VPG 30

Nädalavahetusel tähistas Vinni-Pajusti Gümnaasium oma 30. sünnipäeva ja sellist tähtsat üritust ei saanud loomulikult külastamata jätta. Ei tea, kas asi on vanuses, aga tundub, et selle peo väljamagamiseks läheb nüüd see terve nädal 😀 Ei ole lihtne olla kolmekümnene!

Kui aus olla, siis selline suurem kooli kokkutuleku tuhin on kas mööda läinud või siis lihtsalt vahepealses mõõnas. Mäletan, et esimesed korrad sai seda üritust ikka kõvasti oodatud, seekord oli natuke selline meh tunne. Ehk võib olla asi ka selles, et meil on klassikokkutulek alati aasta enne kooli kokkutulekut ja seega justkui kõik info update’itud. Aga see ei tähenda kindlasti, et pidu äge poleks olnud 😀 Rändom killud:

Mingi mees hakkas lambist kõnet pidama. Vaatan mina kaugelt, et vana vallavanem Väinaste vä? Väinaste noorem vend? Ei saanud aru. Pärast tuli välja, et tegemist on kooli uue direktoriga 😀 Kui piinlik! Ma ei tea, kas ma äkki ei kuulnud, äkki teised meie lennu omad ka lihtsalt ei kuulnud, aga igaks juhuks väike soovitus tulevikuks: kui sa hakkad pidama kõnet inimestele, kelle elus on olnud ainult üks direktor, ja see pole sina 😀 , siis tutvusta ennast igaks juhuks. No kes on kes?

 

Seekord sattus veel nii, et esimestena lõpetajad mahtusid aulasse (meie viimase lennuna) ja mida lend kaugemal, seda kaugemal peo keskmest. Ei tea, kui kaua läheb, enne kui rollid vahetuvad: penskarid lükatakse õpetajate toa ette ja noored tõmmatakse tantsuplatsile?

Õhtu stiilseim sisenemine: väljapeetud akadeemilise viibimisega saabub härra Uuskam, karguga. Kõik pilgud muidugi temal, sest et ikkagi legendaarne õpetaja. Kõnnib mõõdetud sammudega oma lennu lauani, väike paus ja kark lendab stiilse liigutusega nurka. Ma kahtlustan, et ta on seda varem harjutanud! Igal juhul oli saali reaktsioon ootuspärane: ovatsioonid 😀

Õhtu oodatuim sisenemine: legendaarne tandem Kingsepp feat. Vanajuur saabuvad aulasse lende tervitama. Aplodeerime seistes ja teeme kooliaegse ema ja isaga ikka pilti ka. Seda vist ei pea mainima, et Vanajuure huumor läheb aasta aastalt üha nilbemaks 😀

30742495_10156304925324710_3113107457098907648_n
Ema ja isaga 😀

Mingil hetkel tuli õde mu juurde ja ei jõudnud ära imestada, et me mingites spordiedetabelites ikka veel sees oleme. No tõepoolest, seda tuli minna oma silmaga küünlavalgel vaatama. Korraks kahtlustasin, et äkki ma viskasin seda oda nii, et keegi ei leidnud enam üles. Või siis lammutati pärast mind kohe kuulitõukering ära, aga tuli välja et olukord nii hull polegi 😀 Samas peab tõdema, et 4x100m ja Väikse-Rootsi kooli rekordid on siiski aastast 1999. Järgmisel aastal saab 20 aastat. Not bad.

IMG_20180414_212427
Küünlavalge nostalgialaks

Seda sai kehalise kasvatuse õpetaja käest ka küsitud, et mis värk on ja kus on uued rekordid. Ajad olevat muutunud: gümnaasiumi tüdrukutele kirjutavad emad kodus tõendeid, et midagi tegema ei peaks ja algklasside õpilased hüüavad talle lihtsalt: “Tšau, Mare!” No mis spordist siin rääkida saab? 😀

Mis bändi puutub, siis nii palju oli eelmisest korrast õpitud, et see mängis kauem ning lisaks oli mingi videodisko mees ja kell 2 ei suunatudki inimestele prožesid näkku. Hästi! Samas alustas bänd siiski veidi liiga vara, nii et kaks setti läks täitsa tühja enne kui mingi rahvaste liikumine toimuma hakkas. Samas ei tea, kas see oleks nii igal juhul või oleks hiljem alustades ikkagi lihtsam inimesi tantsima saada? Alguses on ju nii palju vaja niisama jutustada ja kilgata.

Enam-vähem õhtu lõpuks selgus, et mingi jama on sellega, et ma pole õpetajate peole jõudnud. Ma väga hästi ei teadnud ka, kus see asub, aga Marge võttis mul kratist kinni ja tassis kohale. Seal laoti kohe taldrik sööki täis (“Sa üldse ei söö vä?” 😀 ), direktor (ikkagi mitte Väinaste!) võttis vaasist roosid ning jagas kõigile naistele laiali ning lõõpisime niisama. Tore taaskohtumine!

 

Ma nüüd isegi ei tea, mitmes kord see mul kooli kokkutulekul käia oli: kolmas või neljas, aga igatahes olen ma kõik korrad kohal olnud ja tegelikult ka on jumala äge! Järgmine kord lähen jälle! Kui muud ei saa, siis vähemalt kuuleb korduvalt seda, kuidas keegi pole viimase 15 aastaga üldse muutunud 😀 ja samas vaatad, et mõni on muutunud kohe kõigi eest 😀

Advertisements

30+

Käisime Viimsi MRJK naiskonnaga nädalavahetusel oma esimesel jalgpalliturniiril. Kui registreerimise hetk oli, siis korraks sai küsitud, et mis tasemega võistkonnad sinna tulevad ja korraldaja arvas, et “Tuleb igasuguseid”, mis reaalsuses tähendas peamiselt meistri- ja esiliiga naiskondade vähendatud versioone. Need “igasugused”, kes ka toast välja tulid, olimegi siis ilmselt meie 😀 Peale meie oli Rahvaliigast kohale tulnud Pärnu, kes selle nalja eelmisel aastal ära võitis, nii et väga soliidne seltskond.

Me ei jõudnud veel kohale jõudes vastaste üle imestama hakatagi, kui ühed tütarlapsed meid nähes korraks enesevalitsuse kaotasid ja omavahel veidi liiga kõva häälega arutasid, et “Issand, need on ju mingi 30+”, mille peale osad meist tänasid komplimendi eest, sest nii nooreks pole ammu peetud 😀 Jah, kui sa osaled turniiril, kus on 14+ vanusepiirang, siis ilmselt pead olema valmis selleks, et sa oled… vanaema 😀

Võtsime meile antud rolli kiirelt omaks ja nii palju nalja pole ammu enda üle teinud kui eile. Olgu see siis ägisedes püstiajamine pingilt, kui vastased tahtsid riideid vahetama tulla “Oot-oot, ma ei liigu nii kiiresti!”, täiesti suvaline hägamine “Kus mu ortoosid on?” või üliemalik suhtumine vastasmängijatesse “Kas teil kõht on täis? Ega külm ei ole? Ma nii muretsen, mul on ka samasugused lapsed kodus.” jne jne. Kui jalgade lihasvalust ma saan pärast mängudega täidetud päeva hästi aru, siis kõhulihased valutavad küll rohkest naermisest.

Mängud tulid ka täitsa okeilt välja. Sellises seltskonnas võtta üks võit (hea küll, ca 14-aastaste Florakate vastu), üks viik ja mitte lasta enda värav koondise kandidaatide poolt pilgeni täis lüüa, on meie jaoks väga-väga hea saavutus, 30+ või mitte. Naiskond, kes turniiri võitis, suutis meile lüüa näiteks vaid kaks väravat, teistel nii hästi ei läinud. Ise lõime kõigi mängude peale 5 palli sisse ja umbes 10 tükki latti, posti jne. 😀 Arenguruumi on, aga kindlasti oleme võrreldes eelmise aastaga juba väga kõvasti edasi arenenud. Kift!

Positiivse külje pealt panin veel tähele, et mängud olid palju puhtamad, kui Rahvaliigas, eks see käib ilmselt ka mänguoskustega kaasas. Või siis ei ole Flora Talvekarikas nii ihaldusväärne trofee kui Rahvaliiga karikas. Pahatahtlikkust ja tahtlikke vigu mina vähemalt ei märganud, aga võib-olla oldi 30+ inimestega ka leebemad 😀 Mingi eelis peab ju sellises vanuses juba olema. Näiteks et ei saa kohe sinist silma kui väljakule astud 😀