Elutarkuse õppetunnid

Ruuben on viimasel ajal väga lahedaid asju ehitama hakanud. Peamiselt Legodest, kuid ka näiteks Minecraftis ehitab ta selliseid lahedaid hooneid, milleni minu ettekujutlus (ega ilmselt ka Priidu oma) nii hõlpsalt ei küündi. Legode kastist võtab ta näiliselt suvalisi juppe ja paneb kokku sümmetrilisi, loogilisi ja lahedaid lennu- ja kõiksugu muid masinaid. Arvasin, et minu vaimustus on selline tavaline lapsevanema imetlus, kuid eile selgus, et ka vanem vend on seda oskust märganud.

Priit: “Ruuben, kuidas sa koguaeg nii lahedaid asju ehitad? Mis sinu saladus on?”

Ruuben muigas heameelest ja arvas, et seda saladust ta küll ei reeda. Kui, siis ainult Kennethile (Ruubeni parim sõber).

Priit: “Aga mis su saladus on? Sa isegi ei sorteeri juppe, aga ikka nii ägedad ehitised!”

Ruuben: “Hea küll, ma ütlen. Kui sa teed seda, mida sulle meeldib teha, siis sa oledki selles väga hea!

Võite ette kujutada, kuidas ma poistega vaibal istudes Ruubenit sel hetkel vaatasin – silmad suured nagu leemuril. Mulle tundub, et mingid inimesed käivad aastaid teraapiates ja coaching‘utel jms, et sellise teadmiseni jõuda.

Ruuben jätkas. “Mulle meeldib igasugu asju välja mõelda ja ehitada. Ja ma olen selles täiega pro.

Üritasin Ruubeni valgustatust ära kasutades ääri-veeri uurida, mis teiste tugevused ja talendid on.

Ruuben: “Priit on näiteks automängus täiega pro.”

“Aga päris elus?” üritasin jutu tahvlist ja telefonist väljapoole tuua.

“Päris elus on Priit näiteks jalkas ja matemaatikas hea.. Marko on hea (elek)troonikas.. Ehitamises on ainult üks meie peres hea. Ja see olen mina!” jutustas Ruuben iseenesestmõistetava enesekindlusega.

“Aga milles mina hea olen?” tahtsin enda kohta ka midagi valgustavat teada saada.

Ruuben põristas natuke suuga ja ütles pikalt mõtlemata: “Sina oled kaisutamises väga hea!” “Ja müramises!” lisas Priit. “Nii et kaisutamises olen mina pro?” kontrollisin igaks juhuks üle, kas õigesti aru sain. “Jah, kõige parem kaisutaja!” kinnitasid poisid nagu ühest suust, nii et selles nüüd küll mingit kahtlust enam ei ole 🙂

Ruuben aeg-ajalt sähvatab mingite sisemiste tarkustega, mille olemasolu mulle üllatusena tuleb. Loodetavasti ei kaota ta oma teravust ka suuremaks kasvades. Mis puutub aga loovusesse ja konstrueerimishuvisse, siis koostöös tema loogika ja matemaatilise taibuga võib vabalt olla, et sirgumas on tulevane insener-arhitekt-disainer või midagi sarnast. Ja kui tuleb ka midagi muud, siis las tuleb. Väga põnev on seda teekonda igatahes kõrvalt jälgida 🙂

Ruuben viskas 5!

Sünnipäev pole õige sünnipäev ilma hommikuse üles laulmiseta. Leppisin Priiduga kokku, et ärkan ise 6:30, käin kiirelt Heraga õues ja kell 7:00 laulame juba Ruubeni üles. Tundus nagu plaan. Hommikul ärkasin selle peale, et kellegi nägu oli mu näos kinni ja mulle sosistati väga valjult kõrva:

“KAS SA EI OLE ÄRA UNUSTANUD, MIS PÄEV TÄNA ON?! KAS SA MULLE KINGITUST EI TAHAGI ANDA??!!”

Jah, see oli Ruuben, kes oli ärganud 6:15 ja kogu logistika segi paisanud. Plaan B! Ütlesin Ruubenile, et ta nüüd kähku ülepea teki alla läheks ja nina ka sealt välja ei pistaks, enne kui ma luban. Jooksin kähku kingi järgi, äratasin teised ja siis laulma! Ruuben oli sõnakuulelikult kogu selle aja peadpidi teki all ja julges välja piiluda alles siis kui “Palju õnne sulle…!” hakkas kostma. Ja oi millise maia näoga ta sealt välja tuli!! 🙂 Kink kätte antud ja kallistused samuti, kribistas-krabistas ta kingituselt paberid enne ümbert ära, kui ma arugi sain. “Täiega jess! Lego Ninjago! Ooooo!” Ausad emotsioonid ja meil ka tuju hea, et temal tuju hea 🙂 Pärast lühikest jalutuskäiku koeraga panime selle kingituse koos kokku. Tulemuseks kindlasti tema siiani suurimate mõõtudega Legomonstrum 🙂

Ülejäänud päev kulges minul peamiselt õhtuseks peoks ettevalmistusi tehes. Kuigi ma nullist kartulisalatit ei teinud ja vege-käsitöö-hamburgereid ka mitte, siis aega võtsid kõik nipet-näpet asjad ikka. Juurviljavaagen, puuviljavaagen, tordi kaunistamine jne jne. Kui mingil hetkel tundus, et ma ei jõua üldsegi õigeks ajaks ja üheskoos kõigi oma närvirakkudega selle asjaga valmis, siis tegelikult jõudsin tööde vahepeal sünnipäevalast nunnutamas käia, koeraga jalutamas, duši all ja ka esimese korruse tolmuimejaga üle tõmmata. Ja isegi siis jäi natuke veel varuaega. Mõnus!

Sünnipäeva pidasime sellises ägedas kohas nagu Hiirte Tuba. Koha leidsin ausalt öeldes tutvuste kaudu, kuna täiesti juhuslikult mu klassiõde koos oma mehega selle projekti taga on. Tuba ise on väga mõistlike mõõtmetega, nii et sünnipäevale võib kutsuda kasvõi 50 inimest: kõik mahuvad ära. Samas ei ole ka 15 inimest liiga vähe. Mänguvõimalused on ägedad, turnida ja peitust mängida sai ka ning absoluutselt terve õhtu vältel sai mängida jalgpalli. Kui ma enne pidu väheke pelgasin seda, et peole tulevad päris suure vanusevahega külalised, siis peo käigus oli selge, et see mure oli asjatu: kõigil olid näod nalja täis ja juuksed märjad. Märjad juuksed ja märg särk tunduvad olevat õnnestunud lastepeo üks tunnusmärke 🙂 või siis on meie tutvusringkonda sattunud kuidagi sellised lapsed, kelle jaoks võiks peo korraldada ka täiesti tühjas, kergelt polsterdatud seintega angaaris, kus saaks kolmekümnekesi ühte palli taga ajada ja niisama ringi maadelda. Peaks proovima.

Hiir käis ka peolt läbi ja tekitas natuke elevust (eriti täiskasvanutes), kuigi mulle tundus, et lapsed said isekeskis täiesti edukalt hakkama. Jah, sünnipäevalaps sai ka muhu pähe, aga seegi tundub, et käib ühe korraliku peo juurde.

Kõik külalised said lahkudes kaasa tänupaki Ruubenilt ja te oleksite pidanud laste nägusid nägema, kui nad said aru, et nad said 2,5h arutult ringi joosta ja selle eest veel kommikoti koju kaasa. Hindamatu! 😀 Ja mul hea meel, et nii rüblik isiklikult kui ka kõik kutsutud külalised näisid peoga rahul olevat. Loodetavasti tuleb siis ilus uus eluaasta! 🙂

Ebaõnne elutorn

Tellisin Ruubenile sünnipäevaks kataloogist väljavalitud kingituse ära ja sain täna teate, et pakk on pakiautomaadis. Jee! Pole midagi hullemat kingitusest, mis jõuab liiga hilja kohale. Seega pinged maas ja kõik hea!

Juba Ruubeni soovi nähes ja vaadates tekkis minus nii palju küsimusi. Esiteks, miks need Legod nii palju maksavad? Teiseks, mis pagana monstrum see üldse on? Ja kes neid nimesid välja mõtleb? Ebaõnne elutorn? What? Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes neid nimesid välja mõtleb, siis siit paar minupoolset soovitust ka:

Rentslissekukkumise taevatrepp

Jalgadeta sõjahobuse kabjaplagin

Surmatormi elunektar

Kogu selle asja juures on kõige suurem ebaõnn see, et komplekt maksis ca sada euri ja asi, mida pole, on torn! 😀 Ei ole elutorni ega mingit muud torni! Mida ma nüüd lapsele ütlen? Said lihtsalt ebaõnne, elutorn tuleb järgmisel aastal? 😀 Ma ütleks, et selle komplekti nimi on väga eksitav. Teinekord öelge kohe, et tegemist on lipuga lennukiga. Ja mõni Ninja on ka kaasas 😉

Tõenäoliselt Ruubenit see nimi nii väga ei kõneta (keda kõnetab???) ega morjenda, kuna tema valis kingituse pildi, mitte nime järgi. Hoian nüüd pöialt, et meeldib päriselus ka 🙂

Legohullud

Ma ei tea, millal see täpselt juhus. Tõenäoliselt on väga raske seda konkreetset hetke välja tuua, aga nüüd on see igatahes käes: poisid on täielikud Legohullud. Taskuraha kogutakse ja selle eest ostetakse ainult Legosid. Legomehikesi vahetatakse omavahel, neid ehitatakse proo-maks ja siis toimuvad erinevad lahingud. Arendus- ja parendusprotsessid toimuvad vahel tunde järjest, hea kui on meeles sööma tulla või tahvliaeg ära kasutada.

Legode vastu vaevalt et ühelgi lapsevanemal ka midagi on, sest et nad ju ikkagi arendavad lapse mõtlemist, motoorikat jne jne. Kui üldse millegi üle nuriseda, siis selle, et need klotsid nii palju maksavad. No kuidas saavad mingid plastmassjunnid nii palju maksta? Ah? Ja kes neid nimesid välja mõtleb? Ruubeni üks unistusi on näiteks Lego Ninjago Ebaõnne Elutorn. Misasi? See nimi on nii diip, et ma pean sellest arusaamiseks puhkuse võtma, kuidas ma seda veel lapsele selgitan?

Ruuben on aga juba mitu nädalat väga elevil. Tal nimelt tuleb varsti sünnipäev ja mõttes paneb ta juba kõiki kingituseks saadud komplekte kokku ja on teistest proo-m. Ma siis ikka üritan alati tema hoogu natuke maha tõmmata: et elaks kõigepealt selle sünnipäevani, peaks peo ära ja kui tõesti keegi kogemata mõne Lego kingib, eks vaatame siis, mis see täpselt on ja kes sellest tegijamaks saab. Selle peale kisub alahuule alati natuke mossi, aga mis sa teed noh: liiga unistustes elada ka ei saa, muidu võib kukkumine eriti valus olla.

Eile õhtul kui Ruubenile unejutu ära lugesin, siis rääkis mulle veel õhinal oma Legoseiklustest.

Ruuben: “Tead, minu Legomehike tegi täna Priidu omale ära!”

Mina: “Oo, kas see oli esimest korda?”

Ruuben (erilise õhina ja uhkusega): “Jaa!”

Mina: “Palju õnne! Sa oled tubli ehitaja!”

Ruuben: “Aga rohkem seda ei juhtu. Priit tegi terve öö kätekõverdusi.”

Mina: ???

Ruuben: “Minu mehed tegid ka, aga mitte nii palju. Üks ei jaksanud üldse teha, see lihtsalt vedeles seal. Selles küll proo-d ei saa.”

… Mulle meeldib, kui lastel fantaasia ja ettekujutlusvõime töötavad…