Ma olen valmis, kallis!

Just sellise sõnumi sain oma vanemalt pojalt keset töist strateegiakoosolekut. Okei, seda koma seal tõesti ei olnud, sest et üte on veel täitsa tundmatu teema, aga see ei muuda mõtet. Priidul oli täna 1.klassi pidulik lõpuaktus ning see hüüatus tähendas, et ta oli end sokkidest lipsuni pidulikku koolivormi riietanud ning saatis selle tõestuseks ka eriti püüdliku naeratusega selfi 🙂

“Ära siis lilli unusta! Ja võta vahetusjalanõud koolist pärast kaasa! Võid mingi väikse koti nende jaoks kaasa võtta.” üritasin veel viimaseid juhtnööre anda, ise mõeldes, et mida rohkem rõhutama peaks. Raudselt midagi läheb ju ikka meelest ära, aga see võiks pigem olla kott kui lilled. Näiteks.

See areng viimase aasta jooksul on mõlemal poisil olnud täiesti märkimisväärne. See iseseisvus, isemõtlemine, vastutustunne… seda kõike on tulnud juurde igas segmendis ja rohkem kui oodata oskakski. Kõige rohkem hindan ma oma poistes seda, et nad mõtlevad ise ja pakuvad erinevates olukordades lahendusi välja. Eile oli meil ka kolmekesi pikem arutelu teemal, kas “ei saa!” on vastus, mis meid kuidagi edasi aitaks või peaks mõtlema hoopis, “kuidas saab? mida saab?” Kuidagi ikka saab! 🙂

Ruuben näiteks pakkus ükspäev välja, et ehk lahendaks hommikused logistikaprobleemid see, kui hoopis Priit ta lasteaeda viiks: nii saan mina minna toast välja piisavalt vara, et enne ummikuid linnast läbi sõita. Ja nemad saaksid mõnda aega veel omaette toas kohmitseda kuni tuleb õige aeg minna. 12 punkti kaasamõtlemise ja hoolimise eest, iseasi, kas me seda ka kunagi rakendame 🙂

Kõige rohkem naudin ma endiselt seda, kuidas mu pojad oma sooje tundeid minuga jagavad. Kuidas Ruuben mind öösel üles ajab (vahel patsist sikutades 😀 ), et mannaterana kaissu pugeda või niisama sülle hüpates mind peaaegu pikali jookseb. Ja mitte iial ei lähe rühma, ilma et oleks saanud korraliku musi ja kallistuse. Priitu ma kooli ees enam muidugi musitada ei tohi, tõenäoliselt läheb kallistamisega ka varsti keeruliseks, kui ma talle enam järgi joosta ei jõua 😀 Aga seda agaramalt “kiusame” üksteist selle kõigega kodus ja igal pool mujal. Endas kahtlemise hetki on mul lapsevanemana kindlasti ka tulevikus, aga midagi olen ma vist ikka õigesti ka teinud, et mu pojad mulle “kallis”, “armas” ja “ma armastan sind” ütlevad 🙂 Ja see on nii hea tunne!

Advertisements

Esimene koolivaheaeg

Appike, kuidas aeg on hakanud lendama. Lihtsalt – viuh – ja jälle nädal läbi. Varsti on juba jõuluvaheaeg ukse ees, aga esimese koolivaheaja emotsioonid veel täitsa välja elamata. Priit ise oli muidugi esimese koolivaheaja üle väga uhke ja rõõmus. Eks need kõik esimesed on ikka need kõige erilisemad. Lubasin Ruubenile ka lasteaiavaba nädala ja nautisime seda esimest siis koos.

Esimene plaan, mis mul oli, läks kohe aia taha. Olen pikalt nillinud erinevaid puhkusereise ja tahaks selle passiteemaga igaks juhuks juba eos ühele poole saada. Palusin siis poistel end ilusti riidesse ja valmis panna. Andsin isegi riided kätte. Kuskil selle ettevalmistuse käigus ilmselt kas istus või astus Ruuben kuidagi Priidu käe peale, nii et ta haiget sai. Kättemaks ei lasknud ennast kaua oodata, sest et Priit võttis nõuks Ruubenit natuke karistuseks tõugata. Ja just sel päeval, kui sa oled planeerinud minna lastega passipilti tegema, kus peab nägu enam vähem sirge ja ühevärviline olema, juhtub loomulikult nii, et Ruuben põrkab tõukest täpselt vastu postinurka, nii et otsaees on pikk sinine jutt. Nii me siis seisime seal elutoas: Priit endast väljas, sest et talle on haiget tehtud; Ruuben endast väljas, sest et talle on veel rohkem haiget tehtud ja mina endast väljas, sest et kõik on nässus 😀 Vähemalt olid poisid ilusasti riides…

Priit on septembri algusest käinud MTÜ Teadusesõber korraldatud ekskursioonidel ja kuna üks neist jäi ka vaheajale, siis otsustasin ka Ruubeni kampa võtta ja koos TTÜ Biorobootika keskusesse uudistama minna. Need ekskursioonid näevad välja sellised, et lapsed korjatakse kooli juurest peale, bussis antakse puuvilju ja juurikaid näksida ning kohapeal näidatakse, kuidas miski valmib, mis millegi sees on jne jne. Priit on siiani käinud TTÜ Mereakadeemias ja Premia jäätisevabrikus, lisaks siis nüüd ka Biorobootika keskus. Ilmselgelt, kui peaks neist kõige lemmikuma valima, siis osutuks selleks jäätisevabrik, sest et seal sai ju jäätist degusteerida. Priit sõi 5 jäätist ja hädaldas veel õhtul voodiski, et kõhus on hirrrmus külm tunne 🙂

Biorobootika keskus oli ka selline põnev ja huvitav. Vaatasime roboteid, mida püütakse ehitada võimalikult veeloomade sarnaselt liikuma ja käituma, uurisime, millised on nende kasutusvõimalused ja kuidas neid kohapeal tehakse. Selgus, et näiteks 3D printer on väga kasulik abivahend. Ekskursiooni tipphetk oli ilmselt viimases toas, kus olid teadlaste töölauad ja kui ekskursiooni läbiviia uuris, et kas kellelgi on millegi kohta veel küsimusi, küsis üks poiss: “Kas te ei ole mõelnud, et te võiksite siin koristada?” 😀 Lapsed ise ei saanud vist midagi aru, aga täiskasvanud naersid nii, et pisarad silmas. “Jah, ilmselt tuleks tõesti,” oli siiras vastus.

Vaheaja sisse jäi ka üks jalgpalliturniir, mis seekord toimus Jüri Spordihoones. Kuna ilmad olid juba üsna etteaimamatuks ja külmaks muutunud ja võitlesime kõik (nagu puhkuse ajal ikka) ka kerge köhaga, siis olin ütlemata tänulik, et üritus väljast sisetingimustesse koliti. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma õues oleksin jaksanud kaasa ergutada terve päeva. Võeh!

Poistele oli see siiani edukaim turniir ja kokkuvõttes said nad II koha, kaotades ainult oma koduklubi veidi kauem treeninud eakaaslastele. Täielik jee! Priit oli samuti väga tubli ning neis kahes mängus, kus ta väravas oli, ei lasknud enda selja taha ühtegi palli. Juhhuu! 🙂 Väljakul hakkab ka seda julgust ja pealehakkamist üha rohkem tulema ja kuigi tundub, et kaasasündinud egoismi ja nahhaalsust ei ole, siis vähemalt joosta jaksab küll, nii et lausa lust vaadata!

Puhkusega on ikka nii, et see kestab liiga vähe aega. Õnneks on jõuluvaheaeg juba järgmisel kuul ja minul puhkuseavaldus juba sisse antud 🙂