Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Advertisements

Huviringid

Ma absoluutselt ei arva, et lastel tuleks kõik päevad ja õhtud erinevaid huviringe ja tegevusi täis planeerida, ometi midagi meeldivat võiks ju igaüks natukene teha. Septembri ja uue kooliaasta algusega tuli minu hinge ka veidi suurem ärevus, sest et ootasin, mis uusi põnevaid võimalusi kool ja lasteaed pakuvad. Eelmine nädal said siis mõneks ajaks huvi- ja spordiringid lukku löödud.

Priidu esimene eelistus on juba üsna tükk aega olnud jalgpall, nii et MRJK-s ta ka jätkab. Need trennid on õhtuti ja selles mõttes kaasavad ka minu, et aeg-ajalt vaatan ja ergutan ta trenne väljaku servas kaasa. Priit soovis ise veel mingit trenni lisaks ning valikus oli nii käsi- kui korvpall. Käsipalli ajad kahjuks ei sobinud mitte üldse ning kuigi korvpalli proovitrenn oli väga tore ja Priit oli täitsa hakkamas ja valmis seal käima, siis enne järgmist trenni selgus, et ta päris üksi ikkagi ei ole veel valmis ennast kooli-kodu-trenni vahel majandama. Mina teda vägisi sundima ka ei hakka, kui valmis on, küll siis läheb. Kui tahab. See võib vabalt olla ka juba näiteks paari nädala pärast. Või siis paari aasta pärast. No igatahes kiiret pole sellega ja näis, mis saab.

Et aju ka midagi saaks, siis hakkab Priit käima matemaatika ja loodusringis, mis on mõlemad täpselt pärast tunde ja mõlemad kord nädalas. Tundub, et kõik kokku on üsna korralik koormus. Ise tahaks ta veel muidugi minna “breikima” ja ujuma ja…. Aga küll jõuab seda kõike teha!

Ruubenil on selles mõttes ka selged soovid, et tema ei taha ühtegi tiimisporti näha. Jalgpall ei huvita, korvpall on igav. Tahaks maadelda, karated teha ja teisi pikali panna. Ja siis muidugi tahaks “breikida” ja trikke teha. Kuna lasteaia ruumides on judo võimalus, siis panin ta sinna kirja – jube mugav, kui ei pea last eraldi kuskile vedama, vaid läheb otse oma rühmast tundi ja ma lähen võtan ta õhtul lihtsalt trennist ära. Judo proovitrenn on tehtud ja kuna Ruuben pool eelmist hooaega käis ka Pirital judos, siis ettekujutlus ja kindel soov seal osaleda on tal olemas.

Tantsutrenn on lasteaias ka – lubati igasugu erinevaid stiile alates rahvatantsust lõpetades hip-hopiga, no ja mina siis mõtlesin, et Ruuben võiks ju proovida. Äkki saab sealt oma “breigi” kätte. Te võite ette kujutada minu üllatust, kui lapsele lasteaeda järgi minnes vaatas mulle suurte solvunud silmadega otsa väike tige Ruuben, kes ütles: EMME! SA. PANID. MU. TÜDRUKUTE. BALLETTI!!! Katsu sa selles olukorras mitte naerma pahvatada  ja probleemi tõsidusest aru saada 🙂

No igatahes sinna “tüdrukute balletti” Ruuben enam ei lähe, küll aga tuletan talle seda vahvat võimalust meelde, kui kratt välja lööb ja ülemäära halvasti käituma hakkab 😉 Kahju, et kompromiteerivat pildimaterjali ei ole, mida kohutavas teismeliseeas kasutada 😀 #pahaema