Väike Vimka

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama vist sellest, kuidas eelmisel aastal alustati “meie maja taga” mäepargi ehitust. Võttis aega kaua võttis, aga enne suurt suve saadi mägi valmis ning avatud ka. Käisime Priiduga eile õhtul mäega tutvumas ja täitsa tore oli!

Mäesuusatamise pisikut üritasin poistesse süstida juba ca 2 aastat tagasi, kui käisime Tuhamäel ja seal lasteosakonnas üritasin neile näidata kui lõbus ja tore see on. “Sõidad ainult mäest alla!”, “Keppidega üldse vehkima ei pea!”, “Lift viib üles!” ja kõik need muud hüüdlaused, aga kuidagi toona ikkagi ei klikkinud. Ju oli vanust ikkagi veidi vähe.

Eile klikkis hoobilt. Veidi muretsesin selle pärast, et kuidas Priit puglaga mäest üles saab. Kuna all olid assisteerijad olemas, siis see pugla peale ronimine läks hästi. Kuskil poole mäe peal lasi Priit juba käed lahti, vahtis selja taha, lehvitas mulle, tegi suuskadega “sinka-vonka” ja muud pulli, mille peale ma teda pidevalt korrale kutsusin 😀 Kanaema, noh! Ühesõnaga, puglaga mäe otsa saamine ei olnud mingi probleem nagu ka sealt pugla otsast maha saamine. Kõik läks libedalt.

Kuna suusatamise algõpet on poeg saanud, siis terminist “sahk” saab ta kenasti aru. Sõitsin tal esimesel laskumisel ees – ikka aeglaselt sahas ning aeg-ajalt raskust vasakule või paremale jalale nihutades, nii et moodustusid (minu arvates) üsna kenad poognad. Ja siis kiitsin muidugi ohtralt koguaeg, sest et ma olin päriselt ka üllatunud ja hämmastunud, kui loomulikult Priit kõike haaras.

Ütleme nii, et ühe korra õnnestus mul veel Priidu ees sõita, pärast seda üritasin lihtsalt kannul püsida, tema sõitu jälgida ja vajadusel nõu anda. Ja loomulikult mobiiliga midagi sõidu pealt jäädvustada. Viimased korrad läks Priit juba läbi suuremate ja väiksemate hüpete, nii et tundub, et selle asjaga on nüüd korras.

Täna hommikul kuulsin ainult sellest, kuidas peaks võimalikult ruttu uuesti mäele minema. Reede õhtul kohe pärast jalka trenni. Ja siis kohe laupäeva hommikul. Ja pühapäeval muidugi ka. Tundub, et vist meeldis 😉

Mina sain eilselt õhtult päris palju. Esiteks teadmise, et lapsed õpivad uusi asju megakiirelt. Teiseks tunde, et selle tegevusega saab Priit ka ilma minu pideva käehoidmise ja kanaematamise hakkama. Kolmandaks mõtte, et lastega suusareis ei olekski midagi võimatut, kui nüüd noorem vend ka nõksud selgeks saaks ja talle see huvi pakuks. Eks aeg näitab, aga mina olen igatahes optimistlikult meelestatud. Järgmine peatus – Alpid! 🙂

Advertisements

Suusariik Eesti?

Kui enamik eestlaste jaoks tähendab suusatamine tatt ripakil ja hambad ristis klassikastiilis mäest üles rühkimist, siis mul on hea meel, et Kelly Sildaru on näidanud, et saab ka teisiti. Näilise kergusega ta suisa lendab suuskadel, mida on esiteks äärmiselt nauditav vaadata ning teiseks ehk muudab midagi ka teiste noorte mõtlemises. Milleks ise mäest üles ronida, kui võib lasta end mäkke viia hoopis ankrul või liftil ning suusatada ainult mäest alla. Ei, kaelamurdvaid hüppeid ei pea mitte igaüks tegema.

Loomulikult hoiavad kõik Kellyle enne võistlusi pöidlaid. Lisaks sellele, et ta on väga andekas ja maailma tipptasemel, on ta ka noor, habras ja nunnu – perfektne kombo, et olla eestlaste lemmiksportlane. Kui Kelly Sildaru viimaste triumfide üle on mul sarnaselt paljudele teistele väga hea meel, siis see, mis Eesti meedias lahti läks, on lihtsalt jabur.

“Eesti on taas suur suusariik!”, “Meie oma Kelly Sildaru!” , “Suusamaa Eesti” jne jne kisendasid Seitsmesed, AK Sport ja paljud teised. Ja siis loomulikult Postimehe üks parimaid palasid: Eesti hoiab X-mängude medalitabelis kõrget kohta Nagu mida helli? Mida see Eesti siin hoiab?

Et asi veel naeruväärsem oleks, õnnitleb Läti peaminister Taavi Rõivast Kelly võidu puhul Twitteris. What? Mis teil viga on? @TaaviRoivas  Lisaks niigi jaburale olukorrale teeb ta seda nii vigases inglise keeles, et vägisi jääb mulje nagu oleks Kelly lätlane. Mis teil viga on??? Kõige tabavamalt võtab selle jama minu arvates kokku Olav Osolini kommentaar: @osokas

Ja mis pagana suusariik see Eesti siis õigupoolest on, kui meil pole mitte ühtegi mäge ega isegi lund (9 kuud kehva suusailma ei lähe arvesse!)? Mis pagana suusamaa, kui ilma “teaduse imeliste abivahenditeta” ei seisa meil keegi reaalselt isegi suuskadel püsti?

See on nii tüüpiliselt eestlaslik: siis kui oleks vaja omasid toetada, siis ei julge mitte keegi ennast siduda ega avalikult kuulutada, et üht või teist pooldab või talle pöialt hoiab. Kui keegi feilib, siis on parvede viisi parastajaid ja “I told you so” inimesi platsis. Ja kui kellelgi hoolimata kadedatest ja õelatest eestlastest ka tõepoolest hästi läheb, siis on järgmised tegelased platsis, kes rusikaga rindu taovad ja karjuvad “Meie Kelly”, “Eesti on vägev suusariik!” , “küll on uhke olla eestlane” ja mida veel. Kuidagi nõme. Ja hale.

Kahtlemata on Kelly äärmiselt heade eeldustega ja ülimalt andekas tütarlaps. Kahtlemata on kõige suurem panus tema edusse tema perekond, kes teda (ja ta venda) pühendunult toetavad. Selleks, et nii kaugele jõuda, on vaja just perekonna tuge. Ilmselgelt elavad need vanemad oma laste nimel. Nad on näinud ja toetanud õigel hetkel nende sportlikke eeldusi, võimaldanud neil treenida ja areneda ning lasknud neil päris mägedes ja päris lumel suusatada ka siis, kui veel nimekaid sponsoreid toetamas ei olnud. Eelkõige on see ikkagi nende vanemate pühendumine, mis on Kellyle ja ta vennale tuule tiibadesse puhunud.

Nii kaua kuni “suurel suusariigil” ei ole riiklikku plaani, kus kõik 3-5 aastased mäesuuskadele pannakse ja sisuliselt hüppesse viiakse või nende treeninguid ka Alpides kinni makstakse, ei ole mõtet teiste töö vilju enda lauale krahmata. Karm uudis, aga Eesti ei ole kunagi mingi suusamaa olnud. Eestis on parimal juhul fanaatilised suusaperekonnad, kelle töö vilju siis üheskoos nauditakse. “Meie Kiku ja Kaku Šmigunid” ja nüüd “Meie Sildarud”. Get real, Kelly ei ole seal, kus ta täna on, tänu Eesti spordipoliitikale või meeletutele riiklikele toetustele. Ta on maailma tipus, kuna ta ise tahab ja ta perekond on seda talle võimaldada saanud.

Nii et Eestis on üks kõva suusaperekond juures: perekond Sildaru. Jõudu ja jaksu teile!

Nädalavahetuse suusatuur

Mõtlesime, mis me mõtlesime, sellist lahendust ei suutnud välja mõelda, mis oleks nüüd ja kohe võimaldanud normaalseid mägesid, pikki laskumisi või lausa nädalast Alpipuhkust. Seega otsustasime, et krutime Eestist maksimumi välja ning proovime ühe nädalavahetusega ära Eesti suurimad mäesuusakeskused. See “Eesti suurimad mäesuusakeskused” on iseenesest juba nii naljakas lausekombinatsioon, et positiivne nädalavahetus oli justkui ette garanteeritud 😀

Laupäeva hommik, äratus kell 6.00. Kui argipäeval kannatab kella edasi lükata, siis nüüd enam mitte. Riided selga, kiire võiku ja kohv ning pisut pärast 7 sõitsime juba välja. Eelmise nädalavahetuse rahvamassid, mida meedia palju kajastas, olid meid veidi ettevaatlikuks teinud. Teada on, et ega meil pikki laskumisi ei ole ja kui peab sõitmisest kauem järjekorras passima, siis… võtab veits sõiduisu ära küll.

Ilm oli muidugi super – päike tõusis ja tuli pilve tagant välja, lund oli palju ja miinust näitas teel suisa -23 kraadi. See viimane muidugi eriti ei rõõmustanud, kuid õnneks tõusis temperatuur kohale jõudes nii -10 ja -15 külmakraadi vahele. Abiks ikka.

Esimene peatus Väike Munamägi. Mäe alt vaadates tunduvad laskumised kohutavalt järsud ning ma mõtlen, et äkki ma nägin seda suusatamissoovi või pisikest oskust hoopis unes? Ei? No hea küll. Toppisime maksimaalselt riidesse ja sõitsime mäkke. Esimesel laskumisel olin puusast ikka ülimalt kange ja teisedki naersid, et nagu polekski varem sõitnud. Iga järgmise sõiduga läks aga tunnetus paremaks ja kokkuvõttes oli täitsa mõnus. Nii mõnus, et ühe künka peal tõmbasin isegi põlved veits rohkem lõua alla, et hüpet imiteerida. Hahaa, lahe oli!

Munamäe rajad olid üldiselt laiad ja hästi hooldatud. Kahju oli ainult sellest, et metsarada, mis oli minu jaoks isiklikult kõige põnevam, oli nii jäine, et sealt alla sõitmine mingit naudingut ei valmistanud. Piirdusin ühe korraga ja jäi kripeldama. Tahaks sealt alla vingerdada kui rada ideaalselt lumine!

Kui teist korda külm hakkas, otsustasime, et kasutame ära võimaluse sama piletiga ka Kuutsemäe rajad avastada ning sõitsime sinna. Kui Munamäel oli inimesi pigem vähe, siis Kuutsemäel oli laulupidu! Rahvast palju ja järjekorrad liiga pikad. Sõitsime esimese ankruga üles ja olime peamiselt mäe tagumisel küljel ja sõitsime neid radu, millel oli märk “Raske”. Esialgu võttis kõhedaks küll, et vauuu “raske”, et mis siin siis nii rasket on? Aga nojah, ilmselt ongi see raske kui võtta arvesse seda, et mujal nagu pole langust üldse olla 🙂 Boonuseks oli lihtsalt see, et seal oli vähem rahvast ja lühemad järjekorrad. Nii et kellelegi see hoiatus “raske” ikka mõjub vist ka.

Pärast hilist lõunasööki startisid meie suusasõbrad tagasi Tallinna poole ja meie omakorda võtsime suuna itta. Kui korrektne olla, siis täpsemalt vist kirdesse, kuigi see polegi antud juhul väga oluline. Otsustasime, et sõidame laupäeva õhtul Tuhamäele lähemale, nii saame hommikul kohe vara peale lennata ja enne suuri masse oma sõidud ära teha. Peatuspaigaks valisime Saka Mõisa, kuna a) polnud seal kunagi varem käinud b) hind oli hea ja c) sauna ja veekeskust lubati ka. Pärast broneeringut muidugi selgus, et sauna ja basseini tuleb veel eraldi aeg broneerida ja sinna me laupäeva õhtuks mitte kuidagi ennast ei pigistanud. No hea küll, peaasi et pesta saab, eksole.

Parim mälestus Saka Mõisast on kahtlemata nende restoran. Õhtusöök oli nii hea, et oleks tahtnud isiklikult minna kööki ja kokale patsu lüüa. Praed olid väga head, magustoidud olid VÄGA head.. mm.. sinna võiks veel sööma minna! Ahjaa, väike fun fact. Saka Mõisa numbritoa võtmed on kinnitatud rohelise paksust nahast numbrilipiku külge, kus on peal siis vastavalt toa number, väljakirjutatult Saka Mõis ja lühendatult SM. Milline bränding!

Pühapäeva hommikul sõime kõhud punni ja kimasime mäele, Tuhamäele. Ilm oli soe aga läks selliseks tüüpiliseks Eesti talveilmaks: taevas, maa – kõik oli ühtlaselt hall, kuskilt hakkas sadama ka lund (täpset suunda ei õnnestunud tuvastada) ja tuul oli vastikult külm. Kokkuvõttes maa külm ja kärss kärnas 🙂 Nii soojalt sisse mähkida ennast ei saanud kui Munakal, prille ette panna ei olnud otstarbekas (nähtavust ei parandanud), samas ilma sõita oli valus. Õnneks piirdusimegi seal ühe tunniga. Sõitsime selle ajaga erinevatelt nõlvadelt ca 10 korda alla ja sellest täiesti piisas. Ja noh, ühte teise kohta oli kiire ka 😉

Kui sellest nädalavahetusest kokkuvõte teha, siis kõige suurem heameel on mul selle üle, et ma sain jälle jalga panna oma kollased suusapüksid 😀 Mul on tunne, et nad on nii kollased, et rahuldavad isegi mingi D-vitamiini vajaduse. Nii et suur “jei!” selle peale.

Kui läbikäidud mäesuusakeskuseid omavahel võrrelda, siis Munamägi ja Tuhamägi on oma iseloomult üsna sarnased, samas kui Kuutsekas on pigem laugem ja seal on rohkem võimalusi algajale suusatajale ja laudurile. Tuhamägi oli selles osas kõige igavam, et kui sa ankruga tippu sõidad, siis sa näed kohe ka finishit – laskumine on sirgjooneline, otse alla, ei mingit põnevust. Lisaks on laskumised tipust pigem kitsad ning kui ette satub mõni ukerdaja (näiteks nagu mina!), siis on möödumine ebameeldiv.

Kui ma peaksin neist kolmest enda lemmiku valima, siis ma valiksin Munamäe ning teisele kohale paigutaksin vist isegi Kuutsemäe. Viimast küll sellisel juhul, kui seal ei oleks eriti inimesi, kõik nõlvad oleksid avatud ja saaks piiramatult sõita seal, kus ise tahad.

Mida ma nende kahe päeva jooksul igatsesin oli ikkagi üks korralik pikk laskumine – nii pikk, et jõuad ringi vaadata, nautida ning vahepeal ka hinge tõmmata, mäekaarti vaadata ja nõu pidada, et kuhu peaks välja sõitma, et järjekordset ägedat mäge vallutama minna. Ohjah, aga sellised elamused jäävad juba päris kaugele… 🙂