Suusalumi, suusalumi!

Arvestades Priidu trennis käidud aega, selle aasta lumeolusid ja reaalselt suuskadel oldud tunde, oleksin mina selle esimese võistluskogemuse kaugemale lükanud. Ma isegi ei rääkinud talle, et treenerilt selline kiri tulnud oli. Kuna aga lapsel on endal suu peas, siis pani ta end ise ühes trennis Harjumaa meistrivõistlustele kirja 😀 nii, et minul ei jäänudki muud üle, kui ta õigeks ajaks kohale toimetada ja pöialt hoida, et esimene kogemus positiivne tuleb.

Treenerid olid kõigil suusad libedaks määrinud ning juba mindigi soojendusringile. Vaatasin eemalt, et suusakepid on Priidul kuidagi veidra pikkusega, veidi nagu lühikesed. Küsisime, mis treener arvab, ta arvas ka, et nii võib olla. Proovisime mingeid olemasolevaid varukeppe, mis olid jällegi liiga pikad, kuid õnneks on Kõrvemaal ka suusalaenutus, nii et laenasin sealt 1€ eest parajamad suusakepid, millega hulka targem suusatada tundus. Priit ise oli vähemalt rahul.

Osavõtjaid just liiga palju ei olnud, enamasti oli tegu CFC Jaak Mae Suusakooli sisevõistlustega. M12 vanuseklassis, kus Priit startis, olid peamiselt aasta-paar vanemad poisid. Soovitasin Priidul enda sõidule keskenduda, mitte teisi vaadata ja lihtsalt anda endast parem. Ja no ikka täiega panna 😀

Seda kõike tundub, et ta tegigi ning pärast 1,5km ringi oli ta finišis üsna rahulolev. Jah, kukkus ühes kohas, kus laskumise peal oli kurv, aga mis siis. Põhiline on see, et talle meeldis ja seda oli tore kuulda. Küll see tehnika, suusavaldamine ja erinevad oskused tulevad aja ja kogemustega.

Koduteel põikasime veel spordipoest läbi ja kui ma eelmisel nädalal olin rahulolev, et nüüd on küll kõik asjad olemas, siis noh, uued suusakepid tuli ikkagi veel osta. No äkki nüüd on kõik 😀

Ahjaa, Ruuben oli ka toetajana kaasas. Proovis ka korra suuskadega sõita, virises, et need on liiga libedad, aga pikema pusimise peale hakkas midagi mõikama. Natukene. Vist. 😀 Söögitoas palusin tal salli kaelast ära võtta, et kakaod peale ei ajaks ja rohkem me seda salli ei näinud ka. Teel koju valas Ruuben autos kibedaid pisaraid, sest et tegemist oli ikkagi tema lemmiksalliga, mille ma talle tellimuse peale ise kudusin. Võib nüüd arvata, millega mul lähiajal tegemist ja toimetamist on 🙂 Jah – uut salli on vaja!

Mina isiklikult ei ole murdmaasuusatamisega kunagi väga sõber olnud, pigem selline lapsepõlvetrauma moodi asi 😀 Viimati olid suusad all vist üle 10a tagasi. Aga igatahes tekkis väike huvi, et võiks täitsa proovida. Priiduga koos oleks paras kulgeda. Ja mõne nipi oskan talle soovitada ka.

Advertisements

Öörännak

Pean ütlema, et ma olin väga skeptiline, kui tehti ettepanek Öörännakul osaleda. Matkata on muidugi vahva ja tore, aga 19km+ ja öösel pimedas ei pruugi olla just kõige meeldivam kombo. Tõenäoliselt on tegemist mingisuguse lapsepõlvetraumaga “lastefilmist” Nukitsamees, kus pimedasse metsa eksinud lapsed lihtsalt nõiakoopasse veeti ja tööorjadeks tehti. No igatahes ei ole mõte pimedast metsast kõige meeldivam ja see hirm painas mind juba detsembrikuisel jõulumatkal. Kuna aga kõik teised olid väga entusiastlikult rännakule minemas, siis ma ei tahtnud ainuke mömm ja töllakas ka olla ja olin nõus. Seitsmekesi peaks ikkagi julgem olema ja tegelikult tundus mulle natuke, et võib tulla täitsa vahva seiklus ja challenge.

Seda, et tegemist ei ole jalutuskäiguga pargis, vaid et ongi challenge kinnitasid ka kõik ilmaennustused. See kõlab ju ainult loogiliselt, et kui enne Öörännakut on olnud kaks nädalat Eesti mõttes täielikku troopikat, kus on võimalik suisa jope seljast ära võtta, siis just sel päeval sajab täiega padukat. Kuna vahetult enne üritust haigeks ei õnnestunud jääda ja palavikku ei tekkinud, siis otsustasime, et Öörännakus osalemisest veel hullem saab olla ainult see, kui kõik teised selle katsumuse edukalt ära teevad ja terve ülejäänud aasta meid narrivad. Seega, veidike vastumeelselt, kuid kogunesime ikkagi ca 19 paiku Kõrvemaale. Kiire kohv ja/või energiajook sisse ja kell 20:06 anti meile start.

Mängu mõte on iseenesest väga lahe. Loomulikult on mingi salapärane missioon ja küsimused/ülesanded, mis tuleb mängu jooksul ära lahendada. Stardis antakse kätte põhikaart ja abikaart. Täpselt ei mäleta, kumb neist kumb oli, aga ühe peale olid märgitud kõik numbitega punktid, ning teist sai vastavalt vajadusele ise täiendada (reaalselt vajaminevaid punkte peale märkida). Stardis oli teada ainult esimene kontrollpunkt ning igas kontrollpunktis selgus järgmise kontrollpunkti number, kuhu siis minna tuli. Iga 4. kontrollpunkti järel oli mängupunkt, kus sai lisapunkte loogilis-matemaatiliste ülesannete lahendamisega ning kust suunas järgmisesse mängupunkti. Veidi meenutas Exit Roomi, kuigi nendes ruumides tuleb tunduvalt vähem ringi kõndida 😀

Kuskil kella 22 paiku jäigi vihm suures plaanis järgi, õhk oli üsna soe ja jalad märjad. Kohati liikusime mööda üsna märgasid alasid ning kui mööda ühte sihti minnes järsku kaardilugeja avastas, et “seda järve küll siin ees ei tohiks olla”, siis oli esimene tõsisem WTF hetk. Kaarti uurides selgus, et keerasime ühe sihi võrra liiga vara ära, kuid otsustasime siiski mitte tagasi pöörata. Paarist oosist ca 75 kraadise nurgaga üles-alla, “siin lõppeb tee ära, siis vasakule ja siis olemegi peaaegu jälle järje peal” ning tõepoolest leidsimegi järgmise kontrollpunkti üles. Aga see oli tõesti hetk, kus tundus, et peale meie pole metsas mitte kedagi: ei ühtegi häält, ei ühtegi võõrast taskulambihelki. Sel hetkel kickis Nuktitsamees veits sisse, aga tänu Google Maps’ile, Endomondo’le ja “ilmastikukindlatele” kaartidele leidsime õige suuna ikkagi üles.

Kokkuvõttes näitas Endomondo läbituks 22km ja ajaks 4 tundi, 47 minutit. Tempo oli stardist alates väga korralik ning mäest alla liikudes kasutasime ära füüsikaseadusi ning lasime jalgadel joosta. Kui distantsi alguses tundus see väikese ülbusena, siis pärast 12 kilomeetrit andis väike jooksusamm jalgadele vajalikku puhkust ning mõjus kosutavalt.

Üks ettepanek korraldajatele ka: on väga ülekohtune tunne saada pärast ca 22km diplom LÜHIKESE RAJA läbimise eest. Lepime kokku, et 22km ei ole LÜHIKE rada. See võib olla LÜHEM, aga kindlasti mitte LÜHIKE! 🙂

Järgmine öörännak pidi tulema novembris ja kui tekkis väike mõte, et võiks ka proovida, siis siin üks väike näidisülesanne mängupunktis lahendatud ülesandest:

2016-05-14 21.08.28
Meeskond 1 lahkus punktist A, läbis kõik peatuspaigad ühe korra,ööbis kõigis ühe öö järjest ning lõpetas punktis A. Meeskond 2 lahkus punktist B, läbis kõik peatuspaigad ühe korra, ööbis kõigis ühe öö järjest ning lõpetas punktis B. Mõlemad ööbisid 5. ööl peatuspaigas L ning ka järgmine öö veedeti ühises kohas. Millises kolmes punktis (lisaks L-ile) ööbisid meeskonnad samaaegselt?