Key West

Miamist lõunasse viis meid tee läbi Everglades alligaatoripargi Key West’i. Everglades’is vaatasime alligaatoreid, sõitsime “Kahest Kangest” nähtud suure propelleriga paadiga (mis tegelikult ei olnud pooltki nii hirmus kui Kristjan Jõekalda näolt lugeda võis) ning natuke vaatasime ka madusid. Mina katsusin esimest korda elus päris elus madu ja polnud üldse nii libe ja limane kui ma millegi poolest ette olin kujutanud. Nunnu oleks ilmselt mao kohta palju öeldud, aga täitsa OK oli küll. Sealt edasi siis juba järgmine “pikem” peatuspaik: Key West. Meie reisi formaati arvestades oli 2-3 ööd ühes kohas juba hiiglama pikk aeg 🙂

Tee Key Westi on põhimõtteliselt üherealine maantee, mis viib saarelt saarele ja kohati võib olla suisa miilidepikkune sild. Kõige pikem neist on 7 Mile Bridge, enne mida tegime ka väikse sõidupausi, et vaadet imetleda ja jalgu sirutada. Lühikese aja jooksul õnnestus ülevalt sillalt märgata meres nii haisid kui ka merikilpkonna. Loodus! Äge! Selliseid vaateid, nagu googeldades Key Westi kohta leiab muidugi autoaknast ei näe – aga äge oli ikkagi!

Key West on USA kõige lõunapoolsem asustatud punkt ja seega leidus eriti Key Westi lõunatipus väga palju kõiksugu “kõige lõunapoolsemaid” kohti. Kõige lõunapoolsem punkt: suur värviline junn, mille juures on lihtsalt järjekord, et pilti teha – jättis meid suhteliselt külmaks. Loomulikult olid olemas ka kõige lõunapoolsem maja, kõige lõunapoolsem külalistemaja, kõige lõunapoolsem hotell, kohvik, rand, suveniiriputka, kauplus, rollerirent jne jne. Kui sa juhtusid olema oma tegevusalas kõige lõunapoolsem, siis oli see automaatselt turundusslõugan, mida kasutada.

Kõige lõunapoolsemas rannas (kus siis mujal?!) ringi uudistades alustas meiega vestlust kohalik mees, kes oli oma kahe väikse lapsega jalutuskäigule tulnud. Oli väga sõbralik ja uudishimulik, küsis loomulikult, kust me pärit oleme (Miami päikesepõletus vist reetis, et pole päris kohalikud) ja kui kuulis, et tuleme Eestist, tabas teda äratundmisrõõm: “I have a friend from Estonia – Peter!” Peeter elas ilmselt kuskil tema läheduses ja oli teda kõigi oluliste faktidega kurssi viinud: “Estonia – it’s better than Latvia, right?” 🙂 Küll see Peeter on üks tubli mees, mõtlesime, endal suud naerul. Järgmisena pakkus mees, et teeb meist grupipildi. Vot see oli küll väärt mõte, kuna sellist pilti, kus me kõik koos oleksime olnud, meil veel polnudki. Mees (vot tema nime küll ei mäleta) manitses oma pätakaid, et need kai pealt samal ajal vette ei kukuks ja tegi meist selle reisi esimesed grupipildid. Pildid tehtud, hüüdis veel mingeid kirillitsas slõuganeid, millest minule oli arusaadav vaid “Sposiba!”. Selle peale me muidugi veidi torisesime, aga tema oli ikka sama rõõmus edasi: “No? Sorry, I learned from Borat!”

Tegelikult jõudis ta lühikese aja jooksul rääkida veel muudki. Kuna Key West on USA kõige lõunapoolsem punkt, siis on see peamiseks sihtpunktiks paljudele Kuuba põgenikele. USA seadus näeb tema jutu järgi ette, et kui põgenikud Kuubast on USA pinnal maabunud, siis on nad automaatselt USA kodanikud. Seda Kuuba kommunistliku režiimi tõttu. Meie värske tuttav töötas kohalikus haiglas ja ütles, et on ette tulnud juhuseid, kus põgenikel on merel, ilmselt siis USA vetes, aga veel enne maismaale jõudmist mingi tõsine terviseprobleem tekkinud ja nad on meditsiinitöötajate poolt kaldale toodud. Võib ka niimoodi “vedada”.

Key West on eriline veel selle poolest, et on geikogukonnas hinnatud meka. Meie sealviibimise ajal oli seal just Pride weekend ja viidi läbi erinevaid toredaid üritusi. Näiteks jalutasime esimesel ööl mööda üritusest, mille raames valiti mingite parameetrite ja oskuste põhjal välja kõige geim gei. Ma ei tee nalja. Võitjaks osutus ligi 2m pikk, kiilakas ja tõmmu musklimägi, kes viibutas uhkelt võidukarikaga, endal roosad tiivad selja küljes lehvimas. Liblikas oli vist mingi selle suve teema, sest järgmisel päeval sõitis meile jalgrattal vastu vanem meesterahvas, kellel oli seljas roosa väga lühike balletiseelik (või oli see hoopis vöö?), noksi ümber roheline krepp-paber ja liblikatiivad seljas. Eks iga mees tahab kord elus ilus roosa liblikas olla. Key Westis on see võimalik! 😀

Hemingway muuseumi jätsime Markoga vahele, küll aga käisid seal teised kirjandushuvilised ja vaatasid üle ka kuulsad 6-varbaga kassid. Meie ronisime samal ajal tuletorni otsa, kust oli võimalik näha kogu saart. Selle käigu juures jätsid mulle kõige sügavama mulje kassa juures olevad vastused korduma kippuvatele küsimustele. Mõni stiilinäide: Ei, tuletorni tippu ei vii lift; jah, sa pead ise trepist üles minema. Ei, tuletorni tipust ei näe Kuubat, küll aga on näha kogu ülejäänud saar. Jne.

Lisaks jäi meile teele ette Harry Trumani Little White House, mis minu arusaamist mööda on justkui USA presidentide suveresidents. Kohapeal oli loomulikult Trumani muuseum, sai osta Donald Trumpi ja Hillary Clintoni nänni ning kõige olulisem – käia vetsus 🙂 Mina ostsin wannabe ajaloolasena endale The Dallas Times Herald 22. november 1963 väljaande. Originaal muidugi 😉 Lugeda ma ei ole seda veel jõudnud, aga issand jumal kui põnev see tundub! Peale Kennedy tapmise kajastuse on keset lehte ka näiteks suured jõulukinkide reklaamid. Jah, minus lõi ajaloolane välja 😀

Pärast seda kui me olime saare servast servani jalgsi läbi käinud, rentisime Markoga rolleri ja mõtlesime ka sellega saarele ringi peale teha. Päris ringiga me vist hakkama ei saanud, sest et rolleriga sõitmine on ikkagi väga hirmus tegevus ja veidi me ei saanud aru ka, kus me oleme ja kuhu sõidame. Ja mina hakkasin muidugi alati pablama kui kiirus üle 25mph läks 😀 Aga emotsiooni mõttes muidugi tore, et tehtud sai. Liiklus oli selles mõttes väga harjumatu, et enamik ristmikke on reguleerimata, kõik peavad teed andma ja parema käe reegel ei kehti. Eesõigus on sellel, kes enne ristmikule jõuab. Ehk et jõuad nelja tee ristmikule, teed ilusa stopi ja siis üritad meenutada, kas see roosa sedaan oli juba seal enne sind või kas see sinine pick-up peaks ka meile teed andma või mitte. Alguses väga veider, aga tegelikult harjus ka sellega ära.

Key Westi juures torkas silma veel see, et kuked ja kanad (ja tibud) hängivad täiesti vabalt mööda saart ringi. Kui ma peaksin aga võrdlema Key Westi ja Miamit, siis Miami oli minu jaoks nagu supermarket – seal on kõike ja hästi palju. Key West on armas butiik, veidi nagu Haapsalu moodi madalate puust majadega, kus on isikupärale rohkem ruumi. Kui ma peaksin lastega emba-kumba kohta minema, siis ma valiksin Miami, kuna seal on rohkem kõikvõimalikke atraktsioone, parke ja värke, mis just lastele mõeldud. Kui ma tahaksin ise rahulikku mereäärset Kariibipuhkust, kus on samas kõik võimalused veespordi harrastamiseks ja mereelukate söömiseks (mida osatakse seal ülimaitsvalt valmistada!), siis ma valiksin Key Westi. Lastega seal pikalt tegevust ei oleks, lisaks oleks keeruline selgitada, miks mõned onud roosad liblikad on 😀 Samas oli ka meie jaoks just see päevade arv (3) täiesti paras, ehk kõigest üks päev jäi ideaalsest õnnest puudu, et oleks ära käinud kalapüügiretkel ja jetiga sõitmas, edasi oleks ehk endalgi võib-olla üksluiseks läinud.

Key Westist viis meid tee tagasi Miami lennujaama, kus meie Florida puhkus selleks korraks lõppes. Edasi ootasid juba täiesti teistsugused Dominikaani Vabariik ja Haiti.

Advertisements

Miami, baby!

Tundub nagu oleks puhkus olnud hiiglama ammu, peaaegu et eelmisel aastal, nii et ongi täiesti õige aeg settinud emotsioone ja elamusi uuesti läbi elada. See pea kolmenädalane reis oli igas mõttes siiani minu elu kõige-kõigem: kõige pikem, kõige kaugemale, kõige ekstreemsem, kõige kallim ja kui kunagised klassieksursioonid välja arvata 😀 siis ka kõige suurema grupiga tehtud reis. Nii et arusaadavalt on reisijärgseid ülevoolavaid tundeid vägagi palju ja vägagi erinevaid, nii et ühe sõnaga seda puhkust kindlasti kokku võtta ei saa. Reisi võib tinglikult jagada kolmeks vaatuseks, millest esimene on Florida.

Kui me Miamisse jõudsime, siis oli orkaan Colin juba ära läinud. Või minemas. Igal juhul ei puudutanud ta Miamit otseselt ning orkaanide hooajast andsid saabumise õhtul märku tumedad vihmapilved ja aeg-ajalt sadav vihm. Aga vähemalt oli soe! Minu pärast sadagu vihma palju kulub, kui samal ajal on 31-34 kraadi sooja. Ja seda sooja saime küll kogu raha eest 🙂

Seadsime end sisse Miami Beachil ja esimeseks päevaks tegevusi ei olnud planeerinud – mõtlesime, et ehk on vaja reisist toibuda ja vaatame/tutvume niisama ringi. Kuna ilm oli täiesti pilvine, siis otsustasime pärast hommikusööki minna kuulsa rannaga tutvuma. Ikkagi Miami Beach ju! Edasine on väljavõte turistifeil’ide klassikast.

Loomulikult panime me ujukad selga, sest et hoolimata päikese puudumisest oli soov vesi kindlasti ära proovida. Päikesekreemi ei olnud kellelgi meeles ei peale määrida ega kaasa võtta, sest et no päikest ju absoluutselt ei olnud! Juba taipate, eks?! No ja eks me siis proovisimegi vett ja hulpisime ookeanis ringi. Pärast kuivasime natuke rannal ja siis käisime veel vees ja kuivasime jälle natuke. Päike hakkas lõpuks juba vaikselt pilvepiiri vahelt piiluma ning kuna niisama vedeleda enam eriti ei viitsinud, siis otsustasime rannast lahkuda. Juba siis oli aru saada, et kuigi olime päikest reaalselt näinud vast maksimaalselt 30 minutit, olime kõik korraliku päikesepõletuse saanud. Räägitakse küll, et päike võtab ka läbi pilve, aga ma polnud seda siiani uskunud. Päriselt. Ma arvan, et Eestis on päike piisavalt memmekas, et seda ka mitte teha. Miamis sain aga oma vitsad kätte. See oli selle reisi esimene ja viimane kord, kui ma ilma kreemitamata hotellitoast välja astusin.

Bussi- ja paadituur tuli meieni täiesti ootamatult. Olime just pärast pilvetaguse päikese käest pääsemist hakanud nautima jääkülma laimiga Budweiserit, kui meie laua juurde sõna otseses mõttes hüppas üks vanem härra, kes jutu järgi oli sõjaveteran, kes nüüd Miami Beachis oma bisnessi ajas. Loomulikult oli just tema paadituur, mis mööda Miami Beachi rannajoont sõitis ja kõiki kuulsuste villasid tutvustas, kõige parem. Loomulikult oli tal meile ka scpecial price, nii et letihinnast saime alla tingitud suisa 50% ning maksime lõpuks $30 nägu.

See, et tegemist on ka bussituuriga, selgus siis kui buss meid hotelli juurest peale võttis 😀 Kui me algselt arvasime, et buss on selleks, et meid sadamasse viia, siis jah, nii see oligi, lihtsalt keegi ei maininud seda, et enne sadamasse jõudmist teeb see buss veel linnapeal ca 1,5h tiiru. Alguses olime veidi sellised “mis mõttes? meie ei tea sellest midagi!” aga kokkuvõttes oli see bussireis väga äge ja saime käia kohtades, kuhu omal käel ei oleks tõenäoliselt üldse sattunud. Nagu näiteks Little Havanna, mis on koopia Kuuba pealinnast ja kus härrasmehed mängivad spetsiaalselt selleks loodud klubides doominot. Või siis Wynwood, mis on samuti Miami linnaosa, kus on kõik tänavad ja majaseinad kaetud erinevate mustrite, joonistuste jms. Väga põnev ja teistsugune!

Mehed tänavakunsti eriti ei hinnanud, seega tellisid nad kõrvalkohvikus hoopis ämbritega õlut. Õlut oli võimalik osta nii ühekaupa, kui ka jää-ämbris ja kuna meid oli ikkagi terve grupp, siis see teine variant tuli esiteks soodsam ja teiseks nägi ka šefim välja. Pärast esimest laimiga proovitud õlut ma põhimõtteliselt keeldusin seda jama ilma laimita joomast ja nii kuulus iga tellimuse juurde ka viisakas “with lime”, mida ettekandjad millegi pärast sageli kuulsid kui “Bud Light”, aga ajapikku õppisime seda M-tähte laimi lõpus väga selgelt artikuleerima.

Üks fun fact ka paadireisist. Mõnevõrra oli piinlik paadiga mööda kaldaääri sõita, kui paadis on ruuporiga mees, kes karjub, et “wowowow, siin elab Jennifer Lopeeeeeez!” 😀 ja samas on kahju ka Jenniferist, et ostis endale miljonite eest luksusvilla ja rahulikult oma aias päikest võtta või niisama pikniku pidada ei saa, sest et päevas sõidab mööda mitu paaditäit lolle, kes teda vaatavad ja huilgavad. No mis elu see on? Kõige luksuslikum ja kallim villa ei kuulunud aga ei ühelegi spordiässale, filmistaarile ega modellile, vaid… ta-ta-ta-daa… ravimitootjale, kes müüb Viagrat. Võib-olla puhas kruiisijuhi mula, aga isegi kui see doktor/ärimees ei leiutanud ka Viagrat, siis igatahes annab aimu, mis summad ravimitööstuses liiguvad.

Miami Beachil olimegi paar päeva: pool päeva käisime bussi- ja paadituuril ning ühe TERVE PÄEVA veetsime Sawgrass Mills ostukeskuses, mis tundub siiani täiesti uskumatu. Arvasin, et oleme seal maksimaalselt 3-4 tundi, aga lõpuks kulus 9! Ja ikka jäi puudu, sest et järgmisel päeval enne Everglades alligaatorifarmi minekut oli vaja veel ühest outlet’ist läbi minna 😀 Eriti kibelesid mehed, kusjuures 😀 Selles mõttes on natuke naljakas vaadata neid Eesti soodukate e-maile, mis mulle praegu postkasti tulevad. Denim Dream lubab (wow wow wow) suisa 30% allahindlust, aga isegi sellisel juhul maksavad kõik asjad 2-3 korda rohkem kui USA-s. Veits ikka kripeldab üks suur ja korralik käekott, mida ma lõpuks ikkagi ei raatsinudki endale osta, selle koha pealt olen korralik kooner. Aga kui ma vaatan, et Eestis saaks sama raha eesti sama brändi… pisikese rahakoti 😀 siis oleks võinud selle käekoti ikka kaasa võtta…

Ma pole ilmselt eriline linnaturist, seega mingeid ülimega-emotsioone minust linn kui selline ei tekitanud. Jah – mulle meeldis linna siluett ja palmid, mis ääristavad sõiduteid, sinine vesi ja hele liiv – kõik täpselt nagu filmis nähtud. Aga ikkagi – see on linn ja mina linnas kuidagi ei puhka 🙂 Mis üllatas? See, kui palju on seal latiinosid ja hispaania keelt – ma ei arvanud, et see osakaal nii suur on. Mis siis veel edasi saab kui edasi lõunasse sõidame?