Madness!

Kui me laupäeval Markoga Keilasse hakkasime jõudma, siis nentisin positiivselt, et “oh, siin on suisa jahe – 28 kraadi! 😀 ” lisaks paistis silma tugev tuul, mis minu ettekujutluses pidi jahutavalt mõjuma. Kui ma autoukse lahti tegin ja reaalselt vastu kõrbeõhku põrkusin, kus hingata polnud mitte midagi, siis muidugi muutsin meelt. Selline tunne nagu oleks keegi sauna ventilaatori kaasa võtnud. Proovige, see ei ole jahutav 😀

Veidi männi varjus kükitamist ja jooksuplaani paika panemist ning juba oligi aeg starti minna. Alustasime Kristiga teisest stardigrupist, kuhu ma nibin-nabin jõudsin, kuna jätsin strateegilise vetsuskäimise kuidagi liiga hilisele hetkel 😀 Aga see selleks. Jõudsin Kristi juurde, õnneks olid nad Indrekuga mulle ühe kartulikoti reserveerinud, kuhu ma kohe sisse pugesin (hirmus kitsas oli) ja stardipaugu peale hakkasime ülesmäge hüppama. Jep, ülesmäge, kaks jalga kotis, ühe silmaga jalge ette vaadates, teise silmaga piiludes, millal kotist juba välja võib tulla 😀 “Mäe otsas” juba võiski, siis mäest alla tagasi ja üle mingisuguse kaldtee, mis üle auto oli ehitatud. See oli juba selline, kus päris viimaseks sammuks oli hea, kui sõber käe ulatab ja sellega läks ka hästi. Siis edasi läks kuidagi nii, et kohe kiirelt kaldteelt alla, uuesti mäest üles, siis mäest alla, liivakott kukile, mäest üles tagasi, siis mäest uuesti alla, liivakott maha, liiva peal võrgu alt läbi ja siis uuesti mäest üles, mäest alla ja mingite kaablirullide peale turnima. Selle aja peale oli umbes 800m läbitud ja pulss sama punane kui mu pluus ja nägu 😀 OMG!

Edasi läheb juba natuke häguseks 😀 aga päris kindlasti hüppasime kuskile külma vette, ronisime üle rehvide, üle merekonteineri, jooksime risu sees metsas ja kaapisime end neljakäpukil paekiviklibu peal liivamäkke. Kindlasti tassisime veel liivakotti mäest üles ja alla, hüppasime üle kujuteldava lõkke (lõkke tegemise keeld ju!), roomasime läbi muda, okastraadi alt üles mäkke, tassisime rehvi, ronisime mööda võrku ja köisi ja.. kas ma unustasin midagi? Ilmselt oli seal veel rehve ja kaldteid, mida mööda ronida 😀 Liugu lasime ka ja mingist kohutavalt kõrgest Red Bulli tornist saime ka kõrvalise abi najal üles. Huvitav, ikkagi mul on tunne, et midagi unustasin 😀

Kokkuvõttes mahtus 4km peale vist suisa 25 takistust, mis pani keha ja vaimu korralikult proovile, aga mis peamine – hullult fun oli. Tõenäoliselt saab olla veel rohkem fun kui füüsiline vorm on parem ja saab tõesti nautida neid takistusi, mitte kuulata enda marutõbise kähriku laadset hingeldamist 😀 Aga no päeva lõpuks läheb see meelest ära ja ma teeks seda hullumeelsust veel. Lihtsalt mitte kohe 😀 Ja no rajal oli meil erakordselt hea meel selle üle, et olime valinud ikkagi ainult ühe ringi ja 4km, mitte kahte nagu Indrek 😀 Aga kuuldavasti jäi temagi ellu 😀

Tossud ja sokid läksid isegi pesus puhtaks, särk on selline so-so hetkel, aga ehk saab veel asja. Püksid pidin ära viskama, kuna üks okastraat hammustas augu sisse 😀

 

Advertisements