How keeruline võib olla?

Tänane päev läheb ajalukku. Just täna vihastasin ma elus viimast korda Kehra Tervisekeskuse arsti (või õe või registratuuritädi või…) peale. Samas never say never, kuigi selle kohta tahaks nüüd küll kõva häälega  NEVER öelda! 😀

Kooliminekuks on teatavasti läbida arstlik kontroll, saada vaktsineeritud ja igatepidi üle mõõdetud. Kuna ma tahtsin kõigega enne juuni reisi valmis saada ja Viimsi perearstile ei olnud juuni esimsel nädalal vabu aegu, siis otsustasin, et mis seal ikka, käin veel viimast korda Priiduga Kehras arstil – pealegi vaja lasteaiast ka kooliküpsustõend saada. Mõeldud-tehtud, registratuuriski aeg kirja pandud. Kõik on hästi!

Läheme Priiduga kokkulepitud ajal kohale ja registratuuritädi on meid nähes kergelt öeldes ehmunud moega. “Ee.. õde ei ole täna tööl”. Ma ei saanud esimese hooga kohe aru. “Oot, mis mõttes ei ole tööl? Ma EILE helistasin ja broneerisin ju aja?!” “Nojah, aga teda ei ole täna. Tal on koolitus.” “No aga mis mõttes te broneerite siis aegu sinna, kui teda ei ole tööl?” ei saanud ma ikka veel aru. Mille peale tuli välja, et koolituse tõsiasi oli selgunud alles samal hommikul ja registratuuritädi ka tõepoolest seda veel eile ette ei teadnud. No okei. Kõlab nagu halvas filmis? Imelik, aga tol hetkel seal seistes tundsin, et kuidagi teistmoodi (loe: lihtsalt) ei olekski saanud see minna.

“No aga mis nüüd siis teeme?” viskasin optimistlikult küsimuse õhku. “Aga tulge homme uuesti, homme on ta tööl!” pakkus registratuuritädi sõbralikult välja ja ma pidin enda emotsiooni korralikult maksa suunama, et talle naeratades selgitada, et ma sõitsin just spetsiaalselt 40+km, et just sel päeval ja sel kellaajal ülevaatusele tulla lapsega ja ma ei hakka seda endale igapäevaseks hobiks kujundama, kuna äkki õel mingil päeval siis ei ole koolitust ja ta on kohal. Ma jäin viisakaks. Küsisin, kas mõnd teist õde ei ole majas? Arsti? Üleüldse kedagi, kes süsti oskaks teha?

Selgus, et üks oli. See jooksis leemendades teiselt korruselt alla ja sahmis asjad korda. Priit sai süsti, tal mõõdeti vererõhku, pikkust, kaalu.. ja oligi kõik. Kogu oluline info (koos kooli nimega) sai kirja mingi vahva värvilise post-it’i peale ning kuna arsti majas ei olnud, siis sain lubaduse, et arst vormistab ära ja antakse mulle teada, kui dokumendile järgi võib tulla.

Kuna mul päriselt ka ei ole aega, et keset tööpäeva lambist 100km otsi sõita ja lubatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, siis otsustasin nüüd augustis, et käin Priiduga hoopiski uue perearsti juurest läbi ja teeme temaga tutvust. Kõik läks nagu õlitatult. Süsti enam ei saanud, küll aga kontrolliti kõik muu üle, kaasa arvatud silmad, kõrvad, nina, käed, jalad.. ühesõnaga kõik! Vaktsineerimise kohta ütlesid nad, et mul oleks vaja saada Kehrast väljavõte Priidule tehtud vaktsineerimistest, et see koos arstliku ülevaatuse tõendiga kooli viia. Kõige lihtsam kui see mulle e-mailile saadetaks. Tundus mullegi lihtne..

Helistasin siis jumala heauskselt uuesti vanal lastearsti telefonil ja saingi õega rääkida. Seletasin mure ära ja küsisin, kas sellist vaktsineerimise väljavõtet on võimalik kooli jaoks saada. Õde küsis vanal heal “katan-käega-telefonitoru-ära-siis-pole-kuulda” meetodil arsti käest sama asja ära ja sai vastuse, et “Misasja? Mina ei hakka mingit e-maili saatma! Tulgu siia!” Õde siis serveeris mulle viisakalt selle sama vastuse, mida ma tegelikult juba kuulnud olin 😀 mille peale ma siis selgitasin veelkord, et mul on pigem keeruline sinna tulla ja kui on võimalik e-mailitsi tegutseda, siis miks mitte seda kasutada? Selle peale kuulsin läbi kaetud telefoni, et “Mida iganes nad seal ka välja ei mõtle! Tulgu ise järgi, anname kogu toimiku kaasa!”

Et nagu päriselt? Annate mulle selle PAPIST toimiku kaasa, mida sünnist saadik KÄSITSI pidanud olete ja ma viin selle kooli või?? Juhul kui klassijuhatajat peaks huvitama, palju Priit 5-kuuselt kaalus? Päriselt?

Õel turgatas selle peale idee: “Aga las uus arst võtab digiloost immuniseerimise ajaloo välja. Las uus arst saadab e-mailiga. Seal teed lahti selle immuniseerimise .. ja seal on kõik näha! Las uus arst võtab välja” Digilugu? Hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud? “Kas ma ise ei näe sealt neid andmeid?” küsisin lootusrikkalt. “Ei näe vist, ma ei tea!” ütles õde ja lõpetasime kõne. Okei.. et siis papist kaust või digilugu.

Lõin digilugu.ee lahti ja logisin sisse. Poisid ka kenasti minu kontoga seotud, läksin ja uurisin lähemalt Priidu andmeid. Eraldi immuniseerimise all mitte midagi lahti loomulikult ei tulnud, küll aga leidsin arstliku läbivaatuse tulemused sellest korrast kui me seal käisime ja kedagi kohal ei olnud. Selgub, et Priidul olla nahk, neelud jms jumala korras olnud ning lampjalgu ei tuvastatud. Päriselt? Poiss ei võtnud isegi jalanõusid ära… Arsti poolt allkirjaga kinnitatud otsus: KOOIKÜPS. Nii oligi kirjas. Aga kui lampjalad oleksid olnud? Või kare nahk? Siis ei oleks kooiküps? Ok, suva see näpukas, aga kas poleks parem, kui kinnitada oma allkirjaga need asjad, milles kindel saab olla? Need 4 asja, mida õde tegi/kontrollis?

Kuna ma ise seda immuniseerimise infot digiloost ikkagi eraldi kätte ei saanud, siis tegin viimase hädakõne uuele perearstile, kes sissejuhatuse peale logis juba digilukku sisse ja ütles, et viimase vastuvõtu ja ka vaktsiini info on seal tõesti olemas. Jah, tõenäoliselt oleks pool sellest asjaajamisjamast olemata olnud, kui ta oleks kohe alguses selle info digiloost välja võtnud, kuigi peab tõele au andma: olemas ongi ainult viimase vaktsineerimise info, immuniseerimise all eraldi loetelu ei tekkinud ka temal.

Ühesõnaga, ma ei jaksa enam pikemalt kirjutada, aga ma pean õige natuke veel selle teemaga nökerdama, et need infod kõik õigesse kohta kokku saada ja kooli esitada, aga rohkem ma loodan, et ma sellega jantima ei pea. Isegi kogu selle protsessi uuesti läbimõtlemine ja -kirjutamine võttis võhma välja 😀

Samas, kui ma nüüd mõtlen kõikide nende värvikate seikade peale, mis mul Kehra registratuuritädi ja arstidega olnud on, siis … natuke on isegi kahju, et mul enam pole asja neile helistada. Nalja sai! 😀

Advertisements

Kumake ja nõrgad jalad

Alles see oli, kui ma ise Kumakese ristsõnasid lahendasin ja loosimistes auhindu võita üritasin. Ristsõnad said kenasti kõik tehtud, iseäranis lemmikud olid kõiksugu arvude paigutamised ja tähtede sidumised numbritega jne, kuid õnnesloosis ei ole mul kunagi vedanud. Mõnel lihtsalt veab teistes asjades. Või siis ei vea mitte üldsegi 😀

Nüüd on see ristsõna ja auhindade tuhin haaranud Priitu. Ühest küljest on mul hea meel, et tal ristsõnade vastu huvi on, sest et see arendab väga hästi kirjutamist, lugemist, sõnavara, loogilist mõtlemist ja kindlasti palju muudki; teisest küljest üritan koguaeg ka neid liigseid ootuseid maandada, sest et mis siis ikkagi saab, kui laps mitte ühtegi auhinda ei võida? Seda ma võin talle ju söögi alla ja peale rääkida, et “Sinu auhind on nutikas aju ja suured teadmised”, aga olgem ausad, selliste argumentidega pikalt pinnal ei püsi kui pean konkureerima uue nutitelefoni või telekamänguga.

Vahel lahendame ristsõnasid ka nii, et kui Priit enam kirjutada ei jaksa, siis ma küsin tema käest vastuseid ja kirjutan ise. Ja siis mõtleme koos, et kas KOTT on ikka KOTT või on ta hoopis KOOT või KOOD. Poisil kõrva on ja jagab matsu välja küll.

Eile jäime korraks mõtisklema, kas JALG on nõrga G-ga või tugeva K-ga.

Priit: “Nõrga G-ga!”

Ruuben: “Jalg on VÄGA NÕRGA G-ga! Vaata minu jalgu!” ja vajus jalanõrkuse paremaks ilmestamiseks põrandale pikali 🙂

Selles osas meil enam kahtlusi ei ole 🙂