Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Plaanid ja tegelikkus

Broneerisin endale varakult septembri algusesse ühe kooliminekupuhkuse, et Priiduga koos seda kooliskäimise värki harjutada. Üsna tõenäoline, et mina kartsin eesolevat rohkem, kuna noh, esiteks on väike ettekujutus, mis seal saama hakkab 😀 ja teisest küljest on tohutu vastutuskoorem ka kõigi nende asjade pärast, mida ette ei kujuta, aga mille tagajärgedega tegelema pean. Kahe otsaga asi.

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas jalutame hommikuti kenasti käsikäes kooli-lasteaeda, pärast mida mul on suisa 4 tundi vaba aega, mille jooksul ma jõuan koeraga pikemalt jalutuskäigul käia, juuksurit külastada, ära lõpetada kõik poolikud asjad jne. Kujutasin ette, kuidas pärast kella 13 teeme poistega midagi vahvat, sest et lasteaia/koolipäev läbi ja mul on ju puhkus…

Tegelik elu läks plaaniga võrreldes natuke nihkesse, kuna Ruuben haakis endale nädalavahetusel mingi saladusliku palaviku külge, millega võitlemisele kogu mu öine ja ennelõunane energia kulub. Jah, kooli ja koolist koju oleme Priiduga jalutanud ja tänu ilusatele ilmadele on need väga nauditavad jalutuskäigud olnud. Aga kõik muu on jumala cancelis.

Aga plaane vist selleks tehaksegi, et neid muuta saaks, seega varusin kaubandusest hulganisti naisteajakirju, mida mul pole olnud aega juba vaata et aastaid lugeda. Sirvin neid Ruubeni kõrval lebades ja võib-olla juba homme ei põe selle pärast, et puhkuse ajal nagu ei teegi midagi.. Lõunauned võtan küll kõik avasüli vastu! 🙂

Kooliga olen enam-vähem järjele saanud 😀 Õpikud-töövihikud ja pakitud-kiletatud ning eile triikisin kõikvõimalikele koolis kasutatavatele riietele nimesildid sisse. Õnneks on Priidul koolivorm, see tähendab, et liiga palju erinevaid elemente kasutuses ei ole, aga spordiriided jms üllatused võivad ikkagi lisanduda.

Hetkel on üllatusi igapäevaselt, kuna tunniplaan on teada üks päev ette ja õhtuti üritan nuputada, mida üks või teine lühend päevikus tähendab. Oh neid varesejalgu küll! 🙂 Esmaspäeva hommikul selgus koolis, et R tähendab rütmikat (Priit kinnitas, et see on rahvatants) Nojah, said siis kõik lapsed esimeses tunnis olemasolevate riietega hakkama, sest et mingeid juhtnööre vanematele ka antud ei olnud. Täna hommikul oli esimene asi tunniplaanis KOORILAUL 😀 Jumalast lahe! 😀 Priit arvas küll, et tema mingis mudilaskooris käima ei hakka, aga ma kardan, et kui ta vähegi viisi peab, siis vist pääsu pole. Peamine on ikkagi laululust ja tantsutahe!

Igal juhul on väga põnev neid pärastlõunaid oodata, et teada saada, mida siis sel päeval koolis tehti, mida süüa sai ja mis tunnid järgmisel päeval on. Neljapäeval on igatahes pildistamine, siis saab jälle viigipüksid jalga ja lipsu ette panna. Pidulikkus on äge. Ja see on ka jätkuvalt äge, et kooli direktor igal hommikul isiklikult lapsed ja lapsevanemad garderoobis vastu võtab ja ära teretab.

Koolilaps

Andsin täna hommikul Priidu klassijuhatajale üle ja vähe väriseva käega lehvitades liikus Priit lastekolonnis oma esimesse päris koolitundi. Eks teadmatuse eest on väike pelgus, aga muidu on kõik väga põnev 🙂 Ja minu arust on eriti vahva, et kooli direktor on isiklikult hommikuti garderoobis, kus kõik lapsed ja lapsevanemad isiklikult vastu võtab ja üle teretab. Me like!

Eilne päev oli, nagu arvata võiski, tore ja pilgeni elevust täis. Kuna aktus oli kell 14.00, siis oli piisavalt aega end kodus valmis sättida. Veidi pelgasin küll seda pärastlõunast kellaaega, kuna arvasin, et poisid võivad jääda uniseks. Harjunud muidu sel kellaajal veel lõunal magama. Noh, ega Priit oma haigutusi ei püüdnudki varjata, kui ta aula ees suure suuga õhku ahmis 😀 Ja Ruubenil puudus igasugune häbitunne, kui aabitsate jagamise alguses kohe mu süles teadvuse kaotas. Hullumaja! 🙂

Seega aktuselt ma pilte ei teinud ja ilmselt oli seal keegi fotograaf ka, kelle pilte pärast vaadata saab. Mina püüdsin muid emotsioone 🙂

Augustibluus

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on august alati tundunud aasta kõige kohutavam kuu. Lihtsalt näed, kuidas visalt kättevõidetud koolivaheaeg, suvepuhkus, valged ööd, soojad päevad jne jne vääramatu järjekindlusega sügisesse purjetavad ning peagi on september paratamatus. Ei saa öelda, et just pisar silma tuleks, aga kergelt melanhoolseks või nukraks teeb küll. Eriti tänasel päeval, kus hommikust õhtuni on ainult sadanud, sadanud, sadanud ning hallid pilved hõljuvad põhimõtteliselt mööda sõiduteid.

Samas on sügises alati ka midagi erilist ja erutavat. Riskin nohiku tiitliga, aga mulle meeldis enne kooli algust kõik vihikud-kaustikud-õpikud korralikult ära pakkida, ritta seada, nimed igale poole peale kirjutada, koolikotti kokku ja lahti pakkida… Ja see uute asjade lõhn! Värsked vihikud, uued õpikud, vahva keemialõhn, mis immitseb tutikatest vildikatest – täielik unelm! 😉 Ja siis muidugi see ootusärevus, et kohe-kohe juhtub midagi uut ja põnevat: uued õpetajad (või siis õpilased), uued õppeained, uued oskused ja uued võimalused. Ega asjata ei öelda, et kõik on uus septembrikuus. Kuigi oktoobriks on tõenäoliselt kõigest sellest uuest juba täielik siiber ees 🙂

Loomulikult ootan ma sel aastal septembrit hoopis teisiti. Ma lähen jälle kooli, aga seekord mitte õpilase ega õpetajana, vaid lapsevanemana. Ma ei oska veel öelda, milline neist kolmest rollist kõige hirmsam on, aga ma kahtlustan, et vast see viimane. Koolimineku juures on lihtsalt nii palju muutujaid ja mulle tundmatuid tegureid, mis mu lapse elu mõjutama hakkavad ja mida ma ise kontrollida ei saa. Näiteks, kellest saab Priidu esimene klassijuhataja – see on ju ülioluline! Kellest saab pinginaaber? Millised saavad olema Priidu parimad sõbrad? Mis väärtushinnanguid ja eeskuju nemad endaga kaasa toovad? Jah, Priit ei koli kodust ära, aga selline väiksemat sorti pesast väljaukerdamine siiski toimub. Ei saa öelda, et ma täiesti külma närvi ja chill out suhtumisega oleks selles mõttes. Nagu öeldakse: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured.

Ka Ruuben alustab septembris puhtalt lehelt, uues lasteaias. Teades tema püsimatut loomust ja täielikku vastumeelsust käeliste tegevuste suhtes, on samuti ülimalt oluline, et ta saaks endale õpetajaks sellised inimesed, kes teda suunata ja juhendada oskavad, mitte puusalt hinnanguid ei tulista. Olen seni mõlemat kogenud ja loodan südamest, et Ruubenil õpetajaga veab. Küll veab 🙂

Nii et ühest küljest ootavad ees põnevad uued algused ja suur ootusärevus, teisest küljest paistab ka pisike ärevusepoiss kõige selle tagant piilumas. Hommikud on igatahes juba jahedaks läinud ja ma natuke isegi ootan neid kargeid sügishommikuid, kui punakollased vahtralehed on kõnniteedel ja kergelt praksuvad jalge all. Õhk on karge ja puhas, päike endiselt ere ning kõrvad muutuvad külmast kergelt roosaks-punaseks. Kui kaua ei pea õues kõrvu külmetama, siis täitsa mõnus ja karastav 🙂