Jooksmine ja kontsakingad

Kui keegi küsiks mult praegu, mis on need kaks asja, mida praegu kõige rohkem igatsen, siis see vastus tuleks kiirelt: jooksmine ja kontsakingad. Ja võib-olla ka üks värske ja magus moorapea lohutuseks 🙂 Kui moorapead on hea tahtmise korral võimalik Pihlakast endale soetada, siis jooksmise ja kontsakingadega on kurvemad lood. Poolfinaalis Pärnu vastu sain nii tugeva löögi altpoolt vastu päkka ja varbaid, et isegi neli nädalat hiljem on suur varvas endiselt paistes ja kumab siniselt. Jah, ma ei saa ikka veel normaaselt käia ja see ajab mu hulluks! Ammu juba! 😀

Loomulikult sain ma pärast lööki kohe aru, et seekord võib asi tõsine olla, kuna varbad olid koheselt täiesti tuimad ja siis kohe väga-väga valusad. Selleks ajaks kui ma koju jõudsin oli jalg juba korralikult sinine ja paistes, nii et ma liiga kaua ei mõelnudki ning läksin tegin EMOs kohe pildi ära. Öeldi, et luu on terve, ca paari nädalaga peaks põrutus paranema. Noh, igati positiivne, et luu terve, juhhuu! Ootasin siis eestlasliku kangekaelsusega suisa kolm nädalat (jah, vahepeal “mängisin” ka pronksimängus) enne kui uuesti perearsti poole pöördusin. Kirjeldasin olukorra uuesti ära, hetke seisukoha ka, küsisin, et mis ta välja pakub, kuidas saaks teada, mis on viga ja kuidas terveks saaks? Ta oli seal nii tore, et helistas traumatoloogia osakonda, sai teada, et seal on järjekord ca kuu ning tegi siis mulle saatekirja. EMOsse tagasi.

Oeh. Mõtlesin ja mõtlesin, et kas ma sinna üldse julgen minna. EMO ju ikkagi. Ja kolm nädalat hiljem. Kujutasin ette, kuidas mind karjudes ja sajatades sealt välja pekstakse, et miks ma maksumaksja raha ja nende aega raiskan jne. No igatahes võtsin lõpuks ikkagi julguse kokku ja läksin. Samal ajal saabus sinna üks vanaproua, kes oli tulnud jalga siduma, kuna ta enda raviarst on puhkusel.

“Mis teil juhtus?” küsiti.

Tädi: “Sääsk hammustas. Ja korduvalt!” 😀

Kogu haiglapersonal oli pahviks löödud ja pärast sajatati peamiselt seda tädi 😀 Ehk sellepärast mul ka vedas ja pääsesin?

Pärast 2 tundi sain isegi arsti vastuvõtule, kes lasi teha uue röntgeni, veendus uuesti, et luu ja liiges on korras ja no ei saa aru, et midagi viga peaks olema. Samas vaatas seda varvast ja tõdes, et “oli vist väga vägivaldne kokkupõrge”. No seda ju minagi! Eks tal minust vist kahju hakkas, sest et teipis kaks esimest varvast kokku justkui lahasesse ja arvas, et kaks nädalat võiks nüüd nii hoida. Ja siis peaks küll korras olema. Noh, nädal on möödas ja mina olulist erinevust ei näe. Mõtlen hoopis, et kas sel aastal üldse enam trenni tagasi jõuangi. Või noh, mis trenni. Kas sel aastal saab niimoodi kõndida, et ma kasutan kogu paremat jalatalda ja päkka? Seegi oleks juba suur asi 😀

Kui nüüd üritada kangesti siin positiivset poolt leida, siis see võib olla teadmine, et ma olen ikkagi purunematu 😀 Jah, ma olen närvis ja vigane, aga kaks rahvaliiga hooaega on tõestanud, et hoolimata rohketest katsetest ei suuda mitte keegi teine peale mu enda  mu luid murda 😀 Mitte et see oleks nüüd mingi väljakutse järgmiseks aastaks või nii…

Minu elu ainuke luumõra tuli sellest, kui ma ca 4 aastat tagasi kodus herilast üritasin tappa ja selle käigus enda käsi natuke liiga kõvasti kokku lõin, nii et parema käe nimetissõrme tuli mõra 😀 Herilane vist esialgu isegi pääses, aga endale tekitasin hullu tervisekahjustuse. Ja proovi sa seda jama EMO-s arstile seletada, nii et terve vahetus kõva häälega ei naera. Mul ei õnnestunud. Lisaks jäätisepulgalahases nimetussõrmele sain toona arstilt kaasa siira soovituse teatris plaksutamisega ettevaatlik olla. 🙂

Advertisements

Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Mida hing ihaldab

Pexels

Targad teavad rääkida, et tuleb alati oma sisemist häält kuulata. Mulle tundub, et mida vanemaks ja küpsemaks inimene saab, seda lihtsam on enda häält eristada muust mürast, mis meie ümber valitseb. Vähemalt ma enda puhul tunnen nii. Lihtsam on teha otsuseid ja valikuid, kui suudad vahet teha, mis on teiste ootused ja mis on su enda soovid. Kuigi päris nii ikka ei saa, et mitte meeldivaid asju üldse ei teeks. Selleks peab veel vanemaks saama. Olen täheldanud, et siis kaob mingil hetkel filter täiesti vahelt ära ja inimene saabki olla nii nagu ta tahab 😀 Ja öelda kõigile, mida ta asjadest tegelikult arvab 😀 Mitte et see mul nüüd mingi unelmate eesmärk oleks..

Ma usun, et soovidel on komme täituda. Tuleb soovida, tahta ja asjad juhtuvad. Mõni asi ei juhtu kohe, ta tuleb ringiga, aga ta tuleb. Ja siis tuleb see äratundmine, et OMG, see ongi ju see!

Näiteks olen kogu oma teadliku tüdrukuelu tahtnud jalgpalli mängida, aga ametlikult, st tiimis, pole seda mingil põhjusel võimalik olnud teha. Maja taga mängisime küll vibra ja vahel tagusime palli ka kellegi rõdule või aknasse, mistõttu meil maja taga jalka mängimine keelati kähku ära 😀 Koolis tegime rohkem kergejõustikku ja nii ta läks. Kaks aastat tagasi tekkis järsku võimalus naiste jalgpallitrenni minna, mis alguses tundus hirmus (sest et ma ei oska ju üldse ja äkki teised on nii head ja mida elevant arvab?! 😀 ) aga täna ei kujuta ma oma elu ilma selle tiimi ja nende inimesteta ettegi. Kogu see kamp on nii äge, ma olen saanud palju uusi sõpru ja iga kohtumine (loe: trenn) on nii meeleolukas ja lõbus, et mõistlik oleks isegi tihemini kokku saada, et trenni lihtsalt maha ei lobiseks ja ei naeraks 😀 Mul on kohati treeneritest isegi kahju, kes annavad endast parima, et meid tehnilisemaks, tugevamaks, targemaks ja osavamaks õpetada, kuid meie lobiseme ja teeme lolli nalja juhendamise ajal, nii et iga asja peab mitu korda seletama 😀 Samas, see tundub jälle nii õige 😀

Eelmise aasta jõulupeol lahendas Erle kingituste küsimuse geniaalselt: tavaliste loosipakkide asemel, millest oleks võinud ju tegelikult isegi ilusa küünla, lõhnava seebi või uued põlvikud 😀 saada, loosisime välja tegevused, mida lubasime järgmise aasta jooksul koos teha. Näiteks “läheme kinno, läheme jalgrattamatkale jne”. Ma vist olin just mingilt matkalt tulnud ja ei osanudki esimese hooga midagi muud lubada kui et “läheme koos matkama”, mille tõmbas endale Merlin. Eks ta ise ilmselt ahastas korra, aga mis sa teed noh 😀

Kui servast neid lubadusi täitma hakati, kes mudajooksul, kes rattamatkal, siis hakkas mind ka see Merlini matkale viimine üha rohkem kummitama. Teda tundes ei saanud see mingi lihtne matk olla 😀 Ja kui sotsiaalmeedias jäi silma SUP müraka rent/matk, siis tekkis kohe see äratundmine, et see ongi see! Käisin selle idee kähku Merlin aka TVSile välja ja enne kui ma arugi sain, oli jõulukingitusest ühele saanud pea kogu tiimi väljasõit, kus kahe mürakaga möllas Pirita jõel kokku 15 jalkanaist 😀

Eks ma natuke kahtlustasin ka, et Merkaga ühe SUPi peal olek head ei tähenda. Merike ei jõudnud lauset “Siin võiks ujumispeatuse teha” veel lõpetadagi, kui ta oligi juba vees ja tegigi väga aktiivselt seda ujumispeatust 😀 See on see kui sa SUPi ninas seisad ja Merlin on sul seljataga 😀 Sõitsime jõel asuvalt paadisillalt Lükati sillani, siis Pirita sadama muuli juurest välja merele, tegime ühise pildistamispeatuse pärast mida ma avastasin ennast ka suureks üllatuseks koos aeruga vees ujumas 😀 Aga eks see ilmselt oli üks kingituse osa – piiramatu võimalus kõiki vette lükata 😀

Mida aeg edasi, seda tugevamat tõmmet või sidet veega ma tunnen. Mõni käib energia saamiseks metsas puud kallistamas või mättal istumas, mind laeb kõige paremini looduslik veekogu: meri, järv, jõgi. Bassein ei huvita 😀 Kui mõtlen tagasi Oandu-Ikla matkateel läbitud distantsidele, siis minu lemmikkohad on olnud just need, kus on järved – see annab kohe erilise energia, mida lihtsalt puude vahel kõndimine minuga ei tee.

Samas on mul näiteks mere vastu olnud äärmiselt suur aukartus, äkki isegi hirm. Seda vett on nii palju lihtsalt ja lained hirmutavad mind ka. Ma ei teagi miks – äkki saan just seal eriti selgelt aru, kui väike, tühine ja haavatav ma olen. Samas, miski jälle koguaeg tõmbab sinnapoole. Kas äkki peaks tegelema millegagi, mis oleks veega seotud? Mida?

Eelmisel nädalal läksime Kakumäele purjelaua koolitusele. Kahel nädalal kaks korda, iga kord natuke teooriat ja natuke praktikat. Esimene kord oli tuult natuke (2-3 m/s), aga seda tundus ka jube palju kui see kõik purje tuli ja tõmbama hakkas 😀 Teisel korral läks üldse tuulevaikseks ära, nii et instruktor kutsus meid vannipartideks ja lihtsalt naeris me üle 😀 Jah, olematu tuulega oli veelgi raskem midagi korda saata, aga vaikselt sai keeramist jms ikkagi harjutada. Eile oli siis teine äärmus, kus tuul oli 12-13 m/s ja lahes korralik laine ka peal. Lõpuks siis idekas surfiilm, mida tähistas rannas ca 1000 lohesurfarit 😀 Vaatasin seda värki ja mõtlesin, et mina küll sinna minna ei julge. Aga ühel hetkel oli ikkagi kalipso seljas ja purjekas nööripidi järel ja oi, siis hakkas juhtuma!

Okei, alguses ei juhtunud suurt midagi peale selle, et püüdsin purje üles tõmmata ja see rebis ennast käest lahti. Mul on täna reaalselt peopesad rakke täis 😀 Aga kui puri üleval, siis natuke sai sõita, kuigi noh, enamik ajast ma pusisin ikka lauaga ja purjega, mis isegi maas olles ennast igatpidi lennutas, sest et no seda tuult ikkagi oli üksjagu. Ja siis ühel hetkel kui ma seal täiega pusisin ja saamatu olin, lendas lohega mööda vana koolivend Lauri, kes hüüdis tervituseks või siis oli lihtsalt ehmunud mind nähes “Anneli?!” 😀 Haha! VPG in da haus! Seda ei osanud küll ette näha 😀

Aga põnevaks läks siis kui instruktor õpetas kaldastarti. See on lihtsam kui purje veest lahti vinnamine, eriti suure purje või tuule korral, nii me seal seda siis harjutasime. Suur oli mu üllatus, kui lauale astudes hakkasingi kohe suure hooga sõitma, ikka nii et pool lauda veest väljas, vett pritsis ja lained lisasid ägedust veel juurde. Endale tundus, et krüssasin täiega, muidu poleks ilmselt poolde Tabasallu välja jõudnudki, tagasitee oli igatahes küll liiga pikk 😀 Paar korda õnnestus veel täitsa pikk ja äge liug teha, nii et ikka täitsa tore oli 🙂 Ühel hetkel kui tagasi kahlasin läbi vee, käis laud ka tuule toel uperkuuti, nii et pöial vist käis veidi pahast. Pöidlaküüs küll käis, nii et sealt alt hakkas kohe räigelt verd merre voolama. Minu esimene mõte oli, et nüüd tulevad haid ja söövad mu ära. Ilmselgelt olen vaimselt valmis surfar 😀

Homme on viimane koolituspäev ja mu telefonis olev tuuleäpp 😀 ütleb, et tuleb selline mõõdukas 7 m/s maatuul. Tea, kas meid sellega vette lastakse, kuigi purjelaua puhul ei ole see nii ohtlik ilmselt kui lohe puhul. Aga kui ma reedeks tagasi ei ole, siis ilmselt olen Naissaarel või kuskil 😀

Ja edasi ma ei teagi, mis saab. Kuidas see mu ellu mahub? See ei ole lihtne nagu jooksma minek, milleks on vaja lihtsalt toss jalga tõmmata ja minna. Siin on vaja õiget tuult, õiget kohta, õiget varustust… Aga kuidagi võiks mahtuda, sest tunne on hea ja õige. Ja see tunne, mis mul eile õhtul koju sõites oli, see oli lihtsalt mega! Saan aru, miks surfarid on (vähemalt filmides) alati sellised muretud ja rõõmsad tüübid, sest et noh, pärast sellist mahalaadimist ja energialaksu sa ei saagi lihtsalt kuri või paha olla. Kõigil võiks olla selline tegevus, mis ei lase neil kuri või paha olla. Küll siis oleks tore ja vahva kõik 😀

Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Aeg, kuhu ruttad?

Täitsa lõpp, kuidas aeg lendab käest. Isegi Ruuben nentis üks õhtu mõtlikult, kui tema toona veel peagi saabuvast sünnipäevast rääkisime, et vanemaks saades hakkab aeg kiiremini minema. Et alles ta oli väike põnn ja nüüd juba saab 7! Mul ei jäänud järjekordselt muud üle kui temaga nõustuda.

Ruubenil olid siin vahepeal (vist märtsis 😀 ) veel ühed judovõistlused. Läksime sama entukatena peale nagu eelminegi kord ja Ruuben oli tõesti tubli. Kahjuks tuli seekord eriti raske loos, nii et Ruuben läks kõigepealt kokku eelmise osavõistluse II koha omanikuga (võit), siis kohe I koha võitjaga (kaotus) ja siis läbi lohutusringi võidu läks uuesti kokku oma esimese vastasega, kellele seekord kaotas. Kokku kaks võitu, kaks kaotust ning neljas koht. Pole loomulikult mingi katastroof, kuigi ta oli nii tubli, et oleks minu tagasihoidlikult hinnangul kohta esikolmikus väärinud küll. Aga no läks nii. Kui Priidul olid suurest kaasaelamisest pärast pronksimatši kaotust isegi pisarad silmas, siis Ruuben ise jäi rahulikuks. Küsisin igaks juhuks klassikalise spordireporteri küsimuse: “Kuidas tunne on?” millele sain rahuliku vastuse, et “Hea”. Uurisin veel, et ega midagi kripeldama ei jäänud ja Ruuben vastas, et ta andis endast parima ja siis ei saa ju jääda. Jess! Ruuben juba teab, et mulle ei ole mõtet seda “tähtis pole võit, vaid osavõtt” jama ajada 😀 Kuigi ma tean, et seda lastele, eriti väiksematele, alati räägitakse, et keegi kurb poleks, kui medalist-diplomist ilma jääb, siis ma ise kultiveerin poistes seda suhtumist, et kui juba kuskile minna, siis tuleb anda endast parim. See ei tähenda, et ainult võit loeks või tähtis oleks, vaid et laps tõesti sel hetkel annaks endast parima. Ja kui sa annad endast parima, siis võid enda üle uhke olla, ükskõik mis see tulemus lõpuks on 🙂

Ruuben on läbi nende kogemuste aasta jooksul väga tublisti arenenud ja mis kõige ägedam – tal on soov ja tahtmine judoga edasi tegeleda. Loodetavasti see järgmisel aastal heidete ja muude viskamistega ära ei kao, sest et seal võib juba kogemata ka haiget saada. Igal juhul ootab ta nüüd veel vööprogrammi, et selles osaleda ning on uhke iga temast suurema vastase üle, kellest tal trennis õnnestub jagu saada. Juhhuu!

Ruubeniga oli arenguvestlus ka. Või õigemini ühega tema õpetajatest. Oeh, see lasteaia teema vääriks omaette raamatut, aga las ta olla 😀 Kui arenguvestlus kiirelt kokku võtta, siis läksin poole kümneks lasteaeda selleks, et teada saada, et “Ruubeniga on kõik okei (juba eelmisel aastal oli) ja et noh, tegelikult ei peakski seda arenguvestlust tegema koolieelikutega, aga kuna teistega sai tehtud, siis tegime ikka…” Tegin siis mõttes kiired silmade pööritamised, küsisin oma kriitilised küsimused ära ja läksin tööle. Tegelikult oleks jumala okei öelda seda ka niisama – last üle andes, et temaga on kõik okei ja pole vaja niisama jutustamiseks kohale tulla. Aga hea küll. Seda, et minu maailmas käivad asjad 10 korda kiiremas tempos, kui neil seal, ei tule mulle pärast kõiki neid õudselt  venivaid lastevanemate koosolekuid muidugi üllatusena 😀

Eelkool sai ka mai algusega läbi ning Ruubeni koolikoha kinnitasin samuti ära – läheb vennaga samasse kooli ja sel aastal saame juba uutmoodi jäätisepildi teha 🙂 Nüüd jääb üle ainult vaadata, et lugemine-kirjutamine ilusti järjel püsiks sügiseni ja et matemaatika meelest ei läheks. Kuigi selle viimasega on küll nii, et ma liiga palju ei muretse, poisil nutti on. Ja Priidu kõrvalt on omandanud juba ka veidi korrutustabelit, nii et all good!

Kõik suured asjad ongi vist viimasel ajal olnud Ruubeniga seotud 😀 Ma ei saa aru, kuidas ta saab olla juba 7, kui alles sai 5?! Ulme! Ja mõtteterasid tuleb igapäevaselt nii palju, et enam ei jõua järgegi pidada. (Mingil õhtul tegi Priit söögilauas enda arust nalja, mille peale ma ütlesin veidi porisedes, et see oli küll nõme nali. Ruuben arvas selle peale, et Priidul on sünnist saadik nõmedad naljad olnud 😀 ) Järgmisel nädalal tõmbame joone alla ka lasteaiale (kuigi mõnda aega käib ta seal veel edasi) ja suvevaheaeg juba paistab! Ahjaa, sel nädalal rõõmustas Ruuben mind sellega, et investeeris suurema osa oma sünnipäevarahast uude jalgrattasse. Ei teagi, kumb selle ratta üle rõõmsam on 🙂

Järgmisel nädalal tähistame ka Priidu 9.sünnipäeva ning utsitan teda ka veel viimase hetkeni pingutama, et teine klass kenasti lõpetatud saaks. Kohati kickib see laiskus ikka nii sisse, et ma lihtsalt ei suuda külma närvi hoida. Või siis kipub pea ja kõht ja jalg valutama just siis kui midagi teha on vaja. Oimaeivõi! 🙂

Eelmisel nädalal käisime kõik Viimsi jooksul, kõik peale minu said endale jõukohase distantsi 😀 Ma ei tea, mis juhtus, aga ma surin selle 8km peal totaalselt ära. Jah, oli “meeletult kuum – 22kraadi ja lauspäike”, aga no sellist tagasilööki ma siiski ei oodanud. Mis siis ikka – tuleb rohkem treenida ja tugevamaks saada.

Meeskonnaga SEAL käisime Kõrvemaal järjekordsel Öörännakul ka. Tulemusi veel ootame, aga liiga suuri ootusi seekord mul vähemalt ei ole. Metsas olime veidi alla 5 tunni. Mängupunktides olid ülesanded kuidagi liiga lihtsad, isegi mina viitsisin oma aju liigutada 😀 Lisaks oli uus jokker-ülesanne, kus stardis sai tõmmata endale 6 värvilist kaarti, mille kombinatsioonid andsid erineva arvu boonuspunkte. Kuna meil seal läks pigem keskpäraselt, siis see võibki lõpuks määravaks saada. Sest et ülesanded olid meil raudselt kõik õiged ja ma usun, et me kõige aeglasemad ka ei olnud. Vähemalt mäest üles ja alla jooksime alati 😀

Rahvaliigas algas uus hooaeg ja oleme pidanud juba kaks kodumängu, mille oleme mõlemad 1:0 võitnud. Jess! See tähendab, et meil on praegu oma alagrupis täisedu ja oleme juba praeguseks kokku saanud rohkem punkte kui terve eelmise hooaja peale kokku 😀 Areng on märgatav! 😀 Mõlemad mängud olen mänginud keskkaitses, mis on uus kogemus ja psühholoogiliselt minu jaoks 100 korda keerulisem kui kuskil eespool mängida. Kui ründes pekki keerad, siis on võimalus, et keegi teine lööb ära või noh, proovid pärast uuesti. Kui kaitses pekki keerad, siis on suure tõenäosusega pekkis 😀 Ja see paneb jala värisema küll. Samas on sellega jällegi nii, et mida rohkem samal positsioonil mängida, seda rohkem tuleb kogemust, kindlust ja julgust. Ja õnneks kõik toetavad ja juhendavad üksteist, nii et kõige hullem olla polegi. Ja äge on ka see, et võimalusel lähen meie nurgalöökide ajal ründele appi ja seal on jällegi pingevabam mängida, kui tean, et värav oleks veel puhas boonus. Eelmine mäng õnnestus kaks korda löögile pääseda. Esimesel korral oli tabamus kehv ja pall loperdas väravast mööda. Teine kord vedas ja läks sisse 🙂

Eelmisel reedel oli mu viimane tööpäev Gjensidiges ja olen viimane nädal puhanud töötu olnud. See on peamiselt tähendanud 28 kraadises lauspäikses võilillede juurimist, nii et teise päeva õhtuks põlesin lõpuks ka ära ning kolmapäevases trennis nägin isegi kunstmurul võilillekujutlusi 😀 Õudne! Parim osa on see, et ma pole selle tööga veel lõpetanud 😀 Või noh – on võililledest üleüldse võimalik lahti saada?! Esmaspäeval alustan uues kohas. Põnev ja väljakutseterohke aeg jälle tulemas.

Heral on ka põnev ja väljakutseterohke aeg kohe lõppemas. Eelmisel reedel oli tal steriliseerimise op, mille käigus avastati ka song, mis sai siis ka eemaldatud. Iseenesest hea, et ühe narkoosiga kaks muret korraga kõrvaldada sai, ise me seda songa küll kuidagi ei tuvastanud. Nädal aega on ta nüüd 24h sinist kitlit kandnud, mis alguses oli tunduvalt rohkem ümber, aga hetkel lihtsalt lötendab juba. Esimesed kolm päeva Hera ei söönud mitte midagi (või kui sõi, siis oksendas kõik välja) ja nüüd sööb ca 50-70% tavapärasest toidukogusest.  Kujutan ette, et kui ma selle kitli talt nüüd nädala lõpus eemaldan, siis on seal all üks hirmus kondine koer. Aga vähemalt on tal nüüd juba tuju hea, energiat palju ja kõige rohkem meeldib kui kõhu alla õmblusele hellalt pai teha 🙂 Täitsa võib olla, et see ju ka sügeleb, aga ta on ise nii tubli ja sõnakuulelik, et ei näpi ise seda piirkonda üldse.

Ahjaa, juba oleksin unustanud. Minu selle kevade kõige põnevam juhtum oli vaieldamatult see, kuidas ma ise oma auto kaks korda vastu oma aeda katki sõitsin. 😀 Tundub, et talvega oli värava automaatikaga midagi valesti läinud, nii et ega need liiga stabiilselt ei avanenud – üks kord kiilus üks pool kinni, teinekord kiilus ikka see sama üks pool kinni. Ühesõnaga, ükskord ootasin seda täielikku avatust seal nii kaua, et kui ma ükskord väravast välja tagurdasin, siis jäin auto tagumikuga juba sulguvate uste vahele. Teist korda (mingi nädal hiljem äkki), jälgisin pingsalt seda sama üht väravat, mis ei avanenud ja nii jäi märkamata teine pool, mis ka ei avanenud 😀 Tulemuseks juhipoolse külje korralik mahasõitmine, nii et ka peegel tagurpidi ja katki. Vandusin korralikult (ja ütlesin kohe poistele, et nad ei ole seda kuulnud ja korrata ei tohi 😀 ), tegin kahjuavalduse ja viisin auto enda poolt valitud remondikohta. Kui faktitäpne tahta olla, siis tegin kahjujuhtumi enne kui teist korda auto sodiks sõitsin, nii et kui auto remondikasse ära viisin, siis ütlesin häbinäoga, et mul ühe korra juhtus veel 😀 Täitsin seal veel ühed paberid ja kujutasin ette, kuidas Seesami kahjukäsitleja endale käega vastu otseesist lajatab minu uut avaldust nähes. No kui loll võib üks naine olla? 😀 Tõenäoliselt paistsin ma ikka väga loll, sest et ta halastas mulle ja vormistas need ühe juhtumina 🙂 Minu jaoks tähendas see 190€ säästu. Ja usku, et inimesed võivad ikkagi veel mõistlikud ja head olla.

 

 

 

 

30+

Käisime Viimsi MRJK naiskonnaga nädalavahetusel oma esimesel jalgpalliturniiril. Kui registreerimise hetk oli, siis korraks sai küsitud, et mis tasemega võistkonnad sinna tulevad ja korraldaja arvas, et “Tuleb igasuguseid”, mis reaalsuses tähendas peamiselt meistri- ja esiliiga naiskondade vähendatud versioone. Need “igasugused”, kes ka toast välja tulid, olimegi siis ilmselt meie 😀 Peale meie oli Rahvaliigast kohale tulnud Pärnu, kes selle nalja eelmisel aastal ära võitis, nii et väga soliidne seltskond.

Me ei jõudnud veel kohale jõudes vastaste üle imestama hakatagi, kui ühed tütarlapsed meid nähes korraks enesevalitsuse kaotasid ja omavahel veidi liiga kõva häälega arutasid, et “Issand, need on ju mingi 30+”, mille peale osad meist tänasid komplimendi eest, sest nii nooreks pole ammu peetud 😀 Jah, kui sa osaled turniiril, kus on 14+ vanusepiirang, siis ilmselt pead olema valmis selleks, et sa oled… vanaema 😀

Võtsime meile antud rolli kiirelt omaks ja nii palju nalja pole ammu enda üle teinud kui eile. Olgu see siis ägisedes püstiajamine pingilt, kui vastased tahtsid riideid vahetama tulla “Oot-oot, ma ei liigu nii kiiresti!”, täiesti suvaline hägamine “Kus mu ortoosid on?” või üliemalik suhtumine vastasmängijatesse “Kas teil kõht on täis? Ega külm ei ole? Ma nii muretsen, mul on ka samasugused lapsed kodus.” jne jne. Kui jalgade lihasvalust ma saan pärast mängudega täidetud päeva hästi aru, siis kõhulihased valutavad küll rohkest naermisest.

Mängud tulid ka täitsa okeilt välja. Sellises seltskonnas võtta üks võit (hea küll, ca 14-aastaste Florakate vastu), üks viik ja mitte lasta enda värav koondise kandidaatide poolt pilgeni täis lüüa, on meie jaoks väga-väga hea saavutus, 30+ või mitte. Naiskond, kes turniiri võitis, suutis meile lüüa näiteks vaid kaks väravat, teistel nii hästi ei läinud. Ise lõime kõigi mängude peale 5 palli sisse ja umbes 10 tükki latti, posti jne. 😀 Arenguruumi on, aga kindlasti oleme võrreldes eelmise aastaga juba väga kõvasti edasi arenenud. Kift!

Positiivse külje pealt panin veel tähele, et mängud olid palju puhtamad, kui Rahvaliigas, eks see käib ilmselt ka mänguoskustega kaasas. Või siis ei ole Flora Talvekarikas nii ihaldusväärne trofee kui Rahvaliiga karikas. Pahatahtlikkust ja tahtlikke vigu mina vähemalt ei märganud, aga võib-olla oldi 30+ inimestega ka leebemad 😀 Mingi eelis peab ju sellises vanuses juba olema. Näiteks et ei saa kohe sinist silma kui väljakule astud 😀

Huviringid vol 2

Kui uus trenni-ja ringihooaeg sügisel algas, siis arvasin, et ega suurt midagi muutuda ei saa. Ruuben on jätkuvalt judo-usku ja soovis kindlasti samas rühmas jätkata. Priidu nr 1 eelistus on jalgpall, kuhu kevadel sai juurde võetud ka korvpallitrenn.

Oktoobriks selgus, et korvpall ikkagi (jälle!) ei ole päris see, mida ta soovib ning kui lekkis info CFC Jaak Mae suusakooli kohta, siis oli Priit kohe fanaatiliselt valmis sellega liituma. Ma lasin samal ajal muidugi mõttest läbi kõik need lumerohked talved, mis meil viimasel ajal olnud on 😀 aga kui huvi on, miks mitte. Pealegi tegelevad nad seal lumevaesel ajal nii jooksu kui üldfüüsilisega, mis mõlemad ka Priitu huvitavad, nii et mööda külgi see kindlasti maha ei jookse. Kui ka pärast esimest-teist kuud ütleb laps, et see on parim trenn ever ja spordiklubi jõulupidu toimub peredele Venus Clubis, siis tundub, et tegemist on tõesti väga hea valikuga 😀

Mingil hetkel tuli lasteaiast kiri, et toimuma hakkavad robootika ringid ja piisas mul seda vaid mokaotsast mainida (ja ma mõtlen tõesti mokaotsast: “Ruuben, lasteaias hakkavad Roboo..” Ruuben: “TAHAN, TAHAN, TAHAN, TAHAN!” 😀 ) kui Ruuben sai sinna ka registreeritud. Siiani on ta väga rahul ja õnnelik oma valikute üle ning lemmikpäev on neljapäev, kus tal on nii judo kui robootika 😀

Ei teagi, kas asi oli Ruubeni nakatavas entusiasmis või siis lihtsalt Priidu enda suures leiutamissoovis, aga seda juttu, et kohe on vaja hakata roboteid ehitama ja tegema ja leiutama, tuli aasta algusest tükk aega kuulata. Ja pisaraid kuivatada, et kohe ei saagi kõike. Aga kus soovid kõige suuremad, seal lahendused kohe olemas – nädal tagasi tuli kiri, et koolis hakkavad ka robootika ringid toimuma ning kuigi natuke vanematele õpilastele mõeldud, siis sai Priit sinna juhendaja nõusolekul kirja pandud. Saab näha, ehk siis tõesti meeldib ja inspireerib ka.

Ise jätkasin lisaks triikimis- ja pesupesemishobile 😀 selgi hooajal jalgpalliga, mis loodetavasti toob palju arengut ja põnevaid kohtumisi. Meil on uued tegijad treenerid ning juurde on tulnud ka uusi osavaid naisi, kes teisigi rohkem pingutama sunnivad. Väga-väga äge! Esimene sõpruskohtumine on uues koosseisus võiduka lõpptulemusega juba peetud ning mängupilt on tunduvalt parem kui varem. Veebruaris on tulemas tõenäoliselt üks väike turniiri moodi asi ning kevad-suvel taaskord Rahvaliiga, kus eelmise aasta tulemust saab kõvasti parandada. Sellele mõeldes võiks ilmselt ära vormistada mingi õnnetusjuhtumikindlustuse vms, aga mul on kahtlus, et seda vähemalt siin ettevõttes mulle küll ei vormistada 😀 Minu eelmise aasta suvine vorm ja sinine silm on kõigil liiga hästi meeles 😀

IMG_20170614_172650_503
Tööpäev pärast jalgpallikohtumist 😀

 

Emme, sa lõid värava!

Olen korra varem meie naiskonna loogikast kirjutanud. Sellest, kuidas meie mängijakarjäär algas 😀 Kauaoodatud rahvusvaheline kohtumine on nüüdseks juba ilusaks mälestuseks saanud, aga kuna seda sai pea pool aastat oodetud, kardetud ja veel kord oodatud, siis oleks ebaaus kui selle kohta sõnagi ei kirjutaks. Eriti kui Eike Meresmaa nii ilusti kõik üles  ka pildistas.

Kui me ennast Eesti-Soome 100 mängudele registreerusime, siis olime treeninud vast alles mõned kuud. Sellest lähtuvalt saadeti meile vastasteks 20-aastase mängukogemusega jalgpalliemad ehk meie 20 aasta pärast 🙂 Kui me selle teada saime, siis ei osanudki seisukohta võtta. Kas karta natuke või siis natuke rohkem? Jah, füüsiliselt peaksime oleme nooremad, kiiremad, paremad… kuid kogemus maksab ju ka midagi? Aga kui palju? Ja mis siis saab kui hoolimata ealisest eelisest pähe saame? Kus on selle häbi ots? 🙂

Pikaajaline kogemus tähendas seda, et kuigi meie jooksime ja ajasime palli kõvasti taga, siis kohati tundus, et see on siiski rohkem vastasnaiskonna jala külge kleebitud. Jah, kiirusega suutsime pea alati võita, kuid ilmselt oli just kogemus see, mis pani nende kaitsemängijad alati õigesse kohta seisma, nii et pall neile lihtsalt jala peale kukkus ja meie rünnakukatsed juba eos nurjas. Ma olin üllatunud ja vaimustunud – kui ma ise 20 aasta pärast pooltki nii tubli oleks, siis see oleks päris lahe!

Väljakule läksin seekord vahetusest ja kuigi alguses oli ärevus väljaku ääres suur, siis üldiselt see mulle isegi meeldis. Enne platsile minekut oli selge kes, kuidas liigub, kes on kiire, keda peab jälgima. Mind eksitas veidi soomlaste üks kaitsemängijatest, kes tundus pealiskaudsel vaatlusel nagu väike murumuna. Aga kui ta oma jalad sibama sai, siis jooksis nagu kahurikuul. Reaalselt 😀 Ja kui see kahurikuul mulle palli püüdes täie hooga otsa jooksis, siis sealt põrkasin eemale küll nagu batuudilt 😀 See oli ka ainus kord kui ma selle mängu jooksul natuke vandusin 😀

Alguses oli väike närv muidugi sees. Poisid ka platsi kõrval vaatamas, iga ema teab, et kõige olulisem on neile mitte häbi teha 😉 Priit igatahes tunnustavalt ütles poolajal, et ma liikusin mööda äärt päris kiiresti ja hästi üles, et seda peaks isegi proovima. Nagu seda neile igas trennis ei räägitaks, eksole 😉 Igal juhul jõudsin ühe sellise tõusuga värava kõrvale, aga üsna terava nurga alla, nii et otse värava peale ei kannatanud lüüa. Vaatasin kiirelt, et värava ette oli kogunenud päris suur hulk inimesi ja mõtlesin, et äkki segaduses veab ja põrkab kellestki sisse. Mõeldud-tehtud: terav pall rahvasumma ja kellestki ta sisse põrkaski. Värav ei läinud küll minu nimele (mis loomulikult jäi kripeldama), aga värav on värav!

1:0 eduseisus läksimegi poolajale. Rahva lõbustamiseks oli kohale toodud Toomas Tohver, kunagine Eesti meestekoondise väravavaht, kes publikule penaltide löömisega tegevust pakkus. Mõned läksid ikka sisse ka, aga enamiku pallidest tõi efektsete tõrjetega ära. Isegi Ruuben, vana jalgpallipõlgur, käis proovimas ja oli päris rahul selle võimaluse üle.

Teise poolaja alguses lõi Grete üsna kiirelt seisuks 2:0 ja kuigi olime eduseisus, ei olnud meil kordagi tunnet, et see on turvaline. Soomlased üritasid jätkuvalt, pommitasid täiega ja paaril nende mängijal oli ka väga hea kauglöök. Kui ma Grete paremal äärel välja vahetasin, siis ütles Signe mulle kaasa sõnad: “Ja nüüd pead samasuguse värava lööma nagu Grete!” No pressure eksole 😀 Kuidagi aga nii läks, et sain söödu kaitse selja taha ja õnnestus see väravasse suunata. Minu päris esimene värav! Lõpuks ometi!! 🙂 Ja 4:0 seisuks vormistasid Margit ja Signe juba kahepeale. Nüüd oli küll võit kindel!

Šampusedušš on meil juba traditsiooniks saanud (ka kaotuste puhul), nii ei olnud seegi kord erand. Vahetasime soomlastega kingitused ja saime juba ka kutse nende juurde, kuna nad tahtsid kindlasti revanši saada. Kas ja millal see tõesti ka juhtub, seda näitab tulevik. Ma natuke igatahes juba kardan seda reisi 😀

Aga mis kõige ägedam – Priit jooksis koos Ruubeniga pärast lõpuvilet minu juurde ja hüüdis vaimustunult: “Emme, sa lõid kaks väravat!” Ja nad olid mu üle nii uhked! 🙂

 

 

Ristsed saadud

Peab ütlema, et meie võistkonna loogika on igati paigas. Kui tuli tahtmine trennis harjutatut väljakul praktiseerida, siis kõigepealt panime end kirja RAHVUSVAHELISELE sõprusmängule. Seejärel panime end kirja rahvaliigasse. Seejärel mõtlesime, et oleks mõistlik ehk enne ka üks sõprusmäng pidada.  Sõbralikuks vastaseks tuli tutvuste poolest Rakvere Tarva naiskond, kes juba aastaid treeninud ja mänginud. Et elu liiga lill ja lihtne ei oleks, siis saabus eilseks sõprusmänguks kohale ka veel eriti s*tt ilm, vabandust väljenduse eest, nii et meelde jääb see üritus kindlasti pikaks ajaks!

Tegelikult olin ma seda juba ammu oodanud. Trennis mängime üksteise vastu ja alati on kapteniks sattudes olnud nii halb tunne endale mängijaid valida: tahan neid kõiki, ma ei taha valida! 🙂 Selles mõttes on päris vastaste vastu palju parem – olemegi kõik ühel poolel ja ühise asja eest väljas. Eilsele mängule tuginedes oleme oktoobrist alates ikka meeletu arengu teinud ja ma usun, et meist võib veel asja saada 😉 Isegi treener jäi mängupildiga rahule ja ütles isegi, et võib meie üle uhkust tunda. See on päris hea kompliment, mida algajatele soccermom’idele öelda saab 🙂

Kuna ma ise mängisin eile ründaja positsioonis, siis loomulikult jäävad mul kripeldama kõik need löömata väravad, sest võimalusi ikka oli üksjagu. Loodan, et võimalusi tuleb tulevikus veel ja edaspidi on realiseerimine edukam. Veel võtan endaga kaasa teadmise, et pean olema jõulisem ja agressiivsem, aga eks needki oskused tulevad ajaga. Komplimendina võtan ka vastaste omavahelist kommentaari enne meie nurgalööki: “Vaadake number kaheksat, see on kiire!” Enda arvates võiksin küll kiirem olla, aga väike juhhuuu! ikka 🙂

Kohtumise lõpetasime sõbraliku 1:1 viigiga, mida võõral väljakul ja esimese kohtumise kohta üldse võib igal juhul võiduks pidada. Võimalusi väravaid lüüa oli meil muidugi kordades rohkem, aga ehk ongi hea kui järgmisteks kohtumisteks näljatunne sisse jääb. Järgmine mäng on juba 11.mail ERR-i naiskonnaga, kes saavutasid eelmisel aastal rahvaliigas 2.koha. Lihtne ei saa meil kindlasti olema, aga usun, et see sõpruskohtumine andis mingigi aimu ja ettekujutluse, mis meid ees ootab, et täiesti ära ei ehmataks. Ootan igatahes huviga! 🙂

Soccermom

Hakkasin mõtlema ja meenutama, et millal mulle jalgpallipisik sisse tuli ja väga keeruline on seda aega tagantjärgi paika panna. Mulle tundub, et mulle võisid esmalt silma jääda ehk mingid valikmängud Eesti ja Itaalia vahel, mis pani aluse päris pikaajalisele Itaalia jalgpalli fännamisele. Ei julge ühtegi aastaarvu öelda, aga kui mainida mängijaid nagu Roberto Baggio, Paolo Maldini, Marko Kristal, Martin Reim ja see tüüp, kes saltoauti viskas, siis on selge, et see toimus eelmisel sajandil 😀

Jalgpalli meie peres üldiselt ei vaadatud. Kergejõustikku ja suusatamist küll – neid vaatasime koos vanematega, aga jalgpalli leidsin kuidagi üksi ja vaatasin ka üksi. Pärast ilmselt mingit EM- või MM-finaalturniiri olin jumala kindel, et jalgpall on alati põnev ja vaatemänguline. Ja siis juhtusin kodus haige olema ja otsustasin vaadata Eesti-Soome maamängu. See oli nii igav, et lihtsalt kohutav! Pakun, et see lõppes 0:0 seisuga, ilma et oleks olnud ühtegi ohtlikku olukorda. Mäletan seda pettumust siiani.

Põhikooli ajast mäletan klassidevahelisi jalgpallivõistlusi, kus mul ühes mängus õnnestus oma parem küünarlukk mitmeks nädalaks liikumatuks kukkuda. Ja siis loomulikult legendaarseid Snickers Cup võistlusi, kuhu poiste võistkonnad läksid ja kergejõustikutüdrukutest pandi ka siis vastav punt väljakule, kes metsikult joosta jaksasid ja vedamise peale ka paar väravat lõid 🙂 Ma mäletan, et mulle hullult meeldis. Tõenäoliselt ma midagi suurt teha ei osanud, aga mulle meeldis. Just see võistkonnavaim, team spirit ja sellised asjad. Ja see tunne, kui sööt kohale läheb. Woah!

Snickers Cupiga on ainult soojad ja seikluslikud mälestused. See, kuidas me pool päeva mänge oodates vales kohas olime. See, kuidas me lõpuks õigesse kohta jõudes kõik alagrupimängud järjest ära pidime mängima. See, kuidas ma vastasvõistkonna väravavahi verbaalse töötlemise pärast peaaegu punase kaardi oleks saanud. See, kuidas ma sain lisaSnickersi, sest võistkonnakaaslased arvasid, et ma olen selle ära teeninud. See, kuidas me mingit logu bussi tagasiteel mäest üles pidime lükkama 😀 Oh, kuldsed ajad! 😀

Snickers Cupist kasvasime välja ja sinna see mängupisik ka jäi. Kehalises kasvatuses jooksime Cooperit, tõukasime kuuli ja rippusime rööbaspuudel. Vahel hästi harva saime koos klassivendadega jalgpalli mängida ja siis ma tundsin jälle, et see on tõesti mäng, mis mulle meeldib. Võrkpalli või korvpalliga ei ole mul kunagi ligilähedastki tunnet tekkinud. Minu pikkust arvestades imelik, eks. Gümnaasiumi ajaks oli mul paar mõttekaaslast juba tekkinud. Okei üks – Sille. Temaga sai ikka tunni ajal ja vahetunnis arutatud, mis eelmise õhtu ülitähtsa mängu ajal kõige ägedam või halvem oli. Ülikooli esimesel kursusel läksime koos jalgpallitrenni ka, kuid seal meist veel sportlasi ei saanud.

Vahepeal oleks nagu tükk tühja maad ja eks olid prioriteedid ja tegevused ka teised. Eelmisel suvel kirjutas mulle üllatuslikult üks vana tuttav, kes ilmselt jalgpalli EM finaalturniirist ajendatuna küsis, kuidas mul läheb ja et kas minu jalgpallikirg on alles. Minu jalgpallikirg? Ahjaa, alles see ju oli kui me koos Triinuga Murul Heleni vanaisa vanast telekast pilti üritasime välja meelitada, et Portugal-Kreeka EM mängu vaadata. Olime mõlemad Portugali poolt ja Kreeka võitis. Triinu ülepulbitsev jalgpallikirg oli sel hetkel kindlasti suurem kui minu oma 😀

Võib-olla see küsimus pani mingi lumepalli minus endas veerema, sest et see tuletas mulle midagi väga olulist meelde. Eelmisel sügisel kui paar aktivisti kutsusid kokku jalgpallihuvilised emad, kelle lapsed MRJK trennides käivad, siis pärast pigem lühikest mõtteaega panin ennast sinna kirja. Tänaseks oleme läbi talve treeninud, mul on omanimeline #8 võistlussärk ning täna tellisin endale mängijalitsentsi, et rahvaliigas osaleda. Jah, tundub, et mu kirg on alles, see vajas lihtsalt väikest äratust 🙂 Endiselt leian, et see on parim meeskonnamäng maailmas ja kuigi väravaid on tore lüüa, siis veel parem tunne on anda ideaalne sööt kaitsjate vahelt, nii et su oma tiimi ründaja selle väravaks lööb. Seda juba poest ei osta! 🙂

Saatuse irooniana jõuan tagasi selle maailma kõige igavama Eesti-Soome sõprusmängu juurde. 10. juunil 2017 toimub Eesti-Soome 100  jalgpalli maavõistlus, kus ühel päeval peetakse nii Soomes kui ka Eestis nüüd juba kokku üle 100 mängu. Mängivad nii mehed, naised, lapsed, vanurid jne jne ja noh, meie, MRJK Naised ka 🙂 Vastaseks tulevad Soome naised, kellel nimeks MaraDonnat. Ma ei tea, kas ma peaks juba ette muretsema, et nad kätega mängivad seda jalgpalli või mis, aga igatahes tundub ühtäkki nii põnev kui ka natuke kohutav. Tekib ikkagi kohustus oma riigile punkt tuua 🙂

Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et kui midagi ikka kripeldab, siis küll elu pakub võimaluse, et see ära teha. Minu spordinõustaja ja -varustaja Sirli juba avaldas lootust, et näeb mind 60+ rahvuskoondises. Ega kunagi ei või teada, ega 😀

*Päise pilt tehtud ühe suvalise talvise trenni ajal. Pildil need, kes parasjagu tulla said. Tegelikult on meid rohkem 🙂