Joon alla

Hoolimata minu jonnipunlusest ja soovist sügisest mitte midagi kuulda ega näha, on tegelikkus ikkagi see, et tuleb suvele joon alla tõmmata ja rõõmsalt eluga edasi minna. Ma ausalt ka ei mäleta, millal viimati nii hea suvi oli, tegelikult oli juba kevad mõnusalt soe. Eks mälu on valikuline, aga praegu tundub küll, et kui jaaninädal ja paar ebaõnnestunud päeva välja arvata, siis on kogu muu aeg juba aprillist olnud soe, kuiv ja igati elamisväärne 😀 Tundub ehk uskumatu, aga suvesse on mahtunud muudki peale jalgpalli ja jooksuürituste. Näiteks natuke kultuuri.

Ma naersin tõenäoliselt iga kord vähem-rohkem laginal kui eelmise aasta lõpus hakati reklaamima ansambel Scooter lavajuubeli maailmaturneed, mille raames nad Haapsalu jaanitulel esinevad. Maailmaturnee. Haapsalu jaanituli. Krt, ikka on naljakas 😀 Aga nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – muid plaane ei tekkinud ja mõtlesime, et vaatame need Scootri vanamehed siis üle. Kooli ajal ma eriline reivikunn ei olnud, ilmselt pole siiani, aga enamik lugusid on ikka teada ja nii me siis seal olime. No igatahes tõmmati pärast Nancysid jms strobo täiega käima ja blond Scootri-vanamees kargas laval ringi nagu elektrijänes 😀 Vahepeal karjus midagi tüüpilist a la “Hyper-Hyper”, “Move your Ass!” pidas oma tüüp-pobin-jutlust, millest polnud midagi aru saada ja kogu muu aja hüppas ringi või ühe koha peal ja nägi välja pigem nagu 25, mitte 54. Igal juhul väga äge vaadata, kui keegi oma tööd südamega teeb, mis siis et endal sellest technost juba pea huugas :D.

Täiesti teisest seinast kogemus oli A-Ha kontsert Tartus, mille piletid jõuluvana tõi 😛 A-Ha laulja on põhimõtteliselt samast vanuseklassist: 59, aga kui H.P.Baxxter tundus olevat mingi erguti laksu all, siis Morten tundus olevat rahustite mõju all 😀 Jalutas rahulikult laval ringi, naeratas malbelt ja mõtlikult (mille peale lavaeelsed naised muidugi huilgama hakkasid), võttis prillid eest (huilgamine), pani prillid tagasi (huilgamine), jalutas veel ringi, laulis sisuliselt ühe koha peal seistes ja vaatas niisama ühte kohta 😀 Hääl oli heas korras ja laulis oma inglihäälel kõik falsetid ära (huilgamine) ja ei saa öelda, et ta ei oleks tahtnud seal olla vms. Lihtsalt hämmastav, kuidas need kaks esinemist olid 100% erinevad.

Kui nägin reklaami, et Francis Goya on koos Ivo Linnaga Valgre-kontrserte tegemas, siis teadsin kohe, et sinna tuleb minna. Kunagi ammu, vist gümnaasiumi lõpus, oli mul isegi Goya plaat, kus ta Valgre lugusid kitarril mängis ja selle plaadi kuulasin ma küll ribadeks. No ja Ivo Linna on ju ka klassika, eksole. Minu viga oli see, et ma eeldasin, et tegemist ongi mingi 100% Valgre muusika kontserdiga, kuna kontserdi pealkiri oli ju Muinaslugu Sinilinnust ja nii need eeldused tekivad, eksole. Reaalselt oli tegemist Ivo Linna ja Francis Goya kontserdiga, kus nad vahepeal tõesti tegid ka mõned loos koos ja vahepeal tõesti tegid ka mõned Valgre lood 😀

No näiteks laulis Ivo Linna oma viimaseid soololaule, repertuaarist ei puudunud ka Suvi, Vana Vaksal ja oh üllatust, ühe isamaalise lauluna ka “Sind surmani”. Siis oli mul küll päris korralik WTF hetk, kus ma ei saanud aru, miks ma istun kaunis Pühajärve pargis ja seda lugu kuulan. Kas tõesti ei ole võimalik mitte ühtegi kontserdi ilma isamaaliste lugudeta ära teha? Ja no “Sind surmani”?!

Francis Goya mängis lisaks Valgre lugudele ka enda ja oma isa varasemat loomingut, ümises aeg-ajalt kaasagi ja tundus, et naudib kogu üritust väga. Kontserdi finaaliks oli loomulikult “Saaremaa valss”, mille saatel kutsuti üles rahvast veel viimast korda Pühajärve laululavaesisel tantsu lööma, kuna see lammutatakse kohe-kohe maha ja tehakse uus. Sellist võimalust ei saanud muidugi kasutamata jätta 😉

Vabaõhuetenduste osas olen siiani pigem skeptiline olnud, sest et need on ilma mõttes ikka täielik loterii ja selles mul tavaliselt ei vea. Kui aga sõbrad pakkusid välja variandi minna 20.augustil Narva Kremli ööbikuid vaatama, siis kogu see kombinatsioon kõlas nii põnevalt, et tuli minna. Etteruttavalt võin öelda, et jah, 20.augustil tõepoolesti sadas terve päeva, õhtupoole suisa nagu oavarrest 😀

Teel Narva põikasime sisse ka teistesse Ida-Viru linnadesse: Kohtla-Järvelt ja Jõhvist sõitsime lihtsalt läbi, Sillamäel tegime peatuse ja sõime rannas kiluvõileiba ja kamavahtu 🙂 Narvas uitasime ka veidi jõe ääres ringi, sõime MUNAs õhtusöögi ja siis juba etendusele. Pole eriline teatrikriitik, aga mulle tundus, et siin oli peamiselt loodetud Märt Avandi ja Juss Haasma lauluoskusele, vähem etenduse sisule ja tekstile. Märt muidugi tegigi Joalat väga hästi ja kohati oli tämbri ikka väga täpselt ära tabanud. Aga päris lõpuni ei suudetud seda draamat minu meelest lahti mängida. Või siis ei olnud sisu, mida mängida, mängijaid oleks ju olnud küll. Sest kui oleks tahtnud, siis oleks sellest võinud korraliku pisarakiskuja teha, praegu jäi ta natuke õhku rippuma. Jah, oli äge, ja ma soovitaks kindlasti vaatama minna. Aga ma arvan, et saaks teha sügavamalt ja paremini.

Eraldi aukirja annaksin Maria Annusele Reet Linna kehastamise eest laulu ajal “Ei ole üksi ükski maa” – see oli nii täpne ja koomiline, et surusin jõuga oma kilked sissepoole 😀 Ja see laul ise muidugi 20.augusti öös oli erilisem kui mõnes muus kohas, muul ajal. Kõige maagilisem hetk selles etenduses oli minu jaoks see, kui laval konkreetses valgusvihus oli valge tiibklaveriga, sadas lausvihma, Märt-Jaak laulis ja klaver auras 🙂 See oli kuidagi eriliselt lummav (kuigi laulu ennast ma ei mäletagi).

Suvele konkreetset joont alla tõmbama läksime ikkagi laupäeval Lohusallu, kus muinastulede õhtu/öö raames pidid esinema Smilers, 2 Quick Start ja Mr.Happyman. Oeh 😀 Tundus nagu täitsa okei valik, aga seda küll peamiselt Smilersi pärast. Pole kohe üldse nende kontsertidele sattunud, aga jätsid väga sümpaatse mulje, lood on neil ju igihaljad ja head ning mehed rokivad ka laval südamega, umbes nagu teeks oma esimesi kontserte. Aga ilma vigadeta muidugi. 😀 2 Quick Start jäi lavale tulekuga ca 1,5h hiljaks, mis oli päris nõme, aga mille tegi veel nõmedamaks see, et oleks võinud ju kasvõi moka otsast vabandada, et selline olukord juhtus, aga selle asemel hakati mingit tavalist “oi kui palju teid siia on tulnud, keegi ei uskunud seda” jama ajama ja minu jaoks oli sellega kontsert lõppenud. Aga võib-olla olen nende muusikast lihtsalt välja kasvanud, ei tea. Igatahes kuskilt sealt nende esinemise poole pealt sai ära tuldud. Lõke oli muidu suur ja ilus, täpselt nagu ka täiskuu 🙂

Tegelikult tahtsin ka poisid suvel kuskile kontserdile viia, aga kuidagi kuupäevad ja esinejad ei klappinud ja praegu on see teema veel õhus, aga ehk leiab siis mingil muul moel midagi ägedat neile. Igal juhul tundub, et see teatri-kontserdi teema tuleb väga jõuliselt kohe ja pikemaks ajaks ära planeerida, siis pole ohtu, et hakkaks igav või raha üle jääks 😀 Ja alati on hea, kui on, mida oodata 🙂

Advertisements

August, 25 aastat tagasi

Täitsa imelik värk selle vanusega – enda arvates teab mis vanur veel ei ole, küll aga on viimasel ajal sellist nostalgia-flashback’i kuidagi üha rohkem peale viskama hakanud. Ei, mitte seda, et küll vanasti oli rohi rohelisem ja suvi soojem, ei! Pigem tulevad mingitest veidratest ajusoppidest meelde sellised seigad ja mälestused, millest reaalselt justkui midagi ei mäletagi – aga näe: nad on täiesti olemas ja hüppavad sobival hetkel välja. Seekord siis 20.augusti omad.

Kindlasti aitasid kaasa ka Priidu suunavad küsimused (Mis aastal Teletorn ehitati? Kuidas nad teadsid, et venelased tulevad ründama? Miks me iseseisvaks tahtsime jne jne). Äge, kui laps huvi tunneb ja talle asjadest rääkida saab. Jama, kui kõiki vastuseid ei tea, aga õnneks on lähedalt võtta sõber Google. Iseasi muidugi, palju ühele 7-aastasele kogu sellest infost meelde jääb, aga samas ega ma ka pärast kontrolltööd ei tee. Vahelduseks lihtsalt äge kui saab rääkida nö suurte inimeste teemadel, mitte ainult Legodest, jalgpallitrennist ja Messist (kellest ma ausalt öeldes ei oskagi midagi rääkida).

1991. aastal olin ma 7-aastane, sama vana kui Priit praegu. Ma mäletan, kuidas ma istusin oma kodus keset Aravuse metsa ja vaatasin telekast uudiseid sellest, kuidas (vist) Vilniuses tankidega teletorni ja seda kaitsvaid inimesi rünnati. Mäletan reaalset muret, et tankid tulevad ka Aravusele ja ründavad meid. Tagantjärgi naljakas, aga lapse mure oli suur. Igal juhul rahustasid vanemad mu maha, et Aravusele kindlasti tankid kedagi ründama ei tule. Ei tulnudki 🙂

1991. a suve veetsin koos õe ja emaga Krimmis. Mina olin lõpetanud 1. klassi ja mu õde oli 2,5 aastane. Ausalt öeldes ega ma oma õde tema elu algusaastatest eriti mäletagi. Ta oli väga tihti hingamisteedehaigustega kas haiglas, sanatooriumis või kuskil mujal ära. Mäletan ka üht tema sünnipäeva, kus sugulased kogunesid Rakvere haiglas. Jõhker. Ilmselt oli see Krimmi puhkus nö viimane õlekõrs – hea kliima on varemgi imet teinud ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et see tuli kasuks ka mu õele – edaspidi ta oli ikka rohkem kodus kui haiglas 🙂

Krimmi suvi oli väga lahe. Mäletan kalja, mida sai suurte paakautode paagist ja suuri arbuusilaadungeid, mis olid tee ääres ja mis maitsesid megamagusalt. Mereäärsest putkast sain oma esimese Donaldi kleepsuga nätsu, mis lõhnas jumalikult, kuid mille maitse kadus ruttu ja mis tõelise ebaõnnena lõpuks Musta merre kadus. Ma arvan, et ma oleks seda maitsetut plönni lõputult edasi närinud.. Mäletan ka seda, et meie aias kasvasid aprikoosid ja vähemalt ühe päeva selle reisi jooksul veetsin ma nende pärast välikäimlas 🙂 Mäletan, et kohalikega sain suve lõpuks keha- ja vene keele kombona täiesti hästi suheldud ja Viplala raamat oli mu lemmik, mida lugesin iga päev. Mäletan ka seda, et kui me sealt ükskord tagasi tulime, siis oli lennujaamades väga palju sõjaväelasi ja mu vanemad imestasid selle üle. Oli tõenäoliselt 19. august.

Teletornis on praegu väga lahe väljapanek: müüdid ja tegelikkus, kus saab väga palju huvitavat infot nende augustikuu sündmuste kohta. Hoovis, laste mänguväljaku kõrval, on isegi üks reaalne soomuk, mille otsas lapsed terve 20. augusti päeva ja õhtupooliku turnisid ja Justamenti kuulasid. Vot see on parim ajalootund!

Ma arvan, et kui peaks valima ühe riigipüha, mida tähistada, siis ma valiks just selle, 20. augusti. Ma olen ise selle ajaloosündmuse ajal olemas olnud ja ma tean, et see on reaalselt minu elu muutnud. Kindlasti paremuse suunas. Ma ei mõista neid inimesi, kes küsivad, et “kas me sellist Eestit tahtsimegi?” või kes selle üle virisevad. 60% Suviste Seitsmeste vaatajatest näiteks ütles, et nemad sellist Eestit küll ei tahtnud. Aga millist te siis tahtsite? Ja kes selle spetsiaalselt teie jaoks kandikul kohale tooma pidi? Minul isiklikult on küll väga hea meel, et minu lapsed Eesti Vabariigis üles kasvada saavad.