Samal ajal koerakoolis..

Murphy ütleb: kui sa oled planeerinud oma sõbrannadega fotostuudio külastuse ja enda arvates kõik jube hästi logistiliselt ära planeerinud, tehakse ootamatult koerakooli fotosessioon mitte ainult samal päeval, vaid ka täpselt samal kellaajal. Katchinnng!

Päris vähe ei olnudki kahju, seda enam, et minust koos Heraga pole pea ühtegi pilti. Mulle lihtsalt meeldib endale nii väga pildistada, et teistele väga kaamerat ei jagu 🙂 Nojah, aga mis siis ikka. Marko käis seal ära ja hea mälestus koera esimestest kuudest meie juures ikka.

Meie grupis on kokku 5 koera: Hera, Saksa lambakoer Luna, kaks Parantsuse buldogi (kes on juhtumisi õde ja vend) ja minu poiste lemmik: must taks! Põhimõtteliselt käivad kutid koerakoolis kaasas ainult selle pärast, et seal taksiga mängida saaks. Uskumatu! 🙂

Tunnid on kord nädalas ja näevad välja nii, et kõigepealt ca 40-45 minutit toimub siseruumides treening ja erinevad harjutused, vahetatakse kogemusi ja antakse nõu. Ning kui raske osa on läbi, lastakse enne kojuminekut koerad sisehoovi lahti ja siis läheb mölluks. Viimaste kordade trend on see, et samal ajal kui taks Priidu ja/või Ruubeniga mängib, teevad buldogid Herale kambaka. Nad lihtsalt ajavad teda kahekesi nii kaua taga, kuni Hera puhkamiseks pikali viskab ning siis hüppavad mõlemad oma nelja pisikese jalaga Herale turjale ja hakkavad seal trampima. Päris koomiline vaatepilt, kuidas kaks pisikest musta ühele suurele valgele ära teevad. Aga mis peamine – tundub, et kõigil on lõbus ja koerad naudivad seda suhtlust.

Kutsikakool peaks praeguseks olema kestnud veidi üle poole ja enesekindlust oleme sealt saanud kuhjaga. Eelkõige ongi seda ilmselt uuele koeraomanikule vaja, sest et ega koerte koolitamise oskus just kuidagi loomulikuna ei tule. Sedavõrd innustavam on näide kleenukese treeneri näol, kellel on kodus endast vähemalt kaks korda kaalukam Leonbergeri koeramürakas, keda ta mängleva kergusega haldab. On mille poole püüelda 🙂

728
Foto: Ivi Triin Vahera

Advertisements

Koeraeluga harjumine

Sellest on nüüd umbes 2,5 nädalat kui Hera meie perega liitus. Jah, ma tean, tegelikult on tunne, nagu ta oleks meil juba olnud vähemalt 2,5 kuud kui mitte aastat! Mis siis selle ajaga muutunud on?

Lubasin enne koera võtmist, et just mina hakkan olema see, kes hommikuti koeraga väljas jalutamas käib. Seega on minu jaoks kõige suurem muutus see, et ma ei lükka enam äratust 3-5 korda edasi, vaid ärkan reaalselt esimese tirina peale (6:00), panen soojalt riidesse; kakakoti, maiuse ja taskulambi erinevatesse taskutesse ja lähen Heraga õue. Ükskõik, mis ilmaga, isegi siis kui Hera väga ei tahagi 😀 Aga teate, jumalast mõnus on! Värske õhk ja väike liikumine (30-40 minutit) äratavad nii mõnusalt üles, et hommikud on minu jaoks saanud täiesti uue kvaliteedi. Kuna kõigi riidekihtide vahelt ongi koledatele ilmastikunähtustele (nagu vihm ja tuul, kujutate ette!?) avatud ainult mu nina ja silmad, siis ei kurda ka absoluutselt. Nagu öeldakse, pole olemas halba ilma, on kehv riietus. See ütlus ongi ilmselt koeraomanike poolt välja mõeldud ja öeldud.

Pesen põrandaid keskmiselt kaks korda nädalas. Varem pääsesin lihtsamalt: piisas ühest korrast 1-2 kuu peale. No mis teha, pole vist suurem asi põrandajapesija, eriti kui otseselt vajadust ei näe. Nüüd aga näen vajadust. Ja tihti.

Mul ei ole kodus enam ühtegi vaipa, mida ma sihtotstarbeliselt kasutaks. Kuna Hera armastas alguses oma junnid meie valgetele vaipadele teha, siis pole ilmselt väga suur ime, et need vaibad ei ole enam eriti valged ja eriti ilusad, mistõttu ma korjasin need silma alt ära, et need põhjalikult ära puhastada ja tagasi panna kui Hera on kodurüvetamise kombest lahti saanud.

Lauale ei tohi midagi jätta. Kui Hera esimest päeva üksi kodus oli, siis tõmbas ta diivanilaualt koos linikuga maha lille ja küünlahoidja. Lill oli korralikult läbi rapitud, plastmasstops ära puretud ja keraamiline pott korralikult kardina taha peitu viidud. Mis te arvate, kus muld oli? Loomulikult valge vaiba peal! 🙂

Kui diivanilauale jätmise ohtlikkusest saan ma nüüd tagantjärgi isegi aru, siis seda, et ta köögilaualt tassid maha tõmbab ja oma pessa viib, ei osanud keegi ette kujutada. Või et ta kardinad eest tõmbab. Ei, mitte külgede peale eest ära, et parem meid koju oleks oodata, vaid maha, alla, põrandale. Kui ma mõtlen meie libedatele põrandatele, siis veidi ajab see vaatepilt muigama, kuidas ta kardinaid alla üritab tirida, aga ise kohapealt ära libiseb. Samas, need hetked, kui ma neid kardinaid (jah, seda on nüüd juba korduvalt juhtunud) tagasi riputan ei ole enam nii naljakad olnud, sest et see on lihtsalt nii tüütu ja nüri tegevus!

Kogu seda “kodu uuenduskuuri” läbi elades olen põrganud vastu suhtumist, et koerad ongi pätid ja närivadki mööblit, jooksevadki nagu hullumeelsed sulle vastu kui sa poekottidega koju saabud, hüppavadki ja näksavadki mänguhoos; tirivadki kardinaid maha ja roojavadki tuppa. Et koerad ongi lihtsalt sellised “sõbrad”, aga noh, samas vastukaaluks nad limpsivad nägu ja kaitsevad kodu või midagi.

Mulle see jutt ja suhtumine eriti veenev ei olnud, eriti kuna ma saan ju aru, et see tuppa oma häda tegemine ei ole tingitud põiepidamatusest (õhtust hommikuni 9-10 tundi ei ole probleem, miks siis päevasel ajal järsku 30 minutit on?), vaid seal taga on mingid muud hirmud.

Ostsin endale Koerakuulaja raamatu, lugesin õhtuga läbi ja pean ütlema, et nii lihtsat, loogilist, selgete põhjenduste ja praktiliste näidetega raamatut pole ma vist elusees lugenud. See peaks olema igale koeraomanikule kohustuslik kirjandus. Ilma naljata!

Ma ei hakka siinkohal seda raamatut ümber jutustama, selleks tuleb ilmselt eraldi aeg ja blogilehekülg võtta, aga põhiline point on see, et koera kasvatades tuleb lähtuda hundikarja reeglitest ning läbi lihtsate ja selgete signaalide võtta koeralt ära talle ülejõu käiv liidrirolli kohustus. Sest et justnimelt see alfa roll ongi see, mis paneb koera meie mõistes halvasti käituma: mööblit närima, tuppa junnima, hüppama, kraapima, haukuma, kiljuma jne jne.

Ma ei saa öelda, et Hera oleks 4kuuselt mingi probleemne koer olnud, pigem koer nagu koer ikka, ehk isegi veidi rahulikum, kuid sellised tüüpnähtused ilmnevad ikka. Pärast seda kui me oleme neid raamatus lahtikirjutatud põhimõtteid ca 24h järginud, on selgelt näha, et koera suhtumine on muutunud. Ta on vabam, rahulikum ning silmnähtavalt usaldab meid. Kokkuvõttes on kõigil rõõmu rohkem 🙂