Nädalavahetuse suusatuur

Mõtlesime, mis me mõtlesime, sellist lahendust ei suutnud välja mõelda, mis oleks nüüd ja kohe võimaldanud normaalseid mägesid, pikki laskumisi või lausa nädalast Alpipuhkust. Seega otsustasime, et krutime Eestist maksimumi välja ning proovime ühe nädalavahetusega ära Eesti suurimad mäesuusakeskused. See “Eesti suurimad mäesuusakeskused” on iseenesest juba nii naljakas lausekombinatsioon, et positiivne nädalavahetus oli justkui ette garanteeritud 😀

Laupäeva hommik, äratus kell 6.00. Kui argipäeval kannatab kella edasi lükata, siis nüüd enam mitte. Riided selga, kiire võiku ja kohv ning pisut pärast 7 sõitsime juba välja. Eelmise nädalavahetuse rahvamassid, mida meedia palju kajastas, olid meid veidi ettevaatlikuks teinud. Teada on, et ega meil pikki laskumisi ei ole ja kui peab sõitmisest kauem järjekorras passima, siis… võtab veits sõiduisu ära küll.

Ilm oli muidugi super – päike tõusis ja tuli pilve tagant välja, lund oli palju ja miinust näitas teel suisa -23 kraadi. See viimane muidugi eriti ei rõõmustanud, kuid õnneks tõusis temperatuur kohale jõudes nii -10 ja -15 külmakraadi vahele. Abiks ikka.

Esimene peatus Väike Munamägi. Mäe alt vaadates tunduvad laskumised kohutavalt järsud ning ma mõtlen, et äkki ma nägin seda suusatamissoovi või pisikest oskust hoopis unes? Ei? No hea küll. Toppisime maksimaalselt riidesse ja sõitsime mäkke. Esimesel laskumisel olin puusast ikka ülimalt kange ja teisedki naersid, et nagu polekski varem sõitnud. Iga järgmise sõiduga läks aga tunnetus paremaks ja kokkuvõttes oli täitsa mõnus. Nii mõnus, et ühe künka peal tõmbasin isegi põlved veits rohkem lõua alla, et hüpet imiteerida. Hahaa, lahe oli!

Munamäe rajad olid üldiselt laiad ja hästi hooldatud. Kahju oli ainult sellest, et metsarada, mis oli minu jaoks isiklikult kõige põnevam, oli nii jäine, et sealt alla sõitmine mingit naudingut ei valmistanud. Piirdusin ühe korraga ja jäi kripeldama. Tahaks sealt alla vingerdada kui rada ideaalselt lumine!

Kui teist korda külm hakkas, otsustasime, et kasutame ära võimaluse sama piletiga ka Kuutsemäe rajad avastada ning sõitsime sinna. Kui Munamäel oli inimesi pigem vähe, siis Kuutsemäel oli laulupidu! Rahvast palju ja järjekorrad liiga pikad. Sõitsime esimese ankruga üles ja olime peamiselt mäe tagumisel küljel ja sõitsime neid radu, millel oli märk “Raske”. Esialgu võttis kõhedaks küll, et vauuu “raske”, et mis siin siis nii rasket on? Aga nojah, ilmselt ongi see raske kui võtta arvesse seda, et mujal nagu pole langust üldse olla 🙂 Boonuseks oli lihtsalt see, et seal oli vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Nii et kellelegi see hoiatus “raske” ikka mõjub vist ka.

Pärast hilist lõunasööki startisid meie suusasõbrad tagasi Tallinna poole ja meie omakorda võtsime suuna itta. Kui korrektne olla, siis täpsemalt vist kirdesse, kuigi see polegi antud juhul väga oluline. Otsustasime, et sõidame laupäeva õhtul Tuhamäele lähemale, nii saame hommikul kohe vara peale lennata ja enne suuri masse oma sõidud ära teha. Peatuspaigaks valisime Saka Mõisa, kuna a) polnud seal kunagi varem käinud b) hind oli hea ja c) sauna ja veekeskust lubati ka. Pärast broneeringut muidugi selgus, et sauna ja basseini tuleb veel eraldi aeg broneerida ja sinna me laupäeva õhtuks mitte kuidagi ennast ei pigistanud. No hea küll, peaasi et pesta saab, eksole.

Parim mälestus Saka Mõisast on kahtlemata nende restoran. Õhtusöök oli nii hea, et oleks tahtnud isiklikult minna kööki ja kokale patsu lüüa. Praed olid väga head, magustoidud olid VÄGA head.. mm.. sinna võiks veel sööma minna! Ahjaa, väike fun fact. Saka Mõisa numbritoa võtmed on kinnitatud rohelise paksust nahast numbrilipiku külge, kus on peal siis vastavalt toa number, väljakirjutatult Saka Mõis ja lühendatult SM. Milline bränding!

Pühapäeva hommikul sõime kõhud punni ja kimasime mäele, Tuhamäele. Ilm oli soe aga läks selliseks tüüpiliseks Eesti talveilmaks: taevas, maa – kõik oli ühtlaselt hall, kuskilt hakkas sadama ka lund (täpset suunda ei õnnestunud tuvastada) ja tuul oli vastikult külm. Kokkuvõttes maa külm ja kärss kärnas 🙂 Nii soojalt sisse mähkida ennast ei saanud kui Munakal, prille ette panna ei olnud otstarbekas (nähtavust ei parandanud), samas ilma sõita oli valus. Õnneks piirdusimegi seal ühe tunniga. Sõitsime selle ajaga erinevatelt nõlvadelt ca 10 korda alla ja sellest täiesti piisas. Ja noh, ühte teise kohta oli kiire ka 😉

Kui sellest nädalavahetusest kokkuvõte teha, siis kõige suurem heameel on mul selle üle, et ma sain jälle jalga panna oma kollased suusapüksid 😀 Mul on tunne, et nad on nii kollased, et rahuldavad isegi mingi D-vitamiini vajaduse. Nii et suur “jei!” selle peale.

Kui läbikäidud mäesuusakeskuseid omavahel võrrelda, siis Munamägi ja Tuhamägi on oma iseloomult üsna sarnased, samas kui Kuutsekas on pigem laugem ja seal on rohkem võimalusi algajale suusatajale ja laudurile. Tuhamägi oli selles osas kõige igavam, et kui sa ankruga tippu sõidad, siis sa näed kohe ka finishit – laskumine on sirgjooneline, otse alla, ei mingit põnevust. Lisaks on laskumised tipust pigem kitsad ning kui ette satub mõni ukerdaja (näiteks nagu mina!), siis on möödumine ebameeldiv.

Kui ma peaksin neist kolmest enda lemmiku valima, siis ma valiksin Munamäe ning teisele kohale paigutaksin vist isegi Kuutsemäe. Viimast küll sellisel juhul, kui seal ei oleks eriti inimesi, kõik nõlvad oleksid avatud ja saaks piiramatult sõita seal, kus ise tahad.

Mida ma nende kahe päeva jooksul igatsesin oli ikkagi üks korralik pikk laskumine – nii pikk, et jõuad ringi vaadata, nautida ning vahepeal ka hinge tõmmata, mäekaarti vaadata ja nõu pidada, et kuhu peaks välja sõitma, et järjekordset ägedat mäge vallutama minna. Ohjah, aga sellised elamused jäävad juba päris kaugele… 🙂

Advertisements

Lummav lumi

Ei, ma ei ole kunagi mingi talvenautleja olnud. Olen tavaline külmavares, kellel sõrmed ja varbad alati külmetavad ning pigem kooks kodus teki all sokki ja naudiks kaminat kui rassiks vööst saati paksus lumes. Või äkki on probleem olnud hoopis selles “õiges riietuses”,mida siis järelikult pole piisavas koguses õigetes piirkondades olnud. Ei teagi..

No külmavares on olen ma jätkuvalt, aga mingi sisemine laps vist hüppas vahepeal korraks välja, kui:

  • pärast sauna lumme jooksime, kiljusime ja ennast lumega sisse mökerdasime;
  • maja taha suure lumehunniku kokku kühveldasime ja siis kordamööda sinna sisse hüppasime ja üksteist lume alla matsime;
  • kelgumäest lume tuisates alla vihisesime ja rõõmust kilkasime 🙂

Mul ei ole kunagi sellist kelgumäge olnud, nagu mul praegu maja taga on. See on selline mägi, et ma viitsisin ühe korra päris tippu minna, teistel kordadel vantsisime Ruubeniga poolde mäkke ja sellest piisas ka, et täiesti arvestatav liug teha. Selline kelgumägi, millel peaks olema roomiklift või tõstuk kõrval. Vot siis! 🙂

Ruuben ka liiga kaua ei jaksanud kelgutada. Lõpuks vedeles lume peal maas ja hüüdis mind appi:

“Emme, see lumi on niiiii kleeeeeepuv, ma ei saa üldse enam püsti, AINULT SINA saad mind aidata!” 😀

No kuidas sa siis sellist nuntsut ei aita ja teda seljas koju ei tassi? 🙂