Matk nr 5

Kui eelmine kord oma matka Aegviidus lõpetasime, siis vaatasime kohe, et järgmine kord on hea rongiga stardipunkti sõita. Alati on hirmus orgunn sellega, et kuidas saada kohale ja pärast koju tagasi, seekord oli vähemalt üks suund jube lihtne. Seda sinnamaani, kui konduktori käest piletit tahtsime osta. Selgus karm tõsiasi, et hoolimata nutikioskitest, mis on vagunite erinevatesse osadesse paigutatud, saab täna osta pileteid vaid sularaha eest. Piletimüüja vangutas ka pead, ütles, et tema ei tea, kuna need tööle hakkavad ja et sularaha olgu olla või muidu! Me Kaisaga laiutasime käsi ja tegime kurba nägu, samal ajal kui Helen kõik kinni tagus. Mis omakorda tuletab meelde, et olen talle 3,20 € veel võlgu 😀

Kui ei kardaks ära eksida, kogemata planeeritust 10km pikemat lõiku teha või pimedasse metsa jääda, siis tõenäoliselt poleks päris 8.30 rongiga Baltast väljunudki. Igatahes astusime 9.20 Aegviidus juba rongilt maha ja mõtlesime “Johhaidii, mis laupäev see selline on?!” Õnneks oli enam-vähem soe, midagi otseselt kaela ei sadanud ja marsruudi valisime ka pigem lühema: 18+ km. Igati sobilik järjekorras viiendaks, juubelimatkaks, mille tähistamiseks Helen oli kaasa haaranud isegi miniatuurse kärakapudeli. Olgu öeldud, et tegemist oli ananassi-mango rummiga, mis kunagi Haitist suveniiriks kaasa sai toodud. Sellise piduliku hetke pühitsemiseks, nagu järjekorras 5. matk seda on, jõime pool pudelit rummi kolmepeale ära 😀 Jah, poole ca 4cl pudelist suutsime ikkagi alles jätta 😀

Marsruudi enda kohta nagu midagi öelda polegi: igav oli 😀 See tähendab, et kindlasti on maastiku mõttes olnud inspireerivamaid lõike ja kindlasti on ka järgmine lõik lemmikum kui see, mis just oli. Õnneks ei saa öelda “igav” seltskonna kohta, kindlasti mitte 😀 Ja igal juhul on selline kokkusaamise ja info update’imise vorm palju põnevam ja ägedam kui lihtsalt kohvitassi taga lobisemine. Kuigi ka seda viimast tuleb aeg-ajalt vahelduse mõttes teha.

Kokku kõndisime seekord ca 18+ km ja lõpetasime Noku lõkkekohas, kust järgmine kord stardime Kakerdaja rappa. Oi, seda ma juba ootan! Korraks lasime fantaasial lennata ka kuskile kaugesse tulevikku, kus me reaalselt Iklasse kohale jõuame 😀 A mis me siis teeme? 😀

Advertisements

Ootamatu Osmussaar

Meil on kuidagi nii hästi läinud, et Ailet on võtnud enda peale suviste saarematkade organiseerimise. Ja kui sinu eest kõik ära mõeldakse ja tehakse, siis on ju väga lihtne oma moonakott võtta ja lihtsalt kaasa minna 🙂 Seekord tuli see reis kuidagi eriti kiirelt pärast Horvaatiat peale ja ma ei olnud üldse kursis, kuhu me läheme. Mis Osmussaar? Mis Dirhami sadam? Kuskohas? Mul polnud aimugi, kuhu me läheme! 😀 Seda suurem oli mu üllatus ja vaimustus, kui Osmussaar meie ees udust lahti rullus. Sõna otseses mõttes.

Laupäev oli tõepoolest väga udune päev ja nii me kella 12 paiku Dirhami sadamast Arabellaga startisime. Sõiduaeg ca 45-60 minutit (jällegi, mul polnud õrna aimu ka selle kohta 😀 ) ja konkreetselt udu sees. Aga milline imeline udu see oli! Tuult praktiliselt ei olnudki, vaid kohati oli veepinnal kerge tuulevirvendus. Ja seal, kus sedagi polnud, oeh.. 🙂 Seda ei saa pildistada ja seda ei saa kirjeldada. See, kuidas meri on justkui siid, mis vaikselt hingab (lainetus oleks selle kohta öelda suisa vägivaldne!), kuidas veepinnast saab sujuvalt udu ja udust sujuvalt taevas ja see kõik kokku on nii mõnus siidine ja pehme kombo, nii et lihtsalt unustad end sinna sisse vaatama ja unelema. Või siis on asi lihtsalt selles, et vesi on täiega minu element. Mõni käib end laadimas metsas, minu superpower on vesi.

Osmussaarele soovitati minna giidiga ja oi kui hea mõte see oli. Parim giid ever, kellega ma kunagi tuuritanud olen! Mis teeb koha huvitavaks? Eks ikka lood. Ja neid ta oskas ja teadis rääkida. Ja mitte nii, et teemad on ette antud ja pähe õpitud, vaid kõik see oli (või vähemalt tundus) orgaaniline ja väga loomulik ning näha oli, et tegemist on inimesega, kes fännab oma tööd ja seda saart. Nii et kui keegi kunagi tahab hea giidiga matkata, siis soovitan väga soojalt Moonikat.

Osmussaar on selline päris pisike saar, ühest otsast teise on ca 5km ja meil tuli kogu matka pikkuseks 11 km. Kogu päeva jooksul oli merepiiril kerge udu ja see kuidagi sobis väga hästi – lisas saarele mõnusalt müstilist hõngu. Täiesti uskumatu, et nii pisikesel saarel on nii palju erinevaid huvitavaid asju koos. Näiteks pankrannik, suured fossiilid (okei, mitte krokodillisuurused, aga mitte ka kullesed), kadakased karjamaad ja puude vahel vabalt kepsutavad lambad, “krokodillikasvatus”, II maailmasõja pärandina jäänud patareid ja palju muud. Näiteks saime teada, et Osmussaare lähedal mere põhjas on Eesti territooriumi suurim – Neugrundi meteoriidikraater – mis on tekkinud ca 1km läbimõõduse meteoriidi kukkumise tagajärjel. Kusjuures see avastati alles 1990ndatel. Nagu eile ju! 😀 Selle sama kokkupõrke tagajärjel on saarel ka kuulsad bretša kivid, mis erinevad tavalistest kividest selle poolest, et koosnevad paljudest väikestest kividest, mis on omavahel kõrgel kuumusel kokku sulandunud.

Veel kuulsime põneva loo, kuidas I maailmasõja ajal sakslaste SMS Magdeburg Osmussaare lähedal paksu uduga madalikule sõitis, kuidas Paldiskisse selle kohta teade saadeti ning olukorda läks lahendama kaks Vene sõjalaeva, kes mõlemad arvasid, et nad üksi selle teate said, läbi udu üksteist märkasid ja sakslaste laevaks pidasid ning seejärel tükk aega omavahel madistasid, enne kui aru said, et päris õige see asi ei ole 😀 Kõlab natuke nagu klišee 😀 Selle väikse viivituse tulemusena said enamik sakslastest plehku, küll aga saadi laevalt kätte sakslaste koodiraamat ja merekaardid, mis oluliselt lihtsustas inglaste võitlust nendega I maailmasõja merelahingutes. Jah, Churchill lõi rõõmust käsi kokku tänu sellele, mis juhtus Osmussaarel 🙂

Veel üks sõjaalalooliselt fun fact, kui nii öelda võib, on see, et Schleswig-Holstein, millelt tulistati II maailma esimesed lasud Poola suunas, lasti pärast kasutuskõlbmatuks muutumist põhja “siin samas” Neugrundi meteoriidikraatris ning seda kasutati tükk aega sihtmärgina laskeharjutustes. No ma ei tea, kas saab üks pisike saar olla veel põnevamate lugudega?

Neli aastat Aegviitu

Eelmisel pühapäeval pakkisime neljandat korda oma seljakotid ja asusime taas kord Ikla poole teele 😀 Täpsem marsruut Pikkjärve – Aegviidu. Ehk nagu pealkirigi ütleb – nelja aastaga jõudsime lõpuks Aegviitu. Iga-aastasest jõulumatkast on saanud midagi palju ägedamat: matk, mida jätkame siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks seda maad jälle natuke edasi käia… ja kui siis leidub mõni vaba päev, mis kõigile sobib, siis kohe lähemegi. Seekord sobis matka jätkata 20.mail.

Ilmaga vedas, seda peab tunnistama. Kahel esimesel korral oli ilmselgelt talv ja no viimane kord – sügisel – sadas pool ajast lihtsalt vihma. Nii et seekord, kui päike paistis, nii et matka jooksul sai suisa lühikesse vormi riietatud, polnud viriseda millegi üle. Peale Kaisa villide. Ja sääskede. Sest et viriseda saab alati. Kuigi alati saab ka hullem olla 😀

Ega siin midagi pikalt rääkida polegi. Ilm oli imeline, loodus kindlasti senise distantsi ilusaim, kuigi ka füüsiliselt kõige raskem – Kõrvemaal on ju ikkagi juba mägede moodi asjad! 🙂 Kuigi mulle sügisene raba väga meeldis, siis kevad-suvine männimets ja kümned järved – see oli ikka mega 🙂 Ja seda kontrastsem oli distants lõpetada asfaldil, kohe Aegviidu raudteejaama kõrval 🙂 Kokku käisime seekord ca 24km, kokku oleme teekonnast läbinud 75km. Ainult 295 km veel minna ja olemegi Iklas! 🙂 Täiesti võimalik, et sel aastal jõuame ühe sutsaka veel teha – viienda, juubelimatka 🙂

 

 

Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Jõulumatk vol 2

Eelmisel aastal alustasime Heleni ja Kaisaga Oandu-Ikla matkatee läbimist. Mõtlesime, et teeme sellise vahva traditsiooni, kus jätkame iga aasta jõulukuul oma matka sellest kohast, kus eelmisel aastal pooleli jäi ning matkame nii kogu raja läbi. Kui eelmisel aastal läbisime 26km ja olime matkale järgneval päeval (tegelikult juba samal päeval) poolsurnud, siis otsustasime sel aastal natuke kergemalt võtta ja otsustasime läbida erinevatel andmetel ca 13-15km.

Kiired arvutused raja alguses näitasid, et kui me samas tempost jätkame, siis nii umbes 65. eluaastaks peaksime saama selle Oandu-Ikla asjaga ühele poole 😀 Enne pensionit ikkagi tehtud! Ega meil iseenesest kuskile kiiret ei ole, kuid otsustasime, et võiksime lisaks jõulumatkale võtta plaani ka suvine matk. Suvel on matkaraja järgmine lõik – Kõrvemaa – kindlasti väga ilus ning suvel on ka päevad tunduvalt pikemad ja ei pea kogu teekonda ära mahutama nii lühikese aja peale. Pimedas metsas olek ei ole just eriline unelm..

Kui eelmisel aastal oli matkapäeval (26.detsembril) plusskraadid ning rohi/sammal oli rohelisest rohelisem, siis seekord saime kõndida ca -5C lumises metsas. Selline puutumatu looduse tunne tekkis, kui käia kohtades, kuhu inimese jalg polnud sel päeval veel astunud ning lume peal võis märgata vaid erinevate loomade/lindude jalajälgi. Pole eriline jäljekütt, aga ma arvan, et kitse, põdra, rebase ja hundi jäljed nägime ära.

Seekord oli matka pikkus täpselt paras planeeritud, nii et saime juba ca 14:30 metsast välja. Sel hetkel, kui tundus, et nüüd võikski hakata aitama, tegime veel kiire pikniku kaasavõetud võikude ja teega. Pärast selgus, et piknikukohast autoni oli läbi metsa veel ehk ainult 500m, nii et igati hästi ajastatud piknik 🙂

Nädalavahetuse parimad palad

Kui päike on väljas, siis on täielik kevad! Aias ja toas on tore küll nokitseda ja vajalikke asju teha, aga mõtlesime, et võiks nädalavahetusel ka kuskile natuke kaugemale minna. Koera tulemisega majja on füüsilist liikumist rohkem olnud, kuid oleme samas ka paiksemaks jäänud. Kindlasti on oma roll sellel, et Hera autosõitu (veel) ei naudi ja pigem oksendama kipub 😀 Kuhu sa nii ikka sõidad?

Võtsime ikkagi plaani väikse matka ning lähim matka-õppe või mis iganes rada meie kodule on Tädu, mis ühtekokku oli ca 4 km pikk jalutuskäik ning jõukohane ka kõige väiksemale kahejalgsele. Ruuben küll protesteeris selle vastu tugevalt ja nõudis emmega kojujäämist, kuna tal a) on ikkagi natuke nohu ja see on hull haigus, millega metsa ei lasta! b) hädasti on vaja Legosid tugevamaks teha c) ja siis see asi ka, et mitte üldse ei viitsi. Eks ma mõttes olin valmis teda viimased 3,5km ka seljas kandma, peaasi, et värsket õhku ja liikuma saab. Nii läksidki õunasnäkid ja kommi-auhinnad koos veepudelitega seljakotti ning sõit võis alata.

Ilm oli parajalt soe ja mõnus (kindad siiski soovituslikud!), koer sai end loomana tunda ning poisid avastasid vähemalt 4 erinevat liiki sipelgaid, kes hoogsalt oma pesi korrastasid. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei lasknud “millal me söögipausi teeme?” küsimused ennast kaua oodata. No tegime siis mõned.

Raja lõpus pidi olema lõkkekoht, mida mingil hetkel kõik pikisilmi ootama hakkasid. Kui ma veel seda ka lubasin, et kõik, kes omal jalal sinna kohale jõuavad, saavad auhinnaks kommi, siis oli ind ja rõõm seda suurem!

 

Tegime viimase snäkipausi ning siis edasi juba auto juurde. Kui kokkuvõttes oli väga mõnusa pikkusega matk, siis viimased 800m, mis kulgesid mööda maantee serva, olid kuidagi eriti ebameeldivad. Kontrast vaikse ja rahuliku metsa ja sõidutee vahel oli lihtsalt nii suur.

Kuna tuppa veel üldse ei tahtnud minna, siis avasime (eba-eestlaslikult alles nüüd!) grillihooaja. Vorsti grillisime ka, aga sellest polnud mingil põhjusel tahtmist pilti teha.

Ja pintslid andsin ka poistele korraks pihku, aga see on juba üks teine teema… 😉 Kokkuvõttes on mul nii hea meel, et pikk ja pime aeg on möödas ja elu hakkab inimestesse ja loodusesse tagasi tulema! 🙂

Jõulumatk

Kui Helen jõulunädala alguses küsis, et kes oleks huvitatud ca 20km jõulumatkast, siis minu ja Kaisa “jah” vastust ei tulnud kaua oodata. See, mida Triin vastas, ei kannata väga trükimusta 😀

Otsustasime alustada oma teekonda Oandu-Ikla matkatee algusest ning Helen planeeris meile osavalt 26. detsembriks 26km jalgsimatka. Start oli hommikul kodudest kell 9.00 ning pärast mõningast seiklemist ja kohustuslikku ümbersõitu mahakukkunud puu tõttu, alustasime oma retke lõpuks kell 11.00. Üks auto jäi meist maha starti ning teine finišisse ootama. Lootus oli, et ehk ei jätnud Helen finišiauto võtmeid stardis olevasse autosse.. 🙂

Ilmaga vedas ja mitte vähe. Kuigi alguses sõrmed külmetasid ja oli pigem jahe, siis meenutades 25.detsembri ilma, kus taevast sadas igasugu asju alla, oli 26. lausa erakordne – kogu meie retke vältel paistis päike ja kuigi me olime enamasti metsas ja otsest päikesevalgust ei näinud, siis vähemalt oli valge. Eesti talvel erakordne! 🙂

Minul isiklikult oli algusest peale väike hirm pimedasse metsa jääda (Nukitsamehe õudusunenägu) ja seetõttu me eriti ei jokutanud ega “vaatamisväärsusi” imetlema ei jäänud. Loodus oli vaatamist väärt muidu küll – kui meie riietus välja arvata, siis ei saaks pildi pealt loodust vaadates arugi, kas on parajasti juuni või detsember. Samas, juunis on meil vahel külmemgi olnud kui sel detsembril, nii et suurt vahet ehk polegi 🙂

See, et oled õigete inimestega metsa sattunud, saad aru siis, kui tuleb jalgadele rakuplaastrid installida või kahehäälselt “Vana pildiraami” laulda. Vaesed loomad. Selfie‘sid tegime rohkem kui kogunes läbitud kilomeetreid ning mingil hetkel läks ajukramp ka üle ja sündis hulganisti häid ideid, mille saame järgmisel aastal loodetavasti edukalt ära salvestatud 😉 Lisaks tuli välja, et Helen oli jõulude ajal esimest korda elus “Visa Hinge” vaadanud. Kaisal jäi aga “V” täht algusest kuulmata, seega oli tema jaoks vestlus järgmine:

Helen: “Ma vaatasin eile isa hinge”

Mina: “No ja kuidas meeldis?”

Helen: “Ehtne värk, nüüd ma saan aru küll, miks sellest nii palju räägitakse ja jõulude ajal vaadatakse.”

Mina: “Vaatad järgmisi osasid ka või?”

Kaisa: “Misasja?? Isa hinge vaatasid??”

Kuigi täna on kõik käimiseks ja seljakoti kandmiseks vajalikud lihased haigemast haigemad, jääb matk ise meelde äärmiselt positiivsena. Ja külmast ilmast hoolimata, olid kõik inimesed (need vähesed, keda oma teel kohtasime) läbinisti positiivsed. Ühe talu perenaine tuli meid õue tervitama, küsis, kas me ikka teame, kuhu me minema peame ja kas meil on kuum tee kaasas ja piisavalt soojad riided seljas 🙂 “Häid pühi” käis muidugi ka asja juurde.

Sellelt matkalt võtangi kaasa teadmise, et paras talvise matka pikkus on kuskil 18km (pärast seda läks päris raskeks); et järgmistel jõuludel kõnnime Nõmmeveskist järgmised 20km edasi ja et inimesed on ikkagi südames head 🙂 Head selle aasta lõppu!