Mitte ühtegi lasteaialast

Varsti saab sellest juba kuu aega, kui pesamuna Ruuben oma “allkirja” lasteaia dokumentidele pani, tunnistuse ja lilled näppu sai ning lasteaiaelule joone alla tõmbas.  Ruuben ise ootas seda lasteaia lõppu juba väga ammu ja eks nii minagi. Aga ikkagi on imelik tunne, kui enam polegi peres ühtegi lasteaialast ning pesamuna läheb septembris juba esimesse klassi 🙂

Kuna Ruuben käis rühmas, kus koos olid erinevas vanuses lapsed, eelkooliealisi vist kokku viis last, siis kuidagi läks nii, et lõpetamise päeval oli neist lõpetamas kolm, aga see ei tähenda, et pidu sellevõrra lahjem oleks olnud. Nautisid ja lõbutsesid kõik: nii need, keda ähvardati kooliteega 😀 kui ka need, kes said loa veel lasteaiaelu nautima jääda.

Ma ei teagi, kas asi oli selles, et lõpetajaid oli vähe, või siis oli asi ikkagi milleski muus, igatahes jäi mulle kogu sellest lõpetamise orgunnist täitsa veider tunne 🙂 Võib-olla oli asi umbmäärasuses, osavõtmatuses ja lohisevas suhtluses õpetajate poolt, aga võib-olla oli asi siiski minus, et ma ei olnud valmis oma lapse lõpetamisel õhtujuht olema, ei tea 🙂

Ühe iseloomuliku näitena tuli kaks päeva enne lõpetamist üks rühma õpetajatest minu juurde ja küsis, et kes lapsevanematest kõnet peab. Ma olin selleks ajaks kogu orgunnist juba üsna konkreetseks muutunud 😀 ja küsisin, et mis kõnet me peame, kui lõpetajaid on kolm? Et kas natuke üleliigne pole? Õpetaja jäi aga siiski endale kindlaks ja raius, et kõne PEAB olema, kõne on ALATI olnud ja ÜLDSE! 😀 Ma lõin siis käega, et “tavai, teeme selle kõne ka siis ära” lisaks kõigele muule. Kõne nõudmise tagamaid ei tule muidugi kaugelt otsida – see peaks ju olema see koht, kus õpetajaid suure panuse ja pühendumise eest tänada. Ja lilli ja kingitusi anda. Sest et nii on see ju alati olnud 😀 Võtsin selle kohustuse siis enda peale, mõtlesin läbi, mida ja kuidas tänada ja teha.

Lõpupeo päeval tuli rühma teine õpetaja minu juurde, endal selline nägu nagu oleks just terve moosipurgi üksi nahka pannud ja ütles midagi sellist et “Oo, ma kuulsin, et teie tahate kõnet pidada?!” Mul viskas kohe WTF ekraanile 😀 Tahan? TAHAN? 😀 Ma ütlesin talle, et ma kindlasti EI TAHA seda teha, aga teine õpetaja ütles, et PEAB ja eks ma siis peangi jah 😀 Tema arvas selle peale, et tegelikult loomulikult üldsegi mitte ei pea, aga kui ma niiväga tahan, siis ma võin ikkagi pidada. AAAAAAA!!!! 😀 Tsiisas, palun leppige kokku järgmine kord, mis infot ja millal te jagate 😀

Ja nagu arvata oligi, siis sellega minu suur kõnepidamise saaga veel ei lõppenud 😀 Mõtlesingi siis teha kiirelt: sissejuhatus, tänan rühmakaaslasi, seejärel õpetajaid ja seejärel ütlen paar sõna kaasa lõpetajatele. Pärast rühmaõpetajate tänamist hakkas üks neist järgmist õhtu punkti sisse juhatama, mille peale ma pidin neid viisakalt korrale kutsuma, sest et ometigi oli veel kaks õpetajat: muusika- ja liikumisõpetaja, kes samuti tänu väärt olid. Samal ajal kui neile lilli andsin kujutasin juba ette, kuidas see olukord veel käest ära läheb ja ma ei eksinudki 😀 Kui kõigi õpetajate tänamine tehtud oli, siis hakkas sama rühmaõpetaja taas õhtut juhtima: “Ja nüüd..” Mille peale ma pidin ta veelkord katkestama ja ütlema, et “Oota, ma ei ole veel lõpetanud!” 😀 Peo lõpupoole tuli üks lapsevanem mu juurde ja ütles, et väga hea kõne oli! 😀

Pärast aktust istutasime pirnipuu, lennutasime õhku heeliumiga õhupallid, sõime torti ja nautisime Mullimeistrite show’d. Ja noh, kui ma kujutasin ette, et kui tellida erivärvilised õhupallid, et siis on lihtsam ja kõigile sobib, siis no sellist olukorda juba ei ole 😀 Lastele lihtsalt ei sobigi midagi! 😀 Küll ei sobinud kellelegi just see konkreetne värv, mis ta sai; ühele ei sobinud see, et pall tuleb lahti lasta, kuna ta tahtis selle koju viia 😀 üks arvas, et tegelikult on see loodusele kahjulik (ma tegelikult olen nõus!) ja paar tükki arvasid pärast seda, kui ma olin VÄHEMALT viis korda öelnud, et hoidke kõvasti kinni, kui ma teile palli annan.. mhmh.. no nad arvasid, et nad ikkagi lasevad kohe lahti 😀 Damn! Peavad ikka õpetajatel närvid olema, ma ei peaks poolt päevagi vastu! 😀

Kokkuvõttes oli väga ilus ja tore õhtu ja südamlik õhtu. Ja Ruuben – Ruuben on lihtsalt sihuke numpsik, et võtaks kaissu ja lahti ei lasekski 🙂 Aga nüüd vist natuke juba peab – nüüd on ta juba ju suur poiss 🙂

 

Advertisements

Uhkusest punnis!

Ei, mitte Priit. Ikka mina! Mina, mina, mina! Ma olen tuugalt uhkust täis, sest et mu eriti nunnu vanem poeg Priit lõpetas lasteaia, sai aasta vanemaks ja üleüldse on täielik unistuste poeg. Nagu näha, pole ma oma pilve pealt veel alla tulnud ja niipea ei kavatse tulla ka! 🙂

Reedel oli Priidul lasteaias pidulik lõpuaktus. Ma jõudsin ca 20 minutit varem lasteaia juurde ja sain napilt saalis istekoha! Okei, nii hull tegelikult ei olnud, aga ütleme nii, et olin üksjagu imestunud, et ma esimene ei olnud. Kuna mul oli kaasas suurem hunnik lilli, siis reserveerisin endale esirea keskel uhke ema special vip koha ja läksin nooremat kratipoissi ära tooma. Priidu rühmast hüppasin ka läbi, sidusin Priidu ühele kingale lipsu, vaatasin, et särk kenasti püksis oleks ja lips sirge. Priidu esimene küsimus mulle oli muidugi, et “kas sa juuksegeeli tõid?” Paganas, ei toonud noh! Aga õnneks sellest mingit laiaulatuslikku draamat ei sündinud.

Puust pingikesel istudes ning aktuseni jäänud minuteid lugedes kontrollisin üle kaasasoleva varustuse. Telefon, millega pildistada ja filmida – olemas. Kaamerat ei hakanud kaasa võtma, kuna üritusele oli tellitud ka fotograaf ja pealegi teeb mu telefon ka täiesti arvestatavaid pilte. Taskurätikud – olemas. Mine tea, äkki tuleb meeletu nohuhoog keset aktust, siis oleks päris ebameeldiv esimeses reas ninaga luristada. Kui hea tuju ka veel juurde arvestada, siis ega rohkem polnud vajagi.

Aktus oli äge ja lapsed olid niiiiiii tublid. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad selleks ette valmistusid, aga nad tõepoolest tegid kogu kava ilma õpetajate abita ära ja lihtsalt särasid laval. Ja see ei olnud mingi lühike kava, vaid selline korralik ca 40 minutiline luule-laulu-tantsumaraton, kus absoluutselt kõik said oma osa ja kõik said väga hästi hakkama. Kogu selle etenduse ühendavaks elemendiks oli vikerkaar ja selle 7 värvi, mis pidi ka midagi väga olulist sümboliseerima, aga see läks mul paraku küll juba meelest ära, mida täpselt 😛 (ei olnud kooseluseadus)

Priit oli roheline värv ning paaris ühe teise poisiga, kes oma kasvult oli Ruubenist napilt pool pead pikem. Kui tantsunumber algas ja Priit teise poisiga tantsima hakkas (muide, paljud paarid olid tüdruk-tüdruk; poiss-poiss, lihtsalt nende vikerkaarevärvide järgi), siis Ruuben hakkas lihtsalt laginal naerma ja ütles, et “Priidul ikka  ÜLDSE  ei vedanud. Peab poisiga tantsima!” Aga mina vaatasin Priitu kogu aktuse vältel ja silm lihtsalt puhkas. Ei oskagi seda tunnet muud moodi seletada. Ma tean, et ta on tark ja tubli ja saab hakkama.

Ja muidugi just sel hetkel, kui mulle tundus, et olen pääsenud ja aktus on edukalt läbitud (tunnistusedki olid juba kätte antud), tuli lõpulaul. Neli õpetajat laulsid väga ilusti neljahäälset mingit lepatriinulaulu (ei olnud triinu-triinu-triin-laul) ja sel hetkel ei olnudki liiga hull. Aga kui siis vahepeal oma pinkidelt püsti tõusnud 17 last hakkas refrääni kaasa laulma, siis oli kõik. KÕIK! Lõuast käis nõks läbi, vasak silm hakkas tõmblema ja kõik muutus kuidagi väga uduseks ja vesiseks. Krahmasin siis kähku kotist mobiili ja tegin näo, et ma filmin seda finaali, aga no mida sa filmid, kui läbi vesiste silmade on isegi telefon hoomamatult udune!  Nüüd oli küll hea meel, et pakk taskurätte ikka kotis oli, sai kenasti silmaaluse sirgeks ja nina puhtaks pühkida 🙂

Õues jagasime ohtralt sõpradele lilli ning Ruuben õnnitles ära kõik Priidu õpetajad. Lasteaia hoovi istutati üheskoos puu ning Ruuben ronis moraalseks toeks samal ajal puu otsa 😀 Käekella üle oli Priit väga õnnelik ning seda, mis kell on, kontrollib ta nüüd väga tihti 🙂

Lõpetan mõtteteraga ühelt teiselt lasteaialõpetamiselt: tuult teile tiibadesse, aga tiibadega peate ise lehvitama! 🙂

Ja kui on tuulevaikne, siis ma puhun suuga juurde! 😀 Go Priit! (hashtag uhkeemme)