Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Advertisements

Mida hing ihaldab

Pexels

Targad teavad rääkida, et tuleb alati oma sisemist häält kuulata. Mulle tundub, et mida vanemaks ja küpsemaks inimene saab, seda lihtsam on enda häält eristada muust mürast, mis meie ümber valitseb. Vähemalt ma enda puhul tunnen nii. Lihtsam on teha otsuseid ja valikuid, kui suudad vahet teha, mis on teiste ootused ja mis on su enda soovid. Kuigi päris nii ikka ei saa, et mitte meeldivaid asju üldse ei teeks. Selleks peab veel vanemaks saama. Olen täheldanud, et siis kaob mingil hetkel filter täiesti vahelt ära ja inimene saabki olla nii nagu ta tahab 😀 Ja öelda kõigile, mida ta asjadest tegelikult arvab 😀 Mitte et see mul nüüd mingi unelmate eesmärk oleks..

Ma usun, et soovidel on komme täituda. Tuleb soovida, tahta ja asjad juhtuvad. Mõni asi ei juhtu kohe, ta tuleb ringiga, aga ta tuleb. Ja siis tuleb see äratundmine, et OMG, see ongi ju see!

Näiteks olen kogu oma teadliku tüdrukuelu tahtnud jalgpalli mängida, aga ametlikult, st tiimis, pole seda mingil põhjusel võimalik olnud teha. Maja taga mängisime küll vibra ja vahel tagusime palli ka kellegi rõdule või aknasse, mistõttu meil maja taga jalka mängimine keelati kähku ära 😀 Koolis tegime rohkem kergejõustikku ja nii ta läks. Kaks aastat tagasi tekkis järsku võimalus naiste jalgpallitrenni minna, mis alguses tundus hirmus (sest et ma ei oska ju üldse ja äkki teised on nii head ja mida elevant arvab?! 😀 ) aga täna ei kujuta ma oma elu ilma selle tiimi ja nende inimesteta ettegi. Kogu see kamp on nii äge, ma olen saanud palju uusi sõpru ja iga kohtumine (loe: trenn) on nii meeleolukas ja lõbus, et mõistlik oleks isegi tihemini kokku saada, et trenni lihtsalt maha ei lobiseks ja ei naeraks 😀 Mul on kohati treeneritest isegi kahju, kes annavad endast parima, et meid tehnilisemaks, tugevamaks, targemaks ja osavamaks õpetada, kuid meie lobiseme ja teeme lolli nalja juhendamise ajal, nii et iga asja peab mitu korda seletama 😀 Samas, see tundub jälle nii õige 😀

Eelmise aasta jõulupeol lahendas Erle kingituste küsimuse geniaalselt: tavaliste loosipakkide asemel, millest oleks võinud ju tegelikult isegi ilusa küünla, lõhnava seebi või uued põlvikud 😀 saada, loosisime välja tegevused, mida lubasime järgmise aasta jooksul koos teha. Näiteks “läheme kinno, läheme jalgrattamatkale jne”. Ma vist olin just mingilt matkalt tulnud ja ei osanudki esimese hooga midagi muud lubada kui et “läheme koos matkama”, mille tõmbas endale Merlin. Eks ta ise ilmselt ahastas korra, aga mis sa teed noh 😀

Kui servast neid lubadusi täitma hakati, kes mudajooksul, kes rattamatkal, siis hakkas mind ka see Merlini matkale viimine üha rohkem kummitama. Teda tundes ei saanud see mingi lihtne matk olla 😀 Ja kui sotsiaalmeedias jäi silma SUP müraka rent/matk, siis tekkis kohe see äratundmine, et see ongi see! Käisin selle idee kähku Merlin aka TVSile välja ja enne kui ma arugi sain, oli jõulukingitusest ühele saanud pea kogu tiimi väljasõit, kus kahe mürakaga möllas Pirita jõel kokku 15 jalkanaist 😀

Eks ma natuke kahtlustasin ka, et Merkaga ühe SUPi peal olek head ei tähenda. Merike ei jõudnud lauset “Siin võiks ujumispeatuse teha” veel lõpetadagi, kui ta oligi juba vees ja tegigi väga aktiivselt seda ujumispeatust 😀 See on see kui sa SUPi ninas seisad ja Merlin on sul seljataga 😀 Sõitsime jõel asuvalt paadisillalt Lükati sillani, siis Pirita sadama muuli juurest välja merele, tegime ühise pildistamispeatuse pärast mida ma avastasin ennast ka suureks üllatuseks koos aeruga vees ujumas 😀 Aga eks see ilmselt oli üks kingituse osa – piiramatu võimalus kõiki vette lükata 😀

Mida aeg edasi, seda tugevamat tõmmet või sidet veega ma tunnen. Mõni käib energia saamiseks metsas puud kallistamas või mättal istumas, mind laeb kõige paremini looduslik veekogu: meri, järv, jõgi. Bassein ei huvita 😀 Kui mõtlen tagasi Oandu-Ikla matkateel läbitud distantsidele, siis minu lemmikkohad on olnud just need, kus on järved – see annab kohe erilise energia, mida lihtsalt puude vahel kõndimine minuga ei tee.

Samas on mul näiteks mere vastu olnud äärmiselt suur aukartus, äkki isegi hirm. Seda vett on nii palju lihtsalt ja lained hirmutavad mind ka. Ma ei teagi miks – äkki saan just seal eriti selgelt aru, kui väike, tühine ja haavatav ma olen. Samas, miski jälle koguaeg tõmbab sinnapoole. Kas äkki peaks tegelema millegagi, mis oleks veega seotud? Mida?

Eelmisel nädalal läksime Kakumäele purjelaua koolitusele. Kahel nädalal kaks korda, iga kord natuke teooriat ja natuke praktikat. Esimene kord oli tuult natuke (2-3 m/s), aga seda tundus ka jube palju kui see kõik purje tuli ja tõmbama hakkas 😀 Teisel korral läks üldse tuulevaikseks ära, nii et instruktor kutsus meid vannipartideks ja lihtsalt naeris me üle 😀 Jah, olematu tuulega oli veelgi raskem midagi korda saata, aga vaikselt sai keeramist jms ikkagi harjutada. Eile oli siis teine äärmus, kus tuul oli 12-13 m/s ja lahes korralik laine ka peal. Lõpuks siis idekas surfiilm, mida tähistas rannas ca 1000 lohesurfarit 😀 Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et mina küll sinna minna ei julge. Aga ühel hetkel oli ikkagi kalipso seljas ja purjekas nööripidi järel ja oi, siis hakkas juhtuma!

Okei, alguses ei juhtunud suurt midagi peale selle, et püüdsin purje üles tõmmata ja see rebis ennast käest lahti. Mul on täna reaalselt peopesad rakke täis 😀 Aga kui puri üleval, siis natuke sai sõita, kuigi noh, enamik ajast ma pusisin ikka lauaga ja purjega, mis isegi maas olles ennast igatpidi lennutas, sest et no seda tuult ikkagi oli üksjagu. Ja siis ühel hetkel kui ma seal täiega pusisin ja saamatu olin, lendas lohega mööda vana koolivend Lauri, kes hüüdis tervituseks või siis oli lihtsalt ehmunud mind nähes “Anneli?!” 😀 Haha! VPG in da haus! Seda ei osanud küll ette näha 😀

Aga põnevaks läks siis kui instruktor õpetas kaldastarti. See on lihtsam kui purje veest lahti vinnamine, eriti suure purje või tuule korral, nii me seal seda siis harjutasime. Suur oli mu üllatus, kui lauale astudes hakkasingi kohe suure hooga sõitma, ikka nii et pool lauda veest väljas, vett pritsis ja lained lisasid ägedust veel juurde. Endale tundus, et krüssasin täiega, muidu poleks ilmselt poolde Tabasallu välja jõudnudki, tagasitee oli igatahes küll liiga pikk 😀 Paar korda õnnestus veel täitsa pikk ja äge liug teha, nii et ikka täitsa tore oli 🙂 Ühel hetkel kui tagasi kahlasin läbi vee, käis laud ka tuule toel uperkuuti, nii et pöial vist käis veidi pahast. Pöidlaküüs küll käis, nii et sealt alt hakkas kohe räigelt verd merre voolama. Minu esimene mõte oli, et nüüd tulevad haid ja söövad mu ära. Ilmselgelt olen vaimselt valmis surfar 😀

Homme on viimane koolituspäev ja mu telefonis olev tuuleäpp 😀 ütleb, et tuleb selline mõõdukas 7 m/s maatuul. Tea, kas meid sellega vette lastakse, kuigi purjelaua puhul ei ole see nii ohtlik ilmselt kui lohe puhul. Aga kui ma reedeks tagasi ei ole, siis ilmselt olen Naissaarel või kuskil 😀

Ja edasi ma ei teagi, mis saab. Kuidas see mu ellu mahub? See ei ole lihtne nagu jooksma minek, milleks on vaja lihtsalt toss jalga tõmmata ja minna. Siin on vaja õiget tuult, õiget kohta, õiget varustust… Aga kuidagi võiks mahtuda, sest tunne on hea ja õige. Ja see tunne, mis mul eile õhtul koju sõites oli, see oli lihtsalt mega! Saan aru, miks surfarid on (vähemalt filmides) alati sellised muretud ja rõõmsad tüübid, sest et noh, pärast sellist mahalaadimist ja energialaksu sa ei saagi lihtsalt kuri või paha olla. Kõigil võiks olla selline tegevus, mis ei lase neil kuri või paha olla. Küll siis oleks tore ja vahva kõik 😀

Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂