Ümber Ülemiste

Kuidagi on see aasta nii mööda läinud, et eriti jooksuüritustele jõudnud ei olegi. Samas pole eriti jooksmas (st trennis) ka käinud, nii et natuke loogiline ka 😀 Aga Ülemiste järvejooksule sai end juba enne Ööjooksu kirja pandud, tundus nagu hea ja huvitav mõte, seda enam, et seal pole varem käinud ka. Ja medal oli nii ilus värviline 🙂

Erle muidugi hoiatas mingil viimasel päeval enne jooksu, et “see on vastik rada”, millele Kristi kiitis veel täiega takka a la “kõige vastikum rada maailmas”, kuigi pärast selgus, et ta seal jooksnud ei olegi 😀 Erle aga jättis targu täpsustamata, mis ta selle vastiku all täpsemalt silmas pidas ja ilmselt parem oligi 😀 Eeldasin siis, et ju teed kitsad ja viletsad vms.

Enne starti arutasin korra Markoga, et võiks mitte ennast lõhkuma minna, vaid et hea kindla peale oleks minna sellise 6.00-6.15 min/km kohta jooksma. Stardis võtsingi kohe maru rahulikult enda arust, liigutasin jalgu eriti aeglaselt, aga kell näitas ikka 5:35 km aega 😀 Võtsin siis korra veel aeglasemaks, sain 5:45 ja mõtlesin, et vot see on küll eluvorm, kus selline kiirus tundub aeglane ja sealt edasi on tunne nagu peaks kõndima hakkama 😀 Haha! Aga tuletasin endale meelde, et distants on 13.8 km ja joosta tuleb üksjagu. Võtsimegi siis tasa ja targu, aga samas kellegi selja taha liiga molutama ka ei jäänud, nii et kilomeetri ajad tiksusid stabiilselt 5:40 kandis.

Kuskil kolmandal kilomeetril kuulsin, kuidas keegi hingab kuklasse. Sõna otseses mõttes. Tõmbasin paremale ära, aga Marko ütles, et jookse-jookse, see mööda küll ei lähe. Ei läinudki. Tundus, et meie tempo oli talle sobiv, igatahes oli ta koguaeg kannul ja tegi oma kopsuhaige-pulsspunases-meeleheitliku “huu-huu” hingamist. Ausalt, ma ootasin koguaeg, et ta jääb maha, kuna noh, ise ma küll sellise kompressorina kaua ei kesta ja mul oli kohati temast isegi kahju. Samas hakkas see asi pika aja peale jubedalt ajudele käima. Nii et Marko sosistas mulle vahepeal “täitsa p*rses” ja mina tundsin, kuidas hakkan kurjaks muutuma, sest et see pidev häälitsemine oli ikka väga häiriv. Unistasin kõrvaklappidest. Siis natuke unistasin kõrvatroppidest. Siis natuke aega kujutasin ette, kuidas ma ütlen talle, et “Ära hinga!” 😀 ja samas tundsin piinlikkust, sest et see pole ju  üldegi ilus. Üritasin siis positiivset näha: mõelda vaid, ma olen kellegi tempotegija. Ja milline õnn on olla seltskonnas, kus hingeldatakse 😀 Kepikõndijatel seda vist eriti ei juhtu. Mõtted mõteteks – loomulikult ma midagi ei öelnud ja jooksin ikka endale keskendudes, kuigi jubedalt häiriv oli see kompressor küll. Aga kilomeetrid pärast 6. läksid sellest hoolimata justkui lennates ja juba oligi 10 tehtud – pea sama ajaga, mis Ööjooksul, mis on ju täielikult asfaldil. Ma olin väga rahul. Kiire suuloputus joogipunktis ja minu rõõmuks sai seal ka Kompressor-mees lõpuks maha raputatud. Kõrv puhkas! 😀

Kompressor-mehe mittesallimise karmalaks ei lasknud ennast muidugi kaua oodata. Pärast 10km joogipausi oli natuke veel tavalist kruusateed, siis keeras tee metsa sisse ja hakkas mäest üles-alla käima. Siis sain lõpuks ka aru, mida Erle silmas pidas kui ütles, et see on “vastik”. Marko tunnistas, et ta on Erlega nõus 😀 Mina tunnistasin endale, et maastikujooks on minu jaoks too much, pulss läks maksimumi lähedale ja hingamiseks pidi appi võtma näolihased 😀 Kui see pole karma, siis ma ei tea 😀

No igatahes võtsin siis rahulikumalt, mis siin salata, kahest mäest ka jalutasin üles. Esimese kõnnimäe juures oli pettumus nii suur, et pisar tahtis servapidi silma tulla. Aga siis mõtlesin, et wtf ma teen. Mõnus pidi ju olema. Jooksurõõm and shit. Tegin siis ka paar korda kompressorhingamist ja lasin endale jõukohases tempos edasi (ca 1min km kohta aeglasemalt kui enne). Mitte et mõnus oleks olnud, aga polnud otseselt ka infarktieelne seisund.

Kui tagasi asfaldile jõudsime, siis oli muidugi jalg nii pehme, et olulist tempomuudatust ei tulnud. Pole viimasel ajal ka näinud väga pointi lõpus kiirendada, pigem on hea kui saab energia ühtlaselt raja peale ära jaotada. Lõpuaeg oli 1:20:25, millega ma olen väga rahul, sest et hoolimata lõpuhaamrist jooksime kogu distantsi tegelikult kiiremini kui planeeritud ja mis kõige olulisem – väga hea enesetundega. Kui enne starti oli täielik unekas ja tundsin alguses metsavahel, kuidas padjanägu mul ees üles-alla rappub 😀 siis pärast 13,8 km olin kenasti üles ärganud. Seekord andis pärast lõppu ka jalalihases tunda, et veidi ikka on tööd tehtud, aga usun, et kodune rullimine aitas taastumisele kaasa, nii et eile polnud küll ükski koht valus.

Emotsiooni sain jooksust kindlasti kätte ja minuarust on see eriti lahe, et Marko lihtsalt lõdvalt tulebki igale poole kaasa ja viitsib minu tempos joosta. Vahel on tandemina ikka nii hea – kui endal võib-olla juba kopp ees oleks või tekiks mingi äravajumine, siis koos seda nii lihtsalt ei tule. Kas ma jookseks Ülemiste ringi veel? Tõenäoliselt mitte – sest et see on ikkagi vastik rada 😀 Loen selle tehtuks ja vajadust midagi tõestada või ületada mul ei ole. Aga kõige värvilisem medal on see Ülemiste oma minu medalikogus kindlasti 🙂

Ja mis värk nende spordifotodega on? Millal see päev tuleb, kui ma nende peal ilusaks muutun? Hästi ei taha uskuda, et kõik need tuhanded fotograafid, kes mind pildistanud on spordivõistlustel, kobad on. Või-või? 😀

 

 

Advertisements

Ruubeni esimene

Kui me pühapäeva hommikul Kalevi Spordihalli jõudsime, siis ütles Ruuben otsusekindlalt: “Emme, täna ma tahaksin esikolmikusse tulla.” Klubi meistrivõistluste I etapil mõned kuud tagasi sai ta oma esimesed võistluskogemused ning 1 matšivõidu. Kuigi ta kaebas samal hommikul valusa kurgu ja kerge nohu üle, oli võitlusvaimu piisavalt, et tahta eelmise tulemuse ületamist.

“Miks mitte, muidugi! Minu poolest võid ära ka võita, ega ma ei keela,” julgustasin teda oma soove täitma ning pärast registreerimist hakkasin vaikselt vaimu ette valmistama. “Mitu matši ma võitma pean, et kolmas koht saada?” küsis ta. “Ruuben, kui sa hakkad arvestama, mitu kaotust sa saada võid, siis sa lähedki kaotama. Mine iga matši võitma, anna oma parim ja siis võid lõpuks rahul olla, ükskõik mis koha saad.” “Olgu,” arvas Ruuben. “Kas teeme enne-võistlust-pildi ka?” küsisin kui poiss matil kukerpalle jms soojenduseks tegi. “Ei, teeme pärast, koos medaliga!” arvas Ruuben ja nii jäi 🙂

Vaatasime enne veel madalama kaalukategooria võistlejaid ja andsin Ruubenile kuhjaga nõu kaasa. Nii väikesed ei tee veel heiteid, vaid võistlevad nö sumos – vastane tuleb kas matil tasakaalust välja saada või siis ringist välja tõugata. Matš kestab kahe punktini. Soovitasin Ruubenil keskenduda ainult vastasele (kuigi mati äärest kindlasti hõigatakse midagi), jälgida tema liikumist ja tegemisi. Kui lükata ei õnnestu, siis tuleb tõmmata jne. Ruuben oli kõigega nõus ja soovitas minul mitte midagi hõigata, et muidu vastane kuulab ja saab teada, mis tal plaanis on. Diil! Lubasin Ruubeni soovil ka kõiki matše filmida, et pärast vaadata, analüüsida ja õppida. No ikka täisvärk 🙂

Esimesele matšile (nagu ka kõigile teistele tegelikult) läks Ruuben vastu naerusuiselt. Natuke pusklemist ja vastane oli kõhuli põrandal. Teisel katsel osutas vastane juba rohkem vastupanu. Ruuben pääses napilt matilt väljalükkamisest, aga otsustas kohe pärast seda vastase üle puusa visata. Kindel võit ja hea algus tehtud.

Kokkuvõttes oli Ruubenil 4 matši, millest ta kaks võitis ja kaks kaotas. Oma teises võidumatšis sooritas nii ilusa heite, et ma ei suutnud oma vaimustust tagasi hoida ja hüüdsin Ruubenile “Super!” 😀 Aga siis olin jälle vait 😀 Kaotused olid osaliselt seetõttu, et Ruuben läks heiteid sooritama, kuid ta enda põlv läks enne maha kui vastase põlv-selg-kõht vms. Nende reeglite järgi vastase võit, kuid küll ta õpib ja saab iga korraga targemaks-tugevamaks 🙂 Pärast matšide lõppu paistis haigusevimm korraks eriti selgelt silmadest ja olekust välja, aga see ei varjutanud uhkusetunnet, kui ta oma esimese auga välja võideldud medali ja diplomi kätte sai.

Jah, osalemise eest medaleid on ennegi saadud – aga Ruuben rõhutas ise ka, et see on esimene PÄRIS medal, mis pole saadud lihtsalt selle eest, et ta kohale tuli, vaid ta tõesti saavutas midagi. Auhinnatseremoonial ei olnud tol päeval vist poissi, kelle näost oleks uhkus ja õnnetunne rohkem välja paistnud kui Ruubeni omast 🙂 No kui see on lihtsalt nii suur, et ei mahu sisse ära 🙂