Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Advertisements

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂

 

 

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

30+

Käisime Viimsi MRJK naiskonnaga nädalavahetusel oma esimesel jalgpalliturniiril. Kui registreerimise hetk oli, siis korraks sai küsitud, et mis tasemega võistkonnad sinna tulevad ja korraldaja arvas, et “Tuleb igasuguseid”, mis reaalsuses tähendas peamiselt meistri- ja esiliiga naiskondade vähendatud versioone. Need “igasugused”, kes ka toast välja tulid, olimegi siis ilmselt meie 😀 Peale meie oli Rahvaliigast kohale tulnud Pärnu, kes selle nalja eelmisel aastal ära võitis, nii et väga soliidne seltskond.

Me ei jõudnud veel kohale jõudes vastaste üle imestama hakatagi, kui ühed tütarlapsed meid nähes korraks enesevalitsuse kaotasid ja omavahel veidi liiga kõva häälega arutasid, et “Issand, need on ju mingi 30+”, mille peale osad meist tänasid komplimendi eest, sest nii nooreks pole ammu peetud 😀 Jah, kui sa osaled turniiril, kus on 14+ vanusepiirang, siis ilmselt pead olema valmis selleks, et sa oled… vanaema 😀

Võtsime meile antud rolli kiirelt omaks ja nii palju nalja pole ammu enda üle teinud kui eile. Olgu see siis ägisedes püstiajamine pingilt, kui vastased tahtsid riideid vahetama tulla “Oot-oot, ma ei liigu nii kiiresti!”, täiesti suvaline hägamine “Kus mu ortoosid on?” või üliemalik suhtumine vastasmängijatesse “Kas teil kõht on täis? Ega külm ei ole? Ma nii muretsen, mul on ka samasugused lapsed kodus.” jne jne. Kui jalgade lihasvalust ma saan pärast mängudega täidetud päeva hästi aru, siis kõhulihased valutavad küll rohkest naermisest.

Mängud tulid ka täitsa okeilt välja. Sellises seltskonnas võtta üks võit (hea küll, ca 14-aastaste Florakate vastu), üks viik ja mitte lasta enda värav koondise kandidaatide poolt pilgeni täis lüüa, on meie jaoks väga-väga hea saavutus, 30+ või mitte. Naiskond, kes turniiri võitis, suutis meile lüüa näiteks vaid kaks väravat, teistel nii hästi ei läinud. Ise lõime kõigi mängude peale 5 palli sisse ja umbes 10 tükki latti, posti jne. 😀 Arenguruumi on, aga kindlasti oleme võrreldes eelmise aastaga juba väga kõvasti edasi arenenud. Kift!

Positiivse külje pealt panin veel tähele, et mängud olid palju puhtamad, kui Rahvaliigas, eks see käib ilmselt ka mänguoskustega kaasas. Või siis ei ole Flora Talvekarikas nii ihaldusväärne trofee kui Rahvaliiga karikas. Pahatahtlikkust ja tahtlikke vigu mina vähemalt ei märganud, aga võib-olla oldi 30+ inimestega ka leebemad 😀 Mingi eelis peab ju sellises vanuses juba olema. Näiteks et ei saa kohe sinist silma kui väljakule astud 😀

Ruubeni esimene

Kui me pühapäeva hommikul Kalevi Spordihalli jõudsime, siis ütles Ruuben otsusekindlalt: “Emme, täna ma tahaksin esikolmikusse tulla.” Klubi meistrivõistluste I etapil mõned kuud tagasi sai ta oma esimesed võistluskogemused ning 1 matšivõidu. Kuigi ta kaebas samal hommikul valusa kurgu ja kerge nohu üle, oli võitlusvaimu piisavalt, et tahta eelmise tulemuse ületamist.

“Miks mitte, muidugi! Minu poolest võid ära ka võita, ega ma ei keela,” julgustasin teda oma soove täitma ning pärast registreerimist hakkasin vaikselt vaimu ette valmistama. “Mitu matši ma võitma pean, et kolmas koht saada?” küsis ta. “Ruuben, kui sa hakkad arvestama, mitu kaotust sa saada võid, siis sa lähedki kaotama. Mine iga matši võitma, anna oma parim ja siis võid lõpuks rahul olla, ükskõik mis koha saad.” “Olgu,” arvas Ruuben. “Kas teeme enne-võistlust-pildi ka?” küsisin kui poiss matil kukerpalle jms soojenduseks tegi. “Ei, teeme pärast, koos medaliga!” arvas Ruuben ja nii jäi 🙂

Vaatasime enne veel madalama kaalukategooria võistlejaid ja andsin Ruubenile kuhjaga nõu kaasa. Nii väikesed ei tee veel heiteid, vaid võistlevad nö sumos – vastane tuleb kas matil tasakaalust välja saada või siis ringist välja tõugata. Matš kestab kahe punktini. Soovitasin Ruubenil keskenduda ainult vastasele (kuigi mati äärest kindlasti hõigatakse midagi), jälgida tema liikumist ja tegemisi. Kui lükata ei õnnestu, siis tuleb tõmmata jne. Ruuben oli kõigega nõus ja soovitas minul mitte midagi hõigata, et muidu vastane kuulab ja saab teada, mis tal plaanis on. Diil! Lubasin Ruubeni soovil ka kõiki matše filmida, et pärast vaadata, analüüsida ja õppida. No ikka täisvärk 🙂

Esimesele matšile (nagu ka kõigile teistele tegelikult) läks Ruuben vastu naerusuiselt. Natuke pusklemist ja vastane oli kõhuli põrandal. Teisel katsel osutas vastane juba rohkem vastupanu. Ruuben pääses napilt matilt väljalükkamisest, aga otsustas kohe pärast seda vastase üle puusa visata. Kindel võit ja hea algus tehtud.

Kokkuvõttes oli Ruubenil 4 matši, millest ta kaks võitis ja kaks kaotas. Oma teises võidumatšis sooritas nii ilusa heite, et ma ei suutnud oma vaimustust tagasi hoida ja hüüdsin Ruubenile “Super!” 😀 Aga siis olin jälle vait 😀 Kaotused olid osaliselt seetõttu, et Ruuben läks heiteid sooritama, kuid ta enda põlv läks enne maha kui vastase põlv-selg-kõht vms. Nende reeglite järgi vastase võit, kuid küll ta õpib ja saab iga korraga targemaks-tugevamaks 🙂 Pärast matšide lõppu paistis haigusevimm korraks eriti selgelt silmadest ja olekust välja, aga see ei varjutanud uhkusetunnet, kui ta oma esimese auga välja võideldud medali ja diplomi kätte sai.

Jah, osalemise eest medaleid on ennegi saadud – aga Ruuben rõhutas ise ka, et see on esimene PÄRIS medal, mis pole saadud lihtsalt selle eest, et ta kohale tuli, vaid ta tõesti saavutas midagi. Auhinnatseremoonial ei olnud tol päeval vist poissi, kelle näost oleks uhkus ja õnnetunne rohkem välja paistnud kui Ruubeni omast 🙂 No kui see on lihtsalt nii suur, et ei mahu sisse ära 🙂

 

 

Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Kerge ja mõnus

Kuigi pühapäeva hommikul oli väike ärevus hinges, siis ei saa öelda, et oleksin poolmaratoni kartnud või ülemäära paanitsenud. Panin äratuskella pool 9 äratama, et ma ei magaks maha Erle esimest maratonistarti ja saaks talle ikka midagi head kaasa soovida. Piinlik oleks see tuima näoga maha magada. Seejärel sõin kõhu putru täis ja jäin mineraalidest tulvil vett juues enda aega ootama.

Okei, siis hakkas väike närv juba sisse tulema. Huvitav, kuidas keha jooksu ajal geelid vastu võtab – polnud seda varem testinud, aga SIS poolmaratoni pakett oli plaanis kaasa võtta. Kas jalgpallis karastunud põlved hakkavad valutama? Ja minu kõige suurem mure: mis siis saab, kui on vaja vetsu minna? 😀 Kuigi ma otseselt selleks ürituseks jooksutrenni ei teinud, siis kordagi ei muretsenud ma selle pärast, kas ma selle 21 km üldse läbi jaksan joosta – ikka jaksan ju!

Läksin rajale plaaniga, et esimesed 10 km jooksen end pigem veidi tagasi hoides ja sealt edasi vaatan, kuidas tunne on – kas on võimalik natuke tempot lisada või siis lihtsalt olemasolevat hoida. Ja kindlasti-kindlasti on vaja midagi viimaseks paariks kilomeetriks hoida, et saaks hea enesetunde ja emotsiooniga lõpetada.

Kuna rahvast oli palju, siis pärast stardipauku paarsada meetrit me lihtsalt jalutasime üheskoos. Kui lõpuks sai hakata jooksusammu tegema, siis vaatasin kohe kellalt järgi, et liiguksin ettemõeldud tempoga ja ei kiirustaks massiga kaasa. Tunne oli hea, ilm soosis sporti ja kulgesin koos massiga esimese joogipunktini. Kiire suuloputus jooksu pealt, mille käigus läks vett ka ninna 😀 ja jätkasin teed Rocca al Mare suunas.

Planeerisin esimese geeli võtta enne 7. km joogipunkti, et saaks vajadusel magusa olluse veega alla loputada. Mõtlesin terve tee, kas ma tahan seda geeli võtta või ei, üldse ei olnud sellist tunnet, et tahaks midagi süüa ja alla neelata. Kui Paldisiki maanteelt ära keerasime, siis otsustasin, et jään esialgse plaani juurde. Umbusklikult võtsin väikse mokatäie apelsinimaitselist möginat – mm, päris hea! Ampsasin ülejäänud doosi ka väikeste ampsudena sisse ning loputasin joogipunktis suu ära. Jah, vett läks ka ninna, see oli juba tüütu! 😀

Kolmandik teekonnast oli sellega ka läbitud ja enesetunne jätkuvalt väga hea. Kõige raskem oligi sel hetkel end teadlikult tagasi hoida ja mitte liigse lennuga (kui minu jooksu kohta nii saab öelda 😀 ) edasi panna. 14 kilomeetrit oli veel ees.

Pärast 12. kilomeetrit tundsin, et jalad hakkavad tuntavalt ära väsima. Loogiline, sest et mu jooksuring on tavaliselt ca 10 km. Võtsin teise geeli (mis oli jälle väga hea) ning jooksin edasi. “Erlel on raudselt palju hullem,” mõtlesin kui nägin mõnd maratoni kilomeetrimärki. Ja seal samas otsustasin, et mina küll maratoni joosta ei viitsiks, neid kilomeetreid on seal ikka liiga palju 🙂

Kõige tüütumad olid kilomeetrid Kopli tänaval, eriti tüütu oli kõrvalepõige viadukti alt Ristiku tänavale ja edasi-tagasi poogen seal. 16. – 18. kilomeetrid olid minu jaoks selle jooksu kõige raskemad. Jalad olid väsinud ja natuke oli juba kopp ees ka. Samas polnud finiš enam kaugel ja kui Erle oli soovinud mulle hommikul kerget jalga, siis “kerge ja mõnus, kerge ja mõnus, kerge ja mõnus,” oli just see mantra mida ma endamisi neil rasketel kilomeetritel kordasin. Sest et seda ma ju tahtsin, et oleks kerge ja mõnus 🙂

Väike vahelepõige: eelmisel päeval olime MRJK Naistega 10 kilomeetri rajal 7. km joogipunktis. Ergutasime, jagasime vett ja hüüdsime kõigile kui tublid nad on ja ainult 3 kilomeetrit on veel jäänud. Jah, osad vaatasid rõõmsate nägudega, kuid palju oli ka neid, kes vaatasid sellise näoga, et miks ma neid piinan 😀 Karmalaks ei lasknud end kaua oodata kui seal samas Pelgulinnas keegi entusiastlikult hüüdis, et 3 kilomeetrit veel. Samal ajal kui ma oma mõõdukas tempos suremas olen. Aitäh teile, tõesti! 😀

Aga natuke vist aitas mõtlemine, natuke viimane geel ja natuke joogipunktid. Nüüd ma mitte ainult ei loputanud suud, vaid jõin nii spordijooki kui vett ning valasin ühe topsi vett endale ka pähe. Viimases joogipunktis sain topsi vett MRJK Naiselt Kairilt ning teadsin, et nüüd ei ole üldse enam palju jäänud. Kerge ja mõnus!

Tõstsin veidi tempot ning kui uuesti Mere puiesteel kulgesin, nägin raja ääres Mirjamit, kes pilguga jooksjate seas eksles. Hõikasin teda ja tuli välja, et mind ta otsiski 🙂 Hüppas siis kohe ratta selge ja sõitis viimased kilomeetrid minuga kaasa. Küsis, et kas kõik on okei ja hästi, mida ma ka kinnitasin. Siis rääkis ta veel, et nägi Kristit, aga Erlet mitte. Selle peale ma arvasin, et Erle on vast juba ammu lõpetanud, aga nägin Mirjami näost, et see arusaamatu mõmin, mille ma kuuldavale olin toonud, ei olnud inimkõrvale arusaadav, seega ma üritasin seda selgemini korrata, mis väsitas mu täitsa ära 😀 Jah, rääkimine oli selleks hetkeks juba raskem kui jooksmine 😀

Olen pea kaks aastat Viru ringi ja Vabaduse väljaku kaudu igal hommikul tööle sõitnud, pühapäeval sain aru, et Vabaduse väljak on põhimõtteliselt mäe otsas 😀 Pärnu maantee on üks igavesti pikk, sirge, lauge ja vastik tõus, kus tundub, et sa ei liigu üldse edasi. Huvitav, et autoroolis sellest aru ei saa 😀

“Ja nüüd siit paremale ja täiega lõpuni!” ergutas Mirjam mind enne lõpusirget ja nii ma ka tegin. Lõpuspurt ja finišijoon. Lõpetasin väsinud, kuid õnnelikuna 🙂 Kerge ja mõnus!

Kui ma tagantjärgi oma jooksu peale mõtlen, siis võin julgelt öelda, et see oli selle aasta, kui mitte elu parim, kus mul polnud mitte ühtegi muret: pistma ei hakanud, põlved ei valutanud, krampe ei tekkinud, geel toimis kenasti ja vetsu polnud ka vaja külastada 😀 Täiesti ideaalne! Mu “suremise kilomeetrite” tempo oli see, mis ma olin planeerinud endale jooksu esimese poole kõige aeglasemaks tempoks. Pole ju hullu midagi! Kui arvestada seda, et mu parim vorm jääb ilmselt juuli algusesse, pärast mida ma olen maadelnud erinevate jalgpallist ja mitte jalgpallist tingitud vigastustega, siis olen ma veelgi rohkem rahul. Ma ei ole mitte kunagi olnud eeldustega jooksja ja läbida poolmaraton ilma spetsiaalse ettevalmistuseta, see on minu jaoks täielik ulme!

Lõplik aeg 2:10:41, keskmine kilomeetri aeg 6:09

Olin kohe pärast finišit seda meelt, et poolmaratoni võiks läbida veelgi. Aga ma ei taha endale kunagi seda pinget, et pean olema parem kui eelmine kord või parem kui keegi teine. Kui ma ei ole olümpiasportlane, siis pole sellel ju pointi! Kui füüsiline vorm peaks tulevikus võimaldama, siis tahaks lihtsalt joosta. Nii, et oleks kerge ja mõnus.

Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂