Vau-efekt

Otsustasime poistega eelmisel nädalavahetusel kolmekesi Pärnusse spaasse sõita. Natuke nagu koolivaheaja tähistamine ja natuke nagu niisama ka. Kuna Priit oli lõpuks (pakkumisi on ka enne olnud) valmis pikemaks ajaks spordilaagrisse minema, siis tõusis väga aktiivselt päevakorda veekindlate jooksujalanõude küsimus. Ilmad on nagu on ja ikka parem joosta ja trenni teha kui sokk jalas kuiv on. Suundusimegi siis enne Pärnu otsa A&T spordipoodi, kust lootsin saada sobivad Salomon jalanõud.

Kohapeal selgus muidugi, et veekindlad laste mudelid on saadaval kuni numbrini 35 ja täiskasvanute mudelite hinnad on lihtsalt 160€, mida ma ei ole nõus tossupaari (ka enda omade, mis kestaksid rohkem kui ühe hooaja) eest välja käima. Teenindaja pakkus siis erinevaid variante: uus partii lastejalanõusid tuleb järgmisel nädalal (ei sobi, juba esmaspäeval on vaja); esmaspäeval lõuna paiku olen outletis, äkki sealt saab täiskasvanute mudeleid poole hinnaga (ei sobi, juba esmaspäeva hommikul on vaja); äkki täna õhtupoole outletist läbi sõita, siis olen seal (ei sobi, sõidame kohe ära). Läks nagu jube keeruliseks ja ma olin valmis juba käega lööma, kuid tema ei andnud alla. “Oota, ma helistan Tõnule, äkki ta on praegu seal.” Selgus, et Tõnu oligi hetkel seal 😀 ja tädi suunas meid outleti. Tõnule anti veel juhtnöörid, et varsti on mingid kolm tüüpi lao ukse taga, tee siis lahti. Ja mina sain Tõnu mobiili, sest et no igaks juhuks. “Vau!” mõtlesin kui kaupluse uksest välja astusime.

Sõitsime siis outleti ukse taha. Koputame. Ei midagi. Laseme kella. Ei midagi. Nojah. Aga mul on Tõnu mobiil! 😀 Helistan siis numbril, mida ei lootnud kasutada, tutvustan ennast puterdades ja juba olemegi värviküllases tossuparadiisis. OMG! Spordipood on täiega minu pood, eriti kui seal on niiiiii ilusad jalanõud! 🙂 Läks napilt 5 minutit, kui Priidule olid sobivad jalanõud leitud. Kõik ülimalt rahul, isegi Tõnu. Küsin siis ääri-veeri, et millal te muidu plaanipäraselt lahti olete ja millal veel saaks uudistama tulla (tahaks ju endale ka ilusat veekindlat tossu, aga paistes varbaga pole mõtet jalanõusid osta 😀 ). Tõnu nagu ka täpselt ei tea, aga ta annab mulle Merle mobiili! 😀 Helistagu ma ja küsigu. Et tavaliselt ongi just Merle seal ja mul ikka vedas hullupööra, et just tema otsa seal “pärispoes” koperdasin. “Vau!” mõtlesin kui laouksest välja astusin. Tõnu mobiil, Merle mobiil ja tossud ka veel. Milline šoping! 🙂

Pärnus suundusime pärast check-ini põhimõtteliselt kohe veeparki, pärast mida otsustasime, et käime mingist lähimast poest läbi, ostame näksi tuppa kaasa, käime siis õhtusöögil ja siis lähme nösserdame niisama oma toas. Mõeldud-tehtud. Kuna ma Pärnus nii palju ei orienteeru, et peast kuskile poodi sõidaks, pimedas seda enam, siis panin Waze rakenduse käima ja sihtmärgiks lähima Rimi. Ootangi siis rahulikult foori taga oma vasakpööret ja vaatan, et minu vastas olev sõiduk soovib samuti vasakule pöörata. Lihtne eks. Noh, sõidan mina siis waze’i järgi ja teen oma vasakpöörde vastutuleva sõiduki nina all ära. Vaatan tahavaatepeeglisse ja näen, et tegemist pole niisama sõidukiga, vaid suisa operatiivsõidukiga, mis pärast minu manöövrit on silmnähtavalt oma plaanid ümber teinud ja otsustanud mind jälitada. Ja no ikka vilkuritega 😀 Umbes selleks ajaks ma olin märganud eespool terendavat sissesõidukeeldu, nii et vajutasin nii ehk naa blokki. Ütlesin siis Priidule, et hakkaks tagaistmel olevast kotist juba mu rahakotti otsima, et sealt lubasid leida (samal hetkel tuli mulle meelde, et load on kodus kapis 😀 ja huvitav kus on auto dokumendid? 😀 ). Lasin akna alla ja ootasin siis, mis mulle öeldakse. Enda teada polnud ma midagi kahtlast teinud.

Inspektor tutvustas end viisakalt ja küsis, et miks ma keelumärgi alt sisse sõitsin (nagu what???). Mina: Oi, palun vabandust, ma tõesti ei näinud. Waze juhatas mind siia, ma ei ole üldse kohalik ja ei tea värki. (Päriselt ka, mul oli piinlik nii loll olla 😀 ) Selle aja peale tuli teine politseinik ka vaatama, kes see hullunud kriminaal on, kes õhtuses Pärnus ühesuunalisel teel vastassuunas märatseb. Leides eest eksinud pereema, kes Rimi kauplust otsib ja Waze’i ohvriks langes, naeravad mõlemad silmnähtavalt. Jep, endiselt oli piinlik loll olla! 😀 Vaatasid siis mõlemad mu telefoni ekraanilt waze’i ja veendusid, et see suunas jätkuvalt keelumärgi alt läbi (seda märki ju nägin juba minagi!). Üks neist siis vist üritas lohutada, et nojah, see on üsna mingi viimase aja muudatus siin, et võib-olla waze ei tea veel 😀 Naersid veel mu üle ja soovitasid ümber keerata ja tagasi sõita. Lubasin, et enam nii ei tee ja lahkusime sõpradena. “Vau!” mõtlesin kui kui poistega uuesti Rimi poole sõitsime ja kramplikult kõiki märke jälgisin, et uuesti mingit jama kokku ei keeraks. “Mina vist oleks küll lubasid küsinud sellise jama peale.” 😀

Advertisements

Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.