Üks reis, viis riiki

Puhkus algab tavaliselt odavatest lennupiletitest. Ma ei mäleta, kas need konkreetsed olid odavad või väga odavad, aga igal juhul startisime EasyJetiga Milano poole. Eesmärgiks lõpuks Austriasse suusatama jõuda, vahepeale pidi jääma muidki elamusi. Googeldasin, mis ma googeldasin, aga ega Milano kohta liiga palju välja ei googeldanudki. Esimene vaatamisväärtsus Milano toomkirik, teisel kohal juba mingi ostukeskus 🙂 Okei, see oli suurepärase arhitektuuriga ja mitte tänapäevane ostukeskus, aga no ikkagi. Nagu polegi midagi teha või siis pole ma lihtsalt suurem asi linnaturist, et neist asjust liialt vaimustuda ei suuda.

Niisiis Duomo di Milano, mis loojuva päikese kumas on täitsa oivaline vaatepilt. Käime kirikus sees (3€), kus kõrged võlvid, massiivsed sambad ja detailsed nikerdused ütlemata aukartustäratavalt mõjuvad ning sisse astudes tahtmatult ahhetama panevad. Mina ja ahhetan kirikus 🙂 See lihtsalt on nii võimas vaatepilt.

Milano toomkirik on üks suuremaid gooti stiilis kirikuid maailmas,

mis peaks maksimaalselt mahutama 40 000 inimest. Aga uhkemgi kui toomkiriku sisemus, on selle katus koos loendamatute (135 tk :D) kujude, tornikeste ja nikerdustega. Ainuke asi, mis minu arvates komplekti ei sobi, on kuldselt kiiskav naisekuju kiriku kõrgeimas tornis.

Katuseterrassil uitamine on mõnevõrra kallim (14€) kui sees uudistamine, aga ilmselt on need vaated seda ka väärt. Katusele minna on võimalik nii liftiga kui trepist. Loomulikult valime meie trepi ja sama loomulikult kahetseme seda juba pärast paari esimest ringi. Mõtlen korduvalt Viimsi valla trepijooksu Grand Prix maailmameister Kristi peale kui seal keel vestil treppidest üles komberdan 😀 Arusaamatu kuidas tema jõuab. Joostes. 😀

Kui kirik on üle vaadatud ja viimanegi saabuja lennukilt autosse pakitud, sõidame edasi Como järve poole. Kuna saabume pimedas, siis järve ja mägesid väga ei näe, küll aga särab üle järve ja küla suur hele täiskuu. Midagi ikka. Hommikul pärast check-out’i vaatame järve ja veelinde ja mägesid ja maju ka päevavalges. Olen natuke “meh“, kuna juttude järgi peaks Como järve ümbrus olema das ülim koht üldse. Ma ei saa sellest aga üldse aru. Kuna aega on, mägi on, ilm on super ja funicular ka sõidab, siis suundumegi sellega kohaliku mäe otsa. Edasi-tagasi reisi saab 5.50 € eest, vagun on viisakas ja sõidab 55% kaldega 1 km üles mäkke.

Mäe otsast avaneb vaade (miks nad seda paganama kuuske küll eest ära ei võta?), millest saab vau-efekti ja rohkemgi kätte. +18 kraadiga kohaliku väikse poekese ees espressot rüübates saan ka kofeiini kätte. Päike paitab nägu ja la vita e bella!

Iga hea asi saab ükskord otsa, nii juhtub ka espresso ja mäevaatega. Töristame tuldud teed funiculariga alla ja üritame välja arvutada, millise hooga kukub esimene vagun mäe otsast alla ja teine vagun talle peale, kui tross järsku pooleks peaks minema. Päris täpselt välja ei arvuta, aga tundub, et see võib üks päris kiire tulek olla 😀

Edasi viib tee läbi Šveitsi Liechtensteini ja ma arvan, et see on üks ilusamaid teid, kus ma kunagi sõitnud olen. Kõrged lumised kaljumäed kahel pool teed meid saatmas, nende vahel looklev tee (ilma löökaukudeta, muide!) ja sirav päike – täielik talveidüll. Mis siis, et ma osa ajast maha magan, ikkagi on ilus 😀 Googeldage Šveitsi Alpe ja võib-olla annavad pildid midagi edasi. Tegelikult ei anna ka 🙂

Liechtensteinis sel päeval päike ei paista.

See riik on nii väike, et kui pilv tuleb päikse ette, siis on kogu riigis pimedus 😀 Peatume pealinnas Vaduzis. Valituks osutunud hotell on olnud avatud kuu aega ja see annab igal sammul positiivselt tunda: iseteeninduslik check-in ja check-out; honesty bar, nii tutikad toad, et isegi dušiklaas paistab briljantselt läbi ja mingid mehed värvivad koridoris natuke veel seinu 😀

Puhas, avar, modernne, kompaktne – need sõnad iseloomustavad Vaduzi kesklinna.

Käime selle umbes 15 minutiga lonkides läbi, nähes seejuures ära nii maapäeva, lossi, kunstimuuseumi, butiikpoed kui ka loendamatud pangad. Liechtenstein on vürstiriik, autode numbrimärgid on mustale plaadile trükitud, ametlik keel on saksa keel ja ametlik raha Šveitsi frank. Ja no hinnad on kosmoses.

Liechtensteini rahvaarv on ca 37 000 inimest, Vaduzis elab neist ca 5400. Olles tulnud ikkagi 1,3 miljoni elanikkonnaga Eestist (sama palju elanikke on näiteks Milano linnas), heidame nalja, et kogu Liechtensteini elanikkond võiks pühapäeviti Milano toomkirikusse koguneda ja ruumi jääks veel ülegi 😀 Liechtensteinist on maailmas väiksemad veel ainult 5 riiki: Vatikan, San Marino, Monaco ja kaks butiiksaart Vaikses ookeanis. Milline luksus olla seejuures veel suursugine vürstiriik!

Pärast õhtusööki astume läbi varem silma jäänud šokolaadipoest, kuhu sisse astudes käib pea juba lõhnadest meeldivalt ringi, suu valgub sülge täis ja tasakaal kipub vägisi kaduma – kõike tahaks proovida ja rohkem! Õnneks on väiksed proovikotikesed ettenägelikult juba komplekteeritud, nii et haarame nipet-näpet kaasa. Hinnad küll niisama rõõmsaks ei tee, kui meeldivalt mahedad lõhnad, kuid šokolaad võtab selle valu ära.

Kuna Ischgl tungub kõikidelt kaartidelt vaadatuna siiski liiga lähedal, siis otsustame teha kiire sissepõike Saksamaale ja oma silmaga üle vaadata Neuschwansteini loss, mis on Lõuna-Saksamaa üks kuulsamaid vaatamisväärsusi, mis väidetavalt oli inspiratsiooniks Walt Disney kuulsa muinasjutulossi loomisel. Sellel konkreetsel päeval on loss muidugi pilve sees ja no sellist pilti, mida näitab google, saab ainult drooniga. Või siis plakatit pildistades 😀 Tea, kas minus just luik või printsess tärkas, aga heledad lossid on ilusad küll 🙂

rrem

Ja nüüd lõpuks Austriasse. Peatume sihtkuurort Ischglist ca 10km kaugusel Kappl linnas. Ma ei tea, mis häda neil austerlastel nende täishäälikutega oli, et neid üle ühe kohanimedele anda ei taheta. Aga no abiks needki 🙂 Hotell on korraliku söögipaketiga, kus hommikusöök kujuneb nii umbes 3-käiguliseks ning õhtusöök on 6-käiguline, mis läheb umbes nii, et salat, supp, eelroog, pearoog, magustoit, juustuvalik. Ütleme nii, et juustuvalikuni ei jõudnud ühelgi päeval, nii et viimasel õhtusöögil tegin rebelit ja võtsin juustud kohe esimesena ette, salati asemel 😀 Aga maksimum siiski 5 käiku, no ei suuda rohkem.

Ilma lubab terveks nädalaks muidugi ilusat: päikesepaiste ja kuni +10 kraadi, nii et loodan, et need lisakilod, mis söögist saab, raputab mäel kergelt maha. Ma arvan, et see päris ootuspäraselt siiski ei läinud, sest et ma ei osanud ette arvestada, et kogu selle suusatamise juures tuleb nii palju radlerit (lahja sidruniõlu) juua. Paar päeva olid nii soojad (suusalifti ekraan näitas +16) ja lumi seetõttu nii raske, et läksime juba enne lõunat baar ära ja jõime niisama paar tundi päikse käes õlut. Suusapuhkus missugune 😀

Keskus ise on väga äge: radu on nädalaks täiesti piisavalt (kuigi mulle tundub, et võib-olla oli Mayrhofenis neid rohkem), need on hästi hooldatud ja laiad. Nii et kui hommikul esimese tõstuki juures tundub, et inimesi on liiga palju, siis vähemalt enne lõunat hajuvad nad kenasti erinevate radade vahel ära, nii et massidest ei saa arugi. Parim aeg sõitmiseks ongi kuskil vahemikus 8.30-10.30, pärast seda kipub rahvast juba rohkem olema ja mäsuks minema. Pärast kella 2 on rajad üldiselt juba sellises olukorras, et võib moguleid sõita.

Ainuke kehv ilm on viimasel päeval, kus sajab lund ja nähtavus on selline ehku peale. Rajamärgistus on näha, aga seda, kas rajal on kerge tõus või näiteks hoopis augu koht või lumevall – seda ei näe. Ütleme nii, et üllatusi tuli ette 😀

Iscghl keskus on veel selle poolest huvitav, et kuskil keset mäge jookseb riigipiir. Ühel pool mäge on Austria, teisel pool Šveits. Ja mitte mingi niisama Šveitsi linnake, vaid duty free tsoon, kus võib nii mõndagi uskumatult soodsalt kätte saada. Seljakotti mul küll kaasas pole, kuid põuetaskus toon poistele suveniirid ära. Korralikku laskumisasendit küll sisse enam võtta ei saanud, aga mis seal ikka 😀

Šveitsi külast tuleb mäe otsa tagasi suisa kahekohaline gondeltõstuk. Ma ei tea, mis värk nende suurte suusaliftidega on, kus on inimesi nii palju, et tekib teatud anonüümsus – keegi suudab isegi selle 5 minutilise reisi jooksul puuksu lasta 😀 Halloo, täiskasvanud inimesed! 😀

Hoolimata laiadest ja pealtnäha turvalistest laskumistest näeme igapäev paari inimest, kes saani järel rajalt minema veetakse, medikopterid lendavad ja veavad meedikuid radadele mitu korda päevas. See on hea reminder, et kogu selle päikse, õlle, laiade radade ja kohati kuni +16 kraadi juures on tegemist ikkagi ekstreemspordiga.

Sellegi poolest mõtlen, et kui suusaoskus peaks lubama, siis ükskord võiks isegi ükssarviku või kitsekese kostüümis mäest alla liuelda. Klassikalised suusariided on nii igavad 😀

Ilmselgelt oli mu eemalolek liiga pikk, sest kuigi vahepealsete kõnede ja sõnumite käigus olid poisid rahulikud, siis lõpuks mind nähes ja kallistades murdusid ja nutsid mõlemad. Mina ei nutnud, aga seda taaskohtumise magusat valu tundsin küll. Priidule tõin “üle mäe” pärlmutterpunase metallist joogipudeli, karabiini, Šveitsi lipu risti ja kirjaga. Ruubenile tõin käekella, mida ta on kaua igatsenud. Just sellist ilma seieriteta, kus sekundid ka jooksevad ja stopperiga saab lisaks aega võtta. “Sa poleks mulle pidanud nii kallist kingitust tooma ja raha kulutama” said no child never, aga Ruuben ütles. Ja oli  veidi murelik, aga siiski ütlemata rahul. Ja Priidule meeldis tema kingitus ka väga. Esimene kord, kus erinevad asjad omavahel riidu ei aja. Lihtsalt imeline! 🙂

Advertisements

Külmavarese õudusunenägu

See vist teada-tuntud tõde, et oma hirmude ületamiseks tuleb neile julgelt otsa vaadata. Vajadusel korduvalt ja siis äkki polegi enam nii hirmus. Näiteks ei kannata ma eriti verd, seega läksin kunagi doonorina verd andma. Kõrgustes ei tunne ennast samuti mugavalt, võib-olla sellepärast lasingi ennast kunagi katapuldist õhku tulistada või olen olnud nõus koskedest alla hüppama. Jube külmavares olen ka ja naljalt Eestis suvel ujuma ei lähe. Võib-olla sellepärast kõik läkski nii…

Kui Erle eelmisel aastal taliujumas käis, siis see tundus päris okei julgustükk, mida võiks ette võtta. Challenge’id mulle meeldivad! Ma olen üle keskmise suur külmavares: spaas on okei temperatuur ainult lastebasseinis ja see on ikka väga harv juhus, kui olen nõus suvel Eestis varba vette panema. Võib-olla järves. Kui seal on vähemalt 28 kraadi. Et siis jah – taliujumine! 🙂

Kuidagi läks nii, et Kristi oli ka väga huvitatud, Erle parasjagu kuskil ära, nii me esimest korda käisime kahekesi. Okei, poisid olid ka kaasas. Jääolud olid sellised keerulisemat sorti, tuul oli kõik silla ümber kuhja lükanud, nii et sel päeval toimus jääpankade vahel ainult vettekastmine. Esimeseks korraks oli seda rohkemgi kui küll, ma hetkel ei kujuta küll ette, et siis kohe kuskile ujuma oleks hakanud 🙂

Õhk oli selline -5, kerge tuuleke ka, nii et +0 vette minna tundus lausa soe. Eks see kurguni vette kastmine ehmatas ikka hinge kinni esimese hooga. Ja võid päris kindel olla, et varbavaheplätusid sa pärast jääaugus käimist küll tagasi jalga ei saa 😀 Kuna mul normaalseid polnud, siis läks kuidagi nii, et sillale sain plätudega, pärast vees käimist sibasin paljajalu mööda jääd ja lund sauna sooja. Kaks korda käisime, kusjuures esimest korda vees ilma eelnevalt saunas käimata, seejärel soojalt riidesse ja koju ära. Ja tunne oli kohe selline, et seda peab veel tegema!

Pärast seda läks tükk aega mööda enne kui see järgmine kord tuli, aga mis siin salata, kripeldas koguaeg korralikult. Ma ei tea, mis selle asja juures nii erakordset on, et esimesest korrast kohe sõltuvuse tekitab. Eelmisel nädalal siis lõpuks klappis kuidagi nii, et MRJK tüdrukud tahtsid oma treeneri mahitusel minna ujuma ja kutsusid meid (MRJK naisi) kaasa. Veidral kombel ei tahtnud keegi peale minu, Kristi ja Erle naistest tulla 😀 Ma ei saa aru, miks 😀 Külm või? 😀

Jõudsime pühapäeval kell 12 Piritale ja no sel ajal on seal ju laulupidu. Teist korda minnes oli muidugi teatud psühholoogiline eelis olemas, tead juba, mida oodata ja milleks valmis olla. Selge on see, et mõelda ei ole vaja, parem ongi, kui ei mõtle, tuleb lihtsalt minna ja ära teha. Sellegi poolest on redelist vette minnes räigelt külm ning kui tuleb see hetk kus oled rinnust saadik vees ja tuleb redelist lahti lasta… no fck, see on ikka eneseületus küll.

Aga me teeme selle ära, kõik me, ja juba sibelemegi ümber silla ja jäälahmakate, mis vaba vett ründavad ja ümber silla tagasi tahavad koguneda. Nende peletamiseks on õnneks mootorsae ja kangiga mees olemas, kes haldja kergusega liikuvatel jääpankadel hüpleb ja neid vajalikus suunas juhib. Ujuda peab saama!

Erle oli seekord see kõiksetargem ja teadis rääkida, et vees tuleb ujumas käia kaks korda. Kõigepealt lähed nö külmalt, otse riietusruumist. Siis soojened saunas. Kui jälle varbaid ja sõrmi tundma hakkad, siis lähed uuesti. Siis värised uuesti saunas. Ja viimane kord ei lähe enam ujuma, vaid kastad põgusalt vette (no 10-15 sekki ikka) ja siis enam sauna ei lähe. Siis kuivatad ära, paned riidesse ja ootad, et keha ise ennast üles soojendab. Sellisel kujul pidi sellest ujumisest ka midagi kasu olema. Eks me natuke olime skeptilised ka. Sest et pärast ujumist 60-kraadisesse sauna astuda on ka üsna suvakas jahe tunne, nii et esimese hooga tahaks kerise sülle võtta ja koos sellega lavanurka kägarasse pugeda 😀

Saunaaken on loomulikult suunaga “ujula” poole, nii on hea erinevaid stiilinäiteid vaadata ja ka kõrva taha panna. Üks staažikam meesterahvas näiteks hakkas veest välja tulles kohe kükke, kätekõverdusi jms jama korraldama. Küsisime siis, et mis tal juhtus seal 😀 Ta ütles, et nii pidi kohe hakkama keha üles soojenema (sest et tegelikult veest välja tulles kehatemperatuuri langemine veel mõnda aega jätkub) ja selline tunne tekib, et ei tahagi ära tulla sealt.

Kui kolmandat korda “kiirelt” korraga vette läksime, et ühispilt ka teha, siis pärast väljatulekut proovisime need kükid ja kätekad ikka ära. Ei saa öelda, et oleks tahtnud sinna jääda, mkm. Küll aga küsis mootorsaega mees, kas meil on parasjagu mingi kihlvedu käsil. Huvitav mõte 😀

Sauna tõesti pärast kolmandat korda ei läinudki ja samal ajal kui ootasin riietusruumi järjekorras ning väliselt oli justkui juba soe, tundsin kuidas sisimas kõik jääkuubikuks muutub. Kõik läheb külmaks ja külmaks ja veel külmemaks. Huvitav hakkas aga umbes paar tundi hiljem, kui järsku oli väga õhetav ja palav olla. Ja nii õhtuni välja. Kristit tabas sama fenomen. Mõtlesime isekeskis, et ealised iseärasused meid vaevalt nii vara ja üheaegselt tabavad 😀 seega ju see ikka ujumise mõju oli. Taas kord tuleb tõdeda, et ega sa enne ei tea, milleks sa võimeline oled, kui sa ei proovi neid asju, mida sa varem proovinud ei ole. Mugavustsoonis ei juhtu midagi.

Aga tegelikult ei tasu kogu selle vahvuse juures unustada, et tegemist on ikkagi ekstreemspordiga ja seda tehes tuleb jääda väga kainelt kaalutlevaks ja ettevaatlikuks. Järgmise korrani! 😉

img_20190217_172430_597-1

 

Rulli-rulli

Priit käis koolivaheajal oma esimeses päris spordilaagris. “Päris” all pean ma silmas seda, et tegemist polnud mingi päevalaagriga, kus õhtuks-ööseks koju lastakse, vaid esmaspäeva hommikul pakiti nunnukad koos kottide, kiivrite, rullsuuskade, keppide jms bussi peale ning reede õhtul pakiti nad sealt kõigi asjadega maha tagasi. Eks neid pakkumisi ja võimalusi laagrites käia on ka varem olnud, aga Priit pole tahtnud mitmeks ööks ära minna. Ma pole sundinud ka, mingu siis kui ise valmis on, pärast on muidu trauma kogu eluks.

No eks ma seekord kartsin ka, et ta mingil hetkel ta murdub, helistab nuttes ja palub järgi tulla või midagi. Seda õnneks ei tulnud. Need korrad kui ta helistas, oli tuju hea ja mul ka süda rahulik, et kõik on korras. Eks ta natuke võõras tunne oli mullegi, et pean kodus käed rüpes ootama, et laps ise helistaks. Telefonid korjati treenerite poolt laagri alguses kokku ja anti õhtul tunniks või nii kätte, et saaks vajadusel koju helistada ja kiirelt lemmik juutuuberid üle vaadata 😀 Selles mõttes väga äge võõrutuslaager, eks seda nutimaailmas passimist ongi muidu liiga palju.

Minu üks suuremaid pabinaid oli lisaks muule veel seegi, et kas härra udupea kaotab oma riided ära seal või suudab ikka kõik tagasi koju tuua. No suutis tuua, jess. Eks järgmine kord tean järgmisi asju pabistada.. 😀

Kui Priit bussist maha tuli siis nägin juba kaugelt, et ta on ikka täiega väsinud. Eks kolm trenni päevas ja pikad õhtud ning pullitegemised poistega võivad pikapeale ära väsitada küll. Kui autosse istusime, siis nägin, et Priidu suusapükste üks põlv on täiesti ribadeks. Eeee, what? 😀 Kukkus rullikatega, kaitsmeid polnud kaasas. Okei, no ikka juhtub, kuigi kahju, korralikud külma ilma suusapüksid olid. Kui koju jõudsime, siis nägin, et poisil on mõlemad põlved marraskil/katki. Oot-oot, aga pükstel oli ainult üks põlv puruks? Pakkisin kotist teised suusapüksid välja ja no loomulikult – neil oli siis see teine põlv puruks 😀 Appi, noh! Ütlesin siis Priidule väga rahulikult, et ma väga vabandan juba ette ja see on väga halvaks eeskujuks, mis ma nüüd ütlen, aga see, et kahed korralikud suusapüksid ribadeks on sõidetud ja kasutuskõlbmatud on, on ikka täitsa pe*ses värk. Priit üritas viisakalt naeru tagasi hoida, noogutas arusaavalt ja küsis, kas ta võib xboxiga mängima minna. Elus on ilmselgelt tähtsamaid asju, kui katkised trenniriided. Vahepeal oli Fortnite’is mingi asi õhku lennanud näiteks 😀

Eks ma üritasin ikka rohkem infot välja pinnida: mida tehti, kuidas läks, mida süüa sai – lootuses, et ehk ta hakkab ise ka rohkem rääkima. Küsisin, et kas pasteeriti ka kedagi. Siis pidin selgitama, mida see tähendab 😀 Seekord ilmselt veel mitte, aga tundub, et mõte meeldis. Äkki siis järgmine kord 😀 Rääkis, et nad tegid toanaabriga üht teist pulli ja teesklesid pärast elu eest magajaid, et pahandada ei saaks. Tõenäoliselt veidrad vanemlikud võtted, aga ütlesin, et kui on hea pull ja keegi sellest ei kannata, siis vahel tasub see isegi pahandamise ära. Emotsioonid ja mälestused – neid meenutad ka aastate pärast.

Kuigi seekordne laager läks laias laastus hästi ja Priit ütles, et mingi kontrolljooks laagri lõpus läks tal ka väga hästi, siis mulle tundub, et lühikesel vaheajal ta enam laagrisse ei kipu. Pigem võiks see uuesti suvel päevakorda tulla, kui vaba aega rohkem ja iga päev pole nii arvel. Aga eks näis, suur samm iseseisvama elu poole taas tehtud 🙂

Jooksmine ja kontsakingad

Kui keegi küsiks mult praegu, mis on need kaks asja, mida praegu kõige rohkem igatsen, siis see vastus tuleks kiirelt: jooksmine ja kontsakingad. Ja võib-olla ka üks värske ja magus moorapea lohutuseks 🙂 Kui moorapead on hea tahtmise korral võimalik Pihlakast endale soetada, siis jooksmise ja kontsakingadega on kurvemad lood. Poolfinaalis Pärnu vastu sain nii tugeva löögi altpoolt vastu päkka ja varbaid, et isegi neli nädalat hiljem on suur varvas endiselt paistes ja kumab siniselt. Jah, ma ei saa ikka veel normaaselt käia ja see ajab mu hulluks! Ammu juba! 😀

Loomulikult sain ma pärast lööki kohe aru, et seekord võib asi tõsine olla, kuna varbad olid koheselt täiesti tuimad ja siis kohe väga-väga valusad. Selleks ajaks kui ma koju jõudsin oli jalg juba korralikult sinine ja paistes, nii et ma liiga kaua ei mõelnudki ning läksin tegin EMOs kohe pildi ära. Öeldi, et luu on terve, ca paari nädalaga peaks põrutus paranema. Noh, igati positiivne, et luu terve, juhhuu! Ootasin siis eestlasliku kangekaelsusega suisa kolm nädalat (jah, vahepeal “mängisin” ka pronksimängus) enne kui uuesti perearsti poole pöördusin. Kirjeldasin olukorra uuesti ära, hetke seisukoha ka, küsisin, et mis ta välja pakub, kuidas saaks teada, mis on viga ja kuidas terveks saaks? Ta oli seal nii tore, et helistas traumatoloogia osakonda, sai teada, et seal on järjekord ca kuu ning tegi siis mulle saatekirja. EMOsse tagasi.

Oeh. Mõtlesin ja mõtlesin, et kas ma sinna üldse julgen minna. EMO ju ikkagi. Ja kolm nädalat hiljem. Kujutasin ette, kuidas mind karjudes ja sajatades sealt välja pekstakse, et miks ma maksumaksja raha ja nende aega raiskan jne. No igatahes võtsin lõpuks ikkagi julguse kokku ja läksin. Samal ajal saabus sinna üks vanaproua, kes oli tulnud jalga siduma, kuna ta enda raviarst on puhkusel.

“Mis teil juhtus?” küsiti.

Tädi: “Sääsk hammustas. Ja korduvalt!” 😀

Kogu haiglapersonal oli pahviks löödud ja pärast sajatati peamiselt seda tädi 😀 Ehk sellepärast mul ka vedas ja pääsesin?

Pärast 2 tundi sain isegi arsti vastuvõtule, kes lasi teha uue röntgeni, veendus uuesti, et luu ja liiges on korras ja no ei saa aru, et midagi viga peaks olema. Samas vaatas seda varvast ja tõdes, et “oli vist väga vägivaldne kokkupõrge”. No seda ju minagi! Eks tal minust vist kahju hakkas, sest et teipis kaks esimest varvast kokku justkui lahasesse ja arvas, et kaks nädalat võiks nüüd nii hoida. Ja siis peaks küll korras olema. Noh, nädal on möödas ja mina olulist erinevust ei näe. Mõtlen hoopis, et kas sel aastal üldse enam trenni tagasi jõuangi. Või noh, mis trenni. Kas sel aastal saab niimoodi kõndida, et ma kasutan kogu paremat jalatalda ja päkka? Seegi oleks juba suur asi 😀

Kui nüüd üritada kangesti siin positiivset poolt leida, siis see võib olla teadmine, et ma olen ikkagi purunematu 😀 Jah, ma olen närvis ja vigane, aga kaks rahvaliiga hooaega on tõestanud, et hoolimata rohketest katsetest ei suuda mitte keegi teine peale mu enda  mu luid murda 😀 Mitte et see oleks nüüd mingi väljakutse järgmiseks aastaks või nii…

Minu elu ainuke luumõra tuli sellest, kui ma ca 4 aastat tagasi kodus herilast üritasin tappa ja selle käigus enda käsi natuke liiga kõvasti kokku lõin, nii et parema käe nimetissõrme tuli mõra 😀 Herilane vist esialgu isegi pääses, aga endale tekitasin hullu tervisekahjustuse. Ja proovi sa seda jama EMO-s arstile seletada, nii et terve vahetus kõva häälega ei naera. Mul ei õnnestunud. Lisaks jäätisepulgalahases nimetussõrmele sain toona arstilt kaasa siira soovituse teatris plaksutamisega ettevaatlik olla. 🙂

Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Maraton – tehtuuud! :)

Eellugu

Ma arvan, et see võis olla umbes kuus aastat tagasi, kui mulle tuli esimest korda pähe mõte jooksumaratoni läbida. Toona ma maratonile välja ei vedanud, kuigi trenni tegin vägagi maratonile orienteeritult. Täna tean ma väga hästi, miks see hea oli, et ma siis seda jooksu üritama ei läinud.

Vahepeal oli pikem jooksupaus ja eelmisel aastal ärkas mõte maratonist taas vaikselt ellu. Suuresti tänu jalgpallivigastustele ma eelmisel aastal jällegi veel starti ei jõudnud – tegin pool, aga tegin hästi 🙂 Sel aastal mõtlesin uuesti: kui suvel rahvaliigas jalad terveks jäävad ja vorm hea on, siis proovin. Soov see suur ja kauge unistus ära teha muutus ju üha tugevamaks. Ja mis peamine – ma tundsin, et ma olen nüüd lõpuks selleks valmis. Nii vaimselt kui emotsionaalselt. Füüsiliselt siis nii hästi kui parasjagu välja tuleb 😀

Kui üks eriti lollakas hüppeliigese väänamine välja arvata, siis õnnestus jalgpalliplatsil terveks jääda. Esimene jooksuvormi test oli Ööjooksul mis oli selline tore äratus ja äratundmine, et ma jaksan natuke jälle. Ümber Ülemiste järve jooks andis aga hea enesekindluse ja tunnetuse, mis tempoga võiks maratoni jooksma minna. Sellest hoolimata oli kõige hirmsam hetk see, kui end reaalselt maratonidistantsile üles andsin. “Mida ma teen? Mida ma teen?” vasardas kuklas, kui send nuppu vajutasin ja pulss tõusis. “Aga ma teen selle ära!” sisendasin endale. Ma teadsin, et 21 suudan kindlasti; uskusin, et 30 suudan ka; ja lootsin, et kuidagi jõuan ka 42. Ja siis need viimased 195 meetrit 🙂

Kui ma midagi viimase kahe aasta jooksul õppinud olen, siis seda, et ka joosta saab rõõmuga. Päriselt! Jooksin rõõmuga oma eelmise aasta pooliku ja jooksin veel suurema rõõmuga sel aastal oma esimese maratoni. Ja selle eest saan küll ainult Erlet tänada, kes on mu mõtlemist ja suhtumist selles osas väga palju muutnud 🙂

Maratonile!

Ma eriti oma maratonile minekut välja ei reklaaminud, peamiselt seetõttu, et puudus kindlustunne, et ma selle päriselt ka läbi teen. Mõtlesin, et kilkan pärast. Mitte, et mul oleks olnud mõte, et jätan pooleli kui raske on, ei! Pigem tegi ettevaatlikuks just see teadmatus – mis saab pärast 21km? Mis saab pärast 30km? Mis siis saab kui geelid vastu hakkavad? Aga kui põlved hakkavad nii kõvasti valutama, et puht füüsiliselt ei ole võimalik edasi liikuda? Aga mis siis kui…? Nii pikk maa ja nii palju erinevaid võimalusi 🙂

Kaks päeva enne starti, kui Priidu 5km noortejooksule kaasa elasin, tundsin selgelt, et ma ei ole üldse närvis. Ma olen põnevil! Mul on ootusärevus! Ema saatis smsi, et kas muretsen ka. Mille üle? Mida see aitab? Ei, absoluutselt mitte! Tundsin, et lähen vastu seiklusele, olen kõigele avatud, ma teen selle läbi, saagu, mis saab! 🙂

Samal ajal, ilma igasuguse kuklasunni või eluaegse eesmärgita, küsis Marko, kes on üleüldse napilt alla aasta oma elust jooksmas käinud, et mis ma sellest arvan, kui ta ka maratonile tuleb. Ma ütlesin, et see otsus peab küll puhtalt tema enda sisetunde pealt tulema. Arstid ilmselt ei soovitaks, aga vaevalt nad mindki laia naeratusega sinna saadaksid, seega pole mina õige inimene lubama või keelama. Nii ta siis mõtles, kaalus, vaagis, teipis põlved ära 😀 ja pani ka ennast kirja. Võib-olla muretses rohkem kui välja paistis, mina tema pärast eriti mitte – nägin, et kõigi näitajate poolest peaks ta minust paremaski jooksuvormis olema, nii et saab mulle kenasti saatjaks tulla. Hankisime geelid, kompressioonpõlvikud, vaseliini ja juba oligi sajandi suurjooksu hommik käes.

Start!

Start on hommikul kell 9 ja tean juba ette, et sel ajal on mu keha sügavas unes. Võiks isegi öelda unekoomas. Aga äratuskell käis pühapäeva hommikul kell 6.30 ja kell 7 ajasin juba kaerahelbeputru näost sisse, et ikka jõudu oleks. Kohvi jätsin targu vahele, aga smuutist ei suutnud loobuda. See maksis hiljem muidugi kätte. Nibin-nabin jõudsime 15 minutit enne starti Vabaduse väljakule, kott pakihoidu, kiire vetsuskäik ja juba olimegi stardikoridoris ning mängiti hümni. Mina olen muidugi mingi “OMG, me läheme maratoni jooksma, juhhuuu!” tujus ja Marko vaatas mind nagu poolearulist 😀 Imelik! 😀

Ja siis me läksimegi. Üritasin väga vältida eelnevalt igasuguste eesmärkide ja pingete panemist endale, sest et noh – ei tea, mis saab – aga kaine mõistus ütles, et arvestades hetke vormi oleks reaalne lõpetada ajaga 4:30 – 5:00. Ja seda 5:00 mõtlesin sellise varuga, et midagi peab ikka veits halvasti minema. Otseselt kuskilt kalkulaatorist läbi ei lasknud, aga 4:35 tundus number, mis on minu. Veider, eks?! Ütlesin Markole, et lähme 6.20-6.30 tempos jooksma, äärmisel juhul käib 7.00 ka. Ja et esimene pool ikka rahulikult ja pigem end tagasi hoides ja kui tundub, et kõik on megalebo, siis pärast 35 või 38 km võib tempo üle vaadata 😀 Aga katsub jõuda sinnani kõigepealt!

Nagu ma arvanud olingi, tuligi algus minu jaoks megaraskelt. Keha oli sügavas unes, jalad kanged, kõik tundus jube pingutamine ja vägisi tegemine. Aga võtsin teadlikult selle riski, et ei hakanud enne 42 kilomeetrit veel soojendusjooksu tegema 😀 see tundus jabur 😀 võimlesin ja venitasin kergelt ja teadsin, et pärast 10 km läheb lihtsamaks. Ma ei suuda ise ka praegu uskuda, mida ma just kirjutasin 😀 PÄRAST 10KM LÄHEB LIHTSAMAKS!? 😀 Uskumatu, aga peaaegu tõsi. Kuskil 7-8 kilomeetri vahepeal tundsin, et olek läheb oluliselt paremaks. Ei teagi, kas see oli loomulik asjade käik (mida parem pikamaa jooksuvorm, seda hiljem see ärkamine minu jaoks tuleb) või aitas kaasa esimene geel. No igatahes ütlesin ka Markole, et nüüd on lihas soe, nüüd on mõnus 🙂 Kuskil Pelgulinnas joostes oli selle maratoni esimene kõrghetk. Selle kohta öeldakse vist Runner’s High – seda on keeruline kirjeldada, aga sa tunned selle ära kui seda koged.

Mul tuli kananahk ihule – kõik oli lihtsalt nii paigas: enesetunne, tempo, meeleolu…

Ja see tunne, et sa justkui lendad. Või lähed nagu soe nuga läbi või. Juhhuu! Kuskil seal nägin ka esimest fotograafi, kellele rõõmsalt esimese maratoni sõrmi viibutasin. Jah, Erle on õpetanud ka fotograafe nautima 😀

Kui eelmise aasta poolmaratonil kõik klappis ja midagi polnud viga, siis ma ei teagi, kas see oli õnneks või kahjuks, aga nüüd oli koguaeg millegagi tegemist 😀 Alustades sellest, et alguses olin väga kange; õige pea tabas mind tunne, et vähemalt üks vetsupeatus tuleb kindlasti teha; siis hakkas lubama väikest pistet; siis muutus vasaku jala mingisugune liiges väga valulikuks; siis jälle väike pisteoht; siis väike haamer jne. Aga iga asi ähvardas või kestis ainult natuke ja nad kõik vaheldusid omavahel pidevalt, nii et vähemalt igav ei olnud 😀 Ja kui raja 26. km kõige raskem hetk välja arvata, siis tegelikult oli koguaeg selline enam-vähem. Ma ei saa öelda, et oli kerge, see oleks ülbe. Aga ma saan öelda, et kindlasti ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Kui see väike haamer välja arvata..

See tuli kuskil Koplis

Ca 26 kilomeetrit oli joostud ja tiirutasime kuskil pargis (sorri, ma tõesti ei suuda seal Kopli kandis orienteeruda). Ütlesin Markole hoiatamise mõttes kohe, et praegu mul on raske hetk, et võtan korra iisimalt. Ilmselt tiksusin natuke mõtlikumalt, tegin kiirelt ühe geeli ja ootasin, et läheks paremaks. Siis nägin raja ääres ka isa, kes jooksjate seas silmadega ringi otsis. Ei teagi, kas mu õde oli oma poolikuga sealt juba läbi käinud või mitte, igatahes hüüdsin ja viipasin siis talle, et “Isa!” ja sain kohe lehvituse vastu ka. Hea, et “Issi!” ei karjunud oma nõrkusehetkel 😀 Tagasiteel vahetas ta asukohta, nii et nägin teda täpselt veel korra, siis tuli kohe ka joogipunkt (pärast joogipunkti oli alati natuke kergem) ja tundus, et olen oma madalpunktist edukalt üle saanud. Alates 28.kilomeetrist vaatasin juba väga ootusärevalt joostud distantsi ja tundsin, et ma teen päriselt ka selle maratoni ära 🙂 Kui ma füüsiliselt pigem kartsin neid 30+ kilomeetreid teadmatusest, mis seisus ma sinna jõuan, siis emotsionaalselt ma teadsin, et sealtmaalt hakkab kergemaks minema. Ainult 12 km veel, ainult 9 veel, veel 7, ainult 5, see pole ju midagi! 🙂

Kui ma Koplis muidu ei orienteeru ja mul pole erilist aimugi, kus me jooksime, siis tegelikult olidki kuskil seal just kõige ägedamad kohad.

Need hetked, mille pärast üldse rahvasporti teha.

Vastassuunas jooksev suvaline jooksja sirutab käe välja, et patsu lüüa. Äge! Vastassuunas jooksev Kaarle märkab mind ja hüppab lähemale, et patsu lüüa. Üliäge! Mööda jookseb Facebooki tuttav, kes soovib jõudu ja edu. Näen veel üht tuttavat, aga enne kui jõuan Markole rääkida, võtab minu kõrval jooksev tüdruk klapi kõrvast ja ütleb “Anneli, ära üle pinguta!” 😀 Wtf, kõik kohad on tuttavaid täis. Nii äge!

Kui ma kaardi pealt distantsi vaadates mõtlesin just Paljassaare osa juures, et küll see ots võib raske olla, kui osad juba sealt tagasi tulevad, siis tegelikult oligi see just üliäge. Vaatasin koguaeg nägusid – äkki on tuttavaid. Ja kohe pärast joogipeatust tuli Kristi. Ma ei tea miks, aga see mõjus kuidagi nii hästi. Lihtsalt nii-nii hea meel oli teda seal näha 🙂 Kostitasime üksteist hea sõnaga ja jooksime edasi 🙂 Lugupeetud treener Kaalmad nägin ka. Ta ei tahtnud ergutamisest midagi kuulda. Vaidles vastu, et ta üldse ei jaksa, kuigi tegelikult ikka jaksas küll.

Selleks ajaks oli ümbruskond muutunud selliseks, kus rohkem võis näha juba kõndijaid kui jooksjaid. Jah, need võisid olla vabalt need, kes meilt esimese 10km eest ära jooksid, aga asjata. Kui mina oma haamrist tulin välja, siis Marko kurtis juba pikemat aega, et talla alt on valus ja ei lase joosta ja tundus, et tal on jaks tõesti otsa saamas. Ergutasin ja toetasin teda nii nagu oskasin, aga päeva lõpuks peab igaüks need sammud ikka ise tegema. Ja ma tean väga hästi, kui keeruline seda teha on, kui enam ei ole mitte kuskilt seda lisajõudu võtta. Kuni viimase joogipunktini jooksime siiski enam-vähem koos. Libisesin küll vaikselt eest, kuid ootasin vahepeal järgi. Ja kui pärast viimast joogipausi Marko jaks jälle vaiksemaks jäi, siis, piinlik küll, aga läksin oma teed. Teadsin, et finiš on lähedal, teadsin, et ta pooleli ei jäta, ja teadsin, et tahan selle jooksu lõpetada hea emotsiooniga. Mul oli jõudu joosta veel nii palju ja ma tahtsin seda lihtsalt nautida!

Kui aru sain, et koos me ei lõpeta ja isegi selle 6.30 tempoga olen liiga kiire, siis otsustasin, et lisan siis juba tempot juurde kui jõudu on. Jah, jalad olid väsinud, aga see ei takistanud jooksmast. See oli teine ideaalne runner’s high, kuskil alates maratoni 39.-40. kilomeetrist. Kes seda oleks uskunud? 🙂 Taas tuli kananahk ihule, kui üle lamavate politseinike jooksin, või mulle tundus, et lausa lendasin. Mul oli naeratus näol ja seda jagus kõigile, kes raja ääres ergutasid. Sel hetkel tuli mulle meelde kuskilt loetu: naudi iga sammu, see on su esimene maraton ja neid hetki sa enam tagasi ei saa. Ja ma tundsin neid samme ja seda õnnetunnet iga oma keharakuga: ma jooksengi oma esimest maratoni ja ma naudin seda! Ma tahan ja ma jaksan ja mul ei ole raske ja see kõik on üks suur ülevoolav emotsioon, millele ei suuda nime anda! Maraton ei murdnudki mind! Ma olen tugevam kui maraton! 🙂

Viru tänavale jõudes ei olnud mahti enam ümberringi naeratada ja lehvitada. Neid kive seal kartsin täiega – kartsin, et väsinud jalg võib liiga kergelt vääratada ja väänduda. Vaatasin pingsalt jalge ette ja ei pannud tähele lõputõusu ega midagi. Kujutasin ette, et pärast lõpujoont löön käed laiali ja hõiskan rõõmust. Aga sellist ülevoolavat emotsiooni ei järgnenud. Täna saan aru, et ma jätsin selle emotsiooni rajale, mis iseenesest ei ole ka üldse halb variant 🙂 Lõpuaeg 4:36. Oleks hommikusmuuti ära jätnud või väiksema teinud ja vetsupeatusest pääsenud, olekski 4:35 minu aeg olnud 🙂 Aga see ei jää kripeldama, kindlasti mitte. See oli minu esimene, täiesti ideaalne maraton ja ma ei kahetse ega kripelda millegi üle. Olen ülimalt rahul, õnnelik ja veidi ka hämmastuses, et see tõesti õnnestus. Ma tegingi selle ära 🙂 Ja muide, alla aasta jooksmas käinud Marko tegi ka selle ära. Saabus finišisse mõned minutid pärast mind ja tema võib oma saavutuse üle vaat et uhkemgi olla 🙂

Pärast lõpujoont

Kui palju räägitakse sellest, kuidas maratoniks valmistuda, mida teha, mida mitte teha jne jne, siis palju vähem räägitakse sellest, mis pärast saab. Pühapäeval olin ma küll seda meelt, et kõige raskem ei ole mitte maraton ise, vaid see, mis sinuga pärast maratoni läbimist toimub.

Ütlen ausalt, joosta oleksin võinud edasi. Pärast finišit muudkui kõndisin (kuigi vaevaliselt) ringi, paigal seismine oli täiesti võimatu. Jalad olid üleni nii väsinud, et valutasid konstantselt. Aru ei saa ka, mis koht täpselt muret teeb, terve keha on üks suur väsimusehunnik. Põlved olid (õnneks) tuimad, tunda andis mingi liiges, mis jalga kehaga ühendab 😀 Ja siis sa pead võtma kogu selle väsimuspuntra ja ronima trepist üles pakihoidu oma kotile järgi 😀 Oi, see oli raske, aga ära tõime! Ja siis kõnnid selle kotiga, medal kaelas, läbi linna oma auto juurde. Vähemalt on medal kaelas ja kõik näevad, et täna on sul täielik õigus lombakas olla 😀

Läksime kohe spaasse, kus saime piisavalt liguneda ja end veesurvega jalataldadest kuklani ära masseerida. Tundsin, kuidas pinged kaovad ja liikumine muutub kergemaks. Spaast väljumise ajaks oli olemine päris mõnus, aga kõht tühjem kui tühi. Kõrvalolev pubi aitas suurest hädast välja ja pärast suures koguses geele oli ikka väga mõnus mahlast kanasašlõkki süüa 😛

Ja siis see juhtus.

Tõusime pärast sööki, et autosse minna ja sain aru, et ma ei suuda käia. Liigesed olid lihtsalt nii lukus, et 5-10 cm aste tundus täielik killer. Autosse istuda suutsin, aga jalad pidin käte abiga järgi tõstma. Jõhker! Mõtlesin, et peaks medali uuesti kaela panema ja sellega ringi käima kuni olemine paremaks läheb, siis pole nii piinlik 😀 Samal ajal küsis Sirli, et kuidas olemine on. Keeruline sõnadesse panna. Selline tunne, nagu oleks auto alla jäänud. Korduvalt. Või siis nagu oleks keegi pesapallikurikaga põlved, hüppeliigesed ja puusad läbi klohminud. No ikka väga-väga halb!

Tagantjärgi võib öelda, et see pühapäeva õhtu oligi kõige hullem. Jah, lihased olid veel paar päeva valusad, nagu pärast raskemat trenni ikka, aga lihasvalu on lihasvalu ja see isegi meeldib mulle. See, kui liigesed nii valusad on, et toimetada ei lase, on palju hullem. Ja seda valu jätkus kogu jalgade piirkonda. Õnneks oli järgmisel päeval see valu läinud, nii et saatsin Ruubeni eeskujulikult hommikul kohe koolimaja kolmandale korrusele tema klassi ja õhtul ronisin korra veel kolmandale kui Priidu klassi lastevanemate koosolek oli. Kontsa küll jalga ei pannud, aga muidu liiga hull ei olnudki.

Järeldused

Rahvaspordiüritused on ülilahedad, kui neid ise lahedalt ja iisilt võtta. Kõige tähtsam võikski olla see, et sa tahad seda teha ja tunned sellest rõõmu 🙂 Kui see paigas, siis kõik muu tuleb juba ise.

Maratonirahvas on värvikirev. Nägin üht, kes jooksis paljajalu. Nägin asiaate, kes tegid vahepeal pildistamispeatusi ja jooksid siis edasi 🙂 Nägin naist, kes jooksis oma 300. maratoni. Nägin vanu inimesi, kes on väga-väga-väga heas vormis. Nägin sõjaväelasi, kes jooksid täisvarustuses, seljakoti ja kiivriga. Ulme! Nägin meest, kes oli hommikul jätnud nibud teipimata 😀

Kokkuvõttes olen ma muidugi ülirahul, et see maraton just nüüd tehtud sai 🙂 Ma olin juba järgmisel päeval seda meelt, et jah, ma võisin veelgi maratoni joosta, kui selleks mingi põhjus välja mõelda. Sest et esimest korda saab maratoni joosta ainult üks kord, sealt edasi peaks mingi teine motivaator olla. Kas tõesti hakata aega parandama? Ma vist ei taha endale seda stressi. Või siis leida mõni äge maraton kuskil mujal, mis oleks asukoha mõttes põnev? No mine tea, hetkel ei oska lubada kumbagi – et see mul esimeseks ja viimaseks jääb või et neid veel tuleb. Eks tulevik näitab. Ühte loodan aga küll – kui järgmine kord tuleb tahtmine maratoni joosta, siis võiks enne ka rohkem pikemaid (20+) otsi joosta.

Statistika ka

42,2km netoaeg 4:36:05, keskmine tempo 6:33 min/km kohta,  põletatud 2893 kalorit, sammude arv maratoni lõpuks 47 000 😀 Kõige aeglasem kilomeeter 39: 7:37; kõige kiirem kilomeeter 41: 5:46. 10km aeg 1:04; 21,1 kilomeetri aeg 2:15. No ma ei tea, võib rahule jääda küll 🙂

 

 

 

 

Ümber Ülemiste

Kuidagi on see aasta nii mööda läinud, et eriti jooksuüritustele jõudnud ei olegi. Samas pole eriti jooksmas (st trennis) ka käinud, nii et natuke loogiline ka 😀 Aga Ülemiste järvejooksule sai end juba enne Ööjooksu kirja pandud, tundus nagu hea ja huvitav mõte, seda enam, et seal pole varem käinud ka. Ja medal oli nii ilus värviline 🙂

Erle muidugi hoiatas mingil viimasel päeval enne jooksu, et “see on vastik rada”, millele Kristi kiitis veel täiega takka a la “kõige vastikum rada maailmas”, kuigi pärast selgus, et ta seal jooksnud ei olegi 😀 Erle aga jättis targu täpsustamata, mis ta selle vastiku all täpsemalt silmas pidas ja ilmselt parem oligi 😀 Eeldasin siis, et ju teed kitsad ja viletsad vms.

Enne starti arutasin korra Markoga, et võiks mitte ennast lõhkuma minna, vaid et hea kindla peale oleks minna sellise 6.00-6.15 min/km kohta jooksma. Stardis võtsingi kohe maru rahulikult enda arust, liigutasin jalgu eriti aeglaselt, aga kell näitas ikka 5:35 km aega 😀 Võtsin siis korra veel aeglasemaks, sain 5:45 ja mõtlesin, et vot see on küll eluvorm, kus selline kiirus tundub aeglane ja sealt edasi on tunne nagu peaks kõndima hakkama 😀 Haha! Aga tuletasin endale meelde, et distants on 13.8 km ja joosta tuleb üksjagu. Võtsimegi siis tasa ja targu, aga samas kellegi selja taha liiga molutama ka ei jäänud, nii et kilomeetri ajad tiksusid stabiilselt 5:40 kandis.

Kuskil kolmandal kilomeetril kuulsin, kuidas keegi hingab kuklasse. Sõna otseses mõttes. Tõmbasin paremale ära, aga Marko ütles, et jookse-jookse, see mööda küll ei lähe. Ei läinudki. Tundus, et meie tempo oli talle sobiv, igatahes oli ta koguaeg kannul ja tegi oma kopsuhaige-pulsspunases-meeleheitliku “huu-huu” hingamist. Ausalt, ma ootasin koguaeg, et ta jääb maha, kuna noh, ise ma küll sellise kompressorina kaua ei kesta ja mul oli kohati temast isegi kahju. Samas hakkas see asi pika aja peale jubedalt ajudele käima. Nii et Marko sosistas mulle vahepeal “täitsa p*rses” ja mina tundsin, kuidas hakkan kurjaks muutuma, sest et see pidev häälitsemine oli ikka väga häiriv. Unistasin kõrvaklappidest. Siis natuke unistasin kõrvatroppidest. Siis natuke aega kujutasin ette, kuidas ma ütlen talle, et “Ära hinga!” 😀 ja samas tundsin piinlikkust, sest et see pole ju  üldegi ilus. Üritasin siis positiivset näha: mõelda vaid, ma olen kellegi tempotegija. Ja milline õnn on olla seltskonnas, kus hingeldatakse 😀 Kepikõndijatel seda vist eriti ei juhtu. Mõtted mõteteks – loomulikult ma midagi ei öelnud ja jooksin ikka endale keskendudes, kuigi jubedalt häiriv oli see kompressor küll. Aga kilomeetrid pärast 6. läksid sellest hoolimata justkui lennates ja juba oligi 10 tehtud – pea sama ajaga, mis Ööjooksul, mis on ju täielikult asfaldil. Ma olin väga rahul. Kiire suuloputus joogipunktis ja minu rõõmuks sai seal ka Kompressor-mees lõpuks maha raputatud. Kõrv puhkas! 😀

Kompressor-mehe mittesallimise karmalaks ei lasknud ennast muidugi kaua oodata. Pärast 10km joogipausi oli natuke veel tavalist kruusateed, siis keeras tee metsa sisse ja hakkas mäest üles-alla käima. Siis sain lõpuks ka aru, mida Erle silmas pidas kui ütles, et see on “vastik”. Marko tunnistas, et ta on Erlega nõus 😀 Mina tunnistasin endale, et maastikujooks on minu jaoks too much, pulss läks maksimumi lähedale ja hingamiseks pidi appi võtma näolihased 😀 Kui see pole karma, siis ma ei tea 😀

No igatahes võtsin siis rahulikumalt, mis siin salata, kahest mäest ka jalutasin üles. Esimese kõnnimäe juures oli pettumus nii suur, et pisar tahtis servapidi silma tulla. Aga siis mõtlesin, et wtf ma teen. Mõnus pidi ju olema. Jooksurõõm and shit. Tegin siis ka paar korda kompressorhingamist ja lasin endale jõukohases tempos edasi (ca 1min km kohta aeglasemalt kui enne). Mitte et mõnus oleks olnud, aga polnud otseselt ka infarktieelne seisund.

Kui tagasi asfaldile jõudsime, siis oli muidugi jalg nii pehme, et olulist tempomuudatust ei tulnud. Pole viimasel ajal ka näinud väga pointi lõpus kiirendada, pigem on hea kui saab energia ühtlaselt raja peale ära jaotada. Lõpuaeg oli 1:20:25, millega ma olen väga rahul, sest et hoolimata lõpuhaamrist jooksime kogu distantsi tegelikult kiiremini kui planeeritud ja mis kõige olulisem – väga hea enesetundega. Kui enne starti oli täielik unekas ja tundsin alguses metsavahel, kuidas padjanägu mul ees üles-alla rappub 😀 siis pärast 13,8 km olin kenasti üles ärganud. Seekord andis pärast lõppu ka jalalihases tunda, et veidi ikka on tööd tehtud, aga usun, et kodune rullimine aitas taastumisele kaasa, nii et eile polnud küll ükski koht valus.

Emotsiooni sain jooksust kindlasti kätte ja minuarust on see eriti lahe, et Marko lihtsalt lõdvalt tulebki igale poole kaasa ja viitsib minu tempos joosta. Vahel on tandemina ikka nii hea – kui endal võib-olla juba kopp ees oleks või tekiks mingi äravajumine, siis koos seda nii lihtsalt ei tule. Kas ma jookseks Ülemiste ringi veel? Tõenäoliselt mitte – sest et see on ikkagi vastik rada 😀 Loen selle tehtuks ja vajadust midagi tõestada või ületada mul ei ole. Aga kõige värvilisem medal on see Ülemiste oma minu medalikogus kindlasti 🙂

Ja mis värk nende spordifotodega on? Millal see päev tuleb, kui ma nende peal ilusaks muutun? Hästi ei taha uskuda, et kõik need tuhanded fotograafid, kes mind pildistanud on spordivõistlustel, kobad on. Või-või? 😀

 

 

Raju Rakvere

Nagu president Kersti oma jooksueelses kõnes tabavalt ütles: Rakveres on kõik kerge vimkaga. Kui on tantsupidu, siis on meestele; kui on laulupidu, siis on punk ja kui on jooks, siis öösel. Igal juhul 10 punkti omanäoliste ürituste väljamõtlemise ja  turundamise eest.

Ööjooks on tõenäoliselt üks populaarsemaid rahvajookse Eestis. Mul ei ole statistilisi andmeid, aga tunne on selline, kasvõi enda sotsiaalmeediat jälgides või siis selle järgi kui palju tuttavaid ma oma silmaga enne starti nägin. Ja rahvast oli ju meeletult ja tõenäosus kedagi näha või ära tunda pigem kasin. Osalejate arvuga lööb seda üritust kindlasti Tallinna Maraton, mis on kui jooksjate laulupidu, kus iga endast lugupidav rahvasportlane peab kohal olema. Ja tõenäoliselt on ka, sest et need numbrid on ikka eriti rajud. Ja eriti lahe on ka see,et noortele on oma 5km distants tehtud, mis aitab jooksukultuuri järjepidevusele kindlasti kaasa.

Aga kui nüüd tagasi Rakverre tulla :D, siis tegelikult jooksin ma seal alles teist korda, kuigi stardinimekirjas olen olnud tõenäoliselt 5-6 korda kindlasti. Seekord kõik klappis, polnud haige ega vigastatud ega midagi, ja nii leidsingi end 10 km stardist koos tuhandete teiste jooksjatega ja muuhulgas ka klassiõe Sillega, kellega õnnestus täiesti juhustlikult kohtuda ja pikemalt juttugi ajada 🙂 Erinevalt Sillest ei olnud mul isikliku rekordi plaani või üleüldse ettekujutust, mis mu lõppresultaat ja/või jooksuvorm üldse võiks olla, kuna khm.. jalgpallivigastused..khm 😀 Aga nagu ma kuskilt jube head tsitaati lugesin: celebrate finishing lines, not finishing times ehk et rõõm jooksmisest ennekõike ja nii ma koos Markoga starti läksingi.

Kuna Marko enda pulsikell on juba mõnda aega paranduses, siis polnud vaesekesel muud varianti, kui minu antud tempot usaldada ja hoida, kui minuga koos joosta tahtis. Mitte et tempo talle ülejõu oleks käinud, seda mitte. Lihtsalt see paar päeva enne küsitud küsimus “Kas me jookseme ka alla tunni vä?” tekitas minus teatava kohustuse jalad kõhu alt välja võtta ja andis aimu, mis tema mõttes mõlkus. Markole ma küll midagi ei öelnud, kuid mõtlesin endamisi, et vaatan kuidas tunne on ja tegelikult miks mitte. Mis see siis ära ei ole eks 😀 Kuigi trennides sellise kiirusega ma kindlasti ei jookse.

No ja see algus oli ikka raske. Kuskil paarisaja meetri pealt tekkis mul täielik ahastus, et siin ei olegi võimalik joosta, kuna inimesi on lihtsalt liiga palju ja vabandust väljenduse pärast, aga kõik töllerdavad jalus 😀 Eks ma ilmselt ise töllerdasin ka nii mõnelgi ees, seepärast peakski korraldaja järgmistel aastatel kindlasti tegema mingisugusegi sorteerimise/lahterdamise nii suure osavõtjate arvu juures. Piisab kui registreerimisel igaüks prognoosib oma lõpuaega ja selle põhjal saab juba enam-vähem stardigrupid moodustada. See tagab ka suurema rõõmu jooksust osavõtust, sest see, kes tahab rahulikult kulgeda, saabki startida rivi keskelt/tagumisest otsast. Kes tahab minna rekordit jooksma, see saab ka võimaluse seda teha, endaga samal tasemel jooksjatega mõõtu võttes. Tundub ju loogiline? Seekord oli küll nii, et juba tund aega varem olid inimesed stardikoridoris valmis ja ma olen täiesti kindel, et need samad inimesed tulid meile juba esimese kolme kilomeetri peal selg ees vastu, vedas kui kopsud paelaga järel ei lohisenud.

Esimese kilomeetri aeg koos kõiksugu hüpete, põigete ja Miki Hiire kostüümis inimese eest põgenemisega oli 6:17. Siis mõtlesin, et davai – ruumi siia juurde ei teki, tulebki lihtsalt tuimalt mööda joosta. Ja nii me läksime. Teadsin, et 5:45 peaks olema selline suht safe tempo, millega alla tunni ära tulla, nii et kontrollisin aeg-ajalt kella ja enam-vähem sellise tempoga ka läksime. Raskeks läks korraks kuskil 5-6 kilomeetri kandis, kus Jaama tänaval tundus olevat pikemat sorti lauge tõus ja kell näitas ajaks ca 6min/km. Mõtlesin sel hetkel, et no kas tõesti?! Sealt edasi läks aga jälle kergeks, kuigi rada oli ootamatult mägine 🙂

Kõige lahedam meeleolupunkt oli teatri pargis, kus Tapa Linnaorkester ergastavat muusikat mängis ja muidu oli ka täitsa tore mööda Rakvere tänavaid kulgeda. Suurt midagi küll ei näinud, sest et pime oli 😀 Aga rahvast oli palju, jooksjaid veel rohkem ja see oli äge! Enne Pikale tänavale jõudmist jäime silma sõpradele, kelle ergutused tuju veelgi paremaks tegid, ca 8 kilomeetril nägin oma vanemaid (isa mind küll mitte, kuigi lehvitasin peaaegu käe otsast 😀 ) ning lõpusirgel olid taas Indrek ja Raidi kaasa ergutamas. Vahepeal olin sunnitud Markot korrale kutsuma, kui tempo 5min/km läks – see tundus sel hetkel too much, aga üldiselt suutsime ilusti tõusvas tempos ja hea tundega joosta. Minu netoajaks jäi ilus ja meeldejääv 56:56, Marko suutis mingil moel mind ühe sekundiga edestada. Nii palju siis härrasmehelikkusest. Keskmine kilomeetri aeg 5:43, kiireim kilomeeter 5:23. Võib öelda, et oli hea ühtlases tempos jooks.

Lõpuajast olulisemakski pean aga mõnusat enesetunnet, millega õnnestus jooks läbida: kuigi jah, pulss oli punases, siis jalad olid väga tublid ja kerged ning oleks veelgi jooksnud. Järgmisel päeval ei andnud küll ükski koht aimu nagu oleks eelmisel päeval ennastunustavalt jooksnud, kuigi jalkamängus sellist pikka teravust ja töötegemislusti jalgades ikkagi ei olnud 🙂

Mingis meeltesegadushoos panin end vist üle-eelmisel nädalal kirja ka ümber Ülemiste järve jooksule, mis on juba sel laupäeval, ei teagi, kas osaliselt või täielikult maastikul ja 13,8 km. Midagi täiesti uut 🙂 Loodetavasti on nii palju oidu peas, et ei lähe Ööjooksu eufoorias lambist sama tempoga jooksma. Ennekõike on tähtis ikkagi jooksurõõm 🙂

Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Madness!

Kui me laupäeval Markoga Keilasse hakkasime jõudma, siis nentisin positiivselt, et “oh, siin on suisa jahe – 28 kraadi! 😀 ” lisaks paistis silma tugev tuul, mis minu ettekujutluses pidi jahutavalt mõjuma. Kui ma autoukse lahti tegin ja reaalselt vastu kõrbeõhku põrkusin, kus hingata polnud mitte midagi, siis muidugi muutsin meelt. Selline tunne nagu oleks keegi sauna ventilaatori kaasa võtnud. Proovige, see ei ole jahutav 😀

Veidi männi varjus kükitamist ja jooksuplaani paika panemist ning juba oligi aeg starti minna. Alustasime Kristiga teisest stardigrupist, kuhu ma nibin-nabin jõudsin, kuna jätsin strateegilise vetsuskäimise kuidagi liiga hilisele hetkel 😀 Aga see selleks. Jõudsin Kristi juurde, õnneks olid nad Indrekuga mulle ühe kartulikoti reserveerinud, kuhu ma kohe sisse pugesin (hirmus kitsas oli) ja stardipaugu peale hakkasime ülesmäge hüppama. Jep, ülesmäge, kaks jalga kotis, ühe silmaga jalge ette vaadates, teise silmaga piiludes, millal kotist juba välja võib tulla 😀 “Mäe otsas” juba võiski, siis mäest alla tagasi ja üle mingisuguse kaldtee, mis üle auto oli ehitatud. See oli juba selline, kus päris viimaseks sammuks oli hea, kui sõber käe ulatab ja sellega läks ka hästi. Siis edasi läks kuidagi nii, et kohe kiirelt kaldteelt alla, uuesti mäest üles, siis mäest alla, liivakott kukile, mäest üles tagasi, siis mäest uuesti alla, liivakott maha, liiva peal võrgu alt läbi ja siis uuesti mäest üles, mäest alla ja mingite kaablirullide peale turnima. Selle aja peale oli umbes 800m läbitud ja pulss sama punane kui mu pluus ja nägu 😀 OMG!

Edasi läheb juba natuke häguseks 😀 aga päris kindlasti hüppasime kuskile külma vette, ronisime üle rehvide, üle merekonteineri, jooksime risu sees metsas ja kaapisime end neljakäpukil paekiviklibu peal liivamäkke. Kindlasti tassisime veel liivakotti mäest üles ja alla, hüppasime üle kujuteldava lõkke (lõkke tegemise keeld ju!), roomasime läbi muda, okastraadi alt üles mäkke, tassisime rehvi, ronisime mööda võrku ja köisi ja.. kas ma unustasin midagi? Ilmselt oli seal veel rehve ja kaldteid, mida mööda ronida 😀 Liugu lasime ka ja mingist kohutavalt kõrgest Red Bulli tornist saime ka kõrvalise abi najal üles. Huvitav, ikkagi mul on tunne, et midagi unustasin 😀

Kokkuvõttes mahtus 4km peale vist suisa 25 takistust, mis pani keha ja vaimu korralikult proovile, aga mis peamine – hullult fun oli. Tõenäoliselt saab olla veel rohkem fun kui füüsiline vorm on parem ja saab tõesti nautida neid takistusi, mitte kuulata enda marutõbise kähriku laadset hingeldamist 😀 Aga no päeva lõpuks läheb see meelest ära ja ma teeks seda hullumeelsust veel. Lihtsalt mitte kohe 😀 Ja no rajal oli meil erakordselt hea meel selle üle, et olime valinud ikkagi ainult ühe ringi ja 4km, mitte kahte nagu Indrek 😀 Aga kuuldavasti jäi temagi ellu 😀

Tossud ja sokid läksid isegi pesus puhtaks, särk on selline so-so hetkel, aga ehk saab veel asja. Püksid pidin ära viskama, kuna üks okastraat hammustas augu sisse 😀