Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

Advertisements

Reisipohmell

Pikk ja seiklusterohke puhkus on läbi ja oleme edukalt tagasi kodus. Ajavahega kohanemine võtab ilmselt veel mõnevõrra aega, mis on omamoodi täiesti uus ja huvitav kogemus. Täiesti ootamatult tuleb keset päeva meeletu uni peale ja alates kella 8 õhtul on silmad nii pärani peas, mis hirmus! Aga tundub, et need päevased äravajumised nihkuvad vaikselt üha rohkem õhtusse, nii et varsti on loota, et uni tuleb tõepoolest siis, kui selleks õige aeg on 🙂

Kui ma enne reisi muretsesin peamiselt selle pärast, kuidas ma ilma poisteta nii kaua vastu pean ja igatsusega võidelda suudan, siis tagantjärgi peab ütlema, et kuna tegutsemist oli reisi peal hästi palju, siis sellist niisama passimist ja väljakannatamatut igatsust peale ei tulnudki. Jah, reisi viimastel nädalatel nägin nii poisse kui ka koera pidevalt unes ja selliseid natuke kurblikemaid momente oli ka, aga tundub, et sain paremini hakkama, kui loota julgesin.

Tagasi jõudes pakkus suurima üllatuse hoopiski Hera, kes esialgu ei olnud nõus meid absoluutselt ära tundma ning oleks parema meelega kasuperre edasi jäänud. Teise lõbusa asjaoluna oli tal meeskoera juures külas viibides vahepeal esimene jooksuaeg alanud. Vahva, kas pole! Kuna mul polnud õrna aimugi sellest, mis selle jooksuajaga reaalselt kaasneb ja nähes, et ma ei jõua toa põrandaid nii kiirelt pesta ja puhastada kui vaja oleks, tuli teha karm otsus. Ostsin Herale aluspüksid. See on täiesti kohutav ja üldse mitte nii nunnu kui talvejopedes sülekoerad, aga mis teha. Üleeile kraanikausis Hera aluspesu pestes mõtlesin küll korraks, et mida helli ma oma elus nii valesti olen teinud, et koera stringe pesema pean. Ei mõelnud välja. Installeerisin stringidesse järjekordse uue pesukaitse ja tõmbasin püksid koerale uuesti jalga. Jõhker! 😀

Eile reisipilte vaadates ja videot kokku-lahti lõigates tekkis suur soov kohe jälle kuskile reisida. Ikka pikemaks ajaks ja seekord koos lastega. Ja neid väga häid pakkumisi tuleb ju ka koguaeg.. Samas, rohkem kui enne meie puhkust väljakuulutatud eriolukord Floridas (parasjagu möllas orkaan Colin) või koolerapuhang Haitil, hirmutab mind see, et mitte kuskil ei saa oma turvalisuses kindel olla. Lendasime 7.juuni õhtul Istanbuli, samal päeval oli Türgi pealinnas plahvatanud autopommid. Kohapeal olles me väga ei kartnud – milline on tõenäosus, et nii väikse vahega samas kohas jälle midagi juhtub? Läbi Istanbuli lennujaama tulime ka 24.juuni hommikul koju. 28.juuni õhtul lasid kolm hullu end seal samas lennujaamas õhku. Ei saa öelda, et napilt pääsesime või et oli minutite-tundide küsimus, aga ebameeldiv tunne on küll. Ei ole meeldiv, kui ei saa ennast turvaliselt tunda.

Kavatsen sel nädalal hästi tubli olla ja reisivideo valmis teha. Ja pärast seda tegelen reisikirjadega. Rääkida on väga palju! 🙂

Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂

Ruuben

Pärast pea 5-aastast tutvust on Ruuben minu jaoks ikka veel müstika. Üllatusi täis, pidevas muutumises ja arengus. Ruuben on mulle nii palju asju näidanud ja õpetanud. Kindlasti näitab ja õpetab veelgi.

Vaatan vahel Ruubenit, kuulan tema arutlusi ja tunnen, kuidas temas on tark ja kogenud hing. Palju vanem, targem ja kogenum kui 5-aastane. Vahel on see hirmutav, aga enamasti annab julgust ja lootust. Ja hellust ja lähedust pakub ning nõuab see väike rüblik jätkuvalt väga palju. Selle üle on mul väga hea meel ja loodan, et see side, mis meil omavahel on, ei kao mitte kunagi ära!

Ruuben on ehtne nukitsamees: tal on juuksed alati sassis, tal on krutskinägu peas ning mingi pahandus kuskil pooleli või valmis. Kui vaja armas ja nunnukas olla, siis selles on tal ammuilma doktorikraad. Vanema venna kiusamine tuleb kahjuks samuti liiga hästi välja.

Ruuben on kohati liiga julge. Kui alguses tundus, et ma pean oma lapsi tõenäoliselt ettearvamatult käituva koera eest kaitsma (ärge laske lakkuda, ärke lubage hüpata, ärge lubage naksata, ärge jookske eest ära, muidu olete saak jne), siis mida  aeg edasi, seda rohkem pean ma koera Ruubeni eest kaitsma. Näiteks tahab Ruuben koera kallistada või siis väga emotsionaalselt paitada. Või siis teda sügada kui koer parajasti magab või on magama jäämas. Koerale on see keeruline olukord, kuid ükskord peab saabuma aeg, kui Ruubenile kõik need keelud meelde jäävad 🙂

img_9163
Multikaid vaatamas
img_0892
Hommikused unised näod
img_9215
Aeg hullata ja mängida
img_9242
Jääkamakat tahad?
img_9166
Haruldane pilt – ilma Herata

Võib öelda küll, et Ruubenist ja Herast koos on mul kõige rohkem pilte. Tundub, et Ruuben otsib seda kontakti koeraga kõige rohkem, ta ei pelga koera nii palju kui näiteks Priit ja selle julguse tulemusena julgeb omakorda ka koer seda kontakti rohkem otsida. Täna hommikul näiteks kui Ruubeni diivanile sülest maha panin, hüppas Hera samuti diivanile ja hakkas Ruubeni varbaid limpsima. Selline tore hommikune rutiin, mis päris hästi üles äratab 🙂

Kuidas me kutsika koju tõime

Ütleme nii, et sellest hetkest alates, kui oli selge, millist tõugu koera me omale pereliikmeks soovime, hakkasid asjad hämmastavalt liikuma.

Ma olin vist juba mitmeid kuid oma meeletust koerasoovist jahunud ja Marko oli kõikvõimalikel moodustel üritanud nösuninadele (Prantsuse buldogid, Saksa bokserid) vetot panna ning Saksa lambakoera propageerida, kui jõudsime läbi ma ei tea mis kanalite esialgsele kompromissile: Samojeedi koer. Hmm, peamine argument tema puhul oli küll see, et antud tõug peaks olema hüpoallergeeniline ning kui on oht, et peres keegi kannatab koeraallergia käes, siis see tõug pidi safe olema. Safe küll, aga samas ka ÜLIkarvane, nii et meie subtroopilistest kodustes tingimustes pelgasime, et lõpuks ta lihtsalt higistab end seaks ja käib ringi nagu oleks just ujumast tulnud.

Jerry 2
Samojeedi koer. Pilt kennelist Silverwhite

Selle koeratõu avastamise ja esimese kompromissi juures oli edasiviiv jõud see, et a) leppisime kokku, et meile meeldib ikkagi lühikarvalisem koer (hallooo, bokser!!!) b) meile meeldib valge koer ja c) meile meeldib koonuga koer (sorry, bokser!). Kui need tingimused paika said, siis oli Šveitsi valge lambakoer (ja just lühikarvalises variandis) vägagi loogiline valik.

Kui siis Marko ühel päeval nii muuseas ütles, et “mul siin klassiõde postitas midagi facebooki, et tal mingid valged kutsikad üle… vaata, mis koerad need on?” ja selgus, et loomulikult olid need Šveitsi valge lambakoera kutsikad, siis sai suur koerasoov järsku vägagi konkreetsed mõõtmed.

“Nojah, aga me ei saa ju praegu koera võtta. Mida ta teeb, kui me tööl oleme? See on väga ebamõistlik!” Kui lisada siia juurde veel ratsionaalselt väljaarvutatud lisakulud, mis koerapidamisega kaasnevad, siis neid argumente, mis olid koeravõtu vastu, oli tunduvalt rohkem kui neid, mis olid poolt. Aga see ei tähenda, et soov või tahtmine oleks kuidagi väiksemaks läinud 🙂

Kui me detsembri alguses Lääne-Virumaal käisime, siis ütlesin nii muuseas, et “no lähme käime vaatame neid kutsikaid ka, täitsa niisama.” Noh, et tutvume tõuga ja vaatame kui suur see täiskasvanud koer on ja mida koerad üldse teevad – saada mingi selline vahetum kogemus. Kohale jõudnud, ootas meid ees neli valget lambakoera: ema kahe kutsikaga ja üks selline kaunis lühikarvaline täiskasvanud koer. Kahest kutsikast üks oli lühikarvaline emane ja teine pikakarvaline isane – igale maitsele midagi 🙂

Vaatasime, rääkisime jutt ja paitasime koeri. Ja ükskõik kui ümmargust juttu me ka ei ajanud “praegu on ikka keeruline” ja “kuidas me jätame kutsika nii pikaks ajaks üksi koju” jne jne, siis kodu poole sõites mõtlesime mõlemad sellest lühikarvalisest emasest kutsikast…

Aeg läks mööda ja ma hakkasin vaikselt leppima, et seekord, sellest pesakonnast meie koju uut pereliiget veel ei tule. Priidu allergiatestide tegemine võttis aega, kutsikad kasvasid muudkui suuremaks ja huvilisi jagus. Ja siis saatis Marko klassiõde kutsikast pildi ning kirjutas kuidagi nii muuseas, et “see kutsikas siin ootab vist jätkuvalt teid”, mille peale minul oli muidugi “awwwww” ja “toometakoheära!” 😀

Ja edasi läks tõesti kiirelt: Priidu allergiatestid OK – koeraallergiat ei esine! Sobiv aeg kojutoomiseks välja valitud, pesa punutud jne. Ja nii sõitsimegi oma suusatuurinädalavahetuselt koju juba koos kutsikaga. Kutsikaga, kellel oli terve autosõidu aja süda nii paha, et pidevalt ilastas ning ühe korra ka oksendas. Õnneks kaasavõetud rätiku peale, nii et peale süljeplekkide auto interjöör kannatada ei saanud. Marko muidugi ähvardas, et selle ila puhastamine läheb minu palgast maha 😀 aga mis siis ikka 😀

Nüüd on meil kodus kutsikas. Hera. Laste sõber, meie lemmik. Äärmiselt tore, sõbralik, seltsiv ja vahva kutsikas. Eks õppimise ja harjumisega läheb veel aega, sest et uusi asju on nii meeletult palju. Aga küll see õppimine ja avastamine on tore 🙂 Ma usun, et meil tuleb koos üks ilmatumalt vahva teekond!