Naised ja tüdrukud

Naistepäeva teema on meil kodus pikemat aega üleval olnud. Ühest küljest ei arva ma endiselt, et tegemist oleks teab mis tähtpäevaga minu isiklikust seisukohast, samas poisid on seda maailma alles avastamas ja see on tõeliselt vahva 🙂

Eelmisel reedel keeldus Ruuben lasteaeda minemast. Ühest küljest tahtis ta minuga lihtsalt tööle tulla (kuna Priit oli digiõppe päeva raames esmaspäeval kaasas olnud ja loomulikult on siis teisel ka ju vaja seda teha), teisest küljest väitis ta, et ta ei jaksa lihtsalt päev otsa tüdrukutega tantsida 😀 Mina ei tea täpselt, millega nad seal tegelesid – kas valmistusid naistepäevaks või niisama tantsupeoks, aga Ruuben väitis, et ta on sellest täiesti kurnatud 😀

Eile tähistati siis rühmas pidulikult tüdrukute päeva. Kõik printsessid olid end vastavalt sitsidesse-satsidesse ehtinud ja nautisid seda neile pühendatud päeva, kus tegeleti peamist “tüdrukute asjadega”. Õpetaja ütles ka eile hommikul rühmas, et Ruuben olla juba esmaspäeval kategooriliselt seisukoha võtnud, et tema küll kõiki tüdrukuid jälle tantsitama ei hakka, et ta lihtsalt ei jaksa 😀 Normaalne! Eile õhtul söögilauas Ruubs veel kurtis, et tal on raske lasteaias normaalset elu elada, kuna ta on liiga populaarne. Kõik muudkui vaatavad ja tahavad temast midagi. Mida probleemid! 😀

Eilse tüdrukute päeva edutuules sain täna õpetajalt kirja, et järgmine esmaspäev tähistatakse poistepäeva. Kirjas oli, et “pange selga midagi ilusat ja võtke kaasa midagi huvitavat, mida sõbrale näidata”. Ütlen ausalt, et lugesin kirja igaks juhuks kolm korda, et sõnum kohale jõuaks. Kui mul puuduks huumorisoon, siis tõenäoliselt oleksin juba jaurama hakanud, et “mis sa tahad öelda, et mu laps ei käi muidu normaalselt riides või?? Ah???” Aga kui rääkida kaasavõetavatest asjadest, siis on mul on hea meel, et see aeg on möödas, kus kõige huvitavam asi, mida sõbrale välgutada, asus.. noh, teate isegi, kus 😉 Eks need pepu- ja nokunaljad teevad tõenäoliselt veel comeback’i, aga mõnda aega on selle teemaga rahu olnud ja loodan, et mõnda aega on veel 🙂

Priit arvas, et tema oma klassi tüdrukutele küll mingeid kaarte või lilli viima ei hakka, kuna “nad pole ju mingid naised, tüdrukud alles!”. Aga õpetajale võttis hommikul hea meelega tulbid kaasa. Õpetaja on väga tähtis! Mina sain ka Priidult ühe paberist volditud -värvitud lillekimbu, kuhu oli väga püüdlikult sisse kirjutatud: “HEAD NAISDEPÄEVA EMME!” 🙂 Tundub, et ma olen ikka kraad kõvem tegija kui tüdruk 🙂

Advertisements

Naistepäev

Kes veel märganud ei ole, siis täna ilmselgelt on naistepäev. Mis selle päeva point on, pole ma päris lõpuni kunagi taibanud, aga ilmselt on siis ühel päeval kuidagi parem naine olla kui teistel päevadel. Või siis pannakse seda ühel päeval aastas tähele, et ülejäänud aja rahumeeli ignoda? 🙂 Või ma ei tea, suudab keegi seletada, miks on täna kuidagi parem olla naisterahvas kui seda oli eile või on homme? Mh?

Mul on kodus selline mees, kes kõiksugu hoogtöö korras õnnitlemisi ja lilletoomisi eriti ei fänna. Pigem on ta selline mees, kes toob lilli ja kingitusi, kui seda oodatagi ei oska, mis teeb selle veel eriti ägedaks – kellele siis toredad üllatused ei meeldiks? 🙂 Kohustuslikud asjad teeb ta ka muidugi väikese porisemise saatel ära, kuigi ma ausalt öeldes naistepäeva puhul seda ei olekski oodanud. Ju mul on siis mingi blokk kuskil peal, aga ma tõesti ei saa aru, mille puhul ma täna need ära olen teeninud (mis omakorda ei tähenda, et ma lilli vastu ei võtaks. Oh seda naisterahva keerulist mõttemaailma!) 🙂

Kuigi mul poleks mitte ühelgi päeval mitte midagi selle vastu, kui mu aeda üllatusena üleöö tulbimeri kerkiks, siis sellest veel lahedamgi kingitus olid täna hommikul need ekstra 30 minutit, mis ma sain voodis uneleda, samal ajal kui Marko minu hommikusi kohustusi täitis: käis koeraga õues, andis talle süüa ja sügas teda kõhu alt 😀 Jah, neid asju olen alates Hera sissekolimisest teinud hommikuti eranditult just mina, sest et Marko ei suuda ab-so-luut-selt hommikuti ärgata. Seda enam hindan tema tänahommikust pingutust 🙂

Kui tänasest päevast veel üldisemalt mõelda, siis ma jõudsin vahepeal järeldusele, et Naistepäev on puhtalt Eesti mehe iseärasustele tuginev püha. Olete näinud Eesti meest, kes tavalisel päeval naist tähele paneb, talle komplimendi teeb või lilli toob? Novot! Ma arvan, et Naistepäev ongi tegelikult sellepärast välja mõeldud, et meestel oleks põhjust ja võimalust oma naiste ilu tähele panna, seda kiita ja sellega kasvõi uhkustada. Sest et kui põhjust/kohustust pole, siis tavaliselt on mehel ka targemat teha 🙂 Näiteks tööd või sporti. Jah, see oli nüüd väga-väga-väga-väga meelevaldne üldistus, aga ma arvan, et üks väike kübeke tõtt võib seal kuskil ikkagi olla.

Kuna meestel on viimastel kuudel väga palju võimalusi olnud naisi tähele panna ja lilledega ära lämmatada (Valentinipäev oli ka just äsja), siis oleks aeg ka naistel mõelda, kuidas oma meestele heameelt valmistada. Erinevalt naistest ei huvita mehi punased roosid, sõrmused, mullivannid ja nunnud karumõmmid, kes hoiavad käppade vahel südant, kus on kirjas “I Love You!. Mehed tahavad LIHA! Õnneks on 14.märtsil üks selline meestele mõeldud püha täiesti olemas ja tulemas, nii et pange vaim valmis ja küpsetage mehele kõigi nende aasta-alguse kannatuste eest üks korralik steik! 😉