Jälle teel

Ma täpselt ei tea, mis meil arus oli, kui paar aastat tagasi sõbrannadega otsustasime, et teeme Oandu-Ikla 370km matkaraja läbi. Jah, nii palju oli meil mõistust peas, et planeerisime selle läbida mitte ühe korraga, vaid siis kui aega on, jätkates teekonda alati sealt, kust eelmine kord lõpetasime. Ometi ei andnud me endale vist ikka päris täpselt aru, kui pikk maa on 370km ja kui kaua meil selle läbimiseks aega läheb, kui me teeme matku umbes kord aastas ja ca 15-20 km korraga. Jah, pensionile jäädes peaks olema rohkem vaba aega ja siis saab juba pikemaid vahemaid teha 😀

Kaks eelmist retke tegime talvel. Esimene oli ilma lumeta matk kohe pärast jõule, eelmisel aastal saime jätta oma jäljed värskele lumevaibale. Sel aastal nägime ära sügisese raba, kui tee viis meid läbi Viru ja Kõnnu-Suursoo raba. Pean ütlema, et siiani kindlasti mu lemmikmaastik, kuigi ülimõnus sügisilm ei lasknud seda liiga vabalt nautida.

Ilm oli pühapäeval selline viimaste päevade tavaline: +9 ja vihma sadas. Igaks juhuks saatsin hommikul kell 8 sõnumi, et päriselt lähme või? 😀 Lootes, et äkki keegi veel ei taha minna ja lähme hoopis spaasse või midagi. Aga seda muidugi ei juhtunud ja kell 9 sõitsime juba Kõnnu poole. Ees ootas rajameister Heleni poolt hoolikalt valitud 14km lõik, et me ennast asjatult sodiks ei kõnniks ja saaks looduses liikumisest rõõmu tunda. Minu ainuke tingimus matkale minekul oli niikuinii see, et ma tahan kell 17:30 trenni jõuda, nii et väga pikka matka planeerida ei saanudki.

Mida rajameister arvesse ei saanud võtta (see selgus vist alles kohapeal), oli see, et marsruuti on mõnevõrra muudetud 😀 Kui lisada juurde ka meie mõningane hämming ja edasi-tagasi käimine Tallinn-Narva maanteel ning lõpp-punktis parkla leidmise asemel ära eksimine ja metsas ringitamine, siis tuligi lõppresultaadiks 21km. Ütleme nii et nipet-näpte tuli planeeritule juurde 😀

Viie tunni jooksul sai läbi arutatud enamik aktuaalsetest teemadest, alustades sellest, kuidas kellelgi tööl või lastel koolis läheb, keda valida KOV valimistel, mida arvata kooseluseadusest ning kui kahju on sellest, et Kreisiraadio elusolevad liikmed on endal maine nii täis teinud. Täielik kvaliteetaeg!

Järgmine kord jätkame Paukjärve telkimisalalt ja suundume edasi lõunasse. Selleks ajaks kui meie Iklasse jõuame, on raudselt Lätis ka alkohol kallimaks läinud. Aga mis meil vanamuttidel sellest 😀

Advertisements

Jõulumatk vol 2

Eelmisel aastal alustasime Heleni ja Kaisaga Oandu-Ikla matkatee läbimist. Mõtlesime, et teeme sellise vahva traditsiooni, kus jätkame iga aasta jõulukuul oma matka sellest kohast, kus eelmisel aastal pooleli jäi ning matkame nii kogu raja läbi. Kui eelmisel aastal läbisime 26km ja olime matkale järgneval päeval (tegelikult juba samal päeval) poolsurnud, siis otsustasime sel aastal natuke kergemalt võtta ja otsustasime läbida erinevatel andmetel ca 13-15km.

Kiired arvutused raja alguses näitasid, et kui me samas tempost jätkame, siis nii umbes 65. eluaastaks peaksime saama selle Oandu-Ikla asjaga ühele poole 😀 Enne pensionit ikkagi tehtud! Ega meil iseenesest kuskile kiiret ei ole, kuid otsustasime, et võiksime lisaks jõulumatkale võtta plaani ka suvine matk. Suvel on matkaraja järgmine lõik – Kõrvemaa – kindlasti väga ilus ning suvel on ka päevad tunduvalt pikemad ja ei pea kogu teekonda ära mahutama nii lühikese aja peale. Pimedas metsas olek ei ole just eriline unelm..

Kui eelmisel aastal oli matkapäeval (26.detsembril) plusskraadid ning rohi/sammal oli rohelisest rohelisem, siis seekord saime kõndida ca -5C lumises metsas. Selline puutumatu looduse tunne tekkis, kui käia kohtades, kuhu inimese jalg polnud sel päeval veel astunud ning lume peal võis märgata vaid erinevate loomade/lindude jalajälgi. Pole eriline jäljekütt, aga ma arvan, et kitse, põdra, rebase ja hundi jäljed nägime ära.

Seekord oli matka pikkus täpselt paras planeeritud, nii et saime juba ca 14:30 metsast välja. Sel hetkel, kui tundus, et nüüd võikski hakata aitama, tegime veel kiire pikniku kaasavõetud võikude ja teega. Pärast selgus, et piknikukohast autoni oli läbi metsa veel ehk ainult 500m, nii et igati hästi ajastatud piknik 🙂

Jõulumatk

Kui Helen jõulunädala alguses küsis, et kes oleks huvitatud ca 20km jõulumatkast, siis minu ja Kaisa “jah” vastust ei tulnud kaua oodata. See, mida Triin vastas, ei kannata väga trükimusta 😀

Otsustasime alustada oma teekonda Oandu-Ikla matkatee algusest ning Helen planeeris meile osavalt 26. detsembriks 26km jalgsimatka. Start oli hommikul kodudest kell 9.00 ning pärast mõningast seiklemist ja kohustuslikku ümbersõitu mahakukkunud puu tõttu, alustasime oma retke lõpuks kell 11.00. Üks auto jäi meist maha starti ning teine finišisse ootama. Lootus oli, et ehk ei jätnud Helen finišiauto võtmeid stardis olevasse autosse.. 🙂

Ilmaga vedas ja mitte vähe. Kuigi alguses sõrmed külmetasid ja oli pigem jahe, siis meenutades 25.detsembri ilma, kus taevast sadas igasugu asju alla, oli 26. lausa erakordne – kogu meie retke vältel paistis päike ja kuigi me olime enamasti metsas ja otsest päikesevalgust ei näinud, siis vähemalt oli valge. Eesti talvel erakordne! 🙂

Minul isiklikult oli algusest peale väike hirm pimedasse metsa jääda (Nukitsamehe õudusunenägu) ja seetõttu me eriti ei jokutanud ega “vaatamisväärsusi” imetlema ei jäänud. Loodus oli vaatamist väärt muidu küll – kui meie riietus välja arvata, siis ei saaks pildi pealt loodust vaadates arugi, kas on parajasti juuni või detsember. Samas, juunis on meil vahel külmemgi olnud kui sel detsembril, nii et suurt vahet ehk polegi 🙂

See, et oled õigete inimestega metsa sattunud, saad aru siis, kui tuleb jalgadele rakuplaastrid installida või kahehäälselt “Vana pildiraami” laulda. Vaesed loomad. Selfie‘sid tegime rohkem kui kogunes läbitud kilomeetreid ning mingil hetkel läks ajukramp ka üle ja sündis hulganisti häid ideid, mille saame järgmisel aastal loodetavasti edukalt ära salvestatud 😉 Lisaks tuli välja, et Helen oli jõulude ajal esimest korda elus “Visa Hinge” vaadanud. Kaisal jäi aga “V” täht algusest kuulmata, seega oli tema jaoks vestlus järgmine:

Helen: “Ma vaatasin eile isa hinge”

Mina: “No ja kuidas meeldis?”

Helen: “Ehtne värk, nüüd ma saan aru küll, miks sellest nii palju räägitakse ja jõulude ajal vaadatakse.”

Mina: “Vaatad järgmisi osasid ka või?”

Kaisa: “Misasja?? Isa hinge vaatasid??”

Kuigi täna on kõik käimiseks ja seljakoti kandmiseks vajalikud lihased haigemast haigemad, jääb matk ise meelde äärmiselt positiivsena. Ja külmast ilmast hoolimata, olid kõik inimesed (need vähesed, keda oma teel kohtasime) läbinisti positiivsed. Ühe talu perenaine tuli meid õue tervitama, küsis, kas me ikka teame, kuhu me minema peame ja kas meil on kuum tee kaasas ja piisavalt soojad riided seljas 🙂 “Häid pühi” käis muidugi ka asja juurde.

Sellelt matkalt võtangi kaasa teadmise, et paras talvise matka pikkus on kuskil 18km (pärast seda läks päris raskeks); et järgmistel jõuludel kõnnime Nõmmeveskist järgmised 20km edasi ja et inimesed on ikkagi südames head 🙂 Head selle aasta lõppu!