Mitte ühtegi lasteaialast

Varsti saab sellest juba kuu aega, kui pesamuna Ruuben oma “allkirja” lasteaia dokumentidele pani, tunnistuse ja lilled näppu sai ning lasteaiaelule joone alla tõmbas.  Ruuben ise ootas seda lasteaia lõppu juba väga ammu ja eks nii minagi. Aga ikkagi on imelik tunne, kui enam polegi peres ühtegi lasteaialast ning pesamuna läheb septembris juba esimesse klassi 🙂

Kuna Ruuben käis rühmas, kus koos olid erinevas vanuses lapsed, eelkooliealisi vist kokku viis last, siis kuidagi läks nii, et lõpetamise päeval oli neist lõpetamas kolm, aga see ei tähenda, et pidu sellevõrra lahjem oleks olnud. Nautisid ja lõbutsesid kõik: nii need, keda ähvardati kooliteega 😀 kui ka need, kes said loa veel lasteaiaelu nautima jääda.

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et lõpetajaid oli vähe, või siis oli asi ikkagi milleski muus, igatahes jäi mulle kogu sellest lõpetamise orgunnist täitsa veider tunne 🙂 Võib-olla oli asi umbmäärasuses, osavõtmatuses ja lohisevas suhtluses õpetajate poolt, aga võib-olla oli asi siiski minus, et ma ei olnud valmis oma lapse lõpetamisel õhtujuht olema, ei tea 🙂

Ühe iseloomuliku näitena tuli kaks päeva enne lõpetamist üks rühma õpetajatest minu juurde ja küsis, et kes lapsevanematest kõnet peab. Ma olin selleks ajaks kogu orgunnist juba üsna konkreetseks muutunud 😀 ja küsisin, et mis kõnet me peame, kui lõpetajaid on kolm? Et kas natuke üleliigne pole? Õpetaja jäi aga siiski endale kindlaks ja raius, et kõne PEAB olema, kõne on ALATI olnud ja ÜLDSE! 😀 Ma lõin siis käega, et “tavai, teeme selle kõne ka siis ära” lisaks kõigele muule. Kõne nõudmise tagamaid ei tule muidugi kaugelt otsida – see peaks ju olema see koht, kus õpetajaid suure panuse ja pühendumise eest tänada. Ja lilli ja kingitusi anda. Sest et nii on see ju alati olnud 😀 Võtsin selle kohustuse siis enda peale, mõtlesin läbi, mida ja kuidas tänada ja teha.

Lõpupeo päeval tuli rühma teine õpetaja minu juurde, endal selline nägu nagu oleks just terve moosipurgi üksi nahka pannud ja ütles midagi sellist et “Oo, ma kuulsin, et teie tahate kõnet pidada?!” Mul viskas kohe WTF ekraanile 😀 Tahan? TAHAN? 😀 Ma ütlesin talle, et ma kindlasti EI TAHA seda teha, aga teine õpetaja ütles, et PEAB ja eks ma siis peangi jah 😀 Tema arvas selle peale, et tegelikult loomulikult üldsegi mitte ei pea, aga kui ma niiväga tahan, siis ma võin ikkagi pidada. AAAAAAA!!!! 😀 Tsiisas, palun leppige kokku järgmine kord, mis infot ja millal te jagate 😀

Ja nagu arvata oligi, siis sellega minu suur kõnepidamise saaga veel ei lõppenud 😀 Mõtlesingi siis teha kiirelt: sissejuhatus, tänan rühmakaaslasi, seejärel õpetajaid ja seejärel ütlen paar sõna kaasa lõpetajatele. Pärast rühmaõpetajate tänamist hakkas üks neist järgmist õhtu punkti sisse juhatama, mille peale ma pidin neid viisakalt korrale kutsuma, sest et ometigi oli veel kaks õpetajat: muusika- ja liikumisõpetaja, kes samuti tänu väärt olid. Samal ajal kui neile lilli andsin kujutasin juba ette, kuidas see olukord veel käest ära läheb ja ma ei eksinudki 😀 Kui kõigi õpetajate tänamine tehtud oli, siis hakkas sama rühmaõpetaja taas õhtut juhtima: “Ja nüüd..” Mille peale ma pidin ta veelkord katkestama ja ütlema, et “Oota, ma ei ole veel lõpetanud!” 😀 Peo lõpupoole tuli üks lapsevanem mu juurde ja ütles, et väga hea kõne oli! 😀

Pärast aktust istutasime pirnipuu, lennutasime õhku heeliumiga õhupallid, sõime torti ja nautisime Mullimeistrite show’d. Ja noh, kui ma kujutasin ette, et kui tellida erivärvilised õhupallid, et siis on lihtsam ja kõigile sobib, siis no sellist olukorda juba ei ole 😀 Lastele lihtsalt ei sobigi midagi! 😀 Küll ei sobinud kellelegi just see konkreetne värv, mis ta sai; ühele ei sobinud see, et pall tuleb lahti lasta, kuna ta tahtis selle koju viia 😀 üks arvas, et tegelikult on see loodusele kahjulik (ma tegelikult olen nõus!) ja paar tükki arvasid pärast seda, kui ma olin VÄHEMALT viis korda öelnud, et hoidke kõvasti kinni, kui ma teile palli annan.. mhmh.. no nad arvasid, et nad ikkagi lasevad kohe lahti 😀 Damn! Peavad ikka õpetajatel närvid olema, ma ei peaks poolt päevagi vastu! 😀

Kokkuvõttes oli väga ilus ja tore õhtu ja südamlik õhtu. Ja Ruuben – Ruuben on lihtsalt sihuke numpsik, et võtaks kaissu ja lahti ei lasekski 🙂 Aga nüüd vist natuke juba peab – nüüd on ta juba ju suur poiss 🙂

 

Advertisements

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback’i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂

Üleöö suureks

“Ruuben, kuidas sul täna lasteaias läks?” küsis Priit, kui Ruuben oma esimese päeva uues lasteaias oli veetnud. “Ainus jama on see, et palju on väikseid lapsi ja nad karjuvad koguaeg. Muidu on hea,” kiitis Ruuben. Mina ei öelnud midagi. Lihtsalt kuulasin ja imestasin.

Ühel teisel õhtul, kui Priit oli oma kodutööde tegemise lõpetanud, tuli minu juurde Ruuben, kes oli pilgeni otsustavust täis: “Emme, mina tahan ka nüüd tähti teha! Ja matemaatikat!” Ma vist ei suutnud oma üllatust varjata, sest kui on midagi, mida Ruuben eriti teha ei armasta, siis see on just joonistamine, kirjutamine, värvimine… Sel õhtul lahendas Ruuben ära kõik nuputamisülesanded, mis talle ette anda suutsin. Milline eeskuju võib olla üks tubli vanem vend!

Täna lasteaeda jõudes, tormas mulle juba aiaväravale vastu vägagi vallatus meeleolus Ruuben, kes veidi käriseva häälega kurtis mulle oma suurt muret. “Emme! Mul on rühmas on tüdruk! Täiesti segane! Ajavad taga mind! Ütlevad, et ma olen nende elu armastus! Äää!!!” “Oota, misasja?” ei saanud ma kohe aru “üks või kaks tüdrukut?” “KAKS TÜDRUKUT!! SAMA HULLUD!” “Aga mis nad siis teevad? Ajavad niisama taga või üritavad musi teha või…” “Jaa, musi on küll õige sõna selle kohta!” kilkab Ruuben läbi naeru.

Vot siis sulle suurt poissi! Ühest küljest on tema asjalikkus lausa muljetavaldav. Teisest küljest, ega ma neid elu armastuse kuulutajaid päris nii vara ei oodanud 😀 Ütlesin siis Ruubenile ka, et tüdrukutega tasub igaks juhuks ettevaatlik olla. Vahel võivad nad tõesti päris hulluks ajada! 🙂

Uhkusest punnis!

Ei, mitte Priit. Ikka mina! Mina, mina, mina! Ma olen tuugalt uhkust täis, sest et mu eriti nunnu vanem poeg Priit lõpetas lasteaia, sai aasta vanemaks ja üleüldse on täielik unistuste poeg. Nagu näha, pole ma oma pilve pealt veel alla tulnud ja niipea ei kavatse tulla ka! 🙂

Reedel oli Priidul lasteaias pidulik lõpuaktus. Ma jõudsin ca 20 minutit varem lasteaia juurde ja sain napilt saalis istekoha! Okei, nii hull tegelikult ei olnud, aga ütleme nii, et olin üksjagu imestunud, et ma esimene ei olnud. Kuna mul oli kaasas suurem hunnik lilli, siis reserveerisin endale esirea keskel uhke ema special vip koha ja läksin nooremat kratipoissi ära tooma. Priidu rühmast hüppasin ka läbi, sidusin Priidu ühele kingale lipsu, vaatasin, et särk kenasti püksis oleks ja lips sirge. Priidu esimene küsimus mulle oli muidugi, et “kas sa juuksegeeli tõid?” Paganas, ei toonud noh! Aga õnneks sellest mingit laiaulatuslikku draamat ei sündinud.

Puust pingikesel istudes ning aktuseni jäänud minuteid lugedes kontrollisin üle kaasasoleva varustuse. Telefon, millega pildistada ja filmida – olemas. Kaamerat ei hakanud kaasa võtma, kuna üritusele oli tellitud ka fotograaf ja pealegi teeb mu telefon ka täiesti arvestatavaid pilte. Taskurätikud – olemas. Mine tea, äkki tuleb meeletu nohuhoog keset aktust, siis oleks päris ebameeldiv esimeses reas ninaga luristada. Kui hea tuju ka veel juurde arvestada, siis ega rohkem polnud vajagi.

Aktus oli äge ja lapsed olid niiiiiii tublid. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad selleks ette valmistusid, aga nad tõepoolest tegid kogu kava ilma õpetajate abita ära ja lihtsalt särasid laval. Ja see ei olnud mingi lühike kava, vaid selline korralik ca 40 minutiline luule-laulu-tantsumaraton, kus absoluutselt kõik said oma osa ja kõik said väga hästi hakkama. Kogu selle etenduse ühendavaks elemendiks oli vikerkaar ja selle 7 värvi, mis pidi ka midagi väga olulist sümboliseerima, aga see läks mul paraku küll juba meelest ära, mida täpselt 😛 (ei olnud kooseluseadus)

Priit oli roheline värv ning paaris ühe teise poisiga, kes oma kasvult oli Ruubenist napilt pool pead pikem. Kui tantsunumber algas ja Priit teise poisiga tantsima hakkas (muide, paljud paarid olid tüdruk-tüdruk; poiss-poiss, lihtsalt nende vikerkaarevärvide järgi), siis Ruuben hakkas lihtsalt laginal naerma ja ütles, et “Priidul ikka  ÜLDSE  ei vedanud. Peab poisiga tantsima!” Aga mina vaatasin Priitu kogu aktuse vältel ja silm lihtsalt puhkas. Ei oskagi seda tunnet muud moodi seletada. Ma tean, et ta on tark ja tubli ja saab hakkama.

Ja muidugi just sel hetkel, kui mulle tundus, et olen pääsenud ja aktus on edukalt läbitud (tunnistusedki olid juba kätte antud), tuli lõpulaul. Neli õpetajat laulsid väga ilusti neljahäälset mingit lepatriinulaulu (ei olnud triinu-triinu-triin-laul) ja sel hetkel ei olnudki liiga hull. Aga kui siis vahepeal oma pinkidelt püsti tõusnud 17 last hakkas refrääni kaasa laulma, siis oli kõik. KÕIK! Lõuast käis nõks läbi, vasak silm hakkas tõmblema ja kõik muutus kuidagi väga uduseks ja vesiseks. Krahmasin siis kähku kotist mobiili ja tegin näo, et ma filmin seda finaali, aga no mida sa filmid, kui läbi vesiste silmade on isegi telefon hoomamatult udune!  Nüüd oli küll hea meel, et pakk taskurätte ikka kotis oli, sai kenasti silmaaluse sirgeks ja nina puhtaks pühkida 🙂

Õues jagasime ohtralt sõpradele lilli ning Ruuben õnnitles ära kõik Priidu õpetajad. Lasteaia hoovi istutati üheskoos puu ning Ruuben ronis moraalseks toeks samal ajal puu otsa 😀 Käekella üle oli Priit väga õnnelik ning seda, mis kell on, kontrollib ta nüüd väga tihti 🙂

Lõpetan mõtteteraga ühelt teiselt lasteaialõpetamiselt: tuult teile tiibadesse, aga tiibadega peate ise lehvitama! 🙂

Ja kui on tuulevaikne, siis ma puhun suuga juurde! 😀 Go Priit! (hashtag uhkeemme)

 

Mömmibeebi :)

Käisime eile Ruubeniga lasteaia emadepäeva peol. Ruuben pidi rühma näidendis karu mängima,  aga kuna ta ennast liiga hästi ei tundnud, siis otsustas esmakordselt oma ajaloos vaadata etendust minu kõrval pingil istudes. Laulude ajal küll maigutas suud, aga ise laulma ei kippunud. Lõpupoole tegime ühe tantsu ikka ka, aga kuna seal pidi lõpuks paarilisi vahetama, siis ta otsustas ikkagi, et ta ei soovi. Tahaks ainult emmega tantsida 🙂 Etendus oli lühike ja ühtegi erilist kurioosumit ei juhtunud. Keegi ikka nuttis kogu etenduse; keegi keeldus kaasa tegemast – suht tavalised asjad. Aga see selleks.

Ruuben ei ütle siiani selgelt kahte tähte: üks on R ja teine on Õ. Kui “r” tähte harjutame ja selle saab ikka iga laps lõpuks selgeks, siis “õ” tähega ma ei olegi osanud väga seisukohta võtta. On lihtsalt selline väike saarlane mul kodus, kes ütleb “õ” asemel “ö” ja nii lihtsalt ongi. Kusjuures side Saaremaaga puudub ja ma ei saa aru, kust see tuleb. Tõenäoliselt sellega mingit probleemi ei olegi, nii kaua kui ta sõnad tulevastes etteütlustes õigesti kirjutab. Kui seal ka “köik” ja “körvits” ja “mömmi” hakkavad olema, siis on meil ilmselt probleem. Muus osas aga on pool Eestit inimesei täis, kes ei taha või ei oska “õ” tähte öelda ja selle eest vist lisadrilli tegema ei peaks? Eriti kui see “mömmibeebi” ise nii nupsik ja nunnu ja emmekas on 🙂

Särasilm Ruuben

Enda lapsed on ikka kõige armsamad, aga pean veelkord ütlema, et Ruuben on ikka üks eriline särasilm 🙂 Täpselt ei saagi aru, kas ta plaanib koguaeg mingeid krutskeid või ongi päriselt ka elu nii äge, et pidevalt on suu kõrvuni ja silmad nalja täis. Igatahes kadestamist väärt oskus või omadus!

Ruubeni jõulupidu läks hästi, nagu arvata oligi. Ruubeniga ma ei pea muretsema, et äkki ta ei saa hakkama, ei julge vms. Ükskord tuli tal keset emadepäeva kontserti pissihäda 🙂 See oli paar aastat tagasi ja see on ka ainus häda, mis temaga esinemiste ajal olnud on.

Tüdrukuga tantsides ei teinud Ruuben teist nägugi (see vist tuleb veidi vanemas eas), jõuluvana näpistas nii muuseas tantsu ajal tagumikust 😀 ning luuletuse, nagu arvata oligi, mõtles täna ise välja. See oli püüdlikult rütmi loetud: “Meie jõulu-vana ei too kingi-tusi paha-dele laste-le. Ainult heade-le.” Kõik, tehtud!

Priit kasutas juhust ja salvestas ning pildistas etenduse oma mobiiliga. Loodetavasti saab sellest julgust juurde, homme tema kord.