Särasilm Ruuben

Enda lapsed on ikka kõige armsamad, aga pean veelkord ütlema, et Ruuben on ikka üks eriline särasilm 🙂 Täpselt ei saagi aru, kas ta plaanib koguaeg mingeid krutskeid või ongi päriselt ka elu nii äge, et pidevalt on suu kõrvuni ja silmad nalja täis. Igatahes kadestamist väärt oskus või omadus!

Ruubeni jõulupidu läks hästi, nagu arvata oligi. Ruubeniga ma ei pea muretsema, et äkki ta ei saa hakkama, ei julge vms. Ükskord tuli tal keset emadepäeva kontserti pissihäda 🙂 See oli paar aastat tagasi ja see on ka ainus häda, mis temaga esinemiste ajal olnud on.

Tüdrukuga tantsides ei teinud Ruuben teist nägugi (see vist tuleb veidi vanemas eas), jõuluvana näpistas nii muuseas tantsu ajal tagumikust 😀 ning luuletuse, nagu arvata oligi, mõtles täna ise välja. See oli püüdlikult rütmi loetud: “Meie jõulu-vana ei too kingi-tusi paha-dele laste-le. Ainult heade-le.” Kõik, tehtud!

Priit kasutas juhust ja salvestas ning pildistas etenduse oma mobiiliga. Loodetavasti saab sellest julgust juurde, homme tema kord.

Advertisements

Kas päkapikud on päriselt?

Lapsed kasvavad ja suhtlevad ringi ning sellega koos kasvab ka oht, et mõni natuke valgustatum sõber või sugulane teeb järsku teatavaks, et “Päkapikke pole olemas, su ema ise paneb neid komme sinna soki sisse, haa-haa!” Parem on selleks hetkeks valmis olla, et mitte pead kaotada ja laste ees nutma hakata 😀

Stsenaarium 1:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Misasja? Mina ei tea midagi, mina magan öösel.

Laps: Aa, okei siis!

Stsenaarium 2:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Mis mõttes? Aga mina ju ütlen, et on olemas. Kumba sa rohkem usud?

Laps: Loomulikult sind. Okei siis!

Stsenaarium 3:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Mis sa ise arvad?

Laps: Ma ei ole neid näinud, ma ei tea.

Ema: Kas sa karu oled näinud?

Laps: Ei.. ainult telekast

Ema: Kas see siis tähendab, et teda pole olemas? Päkapikke oled ju ka telekast etendustes ja filmides näinud.

Laps: Seda küll. Okei siis!

Eks neid variante on mitmeid, kuidas seda teemat edasi hämada. Leidsin kunagi Pinterestis kolades ka temaatilise kirja, mille selleks puhuks endale salvestasin. Ma arvan, et kui seletama peab, siis see on üks armsamaid viise, kuidas seda teha.

santa

Jõulusalmid

Jõulusalmidega on naljakas lugu. Neid on ju tegelikult palju ja on ägedaid ka, aga siis kui on meeldetuletamise ja õppimise aeg, siis on pea tühi ja ei tea, mida lastele rääkida või õpetada.

Priidule olen juba aastaid ühte sama salmi õpetanud, sest et minu arust on see erinev ja lahe ja pole seda kunagi ühegi teise lapse suust ka kuulnud. Hetkel on seis selline, et hoolimata aastatepikkusest õppimisest ei ole Priidul see salm üldse mitte peas, küll aga tuli see lambist Ruubenile meelde, kui oli vaja esimesel jõulupeol oma kommipakk välja lunastada. Priit proovis siis vastupidi Ruubeni oma lugeda, aga kuigi kodus oli see lihtne salmijupp hästi peas, siis jõuluvana ees tahtis vägisi pisar silma tulla ja salm läks väga sassi 🙂

Ruuben on muidu selline, kes ei tahagi salme õppida, talle meeldib neid hoopis ise välja mõelda. Me räägime/loeme koos 3-4 salmi läbi ja siis Ruuben paneb nad oma peas kokku viiendaks jõulusalmiks. Riimist pole haisugi, aga rütm ja mõte on olemas. Ja milleks siis lapsel loovust tappa – las luuletab ise!

Ühel õhtul küsisid nad, et mis on minu lemmik jõulusalm. Ma mäletan, et kui mina olin väike, siis ma lugesin ka aastaid ühte ja sama salmi ja see oli Krõlli jõulusalm (toona küll näärisalm). Hämmastaval kombel oli see väikeste vigadega mul siiani meeles ja nüüd loen seda neile igal õhtul. Ruubenil on silmad nii lusti täis, kui ta kuulab, kuidas Krõll kingikotti poeb ja kinke üle loeb. Nii põnev! Järgmine aasta õpetan talle selle selgeks, ma arvan, et see sobiks talle ülihästi 🙂

Jõuluootus

Mulle meeldib see tunne, et jõulud tulevad. See millegi hea ootus. Kuigi, mis see siis õigupoolest on, mida ma ootan?

Lastele tähendab jõulude aeg kindlasti päkapikke, jõuluvana, kingitusi… Täiskasvanuna on mul sellest juba natuke rohkem ükskõik. Kindlasti ei oota ma pikisilmi verivorsti või hapukapsast ega piinlikke jõuluvana-hetki, kus salmi ei oska, aga kinki tahaks ikkagi iga hinna eest kätte saada…

Pigem oleks tore vähemalt korra detsembri jooksul küpsetada ja kaunistada piparkooke. Kaunistada kodu. Pakkida kingitusi (see vist ongi see andmisrõõm). Süüdata kaminas tuli ja laual küünlad. Vaadata, kuidas lund sajab. Koguda hetki ja mälestusi. Meisterdada midagi veidrat. Panna tihastele pekki. Juua fliisi all teed ja panna jalga villased sokid..

Kui salaja kingituste pakkimine välja arvata, siis kõiki teisi tegevusi eelistaksin kindlasti teha koos perega. Koos nendega, kes on südamele kõige lähemal. Ehk ongi jõuluootus lihtsalt soov koos perega rohkem kvaliteetaega veeta ning jõulud justkui sunnivad selle aja (ja ka raha) võtma?

Sellisel juhul võiksid jõulud tihemini olla 🙂