Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Advertisements

Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Investeering tulevikku

Ma nii tohutult naudin neid päevi, kui poistel on huviringid/trennid ja nad on pärast neid nii rahul ja õhinas. Kuna neid huviringe on piisavalt palju, siis tundub, et põhjust elevuseks on lausa iga päev 😀 See tundub üleüldsises kiirustamises ja ajapuuduses olevat päris suur asi, kui lapsed saavad tegeleda millegagi, mis neid päriselt ka huvitab, motiveerib ja hea tunde tekitab.

Näiteks oli eile mõlemal robootika, ühel lasteaias, teisel koolis. Koolis tegeletakse Edissoniga (Esimest korda kui Priidult küsisin, et mis tegite, ütles ta, et programmeerisid Tõnissoni. Ma purskasin muidugi ebaadekvaatselt naerma 😀 ), lasteaias on roboteid ja programme erinevaid. Ja nii oligi eile kaubanduses huvitav hetk, kus Priit endale taskuraha eest Jukust ega XS-ist enam midagi huvipakkuvat ei leidnud. Pakkusin välja, et ta võiks oma igakuist taskuraha veidi veel koguda ja saabki juba oma isikliku Edissoni. Või siis hoopis osaluse spordikellas, mida ta ka väga soovib, aga mille hinnatasemed on seal kuskil kaugemal ja kõrgemal. Edissoni mõte läks vist isegi kaubaks, näis, mis meeleolud kuu aja pärast on. Igatahes on see jumala äge, et huvi pakuvad juba natuke rohkem “päris asjad”, mitte ainult Legod ja puldiautod.

Tegime eile ka spordipoodidele ringi peale, kuna Priidule oli vaja murdmaasuusa riideid ja kuskile kaugemale seda väga enam lükata ei kannatanud. Sügisel liitus ta trennidega täpselt siis, kui varustuse tellimused olid sisse antud ja spordiklubi vormi enam saada ei õnnestunud. Ja ega ma olekski tahtnud kohe sellist suurt väljaminekut teha, pigem las enne tõestab, et tal on tõesti püsivust seal ka käia. Kevadel korvpallivormiga venitasin nii ja oli õige otsus – sügisel ta enam ju trennis käia ei soovinudki. Kuna suusavorm on aga nii tehniline siis jah, mõnda aega saab ka muude riietega hakkama, aga tunduvalt parem ja mugavam on spetsiaalsete riietega.

Jäin siis veidi veel mõtlema nende huviringide ja investeeringute peale ja noh, tundub, et see suusatrenn on ikka konkurentsitult kõige kallim lõbu. Jah, kõik need emad, kelle tütred peotantsus või iluvõimlemas käivad, ilmselt naeravad selle jutu peale. Aga kui kasvavale lapsele tuleb kord aastas osta uus suusakomplekt + riietus, siis on seegi päris korralik väljaminek. Tore oleks, kui siis lumele ka saaks muidugi 😀 Priidul (või siis hoopis minul?) läks selles suhtes hästi, et suusavarustuse tõi jõuluvana juba eelmisel aastal ning see sobib ka sel aastal hästi kasutamiseks. Sel aastal lisandusid jõuluvana poolt veel kindad ning muu mudru olen jooksvalt juurde ostnud. Nüüd peaks küll vähemalt selleks hooajaks rahu majas olema 🙂 Tahaks juba näha, kuidas ta reaalselt siis suusatab ka ja õnneks on sel laupäeval juba võimalus teda Harjumaa meistrivõistlustel näha 😀 Alles ta oli pooleteistaastane mütakas, kui esimest korda suuskadel püsti seista üritas ja ma ta Kaak Maeks ristisin. Nüüd käib Jaak Mae suusakoolis ja läheb samadele radadele oma esimestele võistlustele. Aeg lendab!

Ruuben arvas selle kõige peale, et küll on hea, et temal on trennis ainult kimonod vaja. Et nii ma ei jää päris vaeseks 😀 No tõesti – mingi 30€ vist eelmisel kevadel selle eest maksin ja kui ta nüüd järsku 10cm kasvu ei viska, siis kestab vast selle hooaja lõpuni välja. Tema judotrenn see-eest on jällegi kõige kallim: 47€ kuus, kaks trenni nädalas. Samas on Priidu suusatrennid kolm korda nädalas ja kuutasu 30€. Nii et täiesti seinast seina summad. Jalgpall jääb sinna kuskile vahele: 3 trenni nädalas, kuutasu 40€ (kui alustasime, siis oli 25€), samas tuleb siin ka investeerida nii sise- kui välisjalanõudesse jms riietesse. Kui saalis on vaja mööda põrandat libiseda, siis kulub pikki pükse rohkem jne 😀

Ma ei teagi, miks ma neid numbreid nii arvutama hakkasin korraks, ega mul ei ole kahju investeerida poiste kvaliteetaega. Rääkimata sellest, kuidas see kõik neid arendab ja kasvatab. Näiteks tuli eile lasteaias minu juurde üks vanem ja ütles, et tal on nii hea meel, et tema poeg (Ruubenist ca 2-2,5a noorem) käib koos Ruubeniga judos, et Ruuben nii hoiab teda seal ja ei lase teistel suurtel poistel väikse Karliga maadelda. Laseb tal isegi võita sageli 🙂 Minu arust on see ka nunnu 🙂 sest et olen piisavalt näinud ka neid “kõvasid kutte”, kes esimesel võimalusel ükskõik kelle peadpidi vastu matti loobivad. Nii et.. mina olen rahul 🙂

Ahjaa, Ruuben arvas ka, et kui ta kooli läheb, siis tahaks suusatrenni minna. Mäesuusaga ta ei ole soovinud proovida – ilmselt pelgab, aga murdmaasuusa vastu on huvi täitsa olemas. Eks siis paistab. Mulle tundub ta rohkem sellise lühikese pingutuse mees, aga äkki veel üllatab?

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Üks asi viib teiseni

Samal ajal kui ma palliplatsilt saadud sinise käe ja varbaga sunnitud puhkusel olin, kasvas trenninälg muidugi täiega. Kui oled harjunud ennast liigutama, siis on nii raske mitte midagi teha. Kui mulle lõpuks tundus, et ma saan ilusti kogu pöida jälle kasutada, siis otsustasin minna ühele jooksule. Jooksule, mis tundub, et muutis nii mõndagi.

Ausalt öeldes ei olegi ma sel hooajal palju jooksnud. Natuke palliplatsil ja kuna ma tean, et tegelikult peaks veel lisaks ka jooksma, et pallile paremini järgi jõuda, siis panin ennast kevadel kirja ka Stamina tervisejooksusarja, kus olen ka vastavalt graafikule iganädalased 4km jooksnud. Ühesõnaga, ei midagi erilist. Seda suurem oli mu üllatus, kui ma oma “näljajooksult” tagasi tulin ning avastasin, et olin jooksnud veidi üle 10km, hea enesetunde ja ajaga, mis oli äkki 1:09. Jah, pole just mingi võistlusvorm, aga kulmu pani kergitama küll – ma pole iial mingi võhma või vastupidavusega hiilanud, pole ka otseselt vastupidavustrenni teinud ja enda kohta selline päris korralik jooksuvorm. Patsutasin endale tunnustavalt õlale ja mõtlesin, et pole paha.

Kuna tunne oli hea, siis läks muidugi mõte kohe lendama. Täiesti sobivalt sattus mulle teele ette Ööjooksu reklaam, mille ma muidugi ka lahti klikkisin, sest sellest ühest korrast, mis ma seal osalenud olen, on väga äge mälestus jäänud. Rumala peaga rääkisin muidugi Erlele ka, et vot sinna võiks jooksma minna, aga paganad tahavad 10km eest 27€, et jube röövimine. Erle, motivaator nagu ta on, ütles et 10km on põhimõtteliselt nagu Mõmmi lastejooks ja et kui ma medalit tahan, siis tuleb ikka koos temaga 21km minna jooksma. Ma ei tea, mis sel hetkel mu ajuga täpselt juhtus või kas see üldse korralikult funktsioneeris, aga igatahes ma vaatasin, et 21km osavõtt maksis 30€ (majanduslikult mõtleva naisterahvana arvutasin välja, et kilomeetri hind tuleb ju palju odavam 😀 ), mõtlesin, et juulis on ju aega joosta ja treenida küll ning registreerisin ennast ühe soojaga ära. Loomulikult läks pulss selle juures juba 150 peale ja loomulikult karjusin ma samal ajal Erle peale, sest et ilmselgelt on see tema süü, et ma nii lihtsalt ennast ära lasin rääkida. Alati on hea, kui on keegi, kes on süüdi! 😀

Eks ma karistasin ta muidugi kohe ära ka ja sundisin endaga samal õhtul jooksma tulema, kui ta üldse ei viitsinud. Aga ta tegi selle mulle kohe tagasi, sest et ta ütles, et me läheme taas ca 10km ringile, mis nõrgale treenimatule minale oli kõva vastutuulega paras katsumus. Igal juhul oli see kuskil seal või siis järgmisel pikal jooksul, kus mulle tuli meelde, et tegelikult on jooksmine üks ütlemata nüri ja vastik tegevus, mis mulle üldse ei meeldi 😀 Hea, et sellised valgustatud hetked selguvad PÄRAST poolmaratonile registreerumist 😀

Kuna ma ei viitsi koguaeg samu marsruute joosta, siis mõtlesin, et proovin sel nädalal midagi uut. Nii palju eneseusku oli, et ei hakanud Google Mapsist distantsi enne üle mõõtma – lihtsalt läksin. Kui kergelt juba krampe lubavate jalgadega tagasi koju jõudsin, siis näitas kell läbitud distantsiks 15,2km, kusjuures tempo oli selle läbimise juures olnud üllatavalt ühtlane. Ka siis, kui enne lõppu oli 3km pidevat lauget tõusu või siis kui jalad juba täitsa ära väsisid. Patsutasin ennast mõttes teisele õlale ja mõtlesin, et veidi veel ja poolmaraton ongi tehtud. Kaugel see maratongi enam on? 😀

Nii palju on mu isiklik psühholoog Erle mind aidanud (loe: sõimanud 😀 ), et ma vähemalt üritan seda kõike võtta võimalikult vabalt, lõbusalt ja mitte seada endale mingeid eesmärke, mis tahes-tahtmata stressi tekitavad. Jah, mu loomuses on tahtmine olla parem kui ma varem olnud olen ja poolmaratoni olen ma varem jooksnud. Samas olen ma peaaegu sellest fiksideest lahti laskmas ja lihtsalt naudin seda, mida ma teen. Võin julgelt öelda, et ma ei ole olnud varem nii vähese puhta jooksutrenniga nii heas vormis ja see tunne on jumala hea. Mulle tundub, et kõige olulisem ongi siin mitte oma vaimu (ja ka keha) ära väsitada, sest et tegelikult on kõik võimalik, kui kuulata iseennast, jälgida oma sisetunnet ja mitte seada endale eesmärke, mis hetkes olemise ära rikuvad.

Et suvi luhta ei läheks, võtsin vastu ka Erle challenge’i joosta juulis 100km. Ta teeb seda nii muuseas iga kuu. Mõtlesin, et ega ma siis ka mingi nõrk ei ole, onju. Sest et kui see nädalate ja päevade peale laiali lüüa, siis polegi tegemist mingi ulmenumbriga. Täna on 5.juuli ja mul on kirjas juba 27km. Jõuan küll! 🙂

Vahel on veider, kust mõni mõte tuleb või kuidas mingi asi alguse saab. Peab nõustuma, et igas asjas on võimalik leida midagi head. Kui kõik läheb edaspidigi hästi ja mingeid uusi vigastusi ei teki, siis on just Raplas saadud keretäis põhjuseks, miks ma sel aastal jooksen poolmaratoni. See ei olnud mul kindlasti mõttes, kui jalga töölaua all külmas hoidsin 🙂

IMG_20170614_172650_503

Ristsed saadud

Peab ütlema, et meie võistkonna loogika on igati paigas. Kui tuli tahtmine trennis harjutatut väljakul praktiseerida, siis kõigepealt panime end kirja RAHVUSVAHELISELE sõprusmängule. Seejärel panime end kirja rahvaliigasse. Seejärel mõtlesime, et oleks mõistlik ehk enne ka üks sõprusmäng pidada.  Sõbralikuks vastaseks tuli tutvuste poolest Rakvere Tarva naiskond, kes juba aastaid treeninud ja mänginud. Et elu liiga lill ja lihtne ei oleks, siis saabus eilseks sõprusmänguks kohale ka veel eriti s*tt ilm, vabandust väljenduse eest, nii et meelde jääb see üritus kindlasti pikaks ajaks!

Tegelikult olin ma seda juba ammu oodanud. Trennis mängime üksteise vastu ja alati on kapteniks sattudes olnud nii halb tunne endale mängijaid valida: tahan neid kõiki, ma ei taha valida! 🙂 Selles mõttes on päris vastaste vastu palju parem – olemegi kõik ühel poolel ja ühise asja eest väljas. Eilsele mängule tuginedes oleme oktoobrist alates ikka meeletu arengu teinud ja ma usun, et meist võib veel asja saada 😉 Isegi treener jäi mängupildiga rahule ja ütles isegi, et võib meie üle uhkust tunda. See on päris hea kompliment, mida algajatele soccermom’idele öelda saab 🙂

Kuna ma ise mängisin eile ründaja positsioonis, siis loomulikult jäävad mul kripeldama kõik need löömata väravad, sest võimalusi ikka oli üksjagu. Loodan, et võimalusi tuleb tulevikus veel ja edaspidi on realiseerimine edukam. Veel võtan endaga kaasa teadmise, et pean olema jõulisem ja agressiivsem, aga eks needki oskused tulevad ajaga. Komplimendina võtan ka vastaste omavahelist kommentaari enne meie nurgalööki: “Vaadake number kaheksat, see on kiire!” Enda arvates võiksin küll kiirem olla, aga väike juhhuuu! ikka 🙂

Kohtumise lõpetasime sõbraliku 1:1 viigiga, mida võõral väljakul ja esimese kohtumise kohta üldse võib igal juhul võiduks pidada. Võimalusi väravaid lüüa oli meil muidugi kordades rohkem, aga ehk ongi hea kui järgmisteks kohtumisteks näljatunne sisse jääb. Järgmine mäng on juba 11.mail ERR-i naiskonnaga, kes saavutasid eelmisel aastal rahvaliigas 2.koha. Lihtne ei saa meil kindlasti olema, aga usun, et see sõpruskohtumine andis mingigi aimu ja ettekujutluse, mis meid ees ootab, et täiesti ära ei ehmataks. Ootan igatahes huviga! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂

Esmaspäeva hommik

Esmaspäeva hommikud on vist enamikel inimestel sellised pigem raskevõitu. Alles saad nädalavahetuse maitse suhu, kui juba läbi ta ongi. Minu esmaspäevad said täiesti uue sinise mõõtme pärast seda, kui ma hakkasin pühapäeva õhtuti jalgpallitrennis käima.

Meeletut lihasvalu ei ole mitte iga kord. Mingil põhjuse on see täna täiesti kreisi. Eriti tunda annavad selja- ja kõhulihased. Kummaline. Koeraga hommikust ringi tehes sain teada, et mõlemad hüppeliigesed annavad terav-valusalt tunda. Võib põhjus olla nendes jalahoopides, mille ma eile talla alla sain? Võib ka muu põhjus olla. Vasaku sääre peal, jalakaitse serva piiril on korralik sinine triip. Kust see sinna sai?

Ahjaa, nina on ka veidi hell. Vastasmängija tormas eile mulle selja tagant ligi, et palli ära võtta. Mina seda kahjuks ei teadnud ja pöörasin palliga ringi just õigel hetkel, et hoo pealt vastu nosplit saada 😀 Daamide mäng ikkagi! Üldiselt mulle jalgpall meeldib, aga tundub, et rannahooajal (kui see peaks saabuma) tuleb ohtralt kehameiki kasutada, et sinikaid peita 😀

Saad aru, et su elus on mingid põhjalikud muudatused toimunud, kui varem käisid ise nädalavahetustel väljas. Nüüd aga käib teatud regulaarsusega väljas su hüppeliiges.

Joostes läbi jaanuari

Ema on mulle juba umbes pool kuud etteheitvaid e-maile saatnud, et ma üldse ei kirjuta, mis toimub ja mis värk on. Veider ongi see, et kui keegi kuskil küsib, et “kuidas läheb?”, siis kõige tavalisem vastus on sellele, et “tavaliselt”, “pole midagi erilist” või siis kui tahad äge ja huvitav olla, siis ütled, et “kiirelt ja hästi palju tegemist on”. Ma ise kaldun vist esialgu sinna esimese vastuse juurde, aga tagantjärgi mõeldes on pausi põhjus vist just see, et “kiire ja palju tegemist ja hirmus äge on”! Aga mida me siis jaanuaris tegime?

Mul on pikemat aega olnud tunne, et ega ma eriti ei liigu ja liiguta. Alustasin jaanuaris sellega, et hakkasin oma jalutamisi jms trackima ning tunne läks kohe paremaks. Ma spetsiaalselt pingutama ei hakanud, et 100km täis tuleks, tahtsin et jääks motivatsiooni ka järgmisteks kuudeks. Aga minu meelest on 98 läbitud kilomeetrit väga hea tulemus, kui selleks spetsiaalselt mitte midagi erilist ei tee: jalutan iga päev natuke koeraga ning kord nädalas käin trennis, kus natuke saab ka joosta. Seega tunne, et ma üldse ennast ei liiguta, oli täitsa vale ning ma kavatsen enda liikumisi edasi jälgida, et seda head tunnet hoida.

Jaanuari teisel nädalavahetusel saime trenninaistega kokku ning lähemalt tuttavaks. Kui tavaliselt kohtumegi pühapäeviti palliplatsil, kõik on dressides ja soojalt riides, siis seekord viskasimegi nalja a la “pane korraks müts pähe, siis ma saan aru, kes sa oled” 😀 Õhtu oli väga tore, naerda sai kõvasti ning tulevikuplaanid said ka loomulikult tehtud! 😉

Jaanuaris käisime ka ühel tähtsal juubelil – minu onunaine sai 60 ning loomulikult lõime ennast selleks puhuks täitsa uhkelt üles. Ikka lipsud ette, tantsukingad jalga jne. Ma natuke kahtlesin enne, kas on hea mõte võtta poisse kaasa üritusele, kus tõenäoliselt tarbitakse alkoholi ja tehakse täiskasvanute moodi pulli, aga kuna ma teadsin, et ma ise olen niikuinii 100% kaine pilgu ja mõistusega, siis otsustasin, et saame hakkama. Tagantjärgi võin öelda, et eks ma pabistasin ja mõtlesin üle ja tegelikult oli väga viisakas ja tore pidu. Poisid mängisid terve õhtu vältel teiste väikeste sugulastega ja Ruuben näitas, et ta on tantsulusti ja -tahet pilgeni täis 🙂

Samal hommikul käisime tegelikult ka Ronimisministeeriumi hommikuüritusel. Kuna esimese korraga oli piisavalt pikk vahe jäänud, siis oli poistel sellest hommikust rõõmu ja lusti küllaga. Oli näha, et võrreldes esimese korraga ronis Priit palju julgemalt. Ja kuigi Ruubenil julgusest puudu ei ole, siis hetkel mõne kivi otsa ronimisest jääb puudu hoopis pikkusest. Juhendaja ütles talle seda kuidagi nii toredalt, et Ruuben isegi ei mossitanud alahuult, kui talle selgeks tehti, et ta veidi veel pikkust viskama peab, et teistele järgi ronida. No pole viga, seda pikkust tuleb praegu iga päevaga juurde!

Priiduga käisime koolis arenguvestlusel, kus saime kinnituse, et lapsele koolis meeldib, kõik on hästi ja liigub õiges suunas. Kõige rohkem rääkisidki seal õpetaja ja Priit. Avatud tagasiside saamine on alati hea. Mina tean küll, milline Priit on kodus, aga see ei tähenda, et ta koolis samasugune on. Hetkel tundub, et see pilt on ikkagi üsna sarnane.

Huvitav on see, kuidas kool ja klassikaaslased teda mõjutavad. Ma räägin juba septembrist alates, et ta võiks enne kojutulekut koolis oodet süüa, siis ei pea kodus kohe ise möllama hakkama. Oodet pakutakse kohe pärast tema viimase tunni lõppu ja hästi mugav oleks enne koju tulemist sööklast läbi käia. Nüüd, veebruari alguses (kõigest 5 kuud hiljem), avaldas ta lõpuks soovi, et tegelikult võiks küll koolis süüa. Ilmselt siis osa klassikaaslasi teeb seda. Tellisin talle selle lisatoitlustuse ära, maksma läheb tervelt 5 senti päev (!!!), veebruari lõpuni oli arve meeletud 76 senti! Ja Priit jumala rahul. Söögid on koolis lihtsalt nii head! 🙂

Ma ei tea, kas seda saab otseselt elamuseks nimetada, pigem vist kogemuseks, aga jaanuari üks meeldejäävamaid päevi oli kindlasti see, kui käisime Priiduga Lastehaiglas operatsioonil. Op oli planeeritud ja oodatud. Priidu parema käe väikse sõrme küljes kasvas üks nahamumm, mis teda häiris (hõõrdus kirjutamisel vastu lauda) ning sain aru, et selle pärast teda mõni klassis ka narris. Kuna seda oli võimalik lihtsasti eemaldada ja saime ootamatult kiiresti ka aja, siis otsustasime selle kohe ära teha. Jah, Priit väristas mitu päeva lõuga ja muretses, et mis temaga täpselt tegema hakatakse, aga kuna ooteaeg oli ainult üks nädal, siis liiga hulluks ta ennast mõelda ei jõudnud. Sama päeva hommikul veel ütles paar korda, et tegelikult ta ikka natuke kardab ka. Aga tundus, et käest kinni hoidmine ja kallistamine täitsa aitas ja haiglas oli ta juba täiesti tubli ja vaprust täis.

Kõik, kes sel päeval opile lähevad, kutsutakse hommikul ca 7:30ks haiglasse, kus nad sisse registreeritakse ning oma korda ootama jäävad. Hommikul midagi süüa ei tohtinud, nii et mingil hetkel ootas Priit oma järgmist söögikorda isegi rohkem kui seda operatsiooni. Kui õde tõi talle lõpuks rahustava tableti, pärast mida pidi opiriided (adidase särk :)) selga panema ja voodisse pugema, siis loomulikult läksid Priidul kohe pärast tableti neelamist käed-jalad nõrgaks ja pea hakkas ringi käima 😉 Mingi poole tunni pärast oli ta natuke võib-olla tõesti jalgadest nõrk, kui veel viimast korda vetsus käis, enne kui ta voodiga minu juurest minema kärutati.

Ma ise võib-olla kartsingi seda Priidu äraviimist kõige rohkem, aga kuna ta ise oli nii rahulik kogu selle protsessi jooksul, siis oli see ka minu jaoks tegelikult kerge. Pärast, kui haiglast välja saime ja nägin üht ema, kes oma poega liftini saatis ja pidevalt häälevärinaga kinnitas, et ta ootab siin ja kõik saab korda jne, siis tuli küll klomp kurku. Äkki lapsed korjavadki selle täiskasvanute hirmu üles ja peegeldavad seda vastu? Igatahes õnnestus meil Priiduga kuidagi mõnusalt üksteisele toeks olla .

Kui ta just ärganuna mulle tagasi veeretati, siis ma nägin ta silmadest korraks, et ega ta väga hästi toimuvast aru ei saa. Aga see oli tõesti sekundi murdosa jooksul ja pärast seda oli ta jälle endine. Arvasin mina 🙂 Kui ma kolmandat-neljandat korda pidin arutama teemal, miks tal kanüül käes on ja miks sinna midagi pigistati; miks aknast paistvate elektriliinide küljes on suured punased mummud, siis ma sain aru, et tüüp veel päris ärkvel ei ole.

Testisime õige pea, kas vesi sees püsib ja kui söök toodi, oligi päeva tipphetk saabunud. Supp kühveldati sellise hooga sisse, et mul tekkis hirm, kas lusikas alles jääb. Jäi. Pärast suppi sõi Priit ühe hooga ära suure taldrikutäie kartuliputru lihakastme ja TOORSALATIGA! Pärast mida vaatas palatis ringi, osutas laual seisvale kandikule ja küsis, et kas sealt võib ka kõik ära süüa 😀 See oli muidugi juba teise poisi söök, nii et andsin talle veel kotist banaani ja müslibatooni lisaks. Vot sellist nälga polnud minu silmad veel varem näinud!

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning opist saab peagi 2 nädalat täis. Kõige raskem on Priidu jaoks praegu img_20170130_140457-2see, et ta ei saa trennis ja kehalises kasvatuses täiega kaasa lüüa. Homseks igatahes võttis suusad kooli kaasa ja loodetavasti saab siis tunde järgi kaasa teha. Ega muidu ju midagi hullu ei olekski, aga õmblus asub täpselt sellises kohas, et kui mingi kukkumine või kokkupõrge toimub, siis saab see 99% tõenäosusega pihta. Usun, et järgmisest nädalast saab juba proovida natuke rohkem kaasa teha ning kui niidid ka eemalduvad, siis peaks täitsa vahva olema. Jah, võib vist öelda küll, et see oli jaanuari “tippsündmus”. Loodetavasti selliseid üldnarkoosiga (või üleüldse) operatsioone niipea uuesti meie õuele ei tule.

Ja üks eriti tuus asi ka! Ailet tõi mulle ookeani tagant lillekastmise-tänutäheks kleepsuraamatu! 😀 Sellise! Seda olen ka vaikselt nokitsenud ja täitsa mõnusalt teraapiline tegevus. Kui juhtub, et kleepsud ja selle all olevad pinnad on ühte mõõtu, siis peaks ka lõpptulemus väga äge jääma. Ma aeg-ajalt vaatan ikka oma esimest “masterpiece’i” kus klotside vahel on mõnusad valged vahed ja naeran enda käpardluse üle. Aga naer on teadupärast terviseks, nii et panen sama hooga edasi!