Üks asi viib teiseni

Samal ajal kui ma palliplatsilt saadud sinise käe ja varbaga sunnitud puhkusel olin, kasvas trenninälg muidugi täiega. Kui oled harjunud ennast liigutama, siis on nii raske mitte midagi teha. Kui mulle lõpuks tundus, et ma saan ilusti kogu pöida jälle kasutada, siis otsustasin minna ühele jooksule. Jooksule, mis tundub, et muutis nii mõndagi.

Ausalt öeldes ei olegi ma sel hooajal palju jooksnud. Natuke palliplatsil ja kuna ma tean, et tegelikult peaks veel lisaks ka jooksma, et pallile paremini järgi jõuda, siis panin ennast kevadel kirja ka Stamina tervisejooksusarja, kus olen ka vastavalt graafikule iganädalased 4km jooksnud. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma oma “näljajooksult” tagasi tulin ning avastasin, et olin jooksnud veidi üle 10km, hea enesetunde ja ajaga, mis oli äkki 1:09. Jah, pole just mingi võistlusvorm, aga kulmu pani kergitama küll – ma pole iial mingi võhma või vastupidavusega hiilanud, pole ka otseselt vastupidavustrenni teinud ja enda kohta selline päris korralik jooksuvorm. Patsutasin endale tunnustavalt õlale ja mõtlesin, et pole paha.

Kuna tunne oli hea, siis läks muidugi mõte kohe lendama. Täiesti sobivalt sattus mulle teele ette Ööjooksu reklaam, mille ma muidugi ka lahti klikkisin, sest sellest ühest korrast, mis ma seal osalenud olen, on väga äge mälestus jäänud. Rumala peaga rääkisin muidugi Erlele ka, et vot sinna võiks jooksma minna, aga paganad tahavad 10km eest 27€, et jube röövimine. Erle, motivaator nagu ta on, ütles et 10km on põhimõtteliselt nagu Mõmmi lastejooks ja et kui ma medalit tahan, siis tuleb ikka koos temaga 21km minna jooksma. Ma ei tea, mis sel hetkel mu ajuga täpselt juhtus või kas see üldse korralikult funktsioneeris, aga igatahes ma vaatasin, et 21km osavõtt maksis 30€ (majanduslikult mõtleva naisterahvana arvutasin välja, et kilomeetri hind tuleb ju palju odavam 😀 ), mõtlesin, et juulis on ju aega joosta ja treenida küll ning registreerisin ennast ühe soojaga ära. Loomulikult läks pulss selle juures juba 150 peale ja loomulikult karjusin ma samal ajal Erle peale, sest et ilmselgelt on see tema süü, et ma nii lihtsalt ennast ära lasin rääkida. Alati on hea, kui on keegi, kes on süüdi! 😀

Eks ma karistasin ta muidugi kohe ära ka ja sundisin endaga samal õhtul jooksma tulema, kui ta üldse ei viitsinud. Aga ta tegi selle mulle kohe tagasi, sest et ta ütles, et me läheme taas ca 10km ringile, mis nõrgale treenimatule minale oli kõva vastutuulega paras katsumus. Igal juhul oli see kuskil seal või siis järgmisel pikal jooksul, kus mulle tuli meelde, et tegelikult on jooksmine üks ütlemata nüri ja vastik tegevus, mis mulle üldse ei meeldi 😀 Hea, et sellised valgustatud hetked selguvad PÄRAST poolmaratonile registreerumist 😀

Kuna ma ei viitsi koguaeg samu marsruute joosta, siis mõtlesin, et proovin sel nädalal midagi uut. Nii palju eneseusku oli, et ei hakanud Google Mapsist distantsi enne üle mõõtma – lihtsalt läksin. Kui kergelt juba krampe lubavate jalgadega tagasi koju jõudsin, siis näitas kell läbitud distantsiks 15,2km, kusjuures tempo oli selle läbimise juures olnud üllatavalt ühtlane. Ka siis, kui enne lõppu oli 3km pidevat lauget tõusu või siis kui jalad juba täitsa ära väsisid. Patsutasin ennast mõttes teisele õlale ja mõtlesin, et veidi veel ja poolmaraton ongi tehtud. Kaugel see maratongi enam on? 😀

Nii palju on mu isiklik psühholoog Erle mind aidanud (loe: sõimanud 😀 ), et ma vähemalt üritan seda kõike võtta võimalikult vabalt, lõbusalt ja mitte seada endale mingeid eesmärke, mis tahes-tahtmata stressi tekitavad. Jah, mu loomuses on tahtmine olla parem kui ma varem olnud olen ja poolmaratoni olen ma varem jooksnud. Samas olen ma peaaegu sellest fiksideest lahti laskmas ja lihtsalt naudin seda, mida ma teen. Võin julgelt öelda, et ma ei ole olnud varem nii vähese puhta jooksutrenniga nii heas vormis ja see tunne on jumala hea. Mulle tundub, et kõige olulisem ongi siin mitte oma vaimu (ja ka keha) ära väsitada, sest et tegelikult on kõik võimalik, kui kuulata iseennast, jälgida oma sisetunnet ja mitte seada endale eesmärke, mis hetkes olemise ära rikuvad.

Et suvi luhta ei läheks, võtsin vastu ka Erle challenge’i joosta juulis 100km. Ta teeb seda nii muuseas iga kuu. Mõtlesin, et ega ma siis ka mingi nõrk ei ole, onju. Sest et kui see nädalate ja päevade peale laiali lüüa, siis polegi tegemist mingi ulmenumbriga. Täna on 5.juuli ja mul on kirjas juba 27km. Jõuan küll! 🙂

Vahel on veider, kust mõni mõte tuleb või kuidas mingi asi alguse saab. Peab nõustuma, et igas asjas on võimalik leida midagi head. Kui kõik läheb edaspidigi hästi ja mingeid uusi vigastusi ei teki, siis on just Raplas saadud keretäis põhjuseks, miks ma sel aastal jooksen poolmaratoni. See ei olnud mul kindlasti mõttes, kui jalga töölaua all külmas hoidsin 🙂

IMG_20170614_172650_503

Advertisements

Ristsed saadud

Peab ütlema, et meie võistkonna loogika on igati paigas. Kui tuli tahtmine trennis harjutatut väljakul praktiseerida, siis kõigepealt panime end kirja RAHVUSVAHELISELE sõprusmängule. Seejärel panime end kirja rahvaliigasse. Seejärel mõtlesime, et oleks mõistlik ehk enne ka üks sõprusmäng pidada.  Sõbralikuks vastaseks tuli tutvuste poolest Rakvere Tarva naiskond, kes juba aastaid treeninud ja mänginud. Et elu liiga lill ja lihtne ei oleks, siis saabus eilseks sõprusmänguks kohale ka veel eriti s*tt ilm, vabandust väljenduse eest, nii et meelde jääb see üritus kindlasti pikaks ajaks!

Tegelikult olin ma seda juba ammu oodanud. Trennis mängime üksteise vastu ja alati on kapteniks sattudes olnud nii halb tunne endale mängijaid valida: tahan neid kõiki, ma ei taha valida! 🙂 Selles mõttes on päris vastaste vastu palju parem – olemegi kõik ühel poolel ja ühise asja eest väljas. Eilsele mängule tuginedes oleme oktoobrist alates ikka meeletu arengu teinud ja ma usun, et meist võib veel asja saada 😉 Isegi treener jäi mängupildiga rahule ja ütles isegi, et võib meie üle uhkust tunda. See on päris hea kompliment, mida algajatele soccermom’idele öelda saab 🙂

Kuna ma ise mängisin eile ründaja positsioonis, siis loomulikult jäävad mul kripeldama kõik need löömata väravad, sest võimalusi ikka oli üksjagu. Loodan, et võimalusi tuleb tulevikus veel ja edaspidi on realiseerimine edukam. Veel võtan endaga kaasa teadmise, et pean olema jõulisem ja agressiivsem, aga eks needki oskused tulevad ajaga. Komplimendina võtan ka vastaste omavahelist kommentaari enne meie nurgalööki: “Vaadake number kaheksat, see on kiire!” Enda arvates võiksin küll kiirem olla, aga väike juhhuuu! ikka 🙂

Kohtumise lõpetasime sõbraliku 1:1 viigiga, mida võõral väljakul ja esimese kohtumise kohta üldse võib igal juhul võiduks pidada. Võimalusi väravaid lüüa oli meil muidugi kordades rohkem, aga ehk ongi hea kui järgmisteks kohtumisteks näljatunne sisse jääb. Järgmine mäng on juba 11.mail ERR-i naiskonnaga, kes saavutasid eelmisel aastal rahvaliigas 2.koha. Lihtne ei saa meil kindlasti olema, aga usun, et see sõpruskohtumine andis mingigi aimu ja ettekujutluse, mis meid ees ootab, et täiesti ära ei ehmataks. Ootan igatahes huviga! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂

Esmaspäeva hommik

Esmaspäeva hommikud on vist enamikel inimestel sellised pigem raskevõitu. Alles saad nädalavahetuse maitse suhu, kui juba läbi ta ongi. Minu esmaspäevad said täiesti uue sinise mõõtme pärast seda, kui ma hakkasin pühapäeva õhtuti jalgpallitrennis käima.

Meeletut lihasvalu ei ole mitte iga kord. Mingil põhjuse on see täna täiesti kreisi. Eriti tunda annavad selja- ja kõhulihased. Kummaline. Koeraga hommikust ringi tehes sain teada, et mõlemad hüppeliigesed annavad terav-valusalt tunda. Võib põhjus olla nendes jalahoopides, mille ma eile talla alla sain? Võib ka muu põhjus olla. Vasaku sääre peal, jalakaitse serva piiril on korralik sinine triip. Kust see sinna sai?

Ahjaa, nina on ka veidi hell. Vastasmängija tormas eile mulle selja tagant ligi, et palli ära võtta. Mina seda kahjuks ei teadnud ja pöörasin palliga ringi just õigel hetkel, et hoo pealt vastu nosplit saada 😀 Daamide mäng ikkagi! Üldiselt mulle jalgpall meeldib, aga tundub, et rannahooajal (kui see peaks saabuma) tuleb ohtralt kehameiki kasutada, et sinikaid peita 😀

Saad aru, et su elus on mingid põhjalikud muudatused toimunud, kui varem käisid ise nädalavahetustel väljas. Nüüd aga käib teatud regulaarsusega väljas su hüppeliiges.

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!

 

Esimene koolivaheaeg

Appike, kuidas aeg on hakanud lendama. Lihtsalt – viuh – ja jälle nädal läbi. Varsti on juba jõuluvaheaeg ukse ees, aga esimese koolivaheaja emotsioonid veel täitsa välja elamata. Priit ise oli muidugi esimese koolivaheaja üle väga uhke ja rõõmus. Eks need kõik esimesed on ikka need kõige erilisemad. Lubasin Ruubenile ka lasteaiavaba nädala ja nautisime seda esimest siis koos.

Esimene plaan, mis mul oli, läks kohe aia taha. Olen pikalt nillinud erinevaid puhkusereise ja tahaks selle passiteemaga igaks juhuks juba eos ühele poole saada. Palusin siis poistel end ilusti riidesse ja valmis panna. Andsin isegi riided kätte. Kuskil selle ettevalmistuse käigus ilmselt kas istus või astus Ruuben kuidagi Priidu käe peale, nii et ta haiget sai. Kättemaks ei lasknud ennast kaua oodata, sest et Priit võttis nõuks Ruubenit natuke karistuseks tõugata. Ja just sel päeval, kui sa oled planeerinud minna lastega passipilti tegema, kus peab nägu enam vähem sirge ja ühevärviline olema, juhtub loomulikult nii, et Ruuben põrkab tõukest täpselt vastu postinurka, nii et otsaees on pikk sinine jutt. Nii me siis seisime seal elutoas: Priit endast väljas, sest et talle on haiget tehtud; Ruuben endast väljas, sest et talle on veel rohkem haiget tehtud ja mina endast väljas, sest et kõik on nässus 😀 Vähemalt olid poisid ilusasti riides…

Priit on septembri algusest käinud MTÜ Teadusesõber korraldatud ekskursioonidel ja kuna üks neist jäi ka vaheajale, siis otsustasin ka Ruubeni kampa võtta ja koos TTÜ Biorobootika keskusesse uudistama minna. Need ekskursioonid näevad välja sellised, et lapsed korjatakse kooli juurest peale, bussis antakse puuvilju ja juurikaid näksida ning kohapeal näidatakse, kuidas miski valmib, mis millegi sees on jne jne. Priit on siiani käinud TTÜ Mereakadeemias ja Premia jäätisevabrikus, lisaks siis nüüd ka Biorobootika keskus. Ilmselgelt, kui peaks neist kõige lemmikuma valima, siis osutuks selleks jäätisevabrik, sest et seal sai ju jäätist degusteerida. Priit sõi 5 jäätist ja hädaldas veel õhtul voodiski, et kõhus on hirrrmus külm tunne 🙂

Biorobootika keskus oli ka selline põnev ja huvitav. Vaatasime roboteid, mida püütakse ehitada võimalikult veeloomade sarnaselt liikuma ja käituma, uurisime, millised on nende kasutusvõimalused ja kuidas neid kohapeal tehakse. Selgus, et näiteks 3D printer on väga kasulik abivahend. Ekskursiooni tipphetk oli ilmselt viimases toas, kus olid teadlaste töölauad ja kui ekskursiooni läbiviia uuris, et kas kellelgi on millegi kohta veel küsimusi, küsis üks poiss: “Kas te ei ole mõelnud, et te võiksite siin koristada?” 😀 Lapsed ise ei saanud vist midagi aru, aga täiskasvanud naersid nii, et pisarad silmas. “Jah, ilmselt tuleks tõesti,” oli siiras vastus.

Vaheaja sisse jäi ka üks jalgpalliturniir, mis seekord toimus Jüri Spordihoones. Kuna ilmad olid juba üsna etteaimamatuks ja külmaks muutunud ja võitlesime kõik (nagu puhkuse ajal ikka) ka kerge köhaga, siis olin ütlemata tänulik, et üritus väljast sisetingimustesse koliti. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma õues oleksin jaksanud kaasa ergutada terve päeva. Võeh!

Poistele oli see siiani edukaim turniir ja kokkuvõttes said nad II koha, kaotades ainult oma koduklubi veidi kauem treeninud eakaaslastele. Täielik jee! Priit oli samuti väga tubli ning neis kahes mängus, kus ta väravas oli, ei lasknud enda selja taha ühtegi palli. Juhhuu! 🙂 Väljakul hakkab ka seda julgust ja pealehakkamist üha rohkem tulema ja kuigi tundub, et kaasasündinud egoismi ja nahhaalsust ei ole, siis vähemalt joosta jaksab küll, nii et lausa lust vaadata!

Puhkusega on ikka nii, et see kestab liiga vähe aega. Õnneks on jõuluvaheaeg juba järgmisel kuul ja minul puhkuseavaldus juba sisse antud 🙂

Huviringid

Ma absoluutselt ei arva, et lastel tuleks kõik päevad ja õhtud erinevaid huviringe ja tegevusi täis planeerida, ometi midagi meeldivat võiks ju igaüks natukene teha. Septembri ja uue kooliaasta algusega tuli minu hinge ka veidi suurem ärevus, sest et ootasin, mis uusi põnevaid võimalusi kool ja lasteaed pakuvad. Eelmine nädal said siis mõneks ajaks huvi- ja spordiringid lukku löödud.

Priidu esimene eelistus on juba üsna tükk aega olnud jalgpall, nii et MRJK-s ta ka jätkab. Need trennid on õhtuti ja selles mõttes kaasavad ka minu, et aeg-ajalt vaatan ja ergutan ta trenne väljaku servas kaasa. Priit soovis ise veel mingit trenni lisaks ning valikus oli nii käsi- kui korvpall. Käsipalli ajad kahjuks ei sobinud mitte üldse ning kuigi korvpalli proovitrenn oli väga tore ja Priit oli täitsa hakkamas ja valmis seal käima, siis enne järgmist trenni selgus, et ta päris üksi ikkagi ei ole veel valmis ennast kooli-kodu-trenni vahel majandama. Mina teda vägisi sundima ka ei hakka, kui valmis on, küll siis läheb. Kui tahab. See võib vabalt olla ka juba näiteks paari nädala pärast. Või siis paari aasta pärast. No igatahes kiiret pole sellega ja näis, mis saab.

Et aju ka midagi saaks, siis hakkab Priit käima matemaatika ja loodusringis, mis on mõlemad täpselt pärast tunde ja mõlemad kord nädalas. Tundub, et kõik kokku on üsna korralik koormus. Ise tahaks ta veel muidugi minna “breikima” ja ujuma ja…. Aga küll jõuab seda kõike teha!

Ruubenil on selles mõttes ka selged soovid, et tema ei taha ühtegi tiimisporti näha. Jalgpall ei huvita, korvpall on igav. Tahaks maadelda, karated teha ja teisi pikali panna. Ja siis muidugi tahaks “breikida” ja trikke teha. Kuna lasteaia ruumides on judo võimalus, siis panin ta sinna kirja – jube mugav, kui ei pea last eraldi kuskile vedama, vaid läheb otse oma rühmast tundi ja ma lähen võtan ta õhtul lihtsalt trennist ära. Judo proovitrenn on tehtud ja kuna Ruuben pool eelmist hooaega käis ka Pirital judos, siis ettekujutlus ja kindel soov seal osaleda on tal olemas.

Tantsutrenn on lasteaias ka – lubati igasugu erinevaid stiile alates rahvatantsust lõpetades hip-hopiga, no ja mina siis mõtlesin, et Ruuben võiks ju proovida. Äkki saab sealt oma “breigi” kätte. Te võite ette kujutada minu üllatust, kui lapsele lasteaeda järgi minnes vaatas mulle suurte solvunud silmadega otsa väike tige Ruuben, kes ütles: EMME! SA. PANID. MU. TÜDRUKUTE. BALLETTI!!! Katsu sa selles olukorras mitte naerma pahvatada  ja probleemi tõsidusest aru saada 🙂

No igatahes sinna “tüdrukute balletti” Ruuben enam ei lähe, küll aga tuletan talle seda vahvat võimalust meelde, kui kratt välja lööb ja ülemäära halvasti käituma hakkab 😉 Kahju, et kompromiteerivat pildimaterjali ei ole, mida kohutavas teismeliseeas kasutada 😀 #pahaema