Reisipohmell

Pikk ja seiklusterohke puhkus on läbi ja oleme edukalt tagasi kodus. Ajavahega kohanemine võtab ilmselt veel mõnevõrra aega, mis on omamoodi täiesti uus ja huvitav kogemus. Täiesti ootamatult tuleb keset päeva meeletu uni peale ja alates kella 8 õhtul on silmad nii pärani peas, mis hirmus! Aga tundub, et need päevased äravajumised nihkuvad vaikselt üha rohkem õhtusse, nii et varsti on loota, et uni tuleb tõepoolest siis, kui selleks õige aeg on 🙂

Kui ma enne reisi muretsesin peamiselt selle pärast, kuidas ma ilma poisteta nii kaua vastu pean ja igatsusega võidelda suudan, siis tagantjärgi peab ütlema, et kuna tegutsemist oli reisi peal hästi palju, siis sellist niisama passimist ja väljakannatamatut igatsust peale ei tulnudki. Jah, reisi viimastel nädalatel nägin nii poisse kui ka koera pidevalt unes ja selliseid natuke kurblikemaid momente oli ka, aga tundub, et sain paremini hakkama, kui loota julgesin.

Tagasi jõudes pakkus suurima üllatuse hoopiski Hera, kes esialgu ei olnud nõus meid absoluutselt ära tundma ning oleks parema meelega kasuperre edasi jäänud. Teise lõbusa asjaoluna oli tal meeskoera juures külas viibides vahepeal esimene jooksuaeg alanud. Vahva, kas pole! Kuna mul polnud õrna aimugi sellest, mis selle jooksuajaga reaalselt kaasneb ja nähes, et ma ei jõua toa põrandaid nii kiirelt pesta ja puhastada kui vaja oleks, tuli teha karm otsus. Ostsin Herale aluspüksid. See on täiesti kohutav ja üldse mitte nii nunnu kui talvejopedes sülekoerad, aga mis teha. Üleeile kraanikausis Hera aluspesu pestes mõtlesin küll korraks, et mida helli ma oma elus nii valesti olen teinud, et koera stringe pesema pean. Ei mõelnud välja. Installeerisin stringidesse järjekordse uue pesukaitse ja tõmbasin püksid koerale uuesti jalga. Jõhker! 😀

Eile reisipilte vaadates ja videot kokku-lahti lõigates tekkis suur soov kohe jälle kuskile reisida. Ikka pikemaks ajaks ja seekord koos lastega. Ja neid väga häid pakkumisi tuleb ju ka koguaeg.. Samas, rohkem kui enne meie puhkust väljakuulutatud eriolukord Floridas (parasjagu möllas orkaan Colin) või koolerapuhang Haitil, hirmutab mind see, et mitte kuskil ei saa oma turvalisuses kindel olla. Lendasime 7.juuni õhtul Istanbuli, samal päeval oli Türgi pealinnas plahvatanud autopommid. Kohapeal olles me väga ei kartnud – milline on tõenäosus, et nii väikse vahega samas kohas jälle midagi juhtub? Läbi Istanbuli lennujaama tulime ka 24.juuni hommikul koju. 28.juuni õhtul lasid kolm hullu end seal samas lennujaamas õhku. Ei saa öelda, et napilt pääsesime või et oli minutite-tundide küsimus, aga ebameeldiv tunne on küll. Ei ole meeldiv, kui ei saa ennast turvaliselt tunda.

Kavatsen sel nädalal hästi tubli olla ja reisivideo valmis teha. Ja pärast seda tegelen reisikirjadega. Rääkida on väga palju! 🙂

Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂

Ruuben

Pärast pea 5-aastast tutvust on Ruuben minu jaoks ikka veel müstika. Üllatusi täis, pidevas muutumises ja arengus. Ruuben on mulle nii palju asju näidanud ja õpetanud. Kindlasti näitab ja õpetab veelgi.

Vaatan vahel Ruubenit, kuulan tema arutlusi ja tunnen, kuidas temas on tark ja kogenud hing. Palju vanem, targem ja kogenum kui 5-aastane. Vahel on see hirmutav, aga enamasti annab julgust ja lootust. Ja hellust ja lähedust pakub ning nõuab see väike rüblik jätkuvalt väga palju. Selle üle on mul väga hea meel ja loodan, et see side, mis meil omavahel on, ei kao mitte kunagi ära!

Ruuben on ehtne nukitsamees: tal on juuksed alati sassis, tal on krutskinägu peas ning mingi pahandus kuskil pooleli või valmis. Kui vaja armas ja nunnukas olla, siis selles on tal ammuilma doktorikraad. Vanema venna kiusamine tuleb kahjuks samuti liiga hästi välja.

Ruuben on kohati liiga julge. Kui alguses tundus, et ma pean oma lapsi tõenäoliselt ettearvamatult käituva koera eest kaitsma (ärge laske lakkuda, ärke lubage hüpata, ärge lubage naksata, ärge jookske eest ära, muidu olete saak jne), siis mida  aeg edasi, seda rohkem pean ma koera Ruubeni eest kaitsma. Näiteks tahab Ruuben koera kallistada või siis väga emotsionaalselt paitada. Või siis teda sügada kui koer parajasti magab või on magama jäämas. Koerale on see keeruline olukord, kuid ükskord peab saabuma aeg, kui Ruubenile kõik need keelud meelde jäävad 🙂

img_9163
Multikaid vaatamas
img_0892
Hommikused unised näod
img_9215
Aeg hullata ja mängida
img_9242
Jääkamakat tahad?
img_9166
Haruldane pilt – ilma Herata

Võib öelda küll, et Ruubenist ja Herast koos on mul kõige rohkem pilte. Tundub, et Ruuben otsib seda kontakti koeraga kõige rohkem, ta ei pelga koera nii palju kui näiteks Priit ja selle julguse tulemusena julgeb omakorda ka koer seda kontakti rohkem otsida. Täna hommikul näiteks kui Ruubeni diivanile sülest maha panin, hüppas Hera samuti diivanile ja hakkas Ruubeni varbaid limpsima. Selline tore hommikune rutiin, mis päris hästi üles äratab 🙂

Kuidas me kutsika koju tõime

Ütleme nii, et sellest hetkest alates, kui oli selge, millist tõugu koera me omale pereliikmeks soovime, hakkasid asjad hämmastavalt liikuma.

Ma olin vist juba mitmeid kuid oma meeletust koerasoovist jahunud ja Marko oli kõikvõimalikel moodustel üritanud nösuninadele (Prantsuse buldogid, Saksa bokserid) vetot panna ning Saksa lambakoera propageerida, kui jõudsime läbi ma ei tea mis kanalite esialgsele kompromissile: Samojeedi koer. Hmm, peamine argument tema puhul oli küll see, et antud tõug peaks olema hüpoallergeeniline ning kui on oht, et peres keegi kannatab koeraallergia käes, siis see tõug pidi safe olema. Safe küll, aga samas ka ÜLIkarvane, nii et meie subtroopilistest kodustes tingimustes pelgasime, et lõpuks ta lihtsalt higistab end seaks ja käib ringi nagu oleks just ujumast tulnud.

Jerry 2
Samojeedi koer. Pilt kennelist Silverwhite

Selle koeratõu avastamise ja esimese kompromissi juures oli edasiviiv jõud see, et a) leppisime kokku, et meile meeldib ikkagi lühikarvalisem koer (hallooo, bokser!!!) b) meile meeldib valge koer ja c) meile meeldib koonuga koer (sorry, bokser!). Kui need tingimused paika said, siis oli Šveitsi valge lambakoer (ja just lühikarvalises variandis) vägagi loogiline valik.

Kui siis Marko ühel päeval nii muuseas ütles, et “mul siin klassiõde postitas midagi facebooki, et tal mingid valged kutsikad üle… vaata, mis koerad need on?” ja selgus, et loomulikult olid need Šveitsi valge lambakoera kutsikad, siis sai suur koerasoov järsku vägagi konkreetsed mõõtmed.

“Nojah, aga me ei saa ju praegu koera võtta. Mida ta teeb, kui me tööl oleme? See on väga ebamõistlik!” Kui lisada siia juurde veel ratsionaalselt väljaarvutatud lisakulud, mis koerapidamisega kaasnevad, siis neid argumente, mis olid koeravõtu vastu, oli tunduvalt rohkem kui neid, mis olid poolt. Aga see ei tähenda, et soov või tahtmine oleks kuidagi väiksemaks läinud 🙂

Kui me detsembri alguses Lääne-Virumaal käisime, siis ütlesin nii muuseas, et “no lähme käime vaatame neid kutsikaid ka, täitsa niisama.” Noh, et tutvume tõuga ja vaatame kui suur see täiskasvanud koer on ja mida koerad üldse teevad – saada mingi selline vahetum kogemus. Kohale jõudnud, ootas meid ees neli valget lambakoera: ema kahe kutsikaga ja üks selline kaunis lühikarvaline täiskasvanud koer. Kahest kutsikast üks oli lühikarvaline emane ja teine pikakarvaline isane – igale maitsele midagi 🙂

Vaatasime, rääkisime jutt ja paitasime koeri. Ja ükskõik kui ümmargust juttu me ka ei ajanud “praegu on ikka keeruline” ja “kuidas me jätame kutsika nii pikaks ajaks üksi koju” jne jne, siis kodu poole sõites mõtlesime mõlemad sellest lühikarvalisest emasest kutsikast…

Aeg läks mööda ja ma hakkasin vaikselt leppima, et seekord, sellest pesakonnast meie koju uut pereliiget veel ei tule. Priidu allergiatestide tegemine võttis aega, kutsikad kasvasid muudkui suuremaks ja huvilisi jagus. Ja siis saatis Marko klassiõde kutsikast pildi ning kirjutas kuidagi nii muuseas, et “see kutsikas siin ootab vist jätkuvalt teid”, mille peale minul oli muidugi “awwwww” ja “toometakoheära!” 😀

Ja edasi läks tõesti kiirelt: Priidu allergiatestid OK – koeraallergiat ei esine! Sobiv aeg kojutoomiseks välja valitud, pesa punutud jne. Ja nii sõitsimegi oma suusatuurinädalavahetuselt koju juba koos kutsikaga. Kutsikaga, kellel oli terve autosõidu aja süda nii paha, et pidevalt ilastas ning ühe korra ka oksendas. Õnneks kaasavõetud rätiku peale, nii et peale süljeplekkide auto interjöör kannatada ei saanud. Marko muidugi ähvardas, et selle ila puhastamine läheb minu palgast maha 😀 aga mis siis ikka 😀

Nüüd on meil kodus kutsikas. Hera. Laste sõber, meie lemmik. Äärmiselt tore, sõbralik, seltsiv ja vahva kutsikas. Eks õppimise ja harjumisega läheb veel aega, sest et uusi asju on nii meeletult palju. Aga küll see õppimine ja avastamine on tore 🙂 Ma usun, et meil tuleb koos üks ilmatumalt vahva teekond!