Jõulumatk vol 2

Eelmisel aastal alustasime Heleni ja Kaisaga Oandu-Ikla matkatee läbimist. Mõtlesime, et teeme sellise vahva traditsiooni, kus jätkame iga aasta jõulukuul oma matka sellest kohast, kus eelmisel aastal pooleli jäi ning matkame nii kogu raja läbi. Kui eelmisel aastal läbisime 26km ja olime matkale järgneval päeval (tegelikult juba samal päeval) poolsurnud, siis otsustasime sel aastal natuke kergemalt võtta ja otsustasime läbida erinevatel andmetel ca 13-15km.

Kiired arvutused raja alguses näitasid, et kui me samas tempost jätkame, siis nii umbes 65. eluaastaks peaksime saama selle Oandu-Ikla asjaga ühele poole 😀 Enne pensionit ikkagi tehtud! Ega meil iseenesest kuskile kiiret ei ole, kuid otsustasime, et võiksime lisaks jõulumatkale võtta plaani ka suvine matk. Suvel on matkaraja järgmine lõik – Kõrvemaa – kindlasti väga ilus ning suvel on ka päevad tunduvalt pikemad ja ei pea kogu teekonda ära mahutama nii lühikese aja peale. Pimedas metsas olek ei ole just eriline unelm..

Kui eelmisel aastal oli matkapäeval (26.detsembril) plusskraadid ning rohi/sammal oli rohelisest rohelisem, siis seekord saime kõndida ca -5C lumises metsas. Selline puutumatu looduse tunne tekkis, kui käia kohtades, kuhu inimese jalg polnud sel päeval veel astunud ning lume peal võis märgata vaid erinevate loomade/lindude jalajälgi. Pole eriline jäljekütt, aga ma arvan, et kitse, põdra, rebase ja hundi jäljed nägime ära.

Seekord oli matka pikkus täpselt paras planeeritud, nii et saime juba ca 14:30 metsast välja. Sel hetkel, kui tundus, et nüüd võikski hakata aitama, tegime veel kiire pikniku kaasavõetud võikude ja teega. Pärast selgus, et piknikukohast autoni oli läbi metsa veel ehk ainult 500m, nii et igati hästi ajastatud piknik 🙂

Nädalavahetuse parimad palad

Kui päike on väljas, siis on täielik kevad! Aias ja toas on tore küll nokitseda ja vajalikke asju teha, aga mõtlesime, et võiks nädalavahetusel ka kuskile natuke kaugemale minna. Koera tulemisega majja on füüsilist liikumist rohkem olnud, kuid oleme samas ka paiksemaks jäänud. Kindlasti on oma roll sellel, et Hera autosõitu (veel) ei naudi ja pigem oksendama kipub 😀 Kuhu sa nii ikka sõidad?

Võtsime ikkagi plaani väikse matka ning lähim matka-õppe või mis iganes rada meie kodule on Tädu, mis ühtekokku oli ca 4 km pikk jalutuskäik ning jõukohane ka kõige väiksemale kahejalgsele. Ruuben küll protesteeris selle vastu tugevalt ja nõudis emmega kojujäämist, kuna tal a) on ikkagi natuke nohu ja see on hull haigus, millega metsa ei lasta! b) hädasti on vaja Legosid tugevamaks teha c) ja siis see asi ka, et mitte üldse ei viitsi. Eks ma mõttes olin valmis teda viimased 3,5km ka seljas kandma, peaasi, et värsket õhku ja liikuma saab. Nii läksidki õunasnäkid ja kommi-auhinnad koos veepudelitega seljakotti ning sõit võis alata.

Ilm oli parajalt soe ja mõnus (kindad siiski soovituslikud!), koer sai end loomana tunda ning poisid avastasid vähemalt 4 erinevat liiki sipelgaid, kes hoogsalt oma pesi korrastasid. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei lasknud “millal me söögipausi teeme?” küsimused ennast kaua oodata. No tegime siis mõned.

Raja lõpus pidi olema lõkkekoht, mida mingil hetkel kõik pikisilmi ootama hakkasid. Kui ma veel seda ka lubasin, et kõik, kes omal jalal sinna kohale jõuavad, saavad auhinnaks kommi, siis oli ind ja rõõm seda suurem!

 

Tegime viimase snäkipausi ning siis edasi juba auto juurde. Kui kokkuvõttes oli väga mõnusa pikkusega matk, siis viimased 800m, mis kulgesid mööda maantee serva, olid kuidagi eriti ebameeldivad. Kontrast vaikse ja rahuliku metsa ja sõidutee vahel oli lihtsalt nii suur.

Kuna tuppa veel üldse ei tahtnud minna, siis avasime (eba-eestlaslikult alles nüüd!) grillihooaja. Vorsti grillisime ka, aga sellest polnud mingil põhjusel tahtmist pilti teha.

Ja pintslid andsin ka poistele korraks pihku, aga see on juba üks teine teema… 😉 Kokkuvõttes on mul nii hea meel, et pikk ja pime aeg on möödas ja elu hakkab inimestesse ja loodusesse tagasi tulema! 🙂

Jõulumatk

Kui Helen jõulunädala alguses küsis, et kes oleks huvitatud ca 20km jõulumatkast, siis minu ja Kaisa “jah” vastust ei tulnud kaua oodata. See, mida Triin vastas, ei kannata väga trükimusta 😀

Otsustasime alustada oma teekonda Oandu-Ikla matkatee algusest ning Helen planeeris meile osavalt 26. detsembriks 26km jalgsimatka. Start oli hommikul kodudest kell 9.00 ning pärast mõningast seiklemist ja kohustuslikku ümbersõitu mahakukkunud puu tõttu, alustasime oma retke lõpuks kell 11.00. Üks auto jäi meist maha starti ning teine finišisse ootama. Lootus oli, et ehk ei jätnud Helen finišiauto võtmeid stardis olevasse autosse.. 🙂

Ilmaga vedas ja mitte vähe. Kuigi alguses sõrmed külmetasid ja oli pigem jahe, siis meenutades 25.detsembri ilma, kus taevast sadas igasugu asju alla, oli 26. lausa erakordne – kogu meie retke vältel paistis päike ja kuigi me olime enamasti metsas ja otsest päikesevalgust ei näinud, siis vähemalt oli valge. Eesti talvel erakordne! 🙂

Minul isiklikult oli algusest peale väike hirm pimedasse metsa jääda (Nukitsamehe õudusunenägu) ja seetõttu me eriti ei jokutanud ega “vaatamisväärsusi” imetlema ei jäänud. Loodus oli vaatamist väärt muidu küll – kui meie riietus välja arvata, siis ei saaks pildi pealt loodust vaadates arugi, kas on parajasti juuni või detsember. Samas, juunis on meil vahel külmemgi olnud kui sel detsembril, nii et suurt vahet ehk polegi 🙂

See, et oled õigete inimestega metsa sattunud, saad aru siis, kui tuleb jalgadele rakuplaastrid installida või kahehäälselt “Vana pildiraami” laulda. Vaesed loomad. Selfie‘sid tegime rohkem kui kogunes läbitud kilomeetreid ning mingil hetkel läks ajukramp ka üle ja sündis hulganisti häid ideid, mille saame järgmisel aastal loodetavasti edukalt ära salvestatud 😉 Lisaks tuli välja, et Helen oli jõulude ajal esimest korda elus “Visa Hinge” vaadanud. Kaisal jäi aga “V” täht algusest kuulmata, seega oli tema jaoks vestlus järgmine:

Helen: “Ma vaatasin eile isa hinge”

Mina: “No ja kuidas meeldis?”

Helen: “Ehtne värk, nüüd ma saan aru küll, miks sellest nii palju räägitakse ja jõulude ajal vaadatakse.”

Mina: “Vaatad järgmisi osasid ka või?”

Kaisa: “Misasja?? Isa hinge vaatasid??”

Kuigi täna on kõik käimiseks ja seljakoti kandmiseks vajalikud lihased haigemast haigemad, jääb matk ise meelde äärmiselt positiivsena. Ja külmast ilmast hoolimata, olid kõik inimesed (need vähesed, keda oma teel kohtasime) läbinisti positiivsed. Ühe talu perenaine tuli meid õue tervitama, küsis, kas me ikka teame, kuhu me minema peame ja kas meil on kuum tee kaasas ja piisavalt soojad riided seljas 🙂 “Häid pühi” käis muidugi ka asja juurde.

Sellelt matkalt võtangi kaasa teadmise, et paras talvise matka pikkus on kuskil 18km (pärast seda läks päris raskeks); et järgmistel jõuludel kõnnime Nõmmeveskist järgmised 20km edasi ja et inimesed on ikkagi südames head 🙂 Head selle aasta lõppu!