Lapsevanema raske elu

Aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, kui raske elu meie aja lastel on. Et koolikott on liiga kogukas; liiga palju on ahvatlusi, mis tervislikelt eluviisidelt kõrvale meelitavad; liiga palju on youtube’i ja fortnite’i ja ma olen põhimõtteliselt selle kõigega nõus. Palju harvem aga räägitakse sellest, kui raske elu on meie aja lapsevanematel. Ime, et sellise pinge juures on üldse võimalik terve mõistus ja selge pilt säilitada.

Käisime Priiduga paar nädalat tagasi jalkavõistlustel. Olid need kuskil Õismäel, kenal laupäevasel päeval ja vaikselt oli juba servast suvi ka. 18 poisist, kes trennis käivad, oli kohale tulnud 6. Iseenesest kohustuslik ju pole ja see trennikamp on pigem selline, kes tahabki lihtsalt omaks lõbuks paar korda nädalas palli taguda ja otseselt uueks Ronaldoks või kasvõi Martin Reimiks ei ihalda vist keegi saada. Aga võib-olla ihaldab ka, ega iseenesest ju hilja veel pole. Igatahes, huvitavaks tegi selle turniiri asjaolu, et mängiti 6+1 formatsioonis, mis tähendab, et meie omad olid juba eos vähemuses, lisaks polnud kuskilt võtta ka ühtegi vahetust, nii et tõotas tulla üle keskmise raske ennelõuna.

No ja siis sa oled seal, jumala jõuetu ja vaatad, kuidas su 9-aastane nutab sportlikust vihast, kui talle värav lüüakse; nutab valust, kui talle palliga kõhtu taotakse ja jalgadesse sõidetakse. Ühelt poolt tahaks kaissu võtta, haiget saanud kohale peale puhuda ja lohutuseks jäätist sisse sööta 😀 teiselt poolt ei saa lasta poisil ju memmekaks kasvada, vaid tuleb endal süda kõvaks teha ja pisar pisarakanalisse tagasi tõmmata ning öelda: “Sa oled megatubli! See läheb üle! Sa jaksad küll!”, lootes et lapsel ei jää sellest eluaegset traumat ja tegelikult ka lähebki valu üle.

Ja siis ühel hetkel, kui Priit palliga värava poole tormas ja vastaste mängija ta väravast maksimaalselt 10 meetri kaugusel kõhuli lükkas, nii et kunstmuru osakesi tuli pärast puusast välja urgitseda ja kohtunik arvas, et midagi nagu ei juhtunudki, siis läksin korraks pahaseks küll. “Kuule, kohtunik!” hüüdsin väljaku servast ja meie treener vist natuke vaatas mind kahtlaselt, sest et eks need emad õiendavad suht koguaeg väljaku kõrval 😀 Kohtunik reageeris. “See oli selge viga ju, penalti koht!” hüüdsin ma kohtunikule. Ja siis ta ütles mulle: “See, et ta nutab, ei tähenda, et seal viga oli!” No WTF?! Siis ma läksin närvi! 😀 Loomulikult kohtunik tagantjärgi oma mittenägemist kuidagi heaks teha ei saa ja VARi meil ka ei olnud, et järelevaatamist teha, aga minu emotsionaalsed selgitused “trahvikastist” ja “üks ühele väravavahiga” olid vähemalt nii veenvad, et järgmised mitte nii veenvad olukorrad vilistas “vana paks” 😀 meie kasuks ära. Hea seegi. Kuigi noh.. tunduvalt lihtsam on ise väljakul palliga päikesepõimikusse saada, nii et hing kinni ja maas ägised, kui näha, kuidas su laps seda sama kogeb.


Juuni alguses käisime poistega perearsti juures. Ruubenil koolieelne, Priidul mingi koolijärgne kontroll, lisaks (küll kõva hilinemisega) soovisin puugisüstid teha kõigile. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, mil õde tõi välja esimese süstla. Priit põhimõtteliselt väljus endast silmapilkselt! 😀 Loomulikult see ei ole naljakas, kui keegi midagi nii palju kardab, tõenäoliselt on põhjused kuskil seal, kus teda allergiate tuvastamiseks nõeltega torgiti, veeniverd võeti, haiglas olles kanüül paigaldati jne. Ma saan sellest ajaloost aru, aga no ikkagi. Lasin siis endale esimesena süsti teha, et näidata, et pole üldse valus, aga no see ei mõjunud üldse. Kui ei usu, siis ei usu. No ja siis kui see pisike sutsakas Priidule käsivarde tehti, siis karjus ta nii nagu õde üritaks tal seda kätt kirvega maha raiuda 😀 Täitsa õudne ja natuke oli isegi piinlik 😀 Kui see suur hüsteeriahoog üle läks, siis ta oli isegi nõus natuke tunnistama, et tegelikult ei olnud tõesti valus, aga kui on hirm, siis on hirm. Aga mida lapsevanem tegema peab? 😀

Samal ajal kui Priit kurku kähedaks karjus, kõlgutas Ruuben toolil jalgu ja itsitas omaette. Temal oli kahte süsti oodata. Itsitas kui sai esimese, naeris kui sai teise, pugistas naerda kui õde lõpuks ta õlgu masseeris. Ei tea, mis värk temal sellega on 😀 Aga pill tuleb teadagi pika ilu peale, nii et kui kellelgi pärast paha ja palavik oli, siis oli see Ruuben. Seda ei oleks osanud ette kujutadagi, et nii nääpsust käsivarrest võib paariks päevaks kaks korda suurem jurakas kasvada. Õnneks paistetus alanes, kuigi Ruubeni elu esimese eksami eel olin natuke mures küll.


Seda, et Ruuben vööeksamit tahab teha, rääkis ta juba sügisel trenni minnes. Läbi judoklubi sisevõistluste kasvas tahtmine veelgi, nii et kui vöötrennid algasid, ei olnud Ruubenil kahtlustki, et ta seal olla tahab ja eksamile läheb. Mina ei tea, mis värk mul viimasel ajal pingeliste olukordadega on – nii kui mingiks jamaks läheb, on mul kohe süda paha 😀 Tiimis naised juba teavad, et kui ma enne mängu hapu näoga lõualuusid kokku surun, siis järelikult iiveldab. Kui ma enne mängu kogunemisele hiljaks jään, siis järelikult iiveldab, nii et kedrade jalgapanek võtab veelgi rohkem aega 😀 Õnneks on süda-paha tundega kõik piirdunud, mängu ajal pole aega seda tunda. Kui ma aga Ruubeni eksamisaali saatsin, siis tundsin, et OMG, nüüd kohe oksendan kõik kohad täis! 😀

Osa minust mõtles, et äkki ollakse nende esimeste valgete vöödega natuke leebemad – et ei tapaks kohe alguses seda motivatsiooni ära. Samas teine osa minust teadis, et eksamil on teatud nõudmised ja kui sa ilmselgelt ei oska ja ei saa hakkama, siis sa ei saa ju eksamit läbida. Vaatasin siis läbi klaasist ukse Ruubeni sooritust nagu väike leemur: lõuad kramplikult koos ja silmad kramplikult pärani lahti 😀 Ja samal ajal lootes, et ta jumala eest selja taha ei vaataks ja mind ei märkaks – äkki segan veel keskendumise ära!

Sel hetkel kui ta jaapanikeelsete märksõnade peale heiteid sooritama hakkas, saabus rahu. Jah, tehniliselt on ilmselt arenguruumi, kellel poleks, aga mis kõige tähtsam – ta tahtis, ta pingutas, ta tegi! Pärast diplomite väljakirjutamist ristis treener kõik eksami sooritanud väiksed judokad uue vöö löögiga vastu tagumikku 😀 ning seejärel said kõik näidata, et nad oskavad endale selle vöö ka peale siduda. See on ilus hetk, kus saad aru, et viimased kaks nädalat intensiivset nii keha kui vaimu trenni on vilja kandnud ning nii kaua oodatud ja loodetud tulemuse toonud. Kui pärast Ruubeni eksamit väljus saalist 4-5 poissi, kes ei saanud eksamit sooritatud, siis loomulikult oli rõõm saavutatust veelgi suurem. Nii Ruubenil kui minul 🙂

Lapsevanemana on sellised hetked eriti rasked – ise mitte kuidagi enam kaasa aidata ei saa, südames loodad ikka parimat, aga pead alati tagavaraplaanina valmis olema ka väikseid pisaraid pühkima ja julgustavaid sõnu lausuma. Ja salaja iiveldama 😀 Küll see lapsevanema elu on ikka raske 🙂

 

Advertisements

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂