Üks reis, viis riiki

Puhkus algab tavaliselt odavatest lennupiletitest. Ma ei mäleta, kas need konkreetsed olid odavad või väga odavad, aga igal juhul startisime EasyJetiga Milano poole. Eesmärgiks lõpuks Austriasse suusatama jõuda, vahepeale pidi jääma muidki elamusi. Googeldasin, mis ma googeldasin, aga ega Milano kohta liiga palju välja ei googeldanudki. Esimene vaatamisväärtsus Milano toomkirik, teisel kohal juba mingi ostukeskus 🙂 Okei, see oli suurepärase arhitektuuriga ja mitte tänapäevane ostukeskus, aga no ikkagi. Nagu polegi midagi teha või siis pole ma lihtsalt suurem asi linnaturist, et neist asjust liialt vaimustuda ei suuda.

Niisiis Duomo di Milano, mis loojuva päikese kumas on täitsa oivaline vaatepilt. Käime kirikus sees (3€), kus kõrged võlvid, massiivsed sambad ja detailsed nikerdused ütlemata aukartustäratavalt mõjuvad ning sisse astudes tahtmatult ahhetama panevad. Mina ja ahhetan kirikus 🙂 See lihtsalt on nii võimas vaatepilt.

Milano toomkirik on üks suuremaid gooti stiilis kirikuid maailmas,

mis peaks maksimaalselt mahutama 40 000 inimest. Aga uhkemgi kui toomkiriku sisemus, on selle katus koos loendamatute (135 tk :D) kujude, tornikeste ja nikerdustega. Ainuke asi, mis minu arvates komplekti ei sobi, on kuldselt kiiskav naisekuju kiriku kõrgeimas tornis.

Katuseterrassil uitamine on mõnevõrra kallim (14€) kui sees uudistamine, aga ilmselt on need vaated seda ka väärt. Katusele minna on võimalik nii liftiga kui trepist. Loomulikult valime meie trepi ja sama loomulikult kahetseme seda juba pärast paari esimest ringi. Mõtlen korduvalt Viimsi valla trepijooksu Grand Prix maailmameister Kristi peale kui seal keel vestil treppidest üles komberdan 😀 Arusaamatu kuidas tema jõuab. Joostes. 😀

Kui kirik on üle vaadatud ja viimanegi saabuja lennukilt autosse pakitud, sõidame edasi Como järve poole. Kuna saabume pimedas, siis järve ja mägesid väga ei näe, küll aga särab üle järve ja küla suur hele täiskuu. Midagi ikka. Hommikul pärast check-out’i vaatame järve ja veelinde ja mägesid ja maju ka päevavalges. Olen natuke “meh“, kuna juttude järgi peaks Como järve ümbrus olema das ülim koht üldse. Ma ei saa sellest aga üldse aru. Kuna aega on, mägi on, ilm on super ja funicular ka sõidab, siis suundumegi sellega kohaliku mäe otsa. Edasi-tagasi reisi saab 5.50 € eest, vagun on viisakas ja sõidab 55% kaldega 1 km üles mäkke.

Mäe otsast avaneb vaade (miks nad seda paganama kuuske küll eest ära ei võta?), millest saab vau-efekti ja rohkemgi kätte. +18 kraadiga kohaliku väikse poekese ees espressot rüübates saan ka kofeiini kätte. Päike paitab nägu ja la vita e bella!

Iga hea asi saab ükskord otsa, nii juhtub ka espresso ja mäevaatega. Töristame tuldud teed funiculariga alla ja üritame välja arvutada, millise hooga kukub esimene vagun mäe otsast alla ja teine vagun talle peale, kui tross järsku pooleks peaks minema. Päris täpselt välja ei arvuta, aga tundub, et see võib üks päris kiire tulek olla 😀

Edasi viib tee läbi Šveitsi Liechtensteini ja ma arvan, et see on üks ilusamaid teid, kus ma kunagi sõitnud olen. Kõrged lumised kaljumäed kahel pool teed meid saatmas, nende vahel looklev tee (ilma löökaukudeta, muide!) ja sirav päike – täielik talveidüll. Mis siis, et ma osa ajast maha magan, ikkagi on ilus 😀 Googeldage Šveitsi Alpe ja võib-olla annavad pildid midagi edasi. Tegelikult ei anna ka 🙂

Liechtensteinis sel päeval päike ei paista.

See riik on nii väike, et kui pilv tuleb päikse ette, siis on kogu riigis pimedus 😀 Peatume pealinnas Vaduzis. Valituks osutunud hotell on olnud avatud kuu aega ja see annab igal sammul positiivselt tunda: iseteeninduslik check-in ja check-out; honesty bar, nii tutikad toad, et isegi dušiklaas paistab briljantselt läbi ja mingid mehed värvivad koridoris natuke veel seinu 😀

Puhas, avar, modernne, kompaktne – need sõnad iseloomustavad Vaduzi kesklinna.

Käime selle umbes 15 minutiga lonkides läbi, nähes seejuures ära nii maapäeva, lossi, kunstimuuseumi, butiikpoed kui ka loendamatud pangad. Liechtenstein on vürstiriik, autode numbrimärgid on mustale plaadile trükitud, ametlik keel on saksa keel ja ametlik raha Šveitsi frank. Ja no hinnad on kosmoses.

Liechtensteini rahvaarv on ca 37 000 inimest, Vaduzis elab neist ca 5400. Olles tulnud ikkagi 1,3 miljoni elanikkonnaga Eestist (sama palju elanikke on näiteks Milano linnas), heidame nalja, et kogu Liechtensteini elanikkond võiks pühapäeviti Milano toomkirikusse koguneda ja ruumi jääks veel ülegi 😀 Liechtensteinist on maailmas väiksemad veel ainult 5 riiki: Vatikan, San Marino, Monaco ja kaks butiiksaart Vaikses ookeanis. Milline luksus olla seejuures veel suursugine vürstiriik!

Pärast õhtusööki astume läbi varem silma jäänud šokolaadipoest, kuhu sisse astudes käib pea juba lõhnadest meeldivalt ringi, suu valgub sülge täis ja tasakaal kipub vägisi kaduma – kõike tahaks proovida ja rohkem! Õnneks on väiksed proovikotikesed ettenägelikult juba komplekteeritud, nii et haarame nipet-näpet kaasa. Hinnad küll niisama rõõmsaks ei tee, kui meeldivalt mahedad lõhnad, kuid šokolaad võtab selle valu ära.

Kuna Ischgl tungub kõikidelt kaartidelt vaadatuna siiski liiga lähedal, siis otsustame teha kiire sissepõike Saksamaale ja oma silmaga üle vaadata Neuschwansteini loss, mis on Lõuna-Saksamaa üks kuulsamaid vaatamisväärsusi, mis väidetavalt oli inspiratsiooniks Walt Disney kuulsa muinasjutulossi loomisel. Sellel konkreetsel päeval on loss muidugi pilve sees ja no sellist pilti, mida näitab google, saab ainult drooniga. Või siis plakatit pildistades 😀 Tea, kas minus just luik või printsess tärkas, aga heledad lossid on ilusad küll 🙂

rrem

Ja nüüd lõpuks Austriasse. Peatume sihtkuurort Ischglist ca 10km kaugusel Kappl linnas. Ma ei tea, mis häda neil austerlastel nende täishäälikutega oli, et neid üle ühe kohanimedele anda ei taheta. Aga no abiks needki 🙂 Hotell on korraliku söögipaketiga, kus hommikusöök kujuneb nii umbes 3-käiguliseks ning õhtusöök on 6-käiguline, mis läheb umbes nii, et salat, supp, eelroog, pearoog, magustoit, juustuvalik. Ütleme nii, et juustuvalikuni ei jõudnud ühelgi päeval, nii et viimasel õhtusöögil tegin rebelit ja võtsin juustud kohe esimesena ette, salati asemel 😀 Aga maksimum siiski 5 käiku, no ei suuda rohkem.

Ilma lubab terveks nädalaks muidugi ilusat: päikesepaiste ja kuni +10 kraadi, nii et loodan, et need lisakilod, mis söögist saab, raputab mäel kergelt maha. Ma arvan, et see päris ootuspäraselt siiski ei läinud, sest et ma ei osanud ette arvestada, et kogu selle suusatamise juures tuleb nii palju radlerit (lahja sidruniõlu) juua. Paar päeva olid nii soojad (suusalifti ekraan näitas +16) ja lumi seetõttu nii raske, et läksime juba enne lõunat baar ära ja jõime niisama paar tundi päikse käes õlut. Suusapuhkus missugune 😀

Keskus ise on väga äge: radu on nädalaks täiesti piisavalt (kuigi mulle tundub, et võib-olla oli Mayrhofenis neid rohkem), need on hästi hooldatud ja laiad. Nii et kui hommikul esimese tõstuki juures tundub, et inimesi on liiga palju, siis vähemalt enne lõunat hajuvad nad kenasti erinevate radade vahel ära, nii et massidest ei saa arugi. Parim aeg sõitmiseks ongi kuskil vahemikus 8.30-10.30, pärast seda kipub rahvast juba rohkem olema ja mäsuks minema. Pärast kella 2 on rajad üldiselt juba sellises olukorras, et võib moguleid sõita.

Ainuke kehv ilm on viimasel päeval, kus sajab lund ja nähtavus on selline ehku peale. Rajamärgistus on näha, aga seda, kas rajal on kerge tõus või näiteks hoopis augu koht või lumevall – seda ei näe. Ütleme nii, et üllatusi tuli ette 😀

Iscghl keskus on veel selle poolest huvitav, et kuskil keset mäge jookseb riigipiir. Ühel pool mäge on Austria, teisel pool Šveits. Ja mitte mingi niisama Šveitsi linnake, vaid duty free tsoon, kus võib nii mõndagi uskumatult soodsalt kätte saada. Seljakotti mul küll kaasas pole, kuid põuetaskus toon poistele suveniirid ära. Korralikku laskumisasendit küll sisse enam võtta ei saanud, aga mis seal ikka 😀

Šveitsi külast tuleb mäe otsa tagasi suisa kahekohaline gondeltõstuk. Ma ei tea, mis värk nende suurte suusaliftidega on, kus on inimesi nii palju, et tekib teatud anonüümsus – keegi suudab isegi selle 5 minutilise reisi jooksul puuksu lasta 😀 Halloo, täiskasvanud inimesed! 😀

Hoolimata laiadest ja pealtnäha turvalistest laskumistest näeme igapäev paari inimest, kes saani järel rajalt minema veetakse, medikopterid lendavad ja veavad meedikuid radadele mitu korda päevas. See on hea reminder, et kogu selle päikse, õlle, laiade radade ja kohati kuni +16 kraadi juures on tegemist ikkagi ekstreemspordiga.

Sellegi poolest mõtlen, et kui suusaoskus peaks lubama, siis ükskord võiks isegi ükssarviku või kitsekese kostüümis mäest alla liuelda. Klassikalised suusariided on nii igavad 😀

Ilmselgelt oli mu eemalolek liiga pikk, sest kuigi vahepealsete kõnede ja sõnumite käigus olid poisid rahulikud, siis lõpuks mind nähes ja kallistades murdusid ja nutsid mõlemad. Mina ei nutnud, aga seda taaskohtumise magusat valu tundsin küll. Priidule tõin “üle mäe” pärlmutterpunase metallist joogipudeli, karabiini, Šveitsi lipu risti ja kirjaga. Ruubenile tõin käekella, mida ta on kaua igatsenud. Just sellist ilma seieriteta, kus sekundid ka jooksevad ja stopperiga saab lisaks aega võtta. “Sa poleks mulle pidanud nii kallist kingitust tooma ja raha kulutama” said no child never, aga Ruuben ütles. Ja oli  veidi murelik, aga siiski ütlemata rahul. Ja Priidule meeldis tema kingitus ka väga. Esimene kord, kus erinevad asjad omavahel riidu ei aja. Lihtsalt imeline! 🙂

Advertisements