How keeruline võib olla?

Tänane päev läheb ajalukku. Just täna vihastasin ma elus viimast korda Kehra Tervisekeskuse arsti (või õe või registratuuritädi või…) peale. Samas never say never, kuigi selle kohta tahaks nüüd küll kõva häälega  NEVER öelda! 😀

Kooliminekuks on teatavasti läbida arstlik kontroll, saada vaktsineeritud ja igatepidi üle mõõdetud. Kuna ma tahtsin kõigega enne juuni reisi valmis saada ja Viimsi perearstile ei olnud juuni esimsel nädalal vabu aegu, siis otsustasin, et mis seal ikka, käin veel viimast korda Priiduga Kehras arstil – pealegi vaja lasteaiast ka kooliküpsustõend saada. Mõeldud-tehtud, registratuuriski aeg kirja pandud. Kõik on hästi!

Läheme Priiduga kokkulepitud ajal kohale ja registratuuritädi on meid nähes kergelt öeldes ehmunud moega. “Ee.. õde ei ole täna tööl”. Ma ei saanud esimese hooga kohe aru. “Oot, mis mõttes ei ole tööl? Ma EILE helistasin ja broneerisin ju aja?!” “Nojah, aga teda ei ole täna. Tal on koolitus.” “No aga mis mõttes te broneerite siis aegu sinna, kui teda ei ole tööl?” ei saanud ma ikka veel aru. Mille peale tuli välja, et koolituse tõsiasi oli selgunud alles samal hommikul ja registratuuritädi ka tõepoolest seda veel eile ette ei teadnud. No okei. Kõlab nagu halvas filmis? Imelik, aga tol hetkel seal seistes tundsin, et kuidagi teistmoodi (loe: lihtsalt) ei olekski saanud see minna.

“No aga mis nüüd siis teeme?” viskasin optimistlikult küsimuse õhku. “Aga tulge homme uuesti, homme on ta tööl!” pakkus registratuuritädi sõbralikult välja ja ma pidin enda emotsiooni korralikult maksa suunama, et talle naeratades selgitada, et ma sõitsin just spetsiaalselt 40+km, et just sel päeval ja sel kellaajal ülevaatusele tulla lapsega ja ma ei hakka seda endale igapäevaseks hobiks kujundama, kuna äkki õel mingil päeval siis ei ole koolitust ja ta on kohal. Ma jäin viisakaks. Küsisin, kas mõnd teist õde ei ole majas? Arsti? Üleüldse kedagi, kes süsti oskaks teha?

Selgus, et üks oli. See jooksis leemendades teiselt korruselt alla ja sahmis asjad korda. Priit sai süsti, tal mõõdeti vererõhku, pikkust, kaalu.. ja oligi kõik. Kogu oluline info (koos kooli nimega) sai kirja mingi vahva värvilise post-it’i peale ning kuna arsti majas ei olnud, siis sain lubaduse, et arst vormistab ära ja antakse mulle teada, kui dokumendile järgi võib tulla.

Kuna mul päriselt ka ei ole aega, et keset tööpäeva lambist 100km otsi sõita ja lubatud telefonikõnet ei tulnud ega tulnud, siis otsustasin nüüd augustis, et käin Priiduga hoopiski uue perearsti juurest läbi ja teeme temaga tutvust. Kõik läks nagu õlitatult. Süsti enam ei saanud, küll aga kontrolliti kõik muu üle, kaasa arvatud silmad, kõrvad, nina, käed, jalad.. ühesõnaga kõik! Vaktsineerimise kohta ütlesid nad, et mul oleks vaja saada Kehrast väljavõte Priidule tehtud vaktsineerimistest, et see koos arstliku ülevaatuse tõendiga kooli viia. Kõige lihtsam kui see mulle e-mailile saadetaks. Tundus mullegi lihtne..

Helistasin siis jumala heauskselt uuesti vanal lastearsti telefonil ja saingi õega rääkida. Seletasin mure ära ja küsisin, kas sellist vaktsineerimise väljavõtet on võimalik kooli jaoks saada. Õde küsis vanal heal “katan-käega-telefonitoru-ära-siis-pole-kuulda” meetodil arsti käest sama asja ära ja sai vastuse, et “Misasja? Mina ei hakka mingit e-maili saatma! Tulgu siia!” Õde siis serveeris mulle viisakalt selle sama vastuse, mida ma tegelikult juba kuulnud olin 😀 mille peale ma siis selgitasin veelkord, et mul on pigem keeruline sinna tulla ja kui on võimalik e-mailitsi tegutseda, siis miks mitte seda kasutada? Selle peale kuulsin läbi kaetud telefoni, et “Mida iganes nad seal ka välja ei mõtle! Tulgu ise järgi, anname kogu toimiku kaasa!”

Et nagu päriselt? Annate mulle selle PAPIST toimiku kaasa, mida sünnist saadik KÄSITSI pidanud olete ja ma viin selle kooli või?? Juhul kui klassijuhatajat peaks huvitama, palju Priit 5-kuuselt kaalus? Päriselt?

Õel turgatas selle peale idee: “Aga las uus arst võtab digiloost immuniseerimise ajaloo välja. Las uus arst saadab e-mailiga. Seal teed lahti selle immuniseerimise .. ja seal on kõik näha! Las uus arst võtab välja” Digilugu? Hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud? “Kas ma ise ei näe sealt neid andmeid?” küsisin lootusrikkalt. “Ei näe vist, ma ei tea!” ütles õde ja lõpetasime kõne. Okei.. et siis papist kaust või digilugu.

Lõin digilugu.ee lahti ja logisin sisse. Poisid ka kenasti minu kontoga seotud, läksin ja uurisin lähemalt Priidu andmeid. Eraldi immuniseerimise all mitte midagi lahti loomulikult ei tulnud, küll aga leidsin arstliku läbivaatuse tulemused sellest korrast kui me seal käisime ja kedagi kohal ei olnud. Selgub, et Priidul olla nahk, neelud jms jumala korras olnud ning lampjalgu ei tuvastatud. Päriselt? Poiss ei võtnud isegi jalanõusid ära… Arsti poolt allkirjaga kinnitatud otsus: KOOIKÜPS. Nii oligi kirjas. Aga kui lampjalad oleksid olnud? Või kare nahk? Siis ei oleks kooiküps? Ok, suva see näpukas, aga kas poleks parem, kui kinnitada oma allkirjaga need asjad, milles kindel saab olla? Need 4 asja, mida õde tegi/kontrollis?

Kuna ma ise seda immuniseerimise infot digiloost ikkagi eraldi kätte ei saanud, siis tegin viimase hädakõne uuele perearstile, kes sissejuhatuse peale logis juba digilukku sisse ja ütles, et viimase vastuvõtu ja ka vaktsiini info on seal tõesti olemas. Jah, tõenäoliselt oleks pool sellest asjaajamisjamast olemata olnud, kui ta oleks kohe alguses selle info digiloost välja võtnud, kuigi peab tõele au andma: olemas ongi ainult viimase vaktsineerimise info, immuniseerimise all eraldi loetelu ei tekkinud ka temal.

Ühesõnaga, ma ei jaksa enam pikemalt kirjutada, aga ma pean õige natuke veel selle teemaga nökerdama, et need infod kõik õigesse kohta kokku saada ja kooli esitada, aga rohkem ma loodan, et ma sellega jantima ei pea. Isegi kogu selle protsessi uuesti läbimõtlemine ja -kirjutamine võttis võhma välja 😀

Samas, kui ma nüüd mõtlen kõikide nende värvikate seikade peale, mis mul Kehra registratuuritädi ja arstidega olnud on, siis … natuke on isegi kahju, et mul enam pole asja neile helistada. Nalja sai! 😀

Advertisements

Vanasti

Mul on tunne, et minust saab vanast peast targutaja vanamutt, kes koguaeg ähvardab nende asjadega, mis vanasti olid. Miks? Sest et ma teen seda juba praegu. Osalt sellepärast, et lastele kuidagi sisendada seda, kui hea elu neil ikkagi täna on. Ja osalt ka sellepärast, et nad natuke oma tegude ja tagajärgede üle mõtleksid. Mõningad näited:

Episood 1: Poisid on minuga tööl kaasas ja üritavad teisest monitorist youtube’i vahendusel multikaid vaadata. Ruuben kipub oma tooliga mind laua tagant välja trügima.

Mina: Kas sa tead, Ruuben, et VANASTI lapsed ei saanudki enne istuda, kui nad polnud ise endale tooli valmis nikerdanud?!

Priit: :O

Ruuben: Hea siis, et praegu vanasti ei ole!


Episood 2: Sõidame Lätist tagasi ja auto tagaistmel kisub aeg-ajalt rüsinaks. Ruuben väljendab oma pahameelt ja väsimust sellega, et togib vanemat venda aeg-ajalt rusikatega. Mul on lõpuks sellest juba tõsine siiber.

Mina: Ruuben, kas sa tead, et VANASTI raiuti neil pahadel inimestel käed otsast ära, kes teisi inimesi lõid.

Ruuben: Kas päriselt? :O

Mina: Päriselt. Sul poleks praeguseks ei käsi, jalgu ega midagi enam alles.

Ja mõnda aega on tagaistmel vaikus.


Episood 3: Oleme poistega minu vanemate juures ja neil on seinal veel nuppudega “lauatelefon”. Priit ja Ruuben ei suuda kumbki seda kunagi ära imestada.

Priit: Misasi see on?

Vanaisa: See on telefon.

Priit: Mismoodi???

Vanaisa: VANASTI olid telefonidel nupud, veel rohkem VANASTI olid üldsegi kettaga telefonid. (See info läks muidugi nii ulmeks ära, et keegi ei suutnud süveneda)

Priit: Aga kuidas Sa tead, kuhu Sa helistad, kui mitte midagi ei näe?


Kättemaks kogu sellele targutamisele ei lasknud ennast muidugi kaua oodata:

Sõidame taas autoga, raadiost tuleb Laura uus lugu 94-95, mis on päris lahe lugu, eriti see osa refräänist, kus keegi ei laula 😀

Priit: Emme, mis aastal sina sündisid?

Mina: 83

Priit: ÄÄÄ!

Ruuben: VANASTI!!!


Pagan, see oli valus 😀

Lühipuhkus Lätis

Käisime poistega kolmepäevasel Läti-reisil. Puhkus Lätis kõlab natuke naljakalt, aga tegelikult olid need kolm päeva maksimaalselt elamusi ja ägedaid hetki täis, nii et kokkuvõttes oli ootamatult äge puhkus. Mis siis, et lühike ja mis siis, et Lätis 🙂

Startisime kodust esmaspäeva hommikul veerand enne üheksat ning pärast korduvaid kohvi-, snäki-, vetsu- ja joogipeatusi jõudsime ca 13 paiku Turaida piiskopilinnusesse. Seda konkreetset peatust nõudis ajaloohuviline Marko, kellel on kange soov iga torni otsa ronida ja vaadet imetleda. Ütleme nii, et torni otsa ronisime, aga tunduvalt parema vaate oleks ilmselt saanud köisraudteel, mis üle Gauja jõe ürgoru sõidab. See jääb meil järgmiseks avastamiskorraks, kuna seekord lihtsalt ei jõudnud.

Tore, et vanu asju järeltulevatele põlvedele säilitatakse, aga ma ei ole ilmselt nende inimeste hulgas, kes viitsiks muuseumis tund aega vana odaotsa või lusikat uudistada. No palun vabandust, aga tõesti ei huvita. Ruubenit huvitas hästi korraks üks suurem paekivijurakas, mis oli kahe kandetrossiga mingi tala külge rippuma pandud. Ruuben loomulikult, põrguline nagu ta on, pani eksponaadile kohe käed külge ja lükkas kerge hoo ka veel sisse. Lätikeelne sajatamine ei lasknud ennast kaua oodata. Posti tagant ilmus pahur vanem naisterahvas, kes hakkas Ruubenit jälitama ning alguses läti, pärast ka vene keeles kasvatama. Ilmselgelt oli ta sellest pühaduse rüvetamisest nii šokeeritud, et kui Ruuben näpuga mingi akna poole näitas, siis ütles muuseumivaht väga otsusekindlalt, et seal ei ole mitte midagi vaadata ja me võiks nüüd minema hakata 😀 Tore muuseum oli!

Mulje jäi, et kui oleks tahtnud seal territooriumil niisama ringi uudistada, siis oleks võinud ka tasuta sisse minna; igasse majja sisseminekul küsiti aga piletit. Kauaks me sinna kompleksi ei jäänud, sest et põhiatraktsiooniks oli selleks päevaks valitud Siguldas asuv Tarzani park, mis lätikeeli on loomulikult… YES! Tarzans Parks! 😀

Tarzani pargis oli poistel kohe teine minek. Lasime neil natuke puu otsas turnida, natuke tuubiga sõita, natuke kelguga sõita ja natuke batuudil hüpata. Kokku olime seal ca 4 tundi, kuigi oleks võinud olla kauemgi, lihtsalt hotelli check-in’i ei saanud enam kaugemasse tulevikku lükata. Poiste lemmik oli vaieldamatult 400m kelgurada, kus relsi peal mäe otsast alla sõitev kelk võib üles võtta koguni 40km/h hoo. Arusaamatu, kuidas sellisele atraktsioonile ilma kiivrita lubatakse, aga ju siis pole keegi seal veel peaga vastu puud sõitnud. Sõidule eelneb mõnusalt pikk suusatõstukiga sõit mäe tippu, nii et saab nautida nii vaadet Gauja ürgorule kui piiluda mäeküljel asuvasse rebaseurgu.

Olgu siinkohal öeldud, et mina kardan nii kiirust kui kõrgust, eriti kaif on nende kahe kombinatsioon. Nii et on igati loogiline, et ma sain seda vahvat kelgurada suisa kaks korda läbida: esimene kord Ruubeniga, teine kord Priiduga. Ruuben lihtsalt oma vanuse tõttu ei saanud üksi sõita ja Priit oma alalhoidlikkuses ei tahtnud üksi sõita. Iga ema kohustus on sellises olukorras vajadusel mõttes minestada, aga reaalses elus hambad ristis mäest alla kihutada. Kusjuures Ruubeniga sõites sain veel riielda ka. “Emme, ära pidurda! Kurvides on nii äge driftida!” Lihtsalt kohutav! 😀 Enne viimast laskumist oli raja ääres silt, millel oli selge käsk pidurdada, sest et sinna oli paigaldatud kiiruskaamera, mis kõigist pilti tegi. 2€ eest sai selle pildi lasta pärast välja printida. Pole see kvaliteet küll teab mis asi, aga see emotsioon on meenutamist ja seda 2€ täiega väärt! 🙂 Tarzani park jättis igati sümpaatse ja mõnusa mulje, nii et sinna soovitan minna küll.

Teiseks päevaks oli planeeritud Livu veekeskuse külastus ja nii uskumatu kui see ka ei ole, suutsime seal veekeskuses veeta suisa 7 tundi! Poistel oli täiega lõbus, kuigi Ruuben oma 110cm kasvuga ei kvalifitseerunud mitte ühelegi toruatraktsioonile. Läbi pettuse nihverdasin Ruubeni koos endaga õues asuvast laiast kollasest rennist alla ja pärast mõningast paarisharjutust läks Ruuben üle iseseisvale lõbutsemisele. Basseinis oli Ruubenile rinnuni vesi ja kuna ma ise jälgisin teda kõrvalt kullipilguga, siis minu hinnangul oli asi kontrolli all. Järgmine kord on aga ilmselt siis pointi minna, kui Ruuben ka koos minu ja rõngaga torusse võib tulla.

Riia loomaaed oli jäetud viimaseks päevaks, kuna lootsime selle lõbustuse koos kojusõiduga samasse päeva mahutada. Piletihinnad on samas suurusjärgus, mis Tallinna loomaaiaski, muus osas aga… on Riia loomaaed Tallinna omast minu hinnangul palju etem valik. Miks?

Esiteks ei ole Riia loomaaia territoorium liiga suur: sa ei pea laste jaoks võtma järelveetavat käru, et nad kuidagigi üldse selle päeva vastu peaks; ja sa ei pea enda jalataldu ümmarguseks vantsima. Teiseks asub loomaaed looduslikult mõnusas ja kaunis kohas: männimetsa all, järve kaldal. Loomaaias on kõrghaljastus, kõnniteed looklevad küngastest üles ja alla. On huvitav, vaheldusrikas ja lõunat saab süüa kohvikuterrassil, vaatega järvel purjetajatele. Kolmandaks, mis loomaaia puhul on vast kõige tähtsamgi – seal on huvitavad loomad.

Jah, me kõik oleme ilmselt veetnud pool päeva Tallinna Loomaaias, selleks et näha kitsesid, natuke teistsugused kitsesid, sarvedega kitsesid ja lõpetuseks veel ka eeslite tagumikke. Ja sinna kõrvale kuulnud lugusid, kuidas “lõvi praegu magab, karul on palav, elevant ei viitsi välja tulla jne jne”. Ütlen ausalt, et nägin Riia loomaaias vähemalt 10 sellist looma, keda ma polnud varem näinud ja ma siiralt vaimustusin. Näiteks sellist looma, kes kaugelt näeb välja nagu rebane, aga oma proportsioonides on selline, nagu oleksid just sattunud Alice Imedemaale. Lisaks muidugi kaelkirjakud, keda Tallinnas ei ole ja reaalselt HIIIIGLASLIKUD jõehobud, kes lihtsalt vedelesid iseenda otsas. Ma ei kujuta ette, kas selliseid kehasid on võimalik ilma kraana abita liigutada, sest et need olid tõesti… Hiiglaslikud. Pekikuubikud 😀 Nägime veel ka pingviine, vahvaid alpakasid ning palju erinevates mõõtudes kilpkonnasid ja krokodille. Ruuben avastas ka uue seninägematu loomaliigi: kärnkrokodilli 😀

Me olime loomaaias ca 4h ja sinna sisse mahtus nii mõnigi vetsupeatus, üks mänguväljakupeatus ja üks söömine. Lisaks nägime täiesti rahulikus tempos ära kõik loomad ning tegime lasteloomaaias kitsedele pai. Isegi Ruuben käis loomaaia läbi, ilma et oleks sülle, kukile või seljakotina selga soovinud – seega lastele igati sobilik paik.

Kuna poisid jäid puhkusega rahule, siis võib ka ise rahule jääda – eks see programm oligi justnimelt nende huvisid silmas pidades kokku pandud. Kui mind ennast midagi häirima jäi, siis võib-olla see, et seal kandis on väga-väga palju eestlasi. Mitte, et mul eestlaste vastu midagi oleks – ei – lihtsalt minu jaoks algab puhkus kuskilt sealt, kus ma enam eesti keelt ei kuule. Aga kui see väike pisiasi kõrvale jätta, siis ma arvan, et seda kanti võiks sealt allapoole edasigi uurida 🙂

Laupäev lastega

Olen ajapikku selgusele jõudnud, et olen loodusturist. Kuna Eestis mägesid ei ole, mis mind kõige rohkem tõmbavad, siis tuleb leppida muude atraktsioonidega: näiteks ranna ja rabaga. Pealegi polnud me Viru Rabas veel (koera ja) lastega käinud, nii et tundus hea plaan laupäeval oma sammud just sinna seada.

Kokku olengi ma seal tegelikult käinud kõigest kaks korda, aga iga kord kui sealt Loksa ristist ka mööda oleme sõitnud ja ilm vähegi ilus on olnud, on autode hulga järgi otsustades toimumas laulupidu. Nii ka seekord. Selles mõttes kõige parem koht ei ole, aga mis siis ikka. Nautisime ilusat ilma ning suureks kasvanud poisse 🙂

Kui poisid said veel aru sellest “ära laudteelt maha astu, vajud sisse” jutust, siis Hera puhul see ei toiminud. Mingil hetkel ta avastas end kõhuni mudast ja oli kergelt öeldes üllatunud. Kui me oma jalutuskäigu lõpp-punkti: kõige suurema järve juurde jõudsime, siis pidime võitlema oma sooviga Hera sinna sisse visata. Tükk aega pidasime kiusatusele vastu, aga siis ikkagi tegime ära: nügisime koera vette ja lasime tal koos omapoolse julgestuse ja abiga välja ujuda. Karistada saime ka kohe, sest et koer raputas kogu selle märja kõik meie peale kuivaks 🙂

Pärast põikasime vaatasime veel seene- ja mustikapilguga metsa, sõime suud siniseks (Hera ka, sest et mustikad talle maitsevad) ja põikasime läbi Ihasalu rannast. Priit ehitas liivalossi, mida Hera vahepeal ampsamas käis; Romet ja Ruuben möllasid laintes. Koer polnud rabajärvest liiga suurt šokki saanud, nii et käis ka ikkagi vees, kuigi mitte enam nii sügavas. Tema lemmiktegevus oli ranna ainsas kõntsahunnikus püherdamine. Usun, et see oli tema päeva tipphetk 😀

Kui mul parasjagu puhkust ei ole, siis mulle täitsa piisabki sellest, kui nädalas on üksainus soe ja ilus päev. Nii kaua kui see päev on laupäev 🙂

Reisipohmell

Pikk ja seiklusterohke puhkus on läbi ja oleme edukalt tagasi kodus. Ajavahega kohanemine võtab ilmselt veel mõnevõrra aega, mis on omamoodi täiesti uus ja huvitav kogemus. Täiesti ootamatult tuleb keset päeva meeletu uni peale ja alates kella 8 õhtul on silmad nii pärani peas, mis hirmus! Aga tundub, et need päevased äravajumised nihkuvad vaikselt üha rohkem õhtusse, nii et varsti on loota, et uni tuleb tõepoolest siis, kui selleks õige aeg on 🙂

Kui ma enne reisi muretsesin peamiselt selle pärast, kuidas ma ilma poisteta nii kaua vastu pean ja igatsusega võidelda suudan, siis tagantjärgi peab ütlema, et kuna tegutsemist oli reisi peal hästi palju, siis sellist niisama passimist ja väljakannatamatut igatsust peale ei tulnudki. Jah, reisi viimastel nädalatel nägin nii poisse kui ka koera pidevalt unes ja selliseid natuke kurblikemaid momente oli ka, aga tundub, et sain paremini hakkama, kui loota julgesin.

Tagasi jõudes pakkus suurima üllatuse hoopiski Hera, kes esialgu ei olnud nõus meid absoluutselt ära tundma ning oleks parema meelega kasuperre edasi jäänud. Teise lõbusa asjaoluna oli tal meeskoera juures külas viibides vahepeal esimene jooksuaeg alanud. Vahva, kas pole! Kuna mul polnud õrna aimugi sellest, mis selle jooksuajaga reaalselt kaasneb ja nähes, et ma ei jõua toa põrandaid nii kiirelt pesta ja puhastada kui vaja oleks, tuli teha karm otsus. Ostsin Herale aluspüksid. See on täiesti kohutav ja üldse mitte nii nunnu kui talvejopedes sülekoerad, aga mis teha. Üleeile kraanikausis Hera aluspesu pestes mõtlesin küll korraks, et mida helli ma oma elus nii valesti olen teinud, et koera stringe pesema pean. Ei mõelnud välja. Installeerisin stringidesse järjekordse uue pesukaitse ja tõmbasin püksid koerale uuesti jalga. Jõhker! 😀

Eile reisipilte vaadates ja videot kokku-lahti lõigates tekkis suur soov kohe jälle kuskile reisida. Ikka pikemaks ajaks ja seekord koos lastega. Ja neid väga häid pakkumisi tuleb ju ka koguaeg.. Samas, rohkem kui enne meie puhkust väljakuulutatud eriolukord Floridas (parasjagu möllas orkaan Colin) või koolerapuhang Haitil, hirmutab mind see, et mitte kuskil ei saa oma turvalisuses kindel olla. Lendasime 7.juuni õhtul Istanbuli, samal päeval oli Türgi pealinnas plahvatanud autopommid. Kohapeal olles me väga ei kartnud – milline on tõenäosus, et nii väikse vahega samas kohas jälle midagi juhtub? Läbi Istanbuli lennujaama tulime ka 24.juuni hommikul koju. 28.juuni õhtul lasid kolm hullu end seal samas lennujaamas õhku. Ei saa öelda, et napilt pääsesime või et oli minutite-tundide küsimus, aga ebameeldiv tunne on küll. Ei ole meeldiv, kui ei saa ennast turvaliselt tunda.

Kavatsen sel nädalal hästi tubli olla ja reisivideo valmis teha. Ja pärast seda tegelen reisikirjadega. Rääkida on väga palju! 🙂

Spordipoisi pidupäev

Õues sünnipäevade pidamine on meie kliimas äärmiselt riskantne tegevus ja nende planeerimisel on vaja raudseid närve. Neid mul enam väga ei ole, aga mis siis. Vaatasin igapäevaselt ilmaennustust ning lootsin, et tulgu, mis tuleb – peaasi, et vihma ei tule. Ja ilmaga vedas meil väga: kui täna oli samal ajal ca 11 kraadi “sooja”, tibas vihma ja puhus külm tuul, siis eile saime Priidu sünnipäeva puhul oma aias ühe toreda ja päikselise spordipeo maha pidada.

Tekitasime peo tarbeks fotoseina, kuhu kõik külalised said joonistada, kirjutada või kus taustal lihtsalt pilti teha. Vaja läks selleks kahte pikka vaia (olid juhuslikult olemas), valget pakkekilet ja veekindlaid markereid. Õhtu lõpuks, kui külalised olid lahkunud, lõikasime kile ühest servast lahti, võtsime postide küljest lahti ning kinnitasime Priidu toa seinale. Ilusad soovid ja mälestus kogu aeg silme ees 🙂

Erinevaid võistlusmänge (ja ka auhindu) oli korraliku varuga välja mõeldud ja kõiki neid me kahjuks mängida ei jõudnudki. Mängudest kõige populaarsemaks osutus puu otsast kringlite söömise mäng, kus tuli endale sobiva kõrgusega nööri otsast ilma käte abita suhkrukringel nahka panna. Seda tegid kõik lapsed oma 3-4 ringi ning kummalisel kombel sai pärast seda mängu morss kahtlaselt kiiresti otsa 😀

Minu lemmik teatevõistlus oli see, kus tuli kaardikuhjast õiget värvi Uno kaardid üles leida. Tuul aitas võistlejaid palju ning keeras kaarte vahepeal õigetpidi. Hera ei saanud absoluutselt aru, miks kõik erinevatest aianurkadest äkki keskpõrandale kokku hakkasid jooksma ja siblis kõigil jalus nii kuis jaksas:)

Kui mängud mängitud said, siis loomulikult sõime torti, jagasime medaleid ja sünnipäevalaps sai karika. Kuna Priidule toodi kingituseks ka piñata, siis viisime sellegi protseduuri läbi. Siiani olin seda ainult välismaa filmidest näinud 🙂 Toru, millega äsada, sai vist liiga kerge, nii et madinat oli palju, aga lõpuks andis lihtsalt nöör järgi ning papp tuli kätega purustada. Samas ei saa kurta, et keegi sellest õnnetumaks oleks jäänud, sest et kommid saadi ju ometi draakoni seest kätte.

Mul on täiega hea meel, et võtsime selle ilmariski ja tegime just sellise sünnipäevapeo nagu ise tahtsime. Jah, mängutoad ja seiklusrajad on ka toredad, aga sealt visatakse mingi hetk välja. Oma kodus seda hirmu ei ole 🙂 Veidi on kahju sellest, et suure asjaajamise ja orgunni käigus ei olnud reaalselt võimalik täiskasvanud külalistega väga juttu ajada, aga vähemalt said nad seda omavahel teha ja loodetavasti kellelgi liiga igav või halb ei olnud. Lastel oli küll lõbus ja tore ja kuuldavasti olevat Inxu lapsed teel koju vaielnud selle üle, kummal ikka peol toredam olla oli 😀

Reisihirm

Reisiplaanid, mida teoorias on räägitud ja arutatud juba aastaid, millele oma jah-sõna ütlesime aasta alguses, on hakanud ühe reaalsemaid mõõtmeid võtma ning kõigest kahe nädala pärast oleme reaalselt juba palmide all, varbad rõõmsasti soojas vees. Ühest küljest on täiega põnev ja ootusärevus ja tõotab tulla ülilahe puhkus! Teisest küljest hakkab kerge paanika tekkima 🙂

Reisi kestvus on minu jaoks algusest peale kuidagi ÜLIpikk tundunud. Siiani olen oma poegadest eemal olnud maksimaalselt 10 päeva järjest, nüüd saab see päevade arv olema… 18! See on peaaegu kaks korda pikem aeg kui senine “rekord” ja ma olen täiesti kindel, et reisil tuleb ette neid päevi, mil ma neid niiiii kangesti igatsen, et täitsa-täitsa kurb on olla. Samas ma annan endale aru, et minu kurbus muudab kurvemaks ainult puhkuse ja ega see taaskohtumist lähemale ei too. Seega püüan olla täiega vapper ja hetke nautida, teades, et poisid on samal ajal hoitud, kaitstud, terved ja ootavad mind koos nännilaadungiga koju. Jah, see viimane õhtu saab olema täiega raske, eriti kui nad juba praegu nutavad “emme, ma ei taha, et sa ära lähed!” Ei tee just seda minemist kergemaks 😦

Teiseks ei ole ma kunagi varem lennukiga üle ookeani lennanud ja see lennuaeg (12h) tundub lihtsalt niiii pikk aeg, et ma ei kujuta ette, mida selle ajaga ette võtta. Ilmselt varun ajakirju ja paar raamatut ja.. kas heegeldamise võib lennukisse kaasa võtta? Või on heegelnõel külmrelv?

Lennuhirm on vist loomulik ja üsna levinud. Paanika mõõtmeid see mul ei võta, aga ega ma neid õhuauke, maandumisi-õhkutõusmisi ja lendamist üldiselt 😀 liiga palju ei naudi. Võib-olla kui teeks seda jube tihti, siis harjuks ära. Võib-olla on tegemist sellega, et olen kontrollifriik ja ei saa ennast lõdvaks lasta, kui tean, et minust endast ei sõltu reaalselt mitte midagi? Samas laevaga ei ole hirmus sõita, seda ju ka ise ei juhi. Aga võib-olla ei ole laevasõit hirmus sellepärast, et laevas on päästeparved ja kui midagi tõesti juhtuma peaks (mis ei ole Titanic vol 2), siis tõenäosus päästepaati jõuda on ikkagi olemas. Lennukis on istme all päästevestid. Nagu päriselt? Mida ma teen lennukis päästevestiga? Kas keegi peale Tom Hanksi (ja seegi oli filmitrikk!) on reaalselt lennukis päästevesti selga pannud, nii et see teda päästnud ka on? Pange langevari iga istme alla, juba oleks palju loogilisem ja turvalisem olla.

Koer läheb ka hooldekodusse 😀 Tema pärast ma ei muretse, head inimesed hoolitsevad ja hoiavad ning kui perekoer tahab teda massiga lüüa (2,5x kaalukam kui Hera), siis päästavad väledad jalad 😉 Nii palju kui me koeri harjutamas oleme käinud, saavad nad väga hästi läbi ja koeraga muret pole. Pigem on mure hullu naabrimehe (mida see seal korraldab?) ja sugulaste närvide pärast – kas nemad ka vastu peavad 🙂

Ja siis muidugi see paanika, et MIS MA SELGA PANEN? 🙂 Ja kas raha on ikka piisavalt (kunagi ei ole!) ja ega midagi olulist maha ei jää. Aga see kõik on ikkagi kökimöki selle kõrval, et ma poistest nii kaua eemal pean olema. See on praegu ikka suur mure ja hirm 🙂

Mine pekki!

Poistel on kõrvakuulmisega imelikud lood. Kui ma midagi teha palun või millegi tegemist keelan, siis läheb omajagu aega, kuni mu jutt kohale jõuab ja arusaadavaks muutub. Nagu räägiks võõrkeeles. Kui aga keegi kuskil kasvõi sosistab mingi ebatsensuursuse, siis jääb kõrvakuulmist ülegi ning poisid on kohe minu juures õigust nõudmas: on see sõna ropp või mitte?

Olen neile öelnud ka, et kui ma nende sõnavaras midagi ebasündsat kuulen, siis kindlasti korrigeerin. Samas aga ei saa ma olla iga minut, iga päev nende kõrval ja analüüsida, mida sobib öelda ja mida mitte. Soovitasin neil alati ise mõelda, kas kuuldud sõna kõlbab kasutada või mitte ning ka täiskasvanute sõnavarasse tuleb kriitiliselt suhtuda. Ja seda nad nüüd siis suure hoolega teevadki, nii et arutame õhtul kõik kuuldud uudissõnad läbi ja vajadusel laiendame sõnavara 😀 Kui enamik sõnade puhul kaheti mõistmist pole ning isegi iga “pagana” peale kutsutakse mindki korrale, siis väljend, mis siiani arutelu on tekitanud, on “mine pekki”, mille roppuse levelis me ei jõua kuidagi ühisele arusaamisele.

Hüppasime eile õhtul batuudil ja Priit siis tõmbas jälle teema välja: “Emme, onju “mine pekki” on ropp?” Ma ei osanud esimese hooga jälle selget seisukohta võtta (mis siin salata, kasutan seda väljendit vahel isegi ja enda arvates just ei ropenda) ja arvasin, et äkki väga ropp ikkagi ei ole. Ühtegi otseselt roppu sõna ju selles väljendis ju ei ole? Ruuben arvas selle peale, et võib-olla sõltub selle roppuse aste sellest, kuidas ja kus seda väljendit kasutada. Uurisin siis Ruubenilt, et ta tooks ühe näite, kus see väljend on ropp. Ruuben siis seletas: “No näiteks kui keegi teeb sulle liha söögiks. Ja siis sa ütled “mine pekki, mis liha see on!?” Siis see on väga väga ebaviisakas ja ropp, sest et see solvab kokka!” Kuna mulle Ruubeni näited väga meeldivad, siis palusin tuua ka näite sellest, kui see väljend ei ole tema hinnangul ropp. “No näiteks, kui koperdad ja kukud ja sul on valus ja ütled “MINEPEKKI!” 🙂

Selge. Või siis ikkagi ei ole selge. Pika ja näideterohke arutelu tulemusena jõudsime esialgse tulemuseni, et see väljend otseselt ropp ei ole, küll aga võib mõnes olukorras mõjuda ebaviisakalt. Ja kuna me oleme kõik väga viisakad inimesed, siis proovime seda väljendit mitte liiga tihti kasutada 🙂

Poiste pidu

Käisime eile ühel mängutoa sünnipäeval, mis toimus Lasergame mängutoas (või oli see Gamezone, Laserzone vms, tont neist aru saab), kus teatavasti seisneb põhiatraktsioon selles, et moodustatakse tiimid (või siis mitte) ja minnakse pimedatesse labürintidesse üksteist laserrelvadest laskma. Võidab muidugi see, kellel on lõpus kõige rohkem punkte. Ilmselgelt poiste atraktsioon ja poisid olid sellest kõigest ka väga-väga (VÄGA!) elevil.

Kohapeal muidugi selgus, et see konkreetne vestidega mäng sobib alates 7.eluaastast ja kuna Ruuben ei näe isegi parima tahtmise korral nii vana välja, siis pidime talle erilahenduse tekitama: vest minu selga, relv tema kätte ning omavahel olime juhtmega ühendatud. Kuna Ruuben päriselt ka pelgas neid pimedaid katakombe ja tahtis põhimõtteliselt terve mäng ühe koha peal olla ja sealt mööduvaid poisse sihtida, siis väga suur probleem see muidugi ei olnudki. Teises mängus rokkis ta oma strateegiaga kõvasti, tekitades paljudele “suurtele” poistele meelehärmi. Kolmandas mängus arvas ta, et võiks teisele korrusele ka minna ja siis korraks tekkis küll väike paanika, et kas ma oma juhtme ja vestiga ikka jõuan piisavalt kiirelt talle järgi. Kokkuvõttes üsna veider kombo, sest et samal ajal kui ma üritasin sammu pidada (jooksmine oli keelatud!), üritasin ennast veel ka võimalikult pisikeseks ja nähtamatuks teha, et mitte liiga suur ja nähtav sihtmärk olla 😀

img_1657
Kükitame oma peidupaigas ja ootame, kuni relva laskevõime taastub 🙂

Peole oli kutsutud ca 17 7-9 aastast poissi, kes kokkupressituna ca 12m2 tuppa tekitasid sellise lärmi, et ma arvasin reaalselt, et mul kõrvakiled lähevad ühel hetkel lihtsalt pauguga katki. Tol hetkel mõtlesin kõigi algklassiõpetajate ja nende närvide peale ja tegin mõttes kniksu ja pai. Raudsed närvid peavad ikka olema!

Koju sõites tegime nii nagu tavaks saanud mõningaid matemaatilisi tehteid, Ruuben loendas kümneliste kaupa sajani ning sajaliste kaupa tuhandeni. Ma ei tea miks, aga kui laps tahab loendada, las loendab! 😀 Priit hakkas selle peale inglise keeles värve nimetama ning arendasime siis ka seda vestlust. Selgus, et enamik värve täitsa selged, panin siis omalt poolt mõned lisaks.

Priit: Ruuben, sa tead, kuidas inglise keeles punane on?

Ruuben: Ei..

Priit: Red!

Ruuben: (pärast mõttepausi täiesti uskumatu häälega) Fred vä?

Mina ei suutnud sel hetkel ennast tagasi hoida ja turtsatasin täiega naerma 😀

img_1661
Päikesepoiss Ruuben 🙂

Lemmik emadepäev

Mida suuremaks poisid kasvavad, seda ägedamaks emadepäevad muutuvad. Muud päevad muidugi ka. Aga kui naistepäev võiks minu poolest ka olemata olla, siis emadepäeva ma tunnen, et olen natuke nagu välja ka teeninud ja naudin seetõttu seda päeva täiega. Eriti kui mu pojad juhtumisi seda sama arvavad 🙂

Seekordne emadepäev jääb meelde mitme enneolematu asjaolu poolest. See, et neil on mulle ÜLLATUS, seda sain teada juba reedel. Seda, et see on suur SALADUS, seda sain ma teada nii reedel kui laupäeval, kuid ometigi ei saanud ma teada, mis asi see siis on. Eks ma olin nendega ka lahke ja ei hakanud pinnima. Kui vaja saladust hoida, siis hoiame! 🙂 Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga nad tõepoolest suutsidki oma üllatust ja saladust hoida pühapäeva hommikuni ehk siis emadepäevani välja. Isegi Ruuben, kes tavaliselt mingis olukorras ikkagi kogemata välja lobiseb ja siis ise nii südantlõhestavalt kurblik on pärast selle üle.

Ma natuke olin sellega arvestanud, et võib-olla ma pean pühapäeval seda üllatust ja saladust väikeste vihjetega välja hakkama õngitsema, aga oi, kuidas ma eksisin! Kell 5:00 hommikul oli Priit koos üllatusega mu voodi kõrval. “Emme, kallis, ilusat emadepäeva! Ma tegin sulle kaelakee” ja andis kauni väikse karbikese, kus sees oli tõesti imeilus kaelakee 🙂 Üritasin läbi padjanäo naeratada, kallistasin ja tänasin, mis suutsin, ning soovitasin tal magama tagasi minna. Läkski 🙂

Umbes seitsme paiku hakkas Ruuben, kes täiesti märkamatult oli taas end mulle öösel kaissu nihverdanud, vaikselt siplema ning ühel hetkel lahkus mu kõrvalt. Arvasin, et läks vetsu või teistega alla multikaid vaatama, kuid ootamatult oli temagi hetk hiljem koos karbikesega mu voodi peatsis, soovis “Palju…ilusat emadepäeva!”, võttis karbist kaelakee ja venitas mulle kaela. Jällegi olin läbi une nii nunnu ja tänulik kui vähegi suutsin (sest et tõesti oli nunnu olla ka, kuigi uni oli vist ikka natuke rohkem), kallistasin ja tänasin läbi kissis silmade ning magasin õndsalt, nagu printsess, kaelakee kaelas edasi. Emadepäeva puhul suisa kella 9ni. Milline õnn!

Kui laupäeval veel mõtlesin, et võiks ilusa ilmaga kuskile matkarajale või lihtsalt piknikule minna, siis tegelikult oli koduaias lihtsalt nii hea ja chill olla, et ei tahtnudki kuskile ära sõita. Grillisime burgereid, sõime jäätist, hüppasime batuudil, mängisime koeraga ning istutasime ka viimased maasikataimed oma maasikariiulisse. Igati tore ja hästi veedetud päev.

Selle päeva tegid tõeliselt eriliseks loomulikult mu pojad 🙂 Ma ei suuda siiamaani uskuda, et nad suutsid suisa 1,5 päeva tähtsat saladust hoida ja neil oli see ometigi kogu aeg meeles! Hommikul esimene asi! See teeb nii ütlemata palju rõõmu, et nad ei teinud mulle kingitust lihtsalt sellepärast, et peab või et teised teevad või keegi käskis. Vaid, et nad tõesti ISE TAHTSID mulle kingituse teha, sest et mingit muud põhjust ma ei suuda leida nii motiveeritud varajase ärkamise taga. Pärast nad tahtsid muidugi mõlemad veenduda, kas keed ikka sobivad ja kas ma neid ikka kandma ka hakkan. Ja kas palun oleks võimalik mõlemat korraga kanda, et kumbki kurb ei peaks olema.. 🙂 Oeh, küll see armastus on ikka üks ilus asi 🙂