Lemmik emadepäev

Mida suuremaks poisid kasvavad, seda ägedamaks emadepäevad muutuvad. Muud päevad muidugi ka. Aga kui naistepäev võiks minu poolest ka olemata olla, siis emadepäeva ma tunnen, et olen natuke nagu välja ka teeninud ja naudin seetõttu seda päeva täiega. Eriti kui mu pojad juhtumisi seda sama arvavad 🙂

Seekordne emadepäev jääb meelde mitme enneolematu asjaolu poolest. See, et neil on mulle ÜLLATUS, seda sain teada juba reedel. Seda, et see on suur SALADUS, seda sain ma teada nii reedel kui laupäeval, kuid ometigi ei saanud ma teada, mis asi see siis on. Eks ma olin nendega ka lahke ja ei hakanud pinnima. Kui vaja saladust hoida, siis hoiame! 🙂 Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga nad tõepoolest suutsidki oma üllatust ja saladust hoida pühapäeva hommikuni ehk siis emadepäevani välja. Isegi Ruuben, kes tavaliselt mingis olukorras ikkagi kogemata välja lobiseb ja siis ise nii südantlõhestavalt kurblik on pärast selle üle.

Ma natuke olin sellega arvestanud, et võib-olla ma pean pühapäeval seda üllatust ja saladust väikeste vihjetega välja hakkama õngitsema, aga oi, kuidas ma eksisin! Kell 5:00 hommikul oli Priit koos üllatusega mu voodi kõrval. “Emme, kallis, ilusat emadepäeva! Ma tegin sulle kaelakee” ja andis kauni väikse karbikese, kus sees oli tõesti imeilus kaelakee 🙂 Üritasin läbi padjanäo naeratada, kallistasin ja tänasin, mis suutsin, ning soovitasin tal magama tagasi minna. Läkski 🙂

Umbes seitsme paiku hakkas Ruuben, kes täiesti märkamatult oli taas end mulle öösel kaissu nihverdanud, vaikselt siplema ning ühel hetkel lahkus mu kõrvalt. Arvasin, et läks vetsu või teistega alla multikaid vaatama, kuid ootamatult oli temagi hetk hiljem koos karbikesega mu voodi peatsis, soovis “Palju…ilusat emadepäeva!”, võttis karbist kaelakee ja venitas mulle kaela. Jällegi olin läbi une nii nunnu ja tänulik kui vähegi suutsin (sest et tõesti oli nunnu olla ka, kuigi uni oli vist ikka natuke rohkem), kallistasin ja tänasin läbi kissis silmade ning magasin õndsalt, nagu printsess, kaelakee kaelas edasi. Emadepäeva puhul suisa kella 9ni. Milline õnn!

Kui laupäeval veel mõtlesin, et võiks ilusa ilmaga kuskile matkarajale või lihtsalt piknikule minna, siis tegelikult oli koduaias lihtsalt nii hea ja chill olla, et ei tahtnudki kuskile ära sõita. Grillisime burgereid, sõime jäätist, hüppasime batuudil, mängisime koeraga ning istutasime ka viimased maasikataimed oma maasikariiulisse. Igati tore ja hästi veedetud päev.

Selle päeva tegid tõeliselt eriliseks loomulikult mu pojad 🙂 Ma ei suuda siiamaani uskuda, et nad suutsid suisa 1,5 päeva tähtsat saladust hoida ja neil oli see ometigi kogu aeg meeles! Hommikul esimene asi! See teeb nii ütlemata palju rõõmu, et nad ei teinud mulle kingitust lihtsalt sellepärast, et peab või et teised teevad või keegi käskis. Vaid, et nad tõesti ISE TAHTSID mulle kingituse teha, sest et mingit muud põhjust ma ei suuda leida nii motiveeritud varajase ärkamise taga. Pärast nad tahtsid muidugi mõlemad veenduda, kas keed ikka sobivad ja kas ma neid ikka kandma ka hakkan. Ja kas palun oleks võimalik mõlemat korraga kanda, et kumbki kurb ei peaks olema.. 🙂 Oeh, küll see armastus on ikka üks ilus asi 🙂

Advertisements

Mömmibeebi :)

Käisime eile Ruubeniga lasteaia emadepäeva peol. Ruuben pidi rühma näidendis karu mängima,  aga kuna ta ennast liiga hästi ei tundnud, siis otsustas esmakordselt oma ajaloos vaadata etendust minu kõrval pingil istudes. Laulude ajal küll maigutas suud, aga ise laulma ei kippunud. Lõpupoole tegime ühe tantsu ikka ka, aga kuna seal pidi lõpuks paarilisi vahetama, siis ta otsustas ikkagi, et ta ei soovi. Tahaks ainult emmega tantsida 🙂 Etendus oli lühike ja ühtegi erilist kurioosumit ei juhtunud. Keegi ikka nuttis kogu etenduse; keegi keeldus kaasa tegemast – suht tavalised asjad. Aga see selleks.

Ruuben ei ütle siiani selgelt kahte tähte: üks on R ja teine on Õ. Kui “r” tähte harjutame ja selle saab ikka iga laps lõpuks selgeks, siis “õ” tähega ma ei olegi osanud väga seisukohta võtta. On lihtsalt selline väike saarlane mul kodus, kes ütleb “õ” asemel “ö” ja nii lihtsalt ongi. Kusjuures side Saaremaaga puudub ja ma ei saa aru, kust see tuleb. Tõenäoliselt sellega mingit probleemi ei olegi, nii kaua kui ta sõnad tulevastes etteütlustes õigesti kirjutab. Kui seal ka “köik” ja “körvits” ja “mömmi” hakkavad olema, siis on meil ilmselt probleem. Muus osas aga on pool Eestit inimesei täis, kes ei taha või ei oska “õ” tähte öelda ja selle eest vist lisadrilli tegema ei peaks? Eriti kui see “mömmibeebi” ise nii nupsik ja nunnu ja emmekas on 🙂