Suusariik Eesti?

Kui enamik eestlaste jaoks tähendab suusatamine tatt ripakil ja hambad ristis klassikastiilis mäest üles rühkimist, siis mul on hea meel, et Kelly Sildaru on näidanud, et saab ka teisiti. Näilise kergusega ta suisa lendab suuskadel, mida on esiteks äärmiselt nauditav vaadata ning teiseks ehk muudab midagi ka teiste noorte mõtlemises. Milleks ise mäest üles ronida, kui võib lasta end mäkke viia hoopis ankrul või liftil ning suusatada ainult mäest alla. Ei, kaelamurdvaid hüppeid ei pea mitte igaüks tegema.

Loomulikult hoiavad kõik Kellyle enne võistlusi pöidlaid. Lisaks sellele, et ta on väga andekas ja maailma tipptasemel, on ta ka noor, habras ja nunnu – perfektne kombo, et olla eestlaste lemmiksportlane. Kui Kelly Sildaru viimaste triumfide üle on mul sarnaselt paljudele teistele väga hea meel, siis see, mis Eesti meedias lahti läks, on lihtsalt jabur.

“Eesti on taas suur suusariik!”, “Meie oma Kelly Sildaru!” , “Suusamaa Eesti” jne jne kisendasid Seitsmesed, AK Sport ja paljud teised. Ja siis loomulikult Postimehe üks parimaid palasid: Eesti hoiab X-mängude medalitabelis kõrget kohta Nagu mida helli? Mida see Eesti siin hoiab?

Et asi veel naeruväärsem oleks, õnnitleb Läti peaminister Taavi Rõivast Kelly võidu puhul Twitteris. What? Mis teil viga on? @TaaviRoivas  Lisaks niigi jaburale olukorrale teeb ta seda nii vigases inglise keeles, et vägisi jääb mulje nagu oleks Kelly lätlane. Mis teil viga on??? Kõige tabavamalt võtab selle jama minu arvates kokku Olav Osolini kommentaar: @osokas

Ja mis pagana suusariik see Eesti siis õigupoolest on, kui meil pole mitte ühtegi mäge ega isegi lund (9 kuud kehva suusailma ei lähe arvesse!)? Mis pagana suusamaa, kui ilma “teaduse imeliste abivahenditeta” ei seisa meil keegi reaalselt isegi suuskadel püsti?

See on nii tüüpiliselt eestlaslik: siis kui oleks vaja omasid toetada, siis ei julge mitte keegi ennast siduda ega avalikult kuulutada, et üht või teist pooldab või talle pöialt hoiab. Kui keegi feilib, siis on parvede viisi parastajaid ja “I told you so” inimesi platsis. Ja kui kellelgi hoolimata kadedatest ja õelatest eestlastest ka tõepoolest hästi läheb, siis on järgmised tegelased platsis, kes rusikaga rindu taovad ja karjuvad “Meie Kelly”, “Eesti on vägev suusariik!” , “küll on uhke olla eestlane” ja mida veel. Kuidagi nõme. Ja hale.

Kahtlemata on Kelly äärmiselt heade eeldustega ja ülimalt andekas tütarlaps. Kahtlemata on kõige suurem panus tema edusse tema perekond, kes teda (ja ta venda) pühendunult toetavad. Selleks, et nii kaugele jõuda, on vaja just perekonna tuge. Ilmselgelt elavad need vanemad oma laste nimel. Nad on näinud ja toetanud õigel hetkel nende sportlikke eeldusi, võimaldanud neil treenida ja areneda ning lasknud neil päris mägedes ja päris lumel suusatada ka siis, kui veel nimekaid sponsoreid toetamas ei olnud. Eelkõige on see ikkagi nende vanemate pühendumine, mis on Kellyle ja ta vennale tuule tiibadesse puhunud.

Nii kaua kuni “suurel suusariigil” ei ole riiklikku plaani, kus kõik 3-5 aastased mäesuuskadele pannakse ja sisuliselt hüppesse viiakse või nende treeninguid ka Alpides kinni makstakse, ei ole mõtet teiste töö vilju enda lauale krahmata. Karm uudis, aga Eesti ei ole kunagi mingi suusamaa olnud. Eestis on parimal juhul fanaatilised suusaperekonnad, kelle töö vilju siis üheskoos nauditakse. “Meie Kiku ja Kaku Šmigunid” ja nüüd “Meie Sildarud”. Get real, Kelly ei ole seal, kus ta täna on, tänu Eesti spordipoliitikale või meeletutele riiklikele toetustele. Ta on maailma tipus, kuna ta ise tahab ja ta perekond on seda talle võimaldada saanud.

Nii et Eestis on üks kõva suusaperekond juures: perekond Sildaru. Jõudu ja jaksu teile!

Advertisements