1.september

Need esimesed on ikka nii erilised. Esimese klassi esimene koolipäev võib-olla isegi üks erilisemaid. Kui Priit natuke juba porises, et tahab veel puhata ja üldse ei taha kooli, siis Ruuben oli üleni üks suur kooliootus, kes ei jõudnud oma aktust ja uute klassikaaslastega kohtumist ära oodata. Kuna sel aastal oli 1.september laupäeval ning aktused otsustati just siis ära pidada, siis oli see heaks võimaluseks ka kaugemal elavatel vanavanematel tähtsa päeva puhul kohale tulla ja sellest päevast osa saada. Minu arvates väga tore 🙂

Ega selle päeva kohta rohkem väga midagi rääkida polegi. Sättisime, käisime kohal, olime pidulikud, nii nagu käib. Ja täna hakkas see pull 100% pihta. Eile pakkisin usinalt kõik õpikud-töövihikud ära (jah, mulle meeldib, aga kahe lapse materjalid oli ikkagi paras pikk pusimine 😀 ) ja täna läksid nad mõlemad kooli nagu kaks väikest kaamel-inimest 😀 Koolikott, kekakott, kunstitarvete kast, A3 kaustad jms. Aga loomulikult aitasin need neil kolmandale korrusele tassida.

Tahaks öelda, et edaspidi nii palju asju ei ole, aga ma tean, et see pole õige. Ruuben läks spordiklassi, mis tähendab, et tal on iga päev kehaline, mõni päev isegi kaks. See tähendab automaatselt 1-2 lisakotti, mis siis et väiksemat. Mõni päev on pärast kooli ka judo, siis on see kott ka veel lisaks. 😀 Kreisi! Õnneks on judo kohe kõrvalmajas, lasteaia saalis, nii et head nostalgiaminutid. Ja tore, et Ruubenil on vähemalt üks klassivend, kes ka judos käib, nii et hea neil koos pärast tunde minna.

Täna hommikul ajas Ruuben oma entusiasmiga isegi hommikupahura Priidu naerma kui pärast hammaste pesemist kilkas “jee, nüüd saab koolivormi selga panna!” 😀 Priit tegi veel moepärast seda “ei-taha-kooli-minna” juttu, aga nägu oli juba nalja täis. Oh, see on nii tore ja lõbus ja naljakas ja ma samal ajal mõtlen, et kui kaua see kestab 😀 Kas veab selle entukaga esimese nädala välja või siis on juba homme jumala suva kõigest. Saab näha!

Ja eks nüüd on päris imelik tunne ka. Topeltrõõm, aga ka topeltmure. Eks see algus võib päris keeruline olla: nii palju asju, millele mõtlema peab; nii palju asju, mida on võimalik ära kaotada 😀 Priit kaotas küll esimeses klassis kõik asjad ära, mida oli võimalik kaotada 😀 Pärast muidugi natuke leidsime üles ka, aga no pidev närvi- ja rahakulu on see ikkagi. Aga eks ma pean sellega nüüd leppima ja harjuma, et Ruuben on ka suure iseseisvushüpet tegemas. Ütlesin talle ka laupäeval, et ma loodan peamiselt kolme asja: et ta suudaks eristada head ja halba; et ta valiks endale õiged sõbrad; ja et ta ei kaotaks oma sädet 🙂 Lubas mulle, et teeb seda kõike. Loodame siis, et õnnestub 🙂

 

Advertisements

Need vennalikud hetked

Ruubeni muretu lapsepõlv on ametlikult kohe-kohe lõppemas ja algamas uus etapp tema elus: muretu koolilapseelu 😀 Hahaa! Kooliminekuga seoses on poistel nüüd jälle üks uus ühine teema, milles Priit jagab väga hea meelega nõuandeid ja Ruuben on oi kui tänulik ja tähelepanelik kuulaja. Ja seda kõike on kõrvalt nii põnev ja äge jälgida.

Kuna täna oli 1. klassi klassiruumi ja -juhatajaga tutvumise päev, siis eile põgusalt enne magamaminekut ka arutasime, et kes, kus koolis istub ja kus kõige paremad kohad on jne. Soovitasime mõlemad Priiduga Ruubenile aknaäärset pinki. Mina põhjusel, et seal on kõige valgem; Priit põhjusel, et aknalauale on hea raamatuid panna 😀 Ma natuke küll kahtlustan, et seda anarhiat koolis ei sallita, aga aknaalune sai igatahes 2 punkti. Kui olime täna klassiruumi üles leidnud ja õpetajaga kättpidi tere ära teinud, siis palusingi Ruubenil sellise pilguga ringi vaadata, et millises pingis ta oma kooliteed alustada tahaks. Valiski aknaäärse pingi, kohe õpetaja laua vastas ja enam sealt püsti ei tõusnudki. Lihtsalt istus ja naeratas seal, kuni me oma jutud ära saime räägitud ja siis alles tõusis, et lahkuda 🙂 Panime õpetaja poolt ettevalmistatud nimesildi ka just sinna lauale ja loodame, et keegi kaak seda sealt enne 1.septembrit ära ei nihuta 😀 Mul ka hea meel, kui ta kohe õpetaja silma all on. No vähemalt esialgu.

Tundus, et Priidule meeldib see natuke teise tahuga vanema venna roll ka. Vaatasime veel koos üle, kus Priidu klass Ruubeni klassi suhtes asub (on mõlemad samal korrusel, nii et eriti mugav), kus on garderoob (see juba eelkoolist tuttav koht), kuhu peab minema kehalise ajal rivistusse jms. Ruuben oli kõigega nii rahul. “Siin saame vahetundide ajal kokku” viitas ta koridorile. “Kas ujulas saame ka kokku?” küsis ta veel lootusrikkalt, mille peale elutargem mees vastas, et “ainult siis, kui meil tunnid samal ajal on”. Loogiline 😀 Garderoobi trepist üles minnes õhkas Ruuben eriti õndsa näoga: “Ma tunnengi end juba täitsa koolilapsena.” ja “Ma loodan, et ma saan palju uusi sõpru!” 🙂

Ma usun ka, et saab ja kõik läheb hästi ja veel paremini. Ja Priit saab ka vähemalt mõnda aega tähtsalt vanem vend olla, kes näitab, kus on raamatukogu, kus söökla, kus saab hästi teisi ehmatada 😀 jne. Elu on ilus 🙂

Koolilaps

Andsin täna hommikul Priidu klassijuhatajale üle ja vähe väriseva käega lehvitades liikus Priit lastekolonnis oma esimesse päris koolitundi. Eks teadmatuse eest on väike pelgus, aga muidu on kõik väga põnev 🙂 Ja minu arust on eriti vahva, et kooli direktor on isiklikult hommikuti garderoobis, kus kõik lapsed ja lapsevanemad isiklikult vastu võtab ja üle teretab. Me like!

Eilne päev oli, nagu arvata võiski, tore ja pilgeni elevust täis. Kuna aktus oli kell 14.00, siis oli piisavalt aega end kodus valmis sättida. Veidi pelgasin küll seda pärastlõunast kellaaega, kuna arvasin, et poisid võivad jääda uniseks. Harjunud muidu sel kellaajal veel lõunal magama. Noh, ega Priit oma haigutusi ei püüdnudki varjata, kui ta aula ees suure suuga õhku ahmis 😀 Ja Ruubenil puudus igasugune häbitunne, kui aabitsate jagamise alguses kohe mu süles teadvuse kaotas. Hullumaja! 🙂

Seega aktuselt ma pilte ei teinud ja ilmselt oli seal keegi fotograaf ka, kelle pilte pärast vaadata saab. Mina püüdsin muid emotsioone 🙂