Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Advertisements