab ja veest väljudes on alati korralik valge soolakiht nahal. Kannab aga täitsa hästi – kui mask on peas ja vaatad merepõhja, siis ei pea mitte midagi tegema, et lihtsalt vee peal hulpida – tõesti väga mugav.

Vahepeal on “täiesti juhuslikult” samasse linnakesse jõudnud Kaido ja Ailet lastega, kes Makarskast kuulsid esimest korda vist meie käest 😀 Igatahes, kuivatame end kiirelt kodus ära ning juba suundumegi kohtumispaika. Külitame rannakividel, lapsed uurivad vahetpidamata maskidega veepõhja ning hulbivad niisama ringi. Saartelt saame nende seekordselt reisimarsruudilt soovitusteks Makedoonia (sobib romantiliseks pikemaks nädalavahetuseks, rohkem pole seal midagi teha :D) ja Albaania. Ikka sellised pigem eksootilisemad sihtkohad, kuigi Skopjesse peaks Nordicaga Tallinnast isegi otse saama.

Kuna Kaido näol on tegemist ikkagi paberitega väikelaevakapteniga, siis saab mõttest järgmiseks päevaks oma kambale paat rentida kiirelt plaan. Omapäi on ikka ägedam asju ajada ja saab ise oma aja boss olla. Jalutame sadamasse, et potentsiaalsed paadid oma silmaga üle vaadata ja välja valida. Teel sinna (mis on tegelikult üks väga lihtne ja otsene tee) õnnestub meil ringiga ja üle mäe minna 😀 Aga keegi on tõenäoliselt juba kuskil öelnud ka, et parimad paigad leiad ikka siis kui ära eksid, nii leidsime meiegi päris lahedaid vaateid.

Sadamas teeme diili ühe 8-kohalise kaatriga (suuremat lihtsalt parasjagu pole ja meid on 4 täiskasvanut + 5 last, nii et põhimõtteliselt sobib kah) ja oleme järgmise päeva ootuses hullult rahul. Rannaäärses restoranis teeme veel kiired kalkulatsioonid, kui palju peaks terveks päevaks kaasa võtma vett, kui palju kangema mulliga karastusjooke ja kui palju sööke, teeme kiire šopingu ja siis külla jalgpalli vaatama.

Saarte peatuspaik on veidi juba kõrgemal mäe pool, aga kui meil on asukoht, siis neil on kindlalt vaade. Suur terrass on vaatega Aadria merele ja päikeseloojangule. Ja terrassil on mullivann, mida lapsed kohe kasutama hakkavad. Jalgpalliks on Horvaatia-Venemaa veerandfinaal, mis venib ootamatult pikaks, kuid toob oodatud tulemuse. Lapsed kasutavad ära võimaluse koos horvaatidega piiramatult võidu üle karjuda ja teel koju on kõik kohad täis rõõmust hõikavaid inimesi ning signaalitavaid autosid. Õhk on rõõmust ja eufooriast nii paks, et kananahk tuleb ihule.

8.juuli – merepäev

Äratus on tavapärasest varem, kuna kell 9 peame juba sadamas olema. Väikese hilinemisga jõuame paadisillale koos 12×1,5L vee, külmkapitäie lahjade alkohoolsete jookide, puuviljade, saiade ja 5kg arbuusiga. Kaido haarab telefoni, et paadimehele helistada ja näeb siis, et see on saatnud mõni aeg tagasi sõnumi, kus on paadirendi tugeva tuule tõttu tühistanud. What? 😀

Okei, jah, eilsest alates on piirkonnas tõesti iiliti päris tugev tuul olnud ja tema mure meie heaolu pärast on tegelikult igati tervitatav. Kuna tuul pidi olema tugevam just hommikuti ja õhtuti päikese tõusu/loojangu ajal, siis lepime kokku, et teeme tunnikese kuskil söögikohas aega parajaks ja vaatame siis, kuidas tuulega lood on. Tunni aja pärast on meri ikka veel valgeid laineharju täis, nii peame uued läbirääkimised ja otsustame, et ta helistab meile ise, kui tuul vaibub ja on turvaline sadamast välja sõita. Haarame paati hoiule jäetud asjadest mõned veed, puuviljad jms kaasa ning läheme sadama lähedale, kuhu eelmisel õhtul ära eksinud olime 🙂 Proovime kaljudelt vette ukerdada, osad ka ujuvad ja sooritavad vettehüppeid. Ruubenil õnnestub kividel ukerdades ujukate tagumikuosasse korralik auk saada, nii et nendega pole rohkem midagi teha 😀 Aga mis siis ikka! Lühikesi-õhukesi pükse piisavalt! Just sel hetkel kui Ruuben tahab kaljunukilt merre hüppama hakata, helistab paadimees ja ütleb, et nüüd on küll minek. Jumal tänatud! 😀

Meri on tõesti rahulikumaks jäänud, kuigi aeg-ajalt tugevamaid tuuleiile ikka esineb. Aga vähemalt pole meri silmnähtavalt vahune nagu hommikul. Pakime oma kraami ümber, sest paadimees annab meile ühe vabaks jäänud suurema paadi, saame kaasa instruktaaži, mida ja kuidas paadiga merel tegema peab, võtame peale tuubi ja wakeboard’i ning asumegi teele. Boli randa ja teistele saartele ta minna ei soovita (mida ilusa vaikse ilmaga oleks võinud teha), kuid piirkonnas ringi sõita ja natuke veesporti harrastada pidi olema täiesti okei.

Kui sadamast välja jõuame ei kulugi palju aega, kui juba tuubi sappa seome ja lapsi sõidutama hakkame. Kui Ruuben tuubi istub ja näiliselt üksi keset merd hulpima jääb, siis on veits imelik tunne küll 🙂 aga muidu on äge! Igaüks saab täpselt sellise tempoga sõidu, kui ise soovib ja kõik on rahul. Pärast lapsi on Kaido, minu ja Aileti kord ning seejärel proovib Marko wakeboard’i, kus pärast mitmendat katset õnnestub end vee peale tõmmata ja sõitma saada. Tundub maru keeruline, aga samas põnev.

Kui kõik on veidi lõbutseda saanud, heidame end ankrusse helesinisesse lahesopikesse üsna kalda lähedal. Tegemist on ilmselt samuti kohaga, mida võib leida vaid ära eksides, nii et mõned tädid-onud tõmbavad meie saabudes ujumisriided selga tagasi ja püsivad riides 😀 Meie teeme pikniku, ujume võrratult helesinises vees, hüppame paadilt vette, uurime maskidega merepõhja ja võtame niisama päikest. Lihtsalt ülimõnus!

Tagasiteel proovime Kaidoga ka wakeboard’i, kuid meie kahjuks sõitma ei saa. Huvitav, kuidas suuskadega oleks? Vee peale saada ilmselt lihtsam, sõita äkki isegi keerulisem? Peab proovima. Wakeboard tundus iseenesest põnev ja täitsa lootusetud mu üritused kindlasti ei olnud, alati jäi lihtsalt natukene midagi puudu. Paaril korral olin põhimõtteliselt juba püsti, kui käepide järsu rapsakuga käest kadus. Ega muud, kui tuleb tugevamaks saada! 🙂 Kukkudes sattus muidugi meeletult soolast merevett kõikvõimalikesse kohtadesse, nii et ma nuuskasin ja puristasin seal vees oodates üksjagu. Ka mitu tundi hiljem tuli ette olukordi, kus täiesti lambist hakkas ninast merevett välja nirisema 😀 Ülinormaalne 😀 Igal juhul oli ülilahe merepäev ja üks lahedamaid päevi sel reisil üldse. Ja muidugi annab lisaväärtust see, et Ailet selle päeva nii ilusti üles jäädvustas 🙂

Pärast põhjalikku pesu kodus naudime väga mereannilist õhtusööki ning soovime sõpradele head koduteed. Meie jääme Makarskasse veel kaheks ööks, nemad lahkuvad järgmisel hommikul, et tagasi Eesti poole sõitma hakata. Igal juhul väga tore niimoodi “juhuslikult” trehvata. Kus järgmisena? 🙂

 

9.juuli – peaaegu puhkepäev

Ilm on täiesti pilves ja jätkuvalt tuuline, ei mingit rannaisu ega ujumislusti. Toome pagaripoest värsket maisileiba (mis tegelikult on sai) ja lihtsalt vedeleme toas ja terrassil. Uskumatu, et lõpuks üks puhkusepäev, kus reaalselt saabki puhata (ja mitte sellepärast, et haiged oleme :D) Loeme, kirjutame, peseme pesu (rannarätikud on soolast täiesti kanged) ja vaikselt pakime juba kotte kokku. Õhtuks olen ma mitte midagi tegemisest nii tüdinenud 😀 et teen ettepaneku lõpuks ära teha see “hommikujooks”, mille tarbeks tossud ja trenniriided kohvrisse said visatud.

Inimesi kõnnib tänavatel palju, tänavad on kitsad ja päris palju on pusimist, et endale tee ja õige jooksurütm leida. Inimesi jääb hõredamaks seal, kus tee läheb otse üles mäkke, aga seal läheb õhk ka kohe väga hõredaks 😀 Tõusu lõpus on juba ka kõndimine keeruline ja pulss on kindlalt punases. Ega allatulek ka mu põlvedele rohkem rõõmu ei valmista, aga alla tulema peab 😀 Teeme kokku 5km ringi ohtrate piltidega ja lõpetame jooksuringi kodu juures meres. Küll see on üks mõnusalt jahutav ja kosutav suplus 🙂 Õhtusel jalutuskäigul sööme veel viimased maailma parimad jäätised 😛 ning paneme kotid hommikuks kokku. Šibenik ootab!

10.juuli – Šibenik

Kes ütles, et Šibenikku minema peab? Ilmselt see sama tüüp, kes ütles trip.ee-s, et Makarska on kõige ilusam koht üldse. Kui Makarska osas olen täiesti nõus, siis Šibenikku jõudes tabab mind väike kultuurišokk. Šibenik ise on täitsa linna moodi linn, mille vanalinnal on UNESCO tempel. Mingil müstilisel kombel oleme seekord suutnud endale hankida ööbimiskoha vanalinna serva, rannapromenaadi äärde. Jah, kõigest mõne meetri kaugusel on meri ja paadisillad, aga ikkagi – vanalinn! Kontrast Makarska nunnususega on nii suur, et tahaks ummisjalu Makarskasse tagasi joosta 😀

Korter ise on suur ja ruumi palju. Akendel on rohelist värvi massiivsed aknakatted ning ajastu hõngu lisab seegi, et WC ukse sulgemisega läheb näiteks meie magamistoa laetuli kustu 😀 Huvitavad seosed. Aga kui linn, siis linn. Kohe meie pea kohal on St. Michael’s Fortress ning otsustame enne kohalikku randa minekut vähemalt ühe vana asja (lisaks meie elamisele) üle vaadata. Vaated vähemalt on ilusad. Kohalik linnarand on selline, et kiiret jahutust pakub, aga midagi väga teha seal pole. Otsustame, et viimaseks päevaks sõidame kasvõi Makarskasse tagasi, aga veemõnusid peab saama! 🙂

11.juuli – Krka rahvuspark

Šibenik on hea stardiplatvorm Krka rahvuspargi külastamiseks – kõigest 20 minutit sõitu ja olemegi kohal. Oleme seekord toidu näol paremini varustatud ning asume teele varem, et mitte “tipptundi” sattuda. Sissepääs tundub kallis, eriti kuna selle eest saab teha ca 2km ringi Skradini kandis, paadireisid mööda reisi maksavad veel lisaks. Jah, matkata ise võiks loomulikult, aga sellest on natuke juba isu täis ja kloostreid vaadata mina isiklikult liiga palju ei viitsigi.

Krka rahvuspargi teeb eriliseks see, et märgitud kohtades on võimalik ise ka vette minna ja koskede all ujuda. Selleks me siia tulimegi 🙂 Veevool on täiesti arvestatav, nii et pean Ruubenilt püksivärvlist kinni haarama, et ta liiga kaugele allavoolu ei kaoks. Veealused kivid teevad liikumise keeruliseks, aga rahuliku tempoga on kõik tehtav. Siin tunneme, et need spets jalanõud oleksid ikka ära kulunud küll 😀 Ahjaa, vesi on uskumatult soe. Olin valmis külmaks mägijõeks ja jalgu krampi ajavaks karastavaks kümbluseks, aga tegelikkuses on vesi vähemalt sama soe kui mereski. Ja veehulk, mis kosest alla tuleb, on samuti täitsa võimas, mitte mingi südasuvine hale nire nagu natuke kartsin.

Kogu 2 km on tegelikult lai laudtee, mis on peamiselt puude all, erinevate jõesoppide vahel. Võrreldes Plitvice’iga jäi Krka minu jaoks lahjaks. Seal lummasid mind peamiselt helesinised järved, mida Krkas näiteks polnud üldse. Kiirelt kokkuvõttes: Plitvice’i läheksin tagasi, Krkasse ilmselt mitte. Jah, käisime läbi vaid väikse osa sellest, aga tunne on selline.

Pärastlõunal läheme paremat randa otsima ning leiamegi ja mitte liiga kaugelt. Vähemalt ei pea viimasel päeval Makarskasse tagasi minema 😀 Läheme normaalseks ajaks koju – majutusasutuse omanik soovitas kindlasti mitte autoga hilja peale jääda, kuna on Horvaatia poolfinaali õhtu ja tõotab tulla hullumaja. Eriti kui nad võidavad 🙂

Horvaatia vormis ja lippudega inimesi oleme näinud juba tunde enne mängu algust. Paljud söögikohtade teenindajad on Horvaatia mängupäeval koondise särgis. Need poed, mis pole suured ketipoed, saavad endale lubada varasemat sulgemist, et töötajad saaks õigeks ajaks teleka ees olla. Mööda maanteed Šibeniku poole sõites märkasin mitmel korral, et suurtel reklaamtahvlitel tee ääres on on pildid koondise mängijatest. Jalgpallivaimustus on täielik!

Mängu vaatame kodus, köögiaken lahti, nii et väline melu ja möll on kõvemgi kui see, mis telekast tuleb. Lõunamaine temperament lööb välja, kui Horvaatia Inglismaa vastu viigistab. Kisa ja möll on meeletu, tõrvikud tõmmatakse põlema, loobitakse paugutajaid jms. Kui kõlab lisaaja lõpuvile, siis on eufooria täielik: kostab klaaside klirin, rõõmukisa ja ühislaul. Horvaata on MM finaalis!

Paari päeva pärast käib läbi uudis, et Horvaatia seismoloogia selts vms registreeris Horvaatias poolfinaali õhtul kahel korral kerge maavärina 😀 Esimene oli siis, kui Horvaatia lisaajal juhtima läks ning teine siis, kui lõpuvile oli. Vot see on võimas. Meil oli muidugi tunde akna taga selline möll, et magamise peale ei saanud mõeldagi 😀

IMG_1208

12.juuli – puhkepäev 🙂

Üle pika aja üks hommik, kus ei pea kella peale ärkama. Magame isu täis ja läheme eelmisel päeval valmis luuratud Vodice väikelinna, kus oma viimane rannapäev veeta. Natuke on pilvine, aga olulisem on see, et tuul on kontrolli all. See on boonus, kui tahta pedaalitava liumäega merele sõita 😀 Kui kunagi olid vesirattad vms asjad, millega käidi vistitsi kahekesi sõitmas, siis nüüdne edasiarendus on selline, kus “paadis” on neli istekohta ning liumägi keskel, mida mööda saab vette liugu lasta 😀 Sõidame sellega siia-sinna, otsime helesinisemaid kohti meres (mitte et seal madal oleks, lihtsalt heledamasse vette on kuidagi meeldivam hüpata) ja laseme poistel vette hüpata. Kui Priit on minu õnneks ise veidi alalhoidlikum, siis minu kahjuks ei karda Ruuben üldse midagi ja hüppab esimese loa peale lihtsalt paadilt (mida on selle asja kohta liiga palju öeldud) keset merd välja. Ilma päästevestita! OMG! Liumäest ma ikkagi ei luba tal alla lasta, nii õudne kanaema olen küll, sest et pärast seda peaks ta ujuma ümber paadi, et tagasi sisse ronida ning merel on tegelikult lained ka 😀 Ja üldse, mul on nii hirmus!!! 😀

Päeva viimaseks atraktsiooniks jätame SUP-i. Rendime kambapeale kaks alust, et lihtsalt proovida ja aerutame sellega kalda lähedal edasi-tagasi. Veidi kaldast eemal on mingi ankurdatud ujuv alus, kuhu poisse transpordime ja neid tagasi toome. Vahepeal avastame, et keegi on päästevest seljas sealt niisama kaldale ujunud 😀

Mina ilmselt värisen laua peal kõige rohkem, poisid saavad kenasti hakkama. Isegi Ruuben sudib vapralt aeruga, küll mitte päris koolitusele vastavalt, aga tundub, et tal on mingi oma plaan ja ta saab juhtimisega hakkama. Kokkuvõttes oligi see päeva kõige lahedam asi ja SUP-i võiks proovida veelgi. Ainult et kui Horvaatias pärast tundi aega +28 ilmaga möllamist isegi natuke soovid, et laud kummuli käiks ja vesi jahutust tooks, siis Eestis, Pirita jõel.. no ei tahaks ujuma minna 😀

13.juulil sõidame tagasi Krk saarele lennujaama juurde, et laupäeva hommikul lennukiga koju sõita. Kõige rohkem mulle meeldibki see, et ka varahommikud ja õhtud on soojad. Kui kell 8 on “kõigest” 25 kraadi, siis pool tundi hiljem on tihti juba 29 ja nii need päevad algavad. Märkan Makarskas, et õhtul hakkab mul 24 kraadiga juba kergelt jahe 😀 Järsku saan aru kohalikest jopedega tüüpidest, keda Itaalias, Egiptuses jne näha võib.

Kokkuvõtteks

Lemmik väikelinn

Makarska. Imelised vaated ja kõik rannapuhkuseks kohapeal olemas. Vodice oli põhimõtteliselt samalaadne väikelinn, aga mäed olid pildilt puudu. Kui Horvaatiasse tagasi tulla, siis vaataks pikemalt Makarskas ja sealt lõunapool ringi. Kindlasti on seal veelgi All in One väikelinnu, kus mõnusalt aega veeta. Suuremaid linnu nagu Split, Šibenik ja võib-olla isegi Dubrovnik pigem väldiks.

Raha

Räägitakse, et Horvaatia on kallis ja majutuse osas seda ta vist ongi, kuigi eks seal ole ka erinevaid variante kõigile rahakottidele. Samas on nö kuurortis rannapromenaadil kas sellised tavalised Eesti hinnad või natuke ka kallimad, aga mulle tundub, et kui üldjoontes on keskuses tavalised meie hinnad, siis ei saa öelda, et oleks kallis. Pärnu on raudselt kallim. Ja samas kui minna eemale turistide lemmikkohtadest, siis on hinnad jälle midagi täitsa muud. Kaido rääkis näiteks, kuidas nad käisid neljakesi Zagrebis õhtust söömas, mitmekäiguline, joogid jne ja arve oli kokku 18€. Nii et selle kallidusega on seal nii ja naa.

Toit

on hea. Pitsad, kohv ja jäätis on paremad kui Itaalias saadud. Võib-olla on vaja rohkem Itaalias käia, ma ei tea 😀 ega selle vastu ka midagi ei oleks, aga Horvaatias on ilma võrdluseta ka toidud väga head. Nende kohalikuks eriroaks on cevapcici-nimelised hakklihakangid, mis on väga maitsvad ja lapsed sõid neid väga hea meelega. Lisaks õpime ära veel kaks sõna: kukuruz (mais) ja kikiriki (pähkel).

Loodus

on jumala äge! 🙂 Vesi on sinine, taevas on pea pilvitu, mäed on valged ja päike on soe! Ilusaimad kohad: Plitvice ja Makarska. Ägedaim päev: Makarska merepäev 🙂

Inimesed

tunduvad päriselt ka head ja lahked. Tundub, et neile siiralt meeldib, et sa just siin oled. Hindadega tullakse lahkelt vastu, ilma et üldse jõuaks midagi tahtagi. Kui üks juhus välja arvata, siis keelebarjääri ei teki.

Tagantjärgi tarkus

Riideid sai liiga palju kaasa pakitud. Jälle 😀 Vabalt oleks võinud 1/3 kohvri sisust koju jätta ja ka siis oleks kenasti varu jäänud. Aga sellega läheb vist alati ühtemoodi 🙂

Lapsed

Kuigi ka suuremate lastega reisides peab kohvris olema ruumi lisanärvide jaoks, siis tegelikult on väga äge näha seda, et nad on juba piisavalt suured, et ise ka märgata, vaadata, näha ja imestada/imetleda. Poisid pildistasid, filmisid hoolega ja enamik sõidupeatusi oligi selleks, et nad saaksid mingit järjekordset vaadet jäädvustada 🙂 See on äge, kui reisist midagi meelde ka jääb, siis on endal ka tunne, et polnud niisama mahavisatud aeg ja raha.

Äge on vaadata, kui kiirelt nad kohanevad ja õpivad. Kui vanemad poisid on koolis juba inglise keele tunde saanud ja Saarte lapsed on eriti laia rahvusvahelise kogemusega, siis oli lahe näha, kuidas meie omad restoranis suurte eeskujul thank you ütlesid ja uurisid, kuidas midagi juurde saaks tellida 😀 Ruubeni tänkjuu oli ka alati väga püüdlik ja tõi mulle muige suule. Ja kui ta Makarskas viimasel koos Saartega söödud õhtusöögil pärast söögi lõpetamist pöördus kelneri poole ja ütles “check, please!” siis hakkasid kõik naerma, kelner kaasa arvatud 😀

Ruuben oma siiruses (või ma ei tea, mis asi see on) üllatab mind, kui lennuk Tallinnas maanduma hakkab. Vaatab aknast välja ja hüüab mingi hetk “See on ju meie kodumaa, Eesti!” Ja kui rattad maas, siis hakkas hümni laulma 😀 Kust see tuleb, ma ei tea.

Otsus

Horvaatiasse võib veel minna 🙂

 

 

 

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂

 

 

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

VPG 30

Nädalavahetusel tähistas Vinni-Pajusti Gümnaasium oma 30. sünnipäeva ja sellist tähtsat üritust ei saanud loomulikult külastamata jätta. Ei tea, kas asi on vanuses, aga tundub, et selle peo väljamagamiseks läheb nüüd see terve nädal 😀 Ei ole lihtne olla kolmekümnene!

Kui aus olla, siis selline suurem kooli kokkutuleku tuhin on kas mööda läinud või siis lihtsalt vahepealses mõõnas. Mäletan, et esimesed korrad sai seda üritust ikka kõvasti oodatud, seekord oli natuke selline meh tunne. Ehk võib olla asi ka selles, et meil on klassikokkutulek alati aasta enne kooli kokkutulekut ja seega justkui kõik info update’itud. Aga see ei tähenda kindlasti, et pidu äge poleks olnud 😀 Rändom killud:

Mingi mees hakkas lambist kõnet pidama. Vaatan mina kaugelt, et vana vallavanem Väinaste vä? Väinaste noorem vend? Ei saanud aru. Pärast tuli välja, et tegemist on kooli uue direktoriga 😀 Kui piinlik! Ma ei tea, kas ma äkki ei kuulnud, äkki teised meie lennu omad ka lihtsalt ei kuulnud, aga igaks juhuks väike soovitus tulevikuks: kui sa hakkad pidama kõnet inimestele, kelle elus on olnud ainult üks direktor, ja see pole sina 😀 , siis tutvusta ennast igaks juhuks. No kes on kes?

 

Seekord sattus veel nii, et esimestena lõpetajad mahtusid aulasse (meie viimase lennuna) ja mida lend kaugemal, seda kaugemal peo keskmest. Ei tea, kui kaua läheb, enne kui rollid vahetuvad: penskarid lükatakse õpetajate toa ette ja noored tõmmatakse tantsuplatsile?

Õhtu stiilseim sisenemine: väljapeetud akadeemilise viibimisega saabub härra Uuskam, karguga. Kõik pilgud muidugi temal, sest et ikkagi legendaarne õpetaja. Kõnnib mõõdetud sammudega oma lennu lauani, väike paus ja kark lendab stiilse liigutusega nurka. Ma kahtlustan, et ta on seda varem harjutanud! Igal juhul oli saali reaktsioon ootuspärane: ovatsioonid 😀

Õhtu oodatuim sisenemine: legendaarne tandem Kingsepp feat. Vanajuur saabuvad aulasse lende tervitama. Aplodeerime seistes ja teeme kooliaegse ema ja isaga ikka pilti ka. Seda vist ei pea mainima, et Vanajuure huumor läheb aasta aastalt üha nilbemaks 😀

30742495_10156304925324710_3113107457098907648_n
Ema ja isaga 😀

Mingil hetkel tuli õde mu juurde ja ei jõudnud ära imestada, et me mingites spordiedetabelites ikka veel sees oleme. No tõepoolest, seda tuli minna oma silmaga küünlavalgel vaatama. Korraks kahtlustasin, et äkki ma viskasin seda oda nii, et keegi ei leidnud enam üles. Või siis lammutati pärast mind kohe kuulitõukering ära, aga tuli välja et olukord nii hull polegi 😀 Samas peab tõdema, et 4x100m ja Väikse-Rootsi kooli rekordid on siiski aastast 1999. Järgmisel aastal saab 20 aastat. Not bad.

IMG_20180414_212427
Küünlavalge nostalgialaks

Seda sai kehalise kasvatuse õpetaja käest ka küsitud, et mis värk on ja kus on uued rekordid. Ajad olevat muutunud: gümnaasiumi tüdrukutele kirjutavad emad kodus tõendeid, et midagi tegema ei peaks ja algklasside õpilased hüüavad talle lihtsalt: “Tšau, Mare!” No mis spordist siin rääkida saab? 😀

Mis bändi puutub, siis nii palju oli eelmisest korrast õpitud, et see mängis kauem ning lisaks oli mingi videodisko mees ja kell 2 ei suunatudki inimestele prožesid näkku. Hästi! Samas alustas bänd siiski veidi liiga vara, nii et kaks setti läks täitsa tühja enne kui mingi rahvaste liikumine toimuma hakkas. Samas ei tea, kas see oleks nii igal juhul või oleks hiljem alustades ikkagi lihtsam inimesi tantsima saada? Alguses on ju nii palju vaja niisama jutustada ja kilgata.

Enam-vähem õhtu lõpuks selgus, et mingi jama on sellega, et ma pole õpetajate peole jõudnud. Ma väga hästi ei teadnud ka, kus see asub, aga Marge võttis mul kratist kinni ja tassis kohale. Seal laoti kohe taldrik sööki täis (“Sa üldse ei söö vä?” 😀 ), direktor (ikkagi mitte Väinaste!) võttis vaasist roosid ning jagas kõigile naistele laiali ning lõõpisime niisama. Tore taaskohtumine!

 

Ma nüüd isegi ei tea, mitmes kord see mul kooli kokkutulekul käia oli: kolmas või neljas, aga igatahes olen ma kõik korrad kohal olnud ja tegelikult ka on jumala äge! Järgmine kord lähen jälle! Kui muud ei saa, siis vähemalt kuuleb korduvalt seda, kuidas keegi pole viimase 15 aastaga üldse muutunud 😀 ja samas vaatad, et mõni on muutunud kohe kõigi eest 😀

Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀