Joon alla

Hoolimata minu jonnipunlusest ja soovist sügisest mitte midagi kuulda ega näha, on tegelikkus ikkagi see, et tuleb suvele joon alla tõmmata ja rõõmsalt eluga edasi minna. Ma ausalt ka ei mäleta, millal viimati nii hea suvi oli, tegelikult oli juba kevad mõnusalt soe. Eks mälu on valikuline, aga praegu tundub küll, et kui jaaninädal ja paar ebaõnnestunud päeva välja arvata, siis on kogu muu aeg juba aprillist olnud soe, kuiv ja igati elamisväärne 😀 Tundub ehk uskumatu, aga suvesse on mahtunud muudki peale jalgpalli ja jooksuürituste. Näiteks natuke kultuuri.

Ma naersin tõenäoliselt iga kord vähem-rohkem laginal kui eelmise aasta lõpus hakati reklaamima ansambel Scooter lavajuubeli maailmaturneed, mille raames nad Haapsalu jaanitulel esinevad. Maailmaturnee. Haapsalu jaanituli. Krt, ikka on naljakas 😀 Aga nagu sellistel puhkudel tihti juhtub – muid plaane ei tekkinud ja mõtlesime, et vaatame need Scootri vanamehed siis üle. Kooli ajal ma eriline reivikunn ei olnud, ilmselt pole siiani, aga enamik lugusid on ikka teada ja nii me siis seal olime. No igatahes tõmmati pärast Nancysid jms strobo täiega käima ja blond Scootri-vanamees kargas laval ringi nagu elektrijänes 😀 Vahepeal karjus midagi tüüpilist a la “Hyper-Hyper”, “Move your Ass!” pidas oma tüüp-pobin-jutlust, millest polnud midagi aru saada ja kogu muu aja hüppas ringi või ühe koha peal ja nägi välja pigem nagu 25, mitte 54. Igal juhul väga äge vaadata, kui keegi oma tööd südamega teeb, mis siis et endal sellest technost juba pea huugas :D.

Täiesti teisest seinast kogemus oli A-Ha kontsert Tartus, mille piletid jõuluvana tõi 😛 A-Ha laulja on põhimõtteliselt samast vanuseklassist: 59, aga kui H.P.Baxxter tundus olevat mingi erguti laksu all, siis Morten tundus olevat rahustite mõju all 😀 Jalutas rahulikult laval ringi, naeratas malbelt ja mõtlikult (mille peale lavaeelsed naised muidugi huilgama hakkasid), võttis prillid eest (huilgamine), pani prillid tagasi (huilgamine), jalutas veel ringi, laulis sisuliselt ühe koha peal seistes ja vaatas niisama ühte kohta 😀 Hääl oli heas korras ja laulis oma inglihäälel kõik falsetid ära (huilgamine) ja ei saa öelda, et ta ei oleks tahtnud seal olla vms. Lihtsalt hämmastav, kuidas need kaks esinemist olid 100% erinevad.

Kui nägin reklaami, et Francis Goya on koos Ivo Linnaga Valgre-kontrserte tegemas, siis teadsin kohe, et sinna tuleb minna. Kunagi ammu, vist gümnaasiumi lõpus, oli mul isegi Goya plaat, kus ta Valgre lugusid kitarril mängis ja selle plaadi kuulasin ma küll ribadeks. No ja Ivo Linna on ju ka klassika, eksole. Minu viga oli see, et ma eeldasin, et tegemist ongi mingi 100% Valgre muusika kontserdiga, kuna kontserdi pealkiri oli ju Muinaslugu Sinilinnust ja nii need eeldused tekivad, eksole. Reaalselt oli tegemist Ivo Linna ja Francis Goya kontserdiga, kus nad vahepeal tõesti tegid ka mõned loos koos ja vahepeal tõesti tegid ka mõned Valgre lood 😀

No näiteks laulis Ivo Linna oma viimaseid soololaule, repertuaarist ei puudunud ka Suvi, Vana Vaksal ja oh üllatust, ühe isamaalise lauluna ka “Sind surmani”. Siis oli mul küll päris korralik WTF hetk, kus ma ei saanud aru, miks ma istun kaunis Pühajärve pargis ja seda lugu kuulan. Kas tõesti ei ole võimalik mitte ühtegi kontserdi ilma isamaaliste lugudeta ära teha? Ja no “Sind surmani”?!

Francis Goya mängis lisaks Valgre lugudele ka enda ja oma isa varasemat loomingut, ümises aeg-ajalt kaasagi ja tundus, et naudib kogu üritust väga. Kontserdi finaaliks oli loomulikult “Saaremaa valss”, mille saatel kutsuti üles rahvast veel viimast korda Pühajärve laululavaesisel tantsu lööma, kuna see lammutatakse kohe-kohe maha ja tehakse uus. Sellist võimalust ei saanud muidugi kasutamata jätta 😉

Vabaõhuetenduste osas olen siiani pigem skeptiline olnud, sest et need on ilma mõttes ikka täielik loterii ja selles mul tavaliselt ei vea. Kui aga sõbrad pakkusid välja variandi minna 20.augustil Narva Kremli ööbikuid vaatama, siis kogu see kombinatsioon kõlas nii põnevalt, et tuli minna. Etteruttavalt võin öelda, et jah, 20.augustil tõepoolesti sadas terve päeva, õhtupoole suisa nagu oavarrest 😀

Teel Narva põikasime sisse ka teistesse Ida-Viru linnadesse: Kohtla-Järvelt ja Jõhvist sõitsime lihtsalt läbi, Sillamäel tegime peatuse ja sõime rannas kiluvõileiba ja kamavahtu 🙂 Narvas uitasime ka veidi jõe ääres ringi, sõime MUNAs õhtusöögi ja siis juba etendusele. Pole eriline teatrikriitik, aga mulle tundus, et siin oli peamiselt loodetud Märt Avandi ja Juss Haasma lauluoskusele, vähem etenduse sisule ja tekstile. Märt muidugi tegigi Joalat väga hästi ja kohati oli tämbri ikka väga täpselt ära tabanud. Aga päris lõpuni ei suudetud seda draamat minu meelest lahti mängida. Või siis ei olnud sisu, mida mängida, mängijaid oleks ju olnud küll. Sest kui oleks tahtnud, siis oleks sellest võinud korraliku pisarakiskuja teha, praegu jäi ta natuke õhku rippuma. Jah, oli äge, ja ma soovitaks kindlasti vaatama minna. Aga ma arvan, et saaks teha sügavamalt ja paremini.

Eraldi aukirja annaksin Maria Annusele Reet Linna kehastamise eest laulu ajal “Ei ole üksi ükski maa” – see oli nii täpne ja koomiline, et surusin jõuga oma kilked sissepoole 😀 Ja see laul ise muidugi 20.augusti öös oli erilisem kui mõnes muus kohas, muul ajal. Kõige maagilisem hetk selles etenduses oli minu jaoks see, kui laval konkreetses valgusvihus oli valge tiibklaveriga, sadas lausvihma, Märt-Jaak laulis ja klaver auras 🙂 See oli kuidagi eriliselt lummav (kuigi laulu ennast ma ei mäletagi).

Suvele konkreetset joont alla tõmbama läksime ikkagi laupäeval Lohusallu, kus muinastulede õhtu/öö raames pidid esinema Smilers, 2 Quick Start ja Mr.Happyman. Oeh 😀 Tundus nagu täitsa okei valik, aga seda küll peamiselt Smilersi pärast. Pole kohe üldse nende kontsertidele sattunud, aga jätsid väga sümpaatse mulje, lood on neil ju igihaljad ja head ning mehed rokivad ka laval südamega, umbes nagu teeks oma esimesi kontserte. Aga ilma vigadeta muidugi. 😀 2 Quick Start jäi lavale tulekuga ca 1,5h hiljaks, mis oli päris nõme, aga mille tegi veel nõmedamaks see, et oleks võinud ju kasvõi moka otsast vabandada, et selline olukord juhtus, aga selle asemel hakati mingit tavalist “oi kui palju teid siia on tulnud, keegi ei uskunud seda” jama ajama ja minu jaoks oli sellega kontsert lõppenud. Aga võib-olla olen nende muusikast lihtsalt välja kasvanud, ei tea. Igatahes kuskilt sealt nende esinemise poole pealt sai ära tuldud. Lõke oli muidu suur ja ilus, täpselt nagu ka täiskuu 🙂

Tegelikult tahtsin ka poisid suvel kuskile kontserdile viia, aga kuidagi kuupäevad ja esinejad ei klappinud ja praegu on see teema veel õhus, aga ehk leiab siis mingil muul moel midagi ägedat neile. Igal juhul tundub, et see teatri-kontserdi teema tuleb väga jõuliselt kohe ja pikemaks ajaks ära planeerida, siis pole ohtu, et hakkaks igav või raha üle jääks 😀 Ja alati on hea, kui on, mida oodata 🙂

Advertisements