Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback‘i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂

Advertisements

Üleöö suureks

“Ruuben, kuidas sul täna lasteaias läks?” küsis Priit, kui Ruuben oma esimese päeva uues lasteaias oli veetnud. “Ainus jama on see, et palju on väikseid lapsi ja nad karjuvad koguaeg. Muidu on hea,” kiitis Ruuben. Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt kuulasin ja imestasin.

Ühel teisel õhtul, kui Priit oli oma kodutööde tegemise lõpetanud, tuli minu juurde Ruuben, kes oli pilgeni otsustavust täis: “Emme, mina tahan ka nüüd tähti teha! Ja matemaatikat!” Ma vist ei suutnud oma üllatust varjata, sest kui on midagi, mida Ruuben eriti teha ei armasta, siis see on just joonistamine, kirjutamine, värvimine… Sel õhtul lahendas Ruuben ära kõik nuputamisülesanded, mis talle ette anda suutsin. Milline eeskuju võib olla üks tubli vanem vend!

Täna lasteaeda jõudes, tormas mulle juba aiaväravale vastu vägagi vallatus meeleolus Ruuben, kes veidi käriseva häälega kurtis mulle oma suurt muret. “Emme! Mul on rühmas on tüdruk! Täiesti segane! Ajavad taga mind! Ütlevad, et ma olen nende elu armastus! Äää!!!” “Oota, misasja?” ei saanud ma kohe aru “üks või kaks tüdrukut?” “KAKS TÜDRUKUT!! SAMA HULLUD!” “Aga mis nad siis teevad? Ajavad niisama taga või üritavad musi teha või…” “Jaa, musi on küll õige sõna selle kohta!” kilkab Ruuben läbi naeru.

Vot siis sulle suurt poissi! Ühest küljest on tema asjalikkus lausa muljetavaldav. Teisest küljest, ega ma neid elu armastuse kuulutajaid päris nii vara ei oodanud 😀 Ütlesin siis Ruubenile ka, et tüdrukutega tasub igaks juhuks ettevaatlik olla. Vahel võivad nad tõesti päris hulluks ajada! 🙂

Uhkusest punnis!

Ei, mitte Priit. Ikka mina! Mina, mina, mina! Ma olen tuugalt uhkust täis, sest et mu eriti nunnu vanem poeg Priit lõpetas lasteaia, sai aasta vanemaks ja üleüldse on täielik unistuste poeg. Nagu näha, pole ma oma pilve pealt veel alla tulnud ja niipea ei kavatse tulla ka! 🙂

Reedel oli Priidul lasteaias pidulik lõpuaktus. Ma jõudsin ca 20 minutit varem lasteaia juurde ja sain napilt saalis istekoha! Okei, nii hull tegelikult ei olnud, aga ütleme nii, et olin üksjagu imestunud, et ma esimene ei olnud. Kuna mul oli kaasas suurem hunnik lilli, siis reserveerisin endale esirea keskel uhke ema special vip koha ja läksin nooremat kratipoissi ära tooma. Priidu rühmast hüppasin ka läbi, sidusin Priidu ühele kingale lipsu, vaatasin, et särk kenasti püksis oleks ja lips sirge. Priidu esimene küsimus mulle oli muidugi, et “kas sa juuksegeeli tõid?” Paganas, ei toonud noh! Aga õnneks sellest mingit laiaulatuslikku draamat ei sündinud.

Puust pingikesel istudes ning aktuseni jäänud minuteid lugedes kontrollisin üle kaasasoleva varustuse. Telefon, millega pildistada ja filmida – olemas. Kaamerat ei hakanud kaasa võtma, kuna üritusele oli tellitud ka fotograaf ja pealegi teeb mu telefon ka täiesti arvestatavaid pilte. Taskurätikud – olemas. Mine tea, äkki tuleb meeletu nohuhoog keset aktust, siis oleks päris ebameeldiv esimeses reas ninaga luristada. Kui hea tuju ka veel juurde arvestada, siis ega rohkem polnud vajagi.

Aktus oli äge ja lapsed olid niiiiiii tublid. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad selleks ette valmistusid, aga nad tõepoolest tegid kogu kava ilma õpetajate abita ära ja lihtsalt särasid laval. Ja see ei olnud mingi lühike kava, vaid selline korralik ca 40 minutiline luule-laulu-tantsumaraton, kus absoluutselt kõik said oma osa ja kõik said väga hästi hakkama. Kogu selle etenduse ühendavaks elemendiks oli vikerkaar ja selle 7 värvi, mis pidi ka midagi väga olulist sümboliseerima, aga see läks mul paraku küll juba meelest ära, mida täpselt 😛 (ei olnud kooseluseadus)

Priit oli roheline värv ning paaris ühe teise poisiga, kes oma kasvult oli Ruubenist napilt pool pead pikem. Kui tantsunumber algas ja Priit teise poisiga tantsima hakkas (muide, paljud paarid olid tüdruk-tüdruk; poiss-poiss, lihtsalt nende vikerkaarevärvide järgi), siis Ruuben hakkas lihtsalt laginal naerma ja ütles, et “Priidul ikka  ÜLDSE  ei vedanud. Peab poisiga tantsima!” Aga mina vaatasin Priitu kogu aktuse vältel ja silm lihtsalt puhkas. Ei oskagi seda tunnet muud moodi seletada. Ma tean, et ta on tark ja tubli ja saab hakkama.

Ja muidugi just sel hetkel, kui mulle tundus, et olen pääsenud ja aktus on edukalt läbitud (tunnistusedki olid juba kätte antud), tuli lõpulaul. Neli õpetajat laulsid väga ilusti neljahäälset mingit lepatriinulaulu (ei olnud triinu-triinu-triin-laul) ja sel hetkel ei olnudki liiga hull. Aga kui siis vahepeal oma pinkidelt püsti tõusnud 17 last hakkas refrääni kaasa laulma, siis oli kõik. KÕIK! Lõuast käis nõks läbi, vasak silm hakkas tõmblema ja kõik muutus kuidagi väga uduseks ja vesiseks. Krahmasin siis kähku kotist mobiili ja tegin näo, et ma filmin seda finaali, aga no mida sa filmid, kui läbi vesiste silmade on isegi telefon hoomamatult udune!  Nüüd oli küll hea meel, et pakk taskurätte ikka kotis oli, sai kenasti silmaaluse sirgeks ja nina puhtaks pühkida 🙂

Õues jagasime ohtralt sõpradele lilli ning Ruuben õnnitles ära kõik Priidu õpetajad. Lasteaia hoovi istutati üheskoos puu ning Ruuben ronis moraalseks toeks samal ajal puu otsa 😀 Käekella üle oli Priit väga õnnelik ning seda, mis kell on, kontrollib ta nüüd väga tihti 🙂

Lõpetan mõtteteraga ühelt teiselt lasteaialõpetamiselt: tuult teile tiibadesse, aga tiibadega peate ise lehvitama! 🙂

Ja kui on tuulevaikne, siis ma puhun suuga juurde! 😀 Go Priit! (hashtag uhkeemme)

 

Mömmibeebi :)

Käisime eile Ruubeniga lasteaia emadepäeva peol. Ruuben pidi rühma näidendis karu mängima,  aga kuna ta ennast liiga hästi ei tundnud, siis otsustas esmakordselt oma ajaloos vaadata etendust minu kõrval pingil istudes. Laulude ajal küll maigutas suud, aga ise laulma ei kippunud. Lõpupoole tegime ühe tantsu ikka ka, aga kuna seal pidi lõpuks paarilisi vahetama, siis ta otsustas ikkagi, et ta ei soovi. Tahaks ainult emmega tantsida 🙂 Etendus oli lühike ja ühtegi erilist kurioosumit ei juhtunud. Keegi ikka nuttis kogu etenduse; keegi keeldus kaasa tegemast – suht tavalised asjad. Aga see selleks.

Ruuben ei ütle siiani selgelt kahte tähte: üks on R ja teine on Õ. Kui “r” tähte harjutame ja selle saab ikka iga laps lõpuks selgeks, siis “õ” tähega ma ei olegi osanud väga seisukohta võtta. On lihtsalt selline väike saarlane mul kodus, kes ütleb “õ” asemel “ö” ja nii lihtsalt ongi. Kusjuures side Saaremaaga puudub ja ma ei saa aru, kust see tuleb. Tõenäoliselt sellega mingit probleemi ei olegi, nii kaua kui ta sõnad tulevastes etteütlustes õigesti kirjutab. Kui seal ka “köik” ja “körvits” ja “mömmi” hakkavad olema, siis on meil ilmselt probleem. Muus osas aga on pool Eestit inimesei täis, kes ei taha või ei oska “õ” tähte öelda ja selle eest vist lisadrilli tegema ei peaks? Eriti kui see “mömmibeebi” ise nii nupsik ja nunnu ja emmekas on 🙂

Särasilm Ruuben

Enda lapsed on ikka kõige armsamad, aga pean veelkord ütlema, et Ruuben on ikka üks eriline särasilm 🙂 Täpselt ei saagi aru, kas ta plaanib koguaeg mingeid krutskeid või ongi päriselt ka elu nii äge, et pidevalt on suu kõrvuni ja silmad nalja täis. Igatahes kadestamist väärt oskus või omadus!

Ruubeni jõulupidu läks hästi, nagu arvata oligi. Ruubeniga ma ei pea muretsema, et äkki ta ei saa hakkama, ei julge vms. Ükskord tuli tal keset emadepäeva kontserti pissihäda 🙂 See oli paar aastat tagasi ja see on ka ainus häda, mis temaga esinemiste ajal olnud on.

Tüdrukuga tantsides ei teinud Ruuben teist nägugi (see vist tuleb veidi vanemas eas), jõuluvana näpistas nii muuseas tantsu ajal tagumikust 😀 ning luuletuse, nagu arvata oligi, mõtles täna ise välja. See oli püüdlikult rütmi loetud: “Meie jõulu-vana ei too kingi-tusi paha-dele laste-le. Ainult heade-le.” Kõik, tehtud!

Priit kasutas juhust ja salvestas ning pildistas etenduse oma mobiiliga. Loodetavasti saab sellest julgust juurde, homme tema kord.