Sügisejonn

Ma üldse ei oota sügist. Ei taha sügist, ei taha kooli, ei taha jahedaid hommikuid ja pimedaid õhtuid ja korrutustabelit ka ei taha! Saan aru, et osad inimesed juba löövad kaht kätt kokku suures sügiseootuses, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem olen veendunud, et kõige parem aastaaeg tavaeluks on ikkagi suvi. Ja mitte igasugune suvi. Eelmise aasta suvi näiteks ei kõlvanud kuhugi! Aga nii head suve kui sel aastal oli, ma ei mäletagi, et oleks olnud. Üleüldse!

Jah, muidugi on ka jahedamal/külmal aastajal võimalik leida see miski, mida teha. Näiteks kududa. Küünlaid põletada. Kaminasse lõket teha. Tuule korral surfata. Joosta. Suusatada. Lumememme ehitada. Lumesõda pidada. Aga need on kõik sellised hobid või tegevused, mida ma iga päev teha ei viitsiks. Küll aga tahaks ma iga hommik kell 7 lühikestes pükstes, plätud jalas, koos koeraga hommikuringile minna. Ilma, et peaks hirmuga termomeetrilt vaatama, kas on natuke külm või hirmus külm. Kas jalga võib panna kummikud või tuleb juba talvesaabaste poole vaadata. No üldse ei taha!

Ma saan täiesti aru, et ma lihtsalt jonnin praegu ja sügis-talv-kevad, vihm-külm-plöga, porised jalajäljed ja külmad käed-ninad – see kõik tuleb niikuinii. Suurest jonnist istutasin eile ukse ette welcome-lillepotti kanarbikud – minu lemmik sügistaimed, mis on oma minimalistlikkuses ometi nii elegantsed. Äkki nende vaatamine leevendab natuke seda jonni ja pahameelt. Et siis saaks jälle selge pilguga leida neid rõõmsaid toone, mis aitaks järgmise suveni ära kesta. Ja et tuleks sama hea kui see suvi! 🙂

Advertisements