Rannarõõmud

Eile oli üle pika aja täitsa mõnusalt soe õhtu, nii otsustasin, et läheme poistega niisama korraks randa jalutama. Nemad muidugi arvasid, et see on kõige halvem mõte üldse, sest et 1) Priit oli juba päeval klassivennaga seal käinud ja 2) Ruuben arvas, et õues on lihtsalt vastik ja oldud juba küll 😀 Kuna ma teadsin, et need meeleolud on kiirelt mööduvad, siis haarasime paki kõrsikuid ja pesapallivarustuse kaasa ja lihtsalt läksime. Hea, kui rand on kõigest paarisaja meetri kaugusel 🙂

Kõigepealt proovisime ära kõik jõumasinad, mis rannas olid. Ma ei tea, kas keegi reaalselt ka nendega trenni teeb või käiaksegi seal niisama turnimas, igatahes on need väga ägedad, heas korras ja saaks trenni teha küll! Seejärel loopisin Priidule veidi pesapalli, mida ta siis oma kindaga kinni püüdis. Aasta emale kohaselt viskasin esimese palli kohe nii hästi, et see kobistas end kindast mööda ja.. no mis siin ikka pikalt seletada: Priit oli kägaras maas natuke aega 😀 Väga inetu minust!

Kui palli oli piisavalt mängitud ja mänguväljak ka ära proovitud, siis jõudsime lõpuks kõige vahvama atraktsioonini, milleks on loomulikult kividel hüppamine ja veega mängimine. Ütlesin poistele kaasa oma klassikalised saatesõnad: ärge jalgu märjaks tehke! Ruuben oli väga sõnakuulelik ja seetõttu kükitas ta kivil ja solberdas ainult küünarnukkideni vees. Seejärel kükitas ta kaldal, nii et ainult puusadele seotud dressikas sai märjaks. Ja kõige lõpuks astus ta vette ainult ühe jalaga, nii et asi seegi! 😀 Paratamatult meenus üks eelmise aasta suveõhtu, kus samade saatesõnadega saabusid mulle tagasi nabani märg Priit ja ÜLENI MÄRG Ruuben. Progress on märgatav! 😀

 

Advertisements

Laupäev lastega

Olen ajapikku selgusele jõudnud, et olen loodusturist. Kuna Eestis mägesid ei ole, mis mind kõige rohkem tõmbavad, siis tuleb leppida muude atraktsioonidega: näiteks ranna ja rabaga. Pealegi polnud me Viru Rabas veel (koera ja) lastega käinud, nii et tundus hea plaan laupäeval oma sammud just sinna seada.

Kokku olengi ma seal tegelikult käinud kõigest kaks korda, aga iga kord kui sealt Loksa ristist ka mööda oleme sõitnud ja ilm vähegi ilus on olnud, on autode hulga järgi otsustades toimumas laulupidu. Nii ka seekord. Selles mõttes kõige parem koht ei ole, aga mis siis ikka. Nautisime ilusat ilma ning suureks kasvanud poisse 🙂

Kui poisid said veel aru sellest “ära laudteelt maha astu, vajud sisse” jutust, siis Hera puhul see ei toiminud. Mingil hetkel ta avastas end kõhuni mudast ja oli kergelt öeldes üllatunud. Kui me oma jalutuskäigu lõpp-punkti: kõige suurema järve juurde jõudsime, siis pidime võitlema oma sooviga Hera sinna sisse visata. Tükk aega pidasime kiusatusele vastu, aga siis ikkagi tegime ära: nügisime koera vette ja lasime tal koos omapoolse julgestuse ja abiga välja ujuda. Karistada saime ka kohe, sest et koer raputas kogu selle märja kõik meie peale kuivaks 🙂

Pärast põikasime vaatasime veel seene- ja mustikapilguga metsa, sõime suud siniseks (Hera ka, sest et mustikad talle maitsevad) ja põikasime läbi Ihasalu rannast. Priit ehitas liivalossi, mida Hera vahepeal ampsamas käis; Romet ja Ruuben möllasid laintes. Koer polnud rabajärvest liiga suurt šokki saanud, nii et käis ka ikkagi vees, kuigi mitte enam nii sügavas. Tema lemmiktegevus oli ranna ainsas kõntsahunnikus püherdamine. Usun, et see oli tema päeva tipphetk 😀

Kui mul parasjagu puhkust ei ole, siis mulle täitsa piisabki sellest, kui nädalas on üksainus soe ja ilus päev. Nii kaua kui see päev on laupäev 🙂