Päkapikkude saladus

Mõtisklesin eelmisel aastal teemal, et mis siis juhtub, kui koolis või lasteaias keegi päkapikkude olemasolu kahtluse alla seab. Täna hommikul tuligi ootamatult üks saladus ilmsiks.

Pärast hommikusööki toimetas Priit midagi esikus ja täiesti juhuslikult piilus minu sahtlisse. Loomulikult olin ma seal just eelmisel õhtul oma päkapikuvarusid täiendanud, nii ei tulnudki kaua oodata, kui eriti suurte silmadega Priit minu juurde tuleks ja oma vastavastatud uudist teataks.

Priit: “Emme!” sosistas poeg suurte silmade ja särava näoga otse mu ees. “Ma tean, kes sussi sisse üllatusi paneb.”

“Pekki küll,” mõtlesin väliselt täiesti rahulikuks jäädes, kuid mu peast käis läbi sada mõtet sekundis. Mis siit nüüd tuleb? Mida ma ütlen?

Priit: “Sina paned! Sul olid seal šokolaadid!” sosistas Priit täiesti uskumatult rõõmsalt. “See on ikkagi väga armas!” kallistas Priit mind ning lisas: “ma Ruubenile ei ütle!”

Ma olin valmis pettumuseks, pisarateks,  solvumiseks, kuid mitte selleks, et Priit on veelgi rohkem lummatud sellest, et ta isiklik ema talle sussi sisse šokolaade peidab 🙂 Ja nii ma otsustasin, et ma ei hakka oma lapsele valetama. Niikuinii tuleb varem või hiljem keegi selle infoga lagedale ning siis on keerulisem juba oma juttu põhjendada.

Võtsin siis Priidu korraks kõrvale ja rääkisin talle umbes-täpselt kogu selle jutu, mis siin kirjas on. Päris täpselt ei saanud aru, kas see teadmine on nüüd piiratud ainult päkapikutamisega või laieneb see ka jõuluvanale… Või lihtsalt on ta nii meeletult õhinas, et ta teab midagi, mida Ruuben ei tea…

santa

Advertisements

Inglite aeg

Nii nagu on heal lapsel mitu nime, nii poogitakse jõuludele külge igasugu vahvaid tiitleid. Küll on see imede aeg, inglite aeg, andmise, koosolemise, pere jms aeg. Mis iganes valik, eriline aeg on ta kindlasti.

Eriline aeg on ta ka heategevuseks, sest et kui Sa jõulude ajal annetusi ei küsi, siis pole Sind põhimõtteliselt olemas. Ja inimesed annavad, sest et jõulud on ju andmise aeg ja endast nõrgemate eest hoolitsemine aitab justkui natukesegi oma patte või möödalaskmisi heastada. Pealegi räägitakse pärast jõule kõikjal suure häälega, kui palju raha lõpuks kokku koguti, mis selle eest osteti või keda aidati. Seega on tunne, et annetus on õigesse kohta läinud ja reaalselt ka midagi head teinud, täiesti olemas.

Ja see kõik ongi hästi tore ja vahva, ainult et ega need mured ja probleemid ülejäänud aasta jooksul ära ei kao või olemata ei ole. Kindlasti on hea tunne koos ja massiga suur asi ära teha ja mingi ulmekallis aparaat kuskile soetada, kuid vahest ehk olulisemgi oleks see, kui üha rohkem inimesi leiaksid, et heategevus ei pea toimuma kampaania korras, vaid see võiks olla osa elustiilist. Miks mitte teha püsikorraldus kõige südamelähedasema probleemi kaotamiseks läbi aasta? See võib olla kasvõi 3€ – 5€ kuus, aga aasta peale kokku teeb see palju rohkem, kui enamik meist korraga anda saaks või raatsiks.

Jah, sellega ei saa Postimehe esikaanele ja sellest ei räägita Ringvaates, aga päris inglitel ei olegi seda vaja. Päris inglid teevad head aasta läbi, lihtsalt sellepärast, et nii on õige, hea ja südamel kergem olla.  Miks mitte olla ingel aasta läbi?

Jõulumatk

Kui Helen jõulunädala alguses küsis, et kes oleks huvitatud ca 20km jõulumatkast, siis minu ja Kaisa “jah” vastust ei tulnud kaua oodata. See, mida Triin vastas, ei kannata väga trükimusta 😀

Otsustasime alustada oma teekonda Oandu-Ikla matkatee algusest ning Helen planeeris meile osavalt 26. detsembriks 26km jalgsimatka. Start oli hommikul kodudest kell 9.00 ning pärast mõningast seiklemist ja kohustuslikku ümbersõitu mahakukkunud puu tõttu, alustasime oma retke lõpuks kell 11.00. Üks auto jäi meist maha starti ning teine finišisse ootama. Lootus oli, et ehk ei jätnud Helen finišiauto võtmeid stardis olevasse autosse.. 🙂

Ilmaga vedas ja mitte vähe. Kuigi alguses sõrmed külmetasid ja oli pigem jahe, siis meenutades 25.detsembri ilma, kus taevast sadas igasugu asju alla, oli 26. lausa erakordne – kogu meie retke vältel paistis päike ja kuigi me olime enamasti metsas ja otsest päikesevalgust ei näinud, siis vähemalt oli valge. Eesti talvel erakordne! 🙂

Minul isiklikult oli algusest peale väike hirm pimedasse metsa jääda (Nukitsamehe õudusunenägu) ja seetõttu me eriti ei jokutanud ega “vaatamisväärsusi” imetlema ei jäänud. Loodus oli vaatamist väärt muidu küll – kui meie riietus välja arvata, siis ei saaks pildi pealt loodust vaadates arugi, kas on parajasti juuni või detsember. Samas, juunis on meil vahel külmemgi olnud kui sel detsembril, nii et suurt vahet ehk polegi 🙂

See, et oled õigete inimestega metsa sattunud, saad aru siis, kui tuleb jalgadele rakuplaastrid installida või kahehäälselt “Vana pildiraami” laulda. Vaesed loomad. Selfie‘sid tegime rohkem kui kogunes läbitud kilomeetreid ning mingil hetkel läks ajukramp ka üle ja sündis hulganisti häid ideid, mille saame järgmisel aastal loodetavasti edukalt ära salvestatud 😉 Lisaks tuli välja, et Helen oli jõulude ajal esimest korda elus “Visa Hinge” vaadanud. Kaisal jäi aga “V” täht algusest kuulmata, seega oli tema jaoks vestlus järgmine:

Helen: “Ma vaatasin eile isa hinge”

Mina: “No ja kuidas meeldis?”

Helen: “Ehtne värk, nüüd ma saan aru küll, miks sellest nii palju räägitakse ja jõulude ajal vaadatakse.”

Mina: “Vaatad järgmisi osasid ka või?”

Kaisa: “Misasja?? Isa hinge vaatasid??”

Kuigi täna on kõik käimiseks ja seljakoti kandmiseks vajalikud lihased haigemast haigemad, jääb matk ise meelde äärmiselt positiivsena. Ja külmast ilmast hoolimata, olid kõik inimesed (need vähesed, keda oma teel kohtasime) läbinisti positiivsed. Ühe talu perenaine tuli meid õue tervitama, küsis, kas me ikka teame, kuhu me minema peame ja kas meil on kuum tee kaasas ja piisavalt soojad riided seljas 🙂 “Häid pühi” käis muidugi ka asja juurde.

Sellelt matkalt võtangi kaasa teadmise, et paras talvise matka pikkus on kuskil 18km (pärast seda läks päris raskeks); et järgmistel jõuludel kõnnime Nõmmeveskist järgmised 20km edasi ja et inimesed on ikkagi südames head 🙂 Head selle aasta lõppu!

Kohustuslikud jõululaulud

Kui ma koolis käisin, siis oli meie inglise keele õpetajal vahva komme mõnes tunnis oma kohvermakk kaasa võtta ning meil erinevaid ingliskeelseid laule kaasa laulda lasta. Eks me ikka vaatasime koos sõnad enne üle ja kriipsutasime tundmatutele jooned alla ja õppisime pähe jne – see kõik oli teooria. Praktikas ma arvan, et talle lihtsalt meeldis kui lapsed vahelduseks ilusti laulsid, mitte ei targutanud ja ei pärinud koguaeg, et “Õpetaja, aga mis te meie vallavanemast arvate?” Ma paneks ka selliste küsimuste peale maki üürgama!

Kui muul ajal tuli kaasalaulmist natuke harvem ette, siis novembris-detsembris ma ei kujuta ettegi, kuidas teistes samas koridoris olevates klassides tunnid toimusid, sest et inglise keele klassis oli 24/7 Jingle Bell Rock ja siis loomulikult Last Christmas ka, eksole.

Kui kooliõpilasena on hea meel, kui saab tunnis niisama suvaliselt leelotada, siis aastaid hiljem on lihtsalt nostalgiline mõnda lugu kuulata. Ja sõnad on loomulikult ju peas. Päris omal initsiatiivil vaevalt, et Elvis Presley “Blue Christmas” või Chris Rea “Driving Home For Christmas” sõnu oleks kuulanud või kaasa laulnud. Mitte et sellest teadmisest täna kuidagi kasu oleks, aga ikkagi.

Minu kõige lemmikumate jõululaulude list on siin. Kui need lood tulevad, siis järelikult on jõulud!

Ma tean, et paljudel on selle laulu vastu allergia, aga mulle meeldib ja ma ei näe, et see lähitulevikus muutuda võiks. Paar aastat tagasi, kui Dokumentaalansambel TELK oma jõulualbumi salvestas, siis oli ka see lugu seal olemas. Eestikeelsete sõnadega, mis vääriksid tõenäoliselt otsetõlke medalit 🙂

 

Seda lugu me inglise keele tunnis ei laulnud, aga see on hoolimata sellest täiesti kohustuslik jõululugu!

See lugu on väga veider lugu ja ma tõenäoliselt ei teaks selle olemasolust ilma kohvermakita mitte midagi. See on äärmiselt positiivne ja vahva lugu, mis lihtsalt ei taha ära lõppeda. Sa arvad küll ühel hetkel, et no hea küll, nüüd aitab ja lugu lõppeb – aga sa eksid! See lugu nii lihtsalt ei lõppe!

 

See on ka ilus lugu, kuigi mulle tundub, et kooliajal tundus see nagu lahedam. Võib-olla oli asi veinis, millest lauldi.

 

See lugu jällegi kooliajal venis meeletult, praegu aga loob väga mõnusa meeleolu ja jõulutunde 🙂

 

Ja see on lugu, millele tahes-tahtmata meie praegust halli-musta talve vaadates mõte läheb. Jõulud ei ole ikka päris, kui ei ole lund…

 

Ja ükskord kui ma kooli poole jalutasin (läksin halturtsi korras 7.klassile jõuluvana mängima vms) ning klappidest jõululaule kuulasin, et vajalikku meeleolu luua, siis hakkas laia valget lund sadama. Sellised eriti suured ja rasvased lumehelbed langesid tihedalt-tihedalt ja samas kiirustamata ja rahulikult. Ja siis tuli see lugu. Mõni ütleks “idüll”.

Ülase maahvia

Käisime täna sõbrannadega Harju tänava uisuväljakul nö jõuluaega tähistamas. Tegime selfie’sid nagu alaealised ja kihutasime jääl oma ja teiste lastega võidu. Sel aastal õnnestus neile veel napilt ära teha 😉

Jõulusid, sünnipäevi jms oleme koos tähistanud põhimõtteliselt juba aastakümneid. Heleniga sain lähemalt tuttavaks siis, kui ta 3.klassis meie kooli tuli (jah, see oli aastal 1992! 😀 ) ja mu senise pinginaabri mult üle lõi. Kui ma 4.klassis Vinni, Ülase tänavale kolisin, selgus, et seal samas elas ka Helen. Sõbrannadeks saime samal talvel kui maja ees väiksel nõlval murdmaasuuskadega suusahüppeid tegime. Ehitasime “meeletu” trampliini, mis võis meie vanust arvestades olla ca 20cm muhk, kust me siis hüpata üritasime. Ühel katsel õnnestus mul selja peale maanduda ning kui ma seal lumes pikali ägasin ja naersin, suusatas Helen mu juurde, viskas pikali ja ütles: “Ma tunnen sulle kaasa!”. Milline empaatiavõime! Ja eluaegsele sõprusele oligi alus pandud.

Kaisaga on naljakas lugu, sest et ta elas kogu aeg minuga samas trepikojas, samal korrusel, vastaskorteris. Kuna ta aga käis paralleelklassis, siis enne 10. klassi Kaisaga praktiliselt üldse ei suhelnudki. Milline raiskamine! Alates 10.klassist, kui me ühes klassis hakkasime käima, olime aga praktiliselt lahutamatud. Ülase maahvia oli sündinud 😉

Triinuga on veel naljakam lugu, sest et temal pole Vinniga midagi pistmist. Triin on hoopiski Ida-Virumaalt, Kohtla-Järvelt pärit ning meie kanti sattus täiesti juhuslikult tänu sellele, et tema ema tuli meie kooli emakeele õpetajaks. Kuigi Triin käis gümnaasiumi lõpuni koolis ikkagi Kohtla-Järvel, siis ükskord oli ta mingil põhjusel oma emaga kaasas ning Marge lükkas ta ette hoiatamata meie kirjanduse tundi.

Sealt edasi toimus mingi kummaline skeem: “Helen-kutsus-Triinu-külla, aga-pidi-ise-ära-minema-ja-saatis-Triinu-Kaisa-juurde-kuhu-mina-läksin-igaks-juhuks-julgestuseks-sest-mine-seda-venelast-tea” – ja ülejäänu on juba ajalugu. Aastaid hiljem oleme neljakesi Tallinnas, Triinul mehelt laenatud Karhu müts peas nagu muiste 😀

Ja mul on väga hea meel, et nad pärast pikki aastaid jätkuvalt alles on 🙂 Ilusat jõuluaega meile kõigile!

Särasilm Ruuben

Enda lapsed on ikka kõige armsamad, aga pean veelkord ütlema, et Ruuben on ikka üks eriline särasilm 🙂 Täpselt ei saagi aru, kas ta plaanib koguaeg mingeid krutskeid või ongi päriselt ka elu nii äge, et pidevalt on suu kõrvuni ja silmad nalja täis. Igatahes kadestamist väärt oskus või omadus!

Ruubeni jõulupidu läks hästi, nagu arvata oligi. Ruubeniga ma ei pea muretsema, et äkki ta ei saa hakkama, ei julge vms. Ükskord tuli tal keset emadepäeva kontserti pissihäda 🙂 See oli paar aastat tagasi ja see on ka ainus häda, mis temaga esinemiste ajal olnud on.

Tüdrukuga tantsides ei teinud Ruuben teist nägugi (see vist tuleb veidi vanemas eas), jõuluvana näpistas nii muuseas tantsu ajal tagumikust 😀 ning luuletuse, nagu arvata oligi, mõtles täna ise välja. See oli püüdlikult rütmi loetud: “Meie jõulu-vana ei too kingi-tusi paha-dele laste-le. Ainult heade-le.” Kõik, tehtud!

Priit kasutas juhust ja salvestas ning pildistas etenduse oma mobiiliga. Loodetavasti saab sellest julgust juurde, homme tema kord.

Kas päkapikud on päriselt?

Lapsed kasvavad ja suhtlevad ringi ning sellega koos kasvab ka oht, et mõni natuke valgustatum sõber või sugulane teeb järsku teatavaks, et “Päkapikke pole olemas, su ema ise paneb neid komme sinna soki sisse, haa-haa!” Parem on selleks hetkeks valmis olla, et mitte pead kaotada ja laste ees nutma hakata 😀

Stsenaarium 1:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Misasja? Mina ei tea midagi, mina magan öösel.

Laps: Aa, okei siis!

Stsenaarium 2:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Mis mõttes? Aga mina ju ütlen, et on olemas. Kumba sa rohkem usud?

Laps: Loomulikult sind. Okei siis!

Stsenaarium 3:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Mis sa ise arvad?

Laps: Ma ei ole neid näinud, ma ei tea.

Ema: Kas sa karu oled näinud?

Laps: Ei.. ainult telekast

Ema: Kas see siis tähendab, et teda pole olemas? Päkapikke oled ju ka telekast etendustes ja filmides näinud.

Laps: Seda küll. Okei siis!

Eks neid variante on mitmeid, kuidas seda teemat edasi hämada. Leidsin kunagi Pinterestis kolades ka temaatilise kirja, mille selleks puhuks endale salvestasin. Ma arvan, et kui seletama peab, siis see on üks armsamaid viise, kuidas seda teha.

santa

Jõulusalmid

Jõulusalmidega on naljakas lugu. Neid on ju tegelikult palju ja on ägedaid ka, aga siis kui on meeldetuletamise ja õppimise aeg, siis on pea tühi ja ei tea, mida lastele rääkida või õpetada.

Priidule olen juba aastaid ühte sama salmi õpetanud, sest et minu arust on see erinev ja lahe ja pole seda kunagi ühegi teise lapse suust ka kuulnud. Hetkel on seis selline, et hoolimata aastatepikkusest õppimisest ei ole Priidul see salm üldse mitte peas, küll aga tuli see lambist Ruubenile meelde, kui oli vaja esimesel jõulupeol oma kommipakk välja lunastada. Priit proovis siis vastupidi Ruubeni oma lugeda, aga kuigi kodus oli see lihtne salmijupp hästi peas, siis jõuluvana ees tahtis vägisi pisar silma tulla ja salm läks väga sassi 🙂

Ruuben on muidu selline, kes ei tahagi salme õppida, talle meeldib neid hoopis ise välja mõelda. Me räägime/loeme koos 3-4 salmi läbi ja siis Ruuben paneb nad oma peas kokku viiendaks jõulusalmiks. Riimist pole haisugi, aga rütm ja mõte on olemas. Ja milleks siis lapsel loovust tappa – las luuletab ise!

Ühel õhtul küsisid nad, et mis on minu lemmik jõulusalm. Ma mäletan, et kui mina olin väike, siis ma lugesin ka aastaid ühte ja sama salmi ja see oli Krõlli jõulusalm (toona küll näärisalm). Hämmastaval kombel oli see väikeste vigadega mul siiani meeles ja nüüd loen seda neile igal õhtul. Ruubenil on silmad nii lusti täis, kui ta kuulab, kuidas Krõll kingikotti poeb ja kinke üle loeb. Nii põnev! Järgmine aasta õpetan talle selle selgeks, ma arvan, et see sobiks talle ülihästi 🙂

Jõuluootus

Mulle meeldib see tunne, et jõulud tulevad. See millegi hea ootus. Kuigi, mis see siis õigupoolest on, mida ma ootan?

Lastele tähendab jõulude aeg kindlasti päkapikke, jõuluvana, kingitusi… Täiskasvanuna on mul sellest juba natuke rohkem ükskõik. Kindlasti ei oota ma pikisilmi verivorsti või hapukapsast ega piinlikke jõuluvana-hetki, kus salmi ei oska, aga kinki tahaks ikkagi iga hinna eest kätte saada…

Pigem oleks tore vähemalt korra detsembri jooksul küpsetada ja kaunistada piparkooke. Kaunistada kodu. Pakkida kingitusi (see vist ongi see andmisrõõm). Süüdata kaminas tuli ja laual küünlad. Vaadata, kuidas lund sajab. Koguda hetki ja mälestusi. Meisterdada midagi veidrat. Panna tihastele pekki. Juua fliisi all teed ja panna jalga villased sokid..

Kui salaja kingituste pakkimine välja arvata, siis kõiki teisi tegevusi eelistaksin kindlasti teha koos perega. Koos nendega, kes on südamele kõige lähemal. Ehk ongi jõuluootus lihtsalt soov koos perega rohkem kvaliteetaega veeta ning jõulud justkui sunnivad selle aja (ja ka raha) võtma?

Sellisel juhul võiksid jõulud tihemini olla 🙂

Päkapikupildid

Fotograafi juures perepiltide tegemine on aktuaalsem vist siis, kui lapsed alles beebieas ja vaja hirmsasti mingeid nunnusid stseene lavastada. Stuudio jõulupiltidest pole ma ka kunagi suurt midagi arvanud, aga näe, sel aastal tundsin hiiglama suurt soovi justnimelt jõulupilte tegema minna. Mõeldud-tehtud ja by the way pildid ka 4 päevaga käes! Super!

Mõtlesin enda arvates geniaalse plaani välja, kuidas ma riietan kõik poisid natuke üle võlli päkapiku-põhjapõdra-piparkoogi-pildilistesse T-särkidesse ja moodustame püramiide ja värke. Aga selgus, et sellist klassikalist ülevõlli jõulusärki polegi kuskilt saada. Isegi H&M ei müü. Plaan B -> perekond triiksärk.

Pildid tulid kokkuvõttes sellised klassikalised ja püramiidid jäävad ilmselt järgmiseks korraks, aga mulle väga meeldis SeeSee fotograaf Terje, kes oskab väga hästi juhendada, kuidas pildi peal enam-vähem ilus olla. Ning kes suutis isegi püsimatu Ruubeni hästi pildile püüda. Jei! 🙂