Gripifest

Täna on esimene koolipäev pärast pikka vaheaega ja üle pika aja oli hommik selline tavapärane ja sehkendamist täis. Ärkasin kell 6.00 nagu ikka. Kiirelt riidesse, koeraga õue, väike 2km jalutuskäik – rohkem lihtsalt tööpäeva hommikul ei jõua. Seejärel klaas vett, dušš, riietumine ja enda visuaalselt korda sättimine. Olen ajaga õppinud, et alustada tuleb endast. Pärast on niikuinii juba kõigil kiire ja siis ei jõua enam midagi teha.

Kell 7.00 olin valmis ja läksin putru tegema. Koerale söök ette, perele söök pliidiplaadile tõmbama. Seejärel poiste äratamine. Jah, see on hommiku kõige keerulisem osa – mitte ise ärkamine, vaid nende üles saamine. Mitte asjata ei laula Ruuben igal võimalusel, et temast hommikuti asja ei saa, kui mind pole lähedal (pole lähedal, hei-hei). Sest et noh, tõesti ei saa 😀 Vahel ma riietan ta unepealt ära ja tassin alla kööki, kus ta pudrukausi ääres silmad kuidagimoodi lahti saab.

Seejärel jälle tempoga: söök, pesu, õueriided. Kell 8.00 istusime maja ees autos, avasin väravad, panin tagurpidikäigu sisse ja… Ruuben oksendas oma istme täis. Opa! No ei olnud nii halb puder, ei olnud ju?!!

Tõmbasin kässari peale ja hüppasin autost välja. Ruuben kärmelt tuppa, kombe seljast ja kauss kaenlasse. “Pea 5min vastu, ma viin Priidu kooli ära,” hõikasin julgustuseks ukselt ning kimasin kooli parklasse. Selleks ajaks oli Priit 5min nagu kala tagaistmel õhku ahminud ja kui parklas autost välja tulime ütles, et “mul on ka paha natukene vist”.

Okei! Koolikott seljast ära, poiss autosse, rihmad peale ja sama targalt koju tagasi. Kodukontor niikuinii, las siis olla vähe hõredam koolipoiss ka täna kodus. Läks vaja ainult umbes tund aega diivanil vedelemist kui Priit ilge rutuga vetsu jooksis ja kogu hommikusöögi välja lasi. Nii et siis.. natuke paha vist.. Polnud elusees nii väiksest inimesest nii palju okset välja tulemas näinud :/

Nii, ja nüüd ma istun siin kolmesel diivanil nende kahe nunnukaga ja mõtlen, et kaua ma siis enda korda ootan. Tõesti mõnus, eriti kui arvestada, et jõulud ja aastavahetus läksid suuresti selle gripi nahka, mille Priit koolist koju tõi ja et ma alles viimastel päevadel olen vaikselt oma põskkoopanohust taastuma hakanud. Wohoo! Bring it on!

Advertisements

Plaanid ja tegelikkus

Broneerisin endale varakult septembri algusesse ühe kooliminekupuhkuse, et Priiduga koos seda kooliskäimise värki harjutada. Üsna tõenäoline, et mina kartsin eesolevat rohkem, kuna noh, esiteks on väike ettekujutus, mis seal saama hakkab 😀 ja teisest küljest on tohutu vastutuskoorem ka kõigi nende asjade pärast, mida ette ei kujuta, aga mille tagajärgedega tegelema pean. Kahe otsaga asi.

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas jalutame hommikuti kenasti käsikäes kooli-lasteaeda, pärast mida mul on suisa 4 tundi vaba aega, mille jooksul ma jõuan koeraga pikemalt jalutuskäigul käia, juuksurit külastada, ära lõpetada kõik poolikud asjad jne. Kujutasin ette, kuidas pärast kella 13 teeme poistega midagi vahvat, sest et lasteaia/koolipäev läbi ja mul on ju puhkus…

Tegelik elu läks plaaniga võrreldes natuke nihkesse, kuna Ruuben haakis endale nädalavahetusel mingi saladusliku palaviku külge, millega võitlemisele kogu mu öine ja ennelõunane energia kulub. Jah, kooli ja koolist koju oleme Priiduga jalutanud ja tänu ilusatele ilmadele on need väga nauditavad jalutuskäigud olnud. Aga kõik muu on jumala cancelis.

Aga plaane vist selleks tehaksegi, et neid muuta saaks, seega varusin kaubandusest hulganisti naisteajakirju, mida mul pole olnud aega juba vaata et aastaid lugeda. Sirvin neid Ruubeni kõrval lebades ja võib-olla juba homme ei põe selle pärast, et puhkuse ajal nagu ei teegi midagi.. Lõunauned võtan küll kõik avasüli vastu! 🙂

Kooliga olen enam-vähem järjele saanud 😀 Õpikud-töövihikud ja pakitud-kiletatud ning eile triikisin kõikvõimalikele koolis kasutatavatele riietele nimesildid sisse. Õnneks on Priidul koolivorm, see tähendab, et liiga palju erinevaid elemente kasutuses ei ole, aga spordiriided jms üllatused võivad ikkagi lisanduda.

Hetkel on üllatusi igapäevaselt, kuna tunniplaan on teada üks päev ette ja õhtuti üritan nuputada, mida üks või teine lühend päevikus tähendab. Oh neid varesejalgu küll! 🙂 Esmaspäeva hommikul selgus koolis, et R tähendab rütmikat (Priit kinnitas, et see on rahvatants) Nojah, said siis kõik lapsed esimeses tunnis olemasolevate riietega hakkama, sest et mingeid juhtnööre vanematele ka antud ei olnud. Täna hommikul oli esimene asi tunniplaanis KOORILAUL 😀 Jumalast lahe! 😀 Priit arvas küll, et tema mingis mudilaskooris käima ei hakka, aga ma kardan, et kui ta vähegi viisi peab, siis vist pääsu pole. Peamine on ikkagi laululust ja tantsutahe!

Igal juhul on väga põnev neid pärastlõunaid oodata, et teada saada, mida siis sel päeval koolis tehti, mida süüa sai ja mis tunnid järgmisel päeval on. Neljapäeval on igatahes pildistamine, siis saab jälle viigipüksid jalga ja lipsu ette panna. Pidulikkus on äge. Ja see on ka jätkuvalt äge, et kooli direktor igal hommikul isiklikult lapsed ja lapsevanemad garderoobis vastu võtab ja ära teretab.