Harry Potter

Ma ei tea, kuidas see nii juhtus, et kõik ametlikud unejuturaamatud läbi said loetud ja ma poistele Harry Potterit lugema hakkasin. Kusjuures, siis kui need raamatud ilmusid ja hirmus popid olid, siis ma neid ei lugenud – ei huvitanud. Praegu aga jõudsime kuidagi selleni, et poisse see muinasjutu-võlumaailm huvitab ja minu peamine mure on pigem see, kuidas pikad tekstid ilmekaks ja kuulatavaks lugeda. Ja loomulikult need inglispärased nimed arusaadavaks muuta.

Kui esimene raamat peaaegu lõpusirgel oli, poetasin nii mokaotsast, et nendest tegelastest on ka filmid tehtud. No loomulikult tuli siis päevakorda võtta! Nüüd olemegi nii teinud, et umbes iga kahe-kolme nädala tagant leiame selle õhtu, kui sobib üks järjekordne film ära vaadata. Mulle tundub, et mida film edasi, seda keerulisemaks ja ka süngemaks kõik muutub. Kui esimene film oli suhteliselt lihtsalt arusaadav, siis viimasele pidin ma koguaeg midagi ette, taha ja peale seletama, kusjuures enamasti nõudis Ruuben just etteseletamist, aga no kust mina tean, mis juhtuma hakkab, kui ma ju ei tea 😀 Iga filmi lõpus on nad igatahes kägaras mu süles, et natukenegi julgem olla ja vaadata oleks.

Eile vaatasime järjekorras neljandat filmi “Harry Potter and Goblet of Fire” ja ma üritasin pingsalt mõelda, kuidas see pealkiri eesti keeles oligi. “Harry Potter ja.. ja.. ja.. Tulepeeker!” tuli viimaks meelde. “TulePeeter??” ei saanud Ruuben kohe aru, mille peale mina muidugi naerma turtsatasin. “Ei, TulepeeKer. See on selline vanaaegne anum,” püüdsin pilti selgemaks maalida. “Aga meil on lasteaias RõvePeeter, sest et ta ilastab ja tatistab igale poole!” trumpas Ruuben mu hetkega üle.

Aga muidu on lahe, kuidas poisid üritavad Dumbledore’i ja Harry Potteri nime võimalikult britipäraselt hääldada. Kui Potter, siis ikka nii, et sülge lendab! 😀

Ronimisministeerium

Käisime poistega laupäeval Ronimisministeeriumis juhendatud ronimishommikul. Ma ei tea, kus metsa sees ja õndsas teadmatuses ma elan, aga kui ma pärast õhinal sõbrannadele rääkisin, kui vahva koht see oli ja kui tore üritus, siis selgus, et kolmest sõbrannast kaks olid seal ise juba AMMMMU ise ronimas käinud ning ühel oli laps seal pidanud sünnipäeva… Veits piinlik 😀 Aga koht on sellegipoolest väga vinge, pea või ise oma sünnipäeva seal! 😉

Juhendatud ronimishommik (mida ehk hakatakse kord kuus korraldama) nägi välja selline, et lapsed koguti kokku, tehti soojendusharjutusi ja külgsuunas ronimisharjutusi, siis söödi puuvilja ja joodi kõvasti vett peale ning finaaliks oli köiega turvatud ronimine lae alla. Kogu see üritus kestis 2 tundi, maksis 15€ lapse kohta ja meeldis kõigile väga!

Mina kasutasin võimalust ja klõpsisin veidi pilte teha 🙂

Kalamälu

Võin käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole elusees nii tihti ja sügavuti ahastuses olnud kui viimase kahe kuu jooksul. Nagu Priit ise ütleb: “mul on maailma kõige suurem kalamälu”, mille peale ma tavaliselt noogutan ja ütlen, et on tõepoolest väga vähe tõenäoline, et kellelgi see veel suurem olla võiks.

Ostsin külmade ilmade tulekul poistele mõnusad soojendusega torusallid. Ruuben käib oma Star Warsi salliga siiani uhkelt ringi, Priidule olen neid õigupoolest ostnud juba 2 tk, aga millegi pärast käib ta ikka oma õhukese bufilirakaga, sest et noh, normaalsed on paar päeva pärast ostmist salapärasel moel ära kadunud. Hakka või kahtlustama, et ta neid meelega kuskile rentslisse viskab, et jumala eest sooja salliga käima ei peaks. Kui ta ise ka kogu selle asja juures nii õnnetu poleks, siis ehk usukski..

Ühel natuke soojemal septembrilõpu õhtul avastasin kodus kehalise kasvatuse kotti tuulutades, et spordisärki ei ole teiste riiete seas. “Priit, kus trennisärk on?” küsisin pühas lihtsameelsuses. “Ma panin kotti!” vastas kõige suuremate ja siiramate silmadega Priit, mis ei andnud justkui võimalustki vastu vaidlemiseks. Nojah, ometigi kotis seda polnud, nagu polnud koolikotis ka kampsunit, mis hommikul jope all soojenduseks seljas oli, aga pärastlõunal jope alt ära kisuti. “Aga ma panin ju kotti!” raius juba kergelt vesiste silmadega Priit, jätkates seejärel tavapärast “mul on kõige suurem kalamälu maailmas!” ahastust.

Ahastasin sisemiselt kaasa. Olen tänaseks ostnud ca 10 harilikku pliiatsit, millest alles on napilt 3; olen ostnud ca 6 paari sõrmikuid, millest pooled on Ruuben külma kõhuga (ja ilmselt ka külmade sõrmedega) ära kaotanud; kvaliteetse spordisärgi ja sooja kampsuni kaotamine ühel ja samal päeval oli täiesti uus tase. Okei, riietel on ju nimesildid sees, mõtlesin ja lootsin, et ehk nad kaotatud asjade kastist järgmisel päeval välja  tulevad. Ei tulnud. Ei tulnud ka üle- ega üleülejärgmisel päeval.

Paar nädalat hiljem, kui ma olin riided juba lootusetult kadunuks kuulutanud, saabus Priit võidurõõmsalt koolist: “Ma leidsin oma T-särgi üles!”. Vau! Ja oligi trennikotis, terve ja korras, Priidu nimi kenasti sees. “Aga kampsun..?” julgesin ääri-veeri loota. “Eip, seda ei ole!” jäi see lootus lühikeseks.

Täna helistas Priit mulle kooli garderoobist pärast tunde ja taamal kostva Tarzani kisa kiuste kuulsin, kuidas Priit täiesti üllatunult rääkis: “Emme, tead, kujutad sa ette? Panen mina saapaid jalga ja mida ma näen – leidsin oma kampsuni üles?!” Üsna tõenäoline, et see oli oma 3-4 nädalat lihtsalt kuskil garderoobis vedelenud ja Priit seda lihtsalt ei märganud. Lihtsalt ulme! Erilist üllatusefekti mul ei tekkinud, aga imelik veider pinge tekkis oimukohtadesse, justkui tahaks aju plahvatada. Huvitav, millest? Palusin Priidul vaadata kõik pingialused ja riiulipealsed üle, et äkki ta leiab oma sallid ka üles, aga nähtavasti tuleb selleks veel paar nädalat rahulikult hoogu võtta ja aega koguda.. Iga asi omal ajal!

Täna hommikul kui ma Ruubenile ta viimased ja kõige fäänsimad goretex vetthülgavast materjalist sõrmikud andsin ja palusin, et ta jumala eest need pärast kasutamist alati taskusse tagasi paneks, sain vastuseks lõbusa naeru: “Jah, panen! Sest kui ma need ka ära kaotan, siis sa küll minestad!” Tõsilugu! Tõenäoliselt minestangi! 🙂

Huviringid

Ma absoluutselt ei arva, et lastel tuleks kõik päevad ja õhtud erinevaid huviringe ja tegevusi täis planeerida, ometi midagi meeldivat võiks ju igaüks natukene teha. Septembri ja uue kooliaasta algusega tuli minu hinge ka veidi suurem ärevus, sest et ootasin, mis uusi põnevaid võimalusi kool ja lasteaed pakuvad. Eelmine nädal said siis mõneks ajaks huvi- ja spordiringid lukku löödud.

Priidu esimene eelistus on juba üsna tükk aega olnud jalgpall, nii et MRJK-s ta ka jätkab. Need trennid on õhtuti ja selles mõttes kaasavad ka minu, et aeg-ajalt vaatan ja ergutan ta trenne väljaku servas kaasa. Priit soovis ise veel mingit trenni lisaks ning valikus oli nii käsi- kui korvpall. Käsipalli ajad kahjuks ei sobinud mitte üldse ning kuigi korvpalli proovitrenn oli väga tore ja Priit oli täitsa hakkamas ja valmis seal käima, siis enne järgmist trenni selgus, et ta päris üksi ikkagi ei ole veel valmis ennast kooli-kodu-trenni vahel majandama. Mina teda vägisi sundima ka ei hakka, kui valmis on, küll siis läheb. Kui tahab. See võib vabalt olla ka juba näiteks paari nädala pärast. Või siis paari aasta pärast. No igatahes kiiret pole sellega ja näis, mis saab.

Et aju ka midagi saaks, siis hakkab Priit käima matemaatika ja loodusringis, mis on mõlemad täpselt pärast tunde ja mõlemad kord nädalas. Tundub, et kõik kokku on üsna korralik koormus. Ise tahaks ta veel muidugi minna “breikima” ja ujuma ja…. Aga küll jõuab seda kõike teha!

Ruubenil on selles mõttes ka selged soovid, et tema ei taha ühtegi tiimisporti näha. Jalgpall ei huvita, korvpall on igav. Tahaks maadelda, karated teha ja teisi pikali panna. Ja siis muidugi tahaks “breikida” ja trikke teha. Kuna lasteaia ruumides on judo võimalus, siis panin ta sinna kirja – jube mugav, kui ei pea last eraldi kuskile vedama, vaid läheb otse oma rühmast tundi ja ma lähen võtan ta õhtul lihtsalt trennist ära. Judo proovitrenn on tehtud ja kuna Ruuben pool eelmist hooaega käis ka Pirital judos, siis ettekujutlus ja kindel soov seal osaleda on tal olemas.

Tantsutrenn on lasteaias ka – lubati igasugu erinevaid stiile alates rahvatantsust lõpetades hip-hopiga, no ja mina siis mõtlesin, et Ruuben võiks ju proovida. Äkki saab sealt oma “breigi” kätte. Te võite ette kujutada minu üllatust, kui lapsele lasteaeda järgi minnes vaatas mulle suurte solvunud silmadega otsa väike tige Ruuben, kes ütles: EMME! SA. PANID. MU. TÜDRUKUTE. BALLETTI!!! Katsu sa selles olukorras mitte naerma pahvatada  ja probleemi tõsidusest aru saada 🙂

No igatahes sinna “tüdrukute balletti” Ruuben enam ei lähe, küll aga tuletan talle seda vahvat võimalust meelde, kui kratt välja lööb ja ülemäära halvasti käituma hakkab 😉 Kahju, et kompromiteerivat pildimaterjali ei ole, mida kohutavas teismeliseeas kasutada 😀 #pahaema

Plaanid ja tegelikkus

Broneerisin endale varakult septembri algusesse ühe kooliminekupuhkuse, et Priiduga koos seda kooliskäimise värki harjutada. Üsna tõenäoline, et mina kartsin eesolevat rohkem, kuna noh, esiteks on väike ettekujutus, mis seal saama hakkab 😀 ja teisest küljest on tohutu vastutuskoorem ka kõigi nende asjade pärast, mida ette ei kujuta, aga mille tagajärgedega tegelema pean. Kahe otsaga asi.

Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas jalutame hommikuti kenasti käsikäes kooli-lasteaeda, pärast mida mul on suisa 4 tundi vaba aega, mille jooksul ma jõuan koeraga pikemalt jalutuskäigul käia, juuksurit külastada, ära lõpetada kõik poolikud asjad jne. Kujutasin ette, kuidas pärast kella 13 teeme poistega midagi vahvat, sest et lasteaia/koolipäev läbi ja mul on ju puhkus…

Tegelik elu läks plaaniga võrreldes natuke nihkesse, kuna Ruuben haakis endale nädalavahetusel mingi saladusliku palaviku külge, millega võitlemisele kogu mu öine ja ennelõunane energia kulub. Jah, kooli ja koolist koju oleme Priiduga jalutanud ja tänu ilusatele ilmadele on need väga nauditavad jalutuskäigud olnud. Aga kõik muu on jumala cancelis.

Aga plaane vist selleks tehaksegi, et neid muuta saaks, seega varusin kaubandusest hulganisti naisteajakirju, mida mul pole olnud aega juba vaata et aastaid lugeda. Sirvin neid Ruubeni kõrval lebades ja võib-olla juba homme ei põe selle pärast, et puhkuse ajal nagu ei teegi midagi.. Lõunauned võtan küll kõik avasüli vastu! 🙂

Kooliga olen enam-vähem järjele saanud 😀 Õpikud-töövihikud ja pakitud-kiletatud ning eile triikisin kõikvõimalikele koolis kasutatavatele riietele nimesildid sisse. Õnneks on Priidul koolivorm, see tähendab, et liiga palju erinevaid elemente kasutuses ei ole, aga spordiriided jms üllatused võivad ikkagi lisanduda.

Hetkel on üllatusi igapäevaselt, kuna tunniplaan on teada üks päev ette ja õhtuti üritan nuputada, mida üks või teine lühend päevikus tähendab. Oh neid varesejalgu küll! 🙂 Esmaspäeva hommikul selgus koolis, et R tähendab rütmikat (Priit kinnitas, et see on rahvatants) Nojah, said siis kõik lapsed esimeses tunnis olemasolevate riietega hakkama, sest et mingeid juhtnööre vanematele ka antud ei olnud. Täna hommikul oli esimene asi tunniplaanis KOORILAUL 😀 Jumalast lahe! 😀 Priit arvas küll, et tema mingis mudilaskooris käima ei hakka, aga ma kardan, et kui ta vähegi viisi peab, siis vist pääsu pole. Peamine on ikkagi laululust ja tantsutahe!

Igal juhul on väga põnev neid pärastlõunaid oodata, et teada saada, mida siis sel päeval koolis tehti, mida süüa sai ja mis tunnid järgmisel päeval on. Neljapäeval on igatahes pildistamine, siis saab jälle viigipüksid jalga ja lipsu ette panna. Pidulikkus on äge. Ja see on ka jätkuvalt äge, et kooli direktor igal hommikul isiklikult lapsed ja lapsevanemad garderoobis vastu võtab ja ära teretab.

Koolilaps

Andsin täna hommikul Priidu klassijuhatajale üle ja vähe väriseva käega lehvitades liikus Priit lastekolonnis oma esimesse päris koolitundi. Eks teadmatuse eest on väike pelgus, aga muidu on kõik väga põnev 🙂 Ja minu arust on eriti vahva, et kooli direktor on isiklikult hommikuti garderoobis, kus kõik lapsed ja lapsevanemad isiklikult vastu võtab ja üle teretab. Me like!

Eilne päev oli, nagu arvata võiski, tore ja pilgeni elevust täis. Kuna aktus oli kell 14.00, siis oli piisavalt aega end kodus valmis sättida. Veidi pelgasin küll seda pärastlõunast kellaaega, kuna arvasin, et poisid võivad jääda uniseks. Harjunud muidu sel kellaajal veel lõunal magama. Noh, ega Priit oma haigutusi ei püüdnudki varjata, kui ta aula ees suure suuga õhku ahmis 😀 Ja Ruubenil puudus igasugune häbitunne, kui aabitsate jagamise alguses kohe mu süles teadvuse kaotas. Hullumaja! 🙂

Seega aktuselt ma pilte ei teinud ja ilmselt oli seal keegi fotograaf ka, kelle pilte pärast vaadata saab. Mina püüdsin muid emotsioone 🙂

Eeskuju?

Erki Noole suust on saadud kätte sellised vahvad väljaütlemised, mis ausalt öeldes panid minu kulmud korralikult kerkima ja imestus kestab siiani. Jah, eks ta on varemgi oma otsekoheste arvamustega “hiilanud”, aga see siin on täiesti uus level, missugust jama on ausalt öeldes isegi raske kommenteerida.

Miks ma seda siis teen? Miks Erki Noole väljaütlemised üldse kuidagi olulised on? Põhjus on lihtne: Erki Nool on olümpiavõitja ja kuna meil on neid vähe, siis on nad kõik eristaatuses ja paljudele noortele eeskujuks. Ja nüüd loob see eeskuju seose bussis istekoha mitte pakkumise ja olümpiavõidu vahel. See on täiesti jabur võrdlus ja enamik noorsportlasi ei hakka never-ever süviti analüüsima, et mida siis härra Nool TEGELIKULT öelda tahtis ja kas ajakirjanik kuidagi moonutas sõnu ka või ei. Kahju on juba tehtud!

Selleks, et olümpiavõitjaks saada (kui see üldse kellelgi omaette eesmärk peaks olema), ei pea igapäevaselt ja igas valdkonnas absoluutselt kõigile (piltlikult või otseselt) lõuga sõitma ja jalgupidi peas trampima. On käitumine, mis on aktsepteeritav või oodatud võistlusareenil, kuid mis automaatselt ei välista seda, et inimene on sisimas ikkagi normaalne, mitte mingi nõme ülbik.

Täna on mul hea meel, et poisid on nii noored, et nad ei tea veel, kes on Erki Nool. KUIDAS ma seda, olümpiasangari ja spordieeskuju poolt öeldud mõtet nende ees siluksin? Mul on südamest ükskõik, kas mu lastest saavad olümpiavõitjad või mitte, nii kaua kui nad on normaalsed INIMESED. Täna on Priidul seinale kinnitatud Rasmus Mägi autogrammiga pilt, mitte Erki Noole oma. Ja ma võin lubada, et kui Rasmus Mägi hakkab analoogset jama suust välja ajama, siis tuleb see pilt kiiremini seinalt maha, kui see sinna pandud sai.

August, 25 aastat tagasi

Täitsa imelik värk selle vanusega – enda arvates teab mis vanur veel ei ole, küll aga on viimasel ajal sellist nostalgia-flashback’i kuidagi üha rohkem peale viskama hakanud. Ei, mitte seda, et küll vanasti oli rohi rohelisem ja suvi soojem, ei! Pigem tulevad mingitest veidratest ajusoppidest meelde sellised seigad ja mälestused, millest reaalselt justkui midagi ei mäletagi – aga näe: nad on täiesti olemas ja hüppavad sobival hetkel välja. Seekord siis 20.augusti omad.

Kindlasti aitasid kaasa ka Priidu suunavad küsimused (Mis aastal Teletorn ehitati? Kuidas nad teadsid, et venelased tulevad ründama? Miks me iseseisvaks tahtsime jne jne). Äge, kui laps huvi tunneb ja talle asjadest rääkida saab. Jama, kui kõiki vastuseid ei tea, aga õnneks on lähedalt võtta sõber Google. Iseasi muidugi, palju ühele 7-aastasele kogu sellest infost meelde jääb, aga samas ega ma ka pärast kontrolltööd ei tee. Vahelduseks lihtsalt äge kui saab rääkida nö suurte inimeste teemadel, mitte ainult Legodest, jalgpallitrennist ja Messist (kellest ma ausalt öeldes ei oskagi midagi rääkida).

1991. aastal olin ma 7-aastane, sama vana kui Priit praegu. Ma mäletan, kuidas ma istusin oma kodus keset Aravuse metsa ja vaatasin telekast uudiseid sellest, kuidas (vist) Vilniuses tankidega teletorni ja seda kaitsvaid inimesi rünnati. Mäletan reaalset muret, et tankid tulevad ka Aravusele ja ründavad meid. Tagantjärgi naljakas, aga lapse mure oli suur. Igal juhul rahustasid vanemad mu maha, et Aravusele kindlasti tankid kedagi ründama ei tule. Ei tulnudki 🙂

1991. a suve veetsin koos õe ja emaga Krimmis. Mina olin lõpetanud 1. klassi ja mu õde oli 2,5 aastane. Ausalt öeldes ega ma oma õde tema elu algusaastatest eriti mäletagi. Ta oli väga tihti hingamisteedehaigustega kas haiglas, sanatooriumis või kuskil mujal ära. Mäletan ka üht tema sünnipäeva, kus sugulased kogunesid Rakvere haiglas. Jõhker. Ilmselt oli see Krimmi puhkus nö viimane õlekõrs – hea kliima on varemgi imet teinud ja nüüd tagantjärgi võib öelda, et see tuli kasuks ka mu õele – edaspidi ta oli ikka rohkem kodus kui haiglas 🙂

Krimmi suvi oli väga lahe. Mäletan kalja, mida sai suurte paakautode paagist ja suuri arbuusilaadungeid, mis olid tee ääres ja mis maitsesid megamagusalt. Mereäärsest putkast sain oma esimese Donaldi kleepsuga nätsu, mis lõhnas jumalikult, kuid mille maitse kadus ruttu ja mis tõelise ebaõnnena lõpuks Musta merre kadus. Ma arvan, et ma oleks seda maitsetut plönni lõputult edasi närinud.. Mäletan ka seda, et meie aias kasvasid aprikoosid ja vähemalt ühe päeva selle reisi jooksul veetsin ma nende pärast välikäimlas 🙂 Mäletan, et kohalikega sain suve lõpuks keha- ja vene keele kombona täiesti hästi suheldud ja Viplala raamat oli mu lemmik, mida lugesin iga päev. Mäletan ka seda, et kui me sealt ükskord tagasi tulime, siis oli lennujaamades väga palju sõjaväelasi ja mu vanemad imestasid selle üle. Oli tõenäoliselt 19. august.

Teletornis on praegu väga lahe väljapanek: müüdid ja tegelikkus, kus saab väga palju huvitavat infot nende augustikuu sündmuste kohta. Hoovis, laste mänguväljaku kõrval, on isegi üks reaalne soomuk, mille otsas lapsed terve 20. augusti päeva ja õhtupooliku turnisid ja Justamenti kuulasid. Vot see on parim ajalootund!

Ma arvan, et kui peaks valima ühe riigipüha, mida tähistada, siis ma valiks just selle, 20. augusti. Ma olen ise selle ajaloosündmuse ajal olemas olnud ja ma tean, et see on reaalselt minu elu muutnud. Kindlasti paremuse suunas. Ma ei mõista neid inimesi, kes küsivad, et “kas me sellist Eestit tahtsimegi?” või kes selle üle virisevad. 60% Suviste Seitsmeste vaatajatest näiteks ütles, et nemad sellist Eestit küll ei tahtnud. Aga millist te siis tahtsite? Ja kes selle spetsiaalselt teie jaoks kandikul kohale tooma pidi? Minul isiklikult on küll väga hea meel, et minu lapsed Eesti Vabariigis üles kasvada saavad.

Kiiver pähe! Õigesti!

Kiivrid on meie peres alati au sees olnud ja ma ei liialda kui ütlen, et poisid panevad kiivrid pähe ka siis, kui lihtsalt maja ees ratastega sõidavad. Ma tean, et paljude jaoks on see “väike ja ohutu” distants või “turvaline keskkond” (pole ju sõidutee), aga oleme hoidnud teadlikult konkreetset joont: kui paned rattad alla, siis paned ka kiivri pähe, ilma selleta mitte kuskile ei liigu. Toimib kenasti ja poisid hoiavad sellest ka kinni. Olen selle üle lausa uhkegi olnud 🙂

Eile, kui ma Priiduga linnas jalgpalliturniirilt tagasiteel olin, sain murettekitava sõnumi, et skeitpargi asemel peaksime ikkagi otse koju minema, sest et Ruuben on raskelt kukkunud ja vaja on hinnangut, kas on tarvis traumasse pöörduda või mitte – muhk on peas nii suur. Minu esimene reaktsioon oli naiivne üllatus – kuidas saab olla peas muhk kui peas on ju kiiver? Tõsiasjana selgus, et kiiver polnud seekord oma ülesannet täitnud 😦

Kui ma koju jõudsin, siis puhkas kott-toolis täitsa õnnetu mehike. Nagu sellistes olukordades ikka, tuleb see kõige suurem kurbus peale koos emme saabumisega. Aga eks tal oli valus kindlasti, sest et nii suurt muhku pole ma varem oma traumade ajaloos näinud ka. Istusin ta kõrval, silitasin käsivart ja tõmbasin juuksekarvi ükshaaval haavast välja – parem see valu alguses üle elada kui kinnikasvanud haavast juukseid välja kitkuma hakata. Kuna Ruuben on vahepeal omale üsna arvestatava tuka ette kasvatanud, siis tõmbasin talle bufi pähe, mis juukseid kinni ja haavast eemale hoidis. Sest et jah – lisaks hiigelmuhule oli tegemist ka hiigelmarrastusega, mis ajas väikses koguses verd ja haavavedelikku välja.

Andsin talle valuvaigistit peavalu vastu, peale mida hakkas tal justkui kergem ning soovis kangesti magama jääda. Jäigi. Minul muidugi kerkis paanika. Mis selle peapõrutuse ja magamise suhe oligi? Äratasin ta siis 2 tunni möödudes üles ja küsisin kontrollküsimusi. Sai aru, kus ta on; teadis, mis juhtunud oli; suutis nimetada venna nime ning läbis ka megaraske 1+1 küsimuse edukalt. Enda nime seevastu öelda ei suutnud, kuigi küsisin korduvalt “Ruuben, mis su nimi on?” 🙂 Vastus oli alati: “Ma olen väsinud!” Kuna iiveldamist jms sümptomeid ei olnud, siis otsustasin, et peapõrutust otseselt ei ole, ning lasin tal veel 2 tundi magada, enne kui uuesti äratama läksin. Siis oli ta juba täiesti terav ja reibas, nagu poleks midagi juhtunudki. Hämmastav!

Mis siis aga ikkagi juhtus? Tõenäoliselt oli Ruuben kiivrit paigaldades selle veidi kuklapoole kaldu lükanud, nii et kui ta kukkus (mis ilmselt pidi toimuma ka rämedalt “õige” nurga all), siis nihkus kiiver lihtsalt veel rohkem eest ära kuklasse ja otsaesine sai täistabamuse. Ma tõsiselt imestasin, et tal rohkem kuskilt midagi katki ei olnud: ei nina, ei lõug, ei käed, ei jalad. Lihtsalt räme latern otsaees… Tegin Ruubenist enda jaoks ka pildi – meeldetuletuseks, kui tähtis on kiiver. Ja mitte lihtsalt selle olemasolu ja peas olemine, vaid ÕIGESTI peas olemine. Kas ma peaksin talle nüüd ostma samasuguse munakoore nagu Priidul peas on? Kas see oleks otsaesist kaitsnud? Või oleks siis hoopis ninaluu katki? Kes küll teaks kõiki õigeid vastuseid?

2016-08-07 18.56.25
Hiigelmuhuga Ruuben 😦

Tegin selle pildi küll ennekõike iseendale meeldetuletuseks, aga ehk aitab kellelgi sarnasest õnnetusest hoiduda. Täiesti uskumatu, et pea on võimalik nii katki kukkuda, kui ometigi kiiver on peas! 😦

How keeruline võib olla?

Tänane päev läheb ajalukku. Just täna vihastasin ma elus viimast korda Kehra Tervisekeskuse arsti (või õe või registratuuritädi või…) peale. Samas never say never, kuigi selle kohta tahaks nüüd küll kõva häälega  NEVER öelda! 😀

Kooliminekuks on teatavasti läbida arstlik kontroll, saada vaktsineeritud ja igatepidi üle mõõdetud. Kuna ma tahtsin kõigega enne juuni reisi valmis saada ja Viimsi perearstile ei olnud juuni esimsel nädalal vabu aegu, siis otsustasin, et mis seal ikka, käin veel viimast korda Priiduga Kehras arstil – pealegi vaja lasteaiast ka kooliküpsustõend saada. Mõeldud-tehtud, registratuuriski aeg kirja pandud. Kõik on hästi!

Läheme Priiduga kokkulepitud ajal kohale ja registratuuritädi on meid nähes kergelt öeldes ehmunud moega. “Ee.. õde ei ole täna tööl”. Ma ei saanud esimese hooga kohe aru. “Oot, mis mõttes ei ole tööl? Ma EILE helistasin ja broneerisin ju aja?!” “Nojah, aga teda ei ole täna. Tal on koolitus.” “No aga mis mõttes te broneerite siis aegu sinna, kui teda ei ole tööl?” ei saanud ma ikka veel aru. Mille peale tuli välja, et koolituse tõsiasi oli selgunud alles samal hommikul ja registratuuritädi ka tõepoolest seda veel eile ette ei teadnud. No okei. Kõlab nagu halvas filmis? Imelik, aga tol hetkel seal seistes tundsin, et kuidagi teistmoodi (loe: lihtsalt) ei olekski saanud see minna.

“No aga mis nüüd siis teeme?” viskasin optimistlikult küsimuse õhku. “Aga tulge homme uuesti, homme on ta tööl!” pakkus registratuuritädi sõbralikult välja ja ma pidin enda emotsiooni korralikult maksa suunama, et talle naeratades selgitada, et ma sõitsin just spetsiaalselt 40+km, et just sel päeval ja sel kellaajal ülevaatusele tulla lapsega ja ma ei hakka seda endale igapäevaseks hobiks kujundama, kuna äkki õel mingil päeval siis ei ole koolitust ja ta on kohal. Ma jäin viisakaks. Küsisin, kas mõnd teist õde ei ole majas? Arsti? Üleüldse kedagi, kes süsti oskaks teha?

Selgus, et üks oli. See jooksis leemendades teiselt korruselt alla ja sahmis asjad korda. Priit sai süsti, tal mõõdeti vererõhku, pikkust, kaalu.. ja oligi kõik. Kogu oluline info (koos kooli nimega) sai kirja mingi vahva värvilise post-it’i peale ning kuna arsti majas ei olnud, siis sain lubaduse, et arst vormistab ära ja antakse mulle teada, kui dokumendile järgi võib tulla.

Kuna mul päriselt ka ei ole aega, et keset tööpäeva lambist 100km otsi sõita ja lubatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, siis otsustasin nüüd augustis, et käin Priiduga hoopiski uue perearsti juurest läbi ja teeme temaga tutvust. Kõik läks nagu õlitatult. Süsti enam ei saanud, küll aga kontrolliti kõik muu üle, kaasa arvatud silmad, kõrvad, nina, käed, jalad.. ühesõnaga kõik! Vaktsineerimise kohta ütlesid nad, et mul oleks vaja saada Kehrast väljavõte Priidule tehtud vaktsineerimistest, et see koos arstliku ülevaatuse tõendiga kooli viia. Kõige lihtsam kui see mulle e-mailile saadetaks. Tundus mullegi lihtne..

Helistasin siis jumala heauskselt uuesti vanal lastearsti telefonil ja saingi õega rääkida. Seletasin mure ära ja küsisin, kas sellist vaktsineerimise väljavõtet on võimalik kooli jaoks saada. Õde küsis vanal heal “katan-käega-telefonitoru-ära-siis-pole-kuulda” meetodil arsti käest sama asja ära ja sai vastuse, et “Misasja? Mina ei hakka mingit e-maili saatma! Tulgu siia!” Õde siis serveeris mulle viisakalt selle sama vastuse, mida ma tegelikult juba kuulnud olin 😀 mille peale ma siis selgitasin veelkord, et mul on pigem keeruline sinna tulla ja kui on võimalik e-mailitsi tegutseda, siis miks mitte seda kasutada? Selle peale kuulsin läbi kaetud telefoni, et “Mida iganes nad seal ka välja ei mõtle! Tulgu ise järgi, anname kogu toimiku kaasa!”

Et nagu päriselt? Annate mulle selle PAPIST toimiku kaasa, mida sünnist saadik KÄSITSI pidanud olete ja ma viin selle kooli või?? Juhul kui klassijuhatajat peaks huvitama, palju Priit 5-kuuselt kaalus? Päriselt?

Õel turgatas selle peale idee: “Aga las uus arst võtab digiloost immuniseerimise ajaloo välja. Las uus arst saadab e-mailiga. Seal teed lahti selle immuniseerimise .. ja seal on kõik näha! Las uus arst võtab välja” Digilugu? Hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud? “Kas ma ise ei näe sealt neid andmeid?” küsisin lootusrikkalt. “Ei näe vist, ma ei tea!” ütles õde ja lõpetasime kõne. Okei.. et siis papist kaust või digilugu.

Lõin digilugu.ee lahti ja logisin sisse. Poisid ka kenasti minu kontoga seotud, läksin ja uurisin lähemalt Priidu andmeid. Eraldi immuniseerimise all mitte midagi lahti loomulikult ei tulnud, küll aga leidsin arstliku läbivaatuse tulemused sellest korrast kui me seal käisime ja kedagi kohal ei olnud. Selgub, et Priidul olla nahk, neelud jms jumala korras olnud ning lampjalgu ei tuvastatud. Päriselt? Poiss ei võtnud isegi jalanõusid ära… Arsti poolt allkirjaga kinnitatud otsus: KOOIKÜPS. Nii oligi kirjas. Aga kui lampjalad oleksid olnud? Või kare nahk? Siis ei oleks kooiküps? Ok, suva see näpukas, aga kas poleks parem, kui kinnitada oma allkirjaga need asjad, milles kindel saab olla? Need 4 asja, mida õde tegi/kontrollis?

Kuna ma ise seda immuniseerimise infot digiloost ikkagi eraldi kätte ei saanud, siis tegin viimase hädakõne uuele perearstile, kes sissejuhatuse peale logis juba digilukku sisse ja ütles, et viimase vastuvõtu ja ka vaktsiini info on seal tõesti olemas. Jah, tõenäoliselt oleks pool sellest asjaajamisjamast olemata olnud, kui ta oleks kohe alguses selle info digiloost välja võtnud, kuigi peab tõele au andma: olemas ongi ainult viimase vaktsineerimise info, immuniseerimise all eraldi loetelu ei tekkinud ka temal.

Ühesõnaga, ma ei jaksa enam pikemalt kirjutada, aga ma pean õige natuke veel selle teemaga nökerdama, et need infod kõik õigesse kohta kokku saada ja kooli esitada, aga rohkem ma loodan, et ma sellega jantima ei pea. Isegi kogu selle protsessi uuesti läbimõtlemine ja -kirjutamine võttis võhma välja 😀

Samas, kui ma nüüd mõtlen kõikide nende värvikate seikade peale, mis mul Kehra registratuuritädi ja arstidega olnud on, siis … natuke on isegi kahju, et mul enam pole asja neile helistada. Nalja sai! 😀