Matk nr 5

Kui eelmine kord oma matka Aegviidus lõpetasime, siis vaatasime kohe, et järgmine kord on hea rongiga stardipunkti sõita. Alati on hirmus orgunn sellega, et kuidas saada kohale ja pärast koju tagasi, seekord oli vähemalt üks suund jube lihtne. Seda sinnamaani, kui konduktori käest piletit tahtsime osta. Selgus karm tõsiasi, et hoolimata nutikioskitest, mis on vagunite erinevatesse osadesse paigutatud, saab täna osta pileteid vaid sularaha eest. Piletimüüja vangutas ka pead, ütles, et tema ei tea, kuna need tööle hakkavad ja et sularaha olgu olla või muidu! Me Kaisaga laiutasime käsi ja tegime kurba nägu, samal ajal kui Helen kõik kinni tagus. Mis omakorda tuletab meelde, et olen talle 3,20 € veel võlgu 😀

Kui ei kardaks ära eksida, kogemata planeeritust 10km pikemat lõiku teha või pimedasse metsa jääda, siis tõenäoliselt poleks päris 8.30 rongiga Baltast väljunudki. Igatahes astusime 9.20 Aegviidus juba rongilt maha ja mõtlesime “Johhaidii, mis laupäev see selline on?!” Õnneks oli enam-vähem soe, midagi otseselt kaela ei sadanud ja marsruudi valisime ka pigem lühema: 18+ km. Igati sobilik järjekorras viiendaks, juubelimatkaks, mille tähistamiseks Helen oli kaasa haaranud isegi miniatuurse kärakapudeli. Olgu öeldud, et tegemist oli ananassi-mango rummiga, mis kunagi Haitist suveniiriks kaasa sai toodud. Sellise piduliku hetke pühitsemiseks, nagu järjekorras 5. matk seda on, jõime pool pudelit rummi kolmepeale ära 😀 Jah, poole ca 4cl pudelist suutsime ikkagi alles jätta 😀

Marsruudi enda kohta nagu midagi öelda polegi: igav oli 😀 See tähendab, et kindlasti on maastiku mõttes olnud inspireerivamaid lõike ja kindlasti on ka järgmine lõik lemmikum kui see, mis just oli. Õnneks ei saa öelda “igav” seltskonna kohta, kindlasti mitte 😀 Ja igal juhul on selline kokkusaamise ja info update’imise vorm palju põnevam ja ägedam kui lihtsalt kohvitassi taga lobisemine. Kuigi ka seda viimast tuleb aeg-ajalt vahelduse mõttes teha.

Kokku kõndisime seekord ca 18+ km ja lõpetasime Noku lõkkekohas, kust järgmine kord stardime Kakerdaja rappa. Oi, seda ma juba ootan! Korraks lasime fantaasial lennata ka kuskile kaugesse tulevikku, kus me reaalselt Iklasse kohale jõuame 😀 A mis me siis teeme? 😀

Advertisements

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂