Hispaania kevad

Kevadise vaheaja veetsime poistega Hispaanias, kombineerides nii linna- kui ka rannapuhkuse. Oli poiste teadliku elu esimene lennukisõit ja üleüldse tundus (mulle! :D), et planeerisin hirmus põneva ja tegevusi täis puhkuse. Eks lastega on nagu ikka: emotsioon võib kohale jõuda alles mõne aja pärast. Nii et kui mu vanemad eile poiste käest küsisid, et mis reisilt meelde jäi, siis Priit tõi endale tüüpiliselt esimesena esile just negatiivse asja: “Oleksime äärepealt rongist maha jäänud!” ja Ruuben enda jaoks kõige naljakama asja: “siis kui delfiin kakas”. Oeh, selline on siis see tänu, eksole! Tegelikult oli ägedust ja emotsiooni muidugi kordades rohkem.

Kuna me reisisime ainult käsipagasiga, siis pakkisime kaasa ainult ülimalt vajalikud asjad ning diil oli, et igaüks tassib oma seljakotti ise. Nojah, ega suveriided teab mis palju ei kaalugi, ning olin reisi sisse arvestanud ka ühe pesu pesemise, nii et kõik tundus ülimalt optimaalne. See ei seganud Ruubenil loomulikult oma Karjuvat Jänest kotti toppimast. No hea küll, ega ta teab mis palju ruumi ei võtnud, lihtsalt karjus aeg-ajalt kui kuskile pihtide vahele jäi 🙂

Startisime Gironasse 15.aprilli õhtul ning kohale jõudsime südaöö paiku. Poiste entusiasm lennukisse istudes oli ülimalt lahe. Ja need põlevad silmad ja elevil hüüded: “Me lendameee!” 🙂 Tore sellest ehedat emotsiooni kogeda. Tuletab endalegi meelde, et võiks rohkem väikeste asjade üle rõõmustada.

Kui kosutav ööuni oli selja taga, siis liikusime Girona linna peale uitama, Barcelona rongini olevat aega kulutama. Hotellist saadud juhtnööride ja kaardi järgi liikusime jõe äärde. Eemalt tundus sildade jms järgi, et see on vähemalt Emajõgi, kohale jõudes aga hakkas millegi pärast kummitama Tätte “Ojalaul” 😀

Barcelona üks tähtsamaid vaatamisväärsusi oli kahtlemata FC Barcelona kodustaadion Camp Nou. Ruubenit see koht loomulikult absoluutselt ei huvitanud, seega oli strateegiline otsus, et käime seal enne ära, kui poiss kuueseks saab. Nimelt oli kuni kuue aastastele sissepääs tasuta, pärast seda tuli laste eest maksta 20€ ja täiskasvanu eest 25€. Kutsuge mind ihnuskoiks või mida iganes, aga tundus loogilisem Ruuben sinna tasuta sisse nihverdada. Lisaks vaatasime üle Sagrada Familia (kus Priit pildistas oma supersuumiga kujude intiimseid kehaosasid) ja La Rambla, kust saime juurde nii mõnedki suveniirid. Enne Gran Canaria lennu peale minekut käisime läbi veel ka Güelli pargi juurest ning soetasime veel mõned suveniirid 😀 See oli üldiselt juba see reisi koht, kus ilm hakkas minema liiga soojaks, kott liiga raskeks ja teekond liiga pikaks 😉

Camp Nou külastamise ajal imestasin endamisi korduvalt, kuidas selline asi nagu jalgpalliklubi ja -staadion on suudetud ära turundada ja panna raha teenima. Kõik tuuri sisse pikitud suveniirikohad olid geniaalselt paigutatud. Näiteks oli võimalik pärast staadionil käimist osta endale kaasa ka kohalikku muru. Miniatuurne pall – 10€, suurem pall – 15€; staadioni väike makett ja muru – 35€. Lihtsalt geniaalne. Priit loomulikult soovis endale seda kõige kallimat eksemplari, aga mul õnnestus edukate läbirääkimiste käigus see suveniir mingi praktilisema vastu kaubelda – jäi FCB nokats. Tuuri lõpetas loomulikult kahel tasandil paiknev FC Barcelona fännipood, kust ilma ostuta lahkusid küll vist väga vähesed.

Gran Canaria oli meie reisi lõppsihtkoht, kus lootsime saada piisavalt sooja vett ja päikest. Ütleme nii et päikest saime (mõni ka rohkem, kui oleks pidanud), aga vesi oli ootamatult külm. Ruuben taastub siiani köhast, nohust ja kergest kõrvavalust, mille ta ilmselt just esimesel rannapäeval sai. Päikest saime ka hoolimata hoolsast kreemitamisest rohkem kui oleks pidanud ja Ruubenist oli mul tõesti täitsa kahju. Kuigi Priit on kõige heledama nahaga, siis ära põles hoopiski Ruuben, keda ma paar ööd ka öösel kreemitama ja lohutama pidin. Kõige hullemalt ei põlenud ära aga mitte selg, vaid hoopis käed ja sõrmed! Kahju, et selline õppetund tuli, aga edaspidi loodetavasti oskan targem olla.

Poisse lummasidki sel päeval kõige rohkem ookeanilained, kuid ka Maspalomase liivadüünid ei jätnud kedagi külmaks. Igal päeval oli kella 15-16 vahel see hetk, kus ma nägin, et Ruuben hakkab kohe “ära kukkuma”. Ometi leidis ta oma jõuvarud mõne aja pärast uuesti üles ja kui ta lõpmatut liivavälja nägi, siis… edasi sain teda ainult mööda luiteselgu jooksmas näha 🙂

Täiesti eraldi päeva planeerisime Maspalomas Aquapark veepargi ja Palmitos Park loomaaia külastuseks. Veepark jäi pigem pettumuseks – võib olla oli põhjuseks see, et vesi oli ikkagi külm ja tuul tugev ja sellest tulenevalt ei olnud ka enesetunne kõige mugavam. Samas ei ole ma ka kõige suurem torude ja luimägede fänn, nii et võib-olla polnud otseselt minu tassike teed. Kõige erilisema emotsiooni saime sealt hoopiski kalapediküürist, mis poistele väga palju nalja tegi 🙂

Sel päeval oli ka Ruubeni sünnipäev, mida tähistasime traditsioonilise hommikuse üleslaulmise, värskete maasikatega ja pildiga sünnipäevakingist. Kink ise oli lihtsalt paraku nii suur, mida ei olnud mõistlik endaga kaasa vedada. Õhtul söögikohas tellisin Ruubenile “special ice-creami”, mis loomulikult viidi kogemata hoopis valesse lauda 😀 Aga kui veast aru saadi, siis toodi Ruubenile lihtsalt kaks peotäit lehvikuid, küpsiseid ja pulgakomme. “Parim sünnipäev elus!” emotsioon oli minu hingele ka kosutav pai 🙂

Palmitos Park oli aga hoopis teine tera ja sinna võiks tagasigi minna. Lubasime endale kohtumise delfiinidega. See tähendas poolt tundi delfiinide basseiniääres, nende patsutamist, silitamist, anatoomia tundmaõppimist ja loomulikult seda kurikuulsat “delfiini kakamist” 😀 See oli päris rõve, aga noh, elu ongi selline – kohati rõve 😀 Igaüks sai delfiiniga teha ka pilte ning neid pärast räige hinna eest osta 😉

Delfiinishow oli ootuspäraselt väga äge, teine superlahe asi oli röövlindude show, mida pole isegi telekast näinud. Inimesed pandi istuma ning rõhutati korduvalt, et show ajal ei tohi püsti tõusta ega oma kohalt liikuda. Kui hiiglaslik valgepea merikotkas meie peade kohalt üle tuhises, siis sain aru küll, miks see käsk antud oli. Kotkaid lendamas ja (sööst)laskumas näha oli väga võimas kogemus!

Viimasel päeval käisime läbi veel naabruskonnas olevatest randadest. Oli vist Amadores Beach, kus vette oli pandud täispuhutav seiklusrada. Panime poistele vestid selga ja läksime tunnikeseks sinna hullama: liugu sai lasta, kõige kõrgemast kohast sai alla hüpata ja muidu sai igatepidi ronida, batuudil hüpata ja turnida. Alla 7-aastastel oli päästevesti kandmine kohustuslik, aga kui öeldi, et vesi on seal 4-5m sügav, siis läksid vestid selga kõigile lastele. Endal ka veidi turvalisem tunne, kui tead, et ei pea iga hetk kedagi päästma sukelduma. Ja muide, hoolimata oma kõrgusekartusest hüppasin sellest pagana tornist alla nii, et mitte piuksugi ei teinud. Ainuke kõhe asi oli lõpuks see, et kogu see asi oli ju täispuhutud ja kõikus. Kõrguse poolest sai Dominikaanis kindlasti kõrgematest koskedest alla hüpatud, nii et oma hirmudega võitlemisel on nende samade hirmude läbitegemine ainuke kindel viis neid võita! 🙂

Gran Canarial oli viimane emotsioon Michael Jacksoni tribüütshow kohalikus söögikohas. Tagasiteel haaras Ruuben kaissu turult ostetud Pikachu ning rääkis talle kogu lennuki õhkutõusu aja väga armsalt, mis juhtuma hakkab 🙂 “Nüüd kohe paneb täispoweri! Nüüd tõuseme õhku! Näed, seal on Aafrika!” Ütlemata nunnu! 🙂

Kokkuvõttes võib selle reisi lugeda õnnestunuks, kuigi vahepeal oli ka ärevamaid hetki (khm, äärepealt rongist maha jäämine) ning negatiivse poole peale jääb ka see, et Ruuben jäi korralikult haigeks. Ma usun, et poistel need mälestused siiski settivad ja tulevad mõne aja pärast uuesti tugevamalt esile. Meie Rootsi kruiisi järellained tulid neil ca aasta pärast 😀

Kui ma vahetult pärast reisi küsisin, et kas nad on veel nõus kunagi minuga kuskile reisima, siis vastasid mõlemad eitavalt 😀 Priit leidis, et lennureisid olid ikkagi nõmedad (ühe korra läksid maandumisel kõrvad nii lukku kõigil, et ei tahtnud hästi lahti minna uuesti ja oli silmnähtavalt ebameeldiv) ja Ruuben ütles, et tema ei taha enam nii ära põleda. Kui ma sama küsimust täna küsisin, siis olid mõlemad valmis kasvõi kohe reisikotte pakkima 🙂 Järelikult ikkagi WIN! 🙂

Advertisements

Miami, baby!

Tundub nagu oleks puhkus olnud hiiglama ammu, peaaegu et eelmisel aastal, nii et ongi täiesti õige aeg settinud emotsioone ja elamusi uuesti läbi elada. See pea kolmenädalane reis oli igas mõttes siiani minu elu kõige-kõigem: kõige pikem, kõige kaugemale, kõige ekstreemsem, kõige kallim ja kui kunagised klassieksursioonid välja arvata 😀 siis ka kõige suurema grupiga tehtud reis. Nii et arusaadavalt on reisijärgseid ülevoolavaid tundeid vägagi palju ja vägagi erinevaid, nii et ühe sõnaga seda puhkust kindlasti kokku võtta ei saa. Reisi võib tinglikult jagada kolmeks vaatuseks, millest esimene on Florida.

Kui me Miamisse jõudsime, siis oli orkaan Colin juba ära läinud. Või minemas. Igal juhul ei puudutanud ta Miamit otseselt ning orkaanide hooajast andsid saabumise õhtul märku tumedad vihmapilved ja aeg-ajalt sadav vihm. Aga vähemalt oli soe! Minu pärast sadagu vihma palju kulub, kui samal ajal on 31-34 kraadi sooja. Ja seda sooja saime küll kogu raha eest 🙂

Seadsime end sisse Miami Beachil ja esimeseks päevaks tegevusi ei olnud planeerinud – mõtlesime, et ehk on vaja reisist toibuda ja vaatame/tutvume niisama ringi. Kuna ilm oli täiesti pilvine, siis otsustasime pärast hommikusööki minna kuulsa rannaga tutvuma. Ikkagi Miami Beach ju! Edasine on väljavõte turistifeil’ide klassikast.

Loomulikult panime me ujukad selga, sest et hoolimata päikese puudumisest oli soov vesi kindlasti ära proovida. Päikesekreemi ei olnud kellelgi meeles ei peale määrida ega kaasa võtta, sest et no päikest ju absoluutselt ei olnud! Juba taipate, eks?! No ja eks me siis proovisimegi vett ja hulpisime ookeanis ringi. Pärast kuivasime natuke rannal ja siis käisime veel vees ja kuivasime jälle natuke. Päike hakkas lõpuks juba vaikselt pilvepiiri vahelt piiluma ning kuna niisama vedeleda enam eriti ei viitsinud, siis otsustasime rannast lahkuda. Juba siis oli aru saada, et kuigi olime päikest reaalselt näinud vast maksimaalselt 30 minutit, olime kõik korraliku päikesepõletuse saanud. Räägitakse küll, et päike võtab ka läbi pilve, aga ma polnud seda siiani uskunud. Päriselt. Ma arvan, et Eestis on päike piisavalt memmekas, et seda ka mitte teha. Miamis sain aga oma vitsad kätte. See oli selle reisi esimene ja viimane kord, kui ma ilma kreemitamata hotellitoast välja astusin.

Bussi- ja paadituur tuli meieni täiesti ootamatult. Olime just pärast pilvetaguse päikese käest pääsemist hakanud nautima jääkülma laimiga Budweiserit, kui meie laua juurde sõna otseses mõttes hüppas üks vanem härra, kes jutu järgi oli sõjaveteran, kes nüüd Miami Beachis oma bisnessi ajas. Loomulikult oli just tema paadituur, mis mööda Miami Beachi rannajoont sõitis ja kõiki kuulsuste villasid tutvustas, kõige parem. Loomulikult oli tal meile ka scpecial price, nii et letihinnast saime alla tingitud suisa 50% ning maksime lõpuks $30 nägu.

See, et tegemist on ka bussituuriga, selgus siis kui buss meid hotelli juurest peale võttis 😀 Kui me algselt arvasime, et buss on selleks, et meid sadamasse viia, siis jah, nii see oligi, lihtsalt keegi ei maininud seda, et enne sadamasse jõudmist teeb see buss veel linnapeal ca 1,5h tiiru. Alguses olime veidi sellised “mis mõttes? meie ei tea sellest midagi!” aga kokkuvõttes oli see bussireis väga äge ja saime käia kohtades, kuhu omal käel ei oleks tõenäoliselt üldse sattunud. Nagu näiteks Little Havanna, mis on koopia Kuuba pealinnast ja kus härrasmehed mängivad spetsiaalselt selleks loodud klubides doominot. Või siis Wynwood, mis on samuti Miami linnaosa, kus on kõik tänavad ja majaseinad kaetud erinevate mustrite, joonistuste jms. Väga põnev ja teistsugune!

Mehed tänavakunsti eriti ei hinnanud, seega tellisid nad kõrvalkohvikus hoopis ämbritega õlut. Õlut oli võimalik osta nii ühekaupa, kui ka jää-ämbris ja kuna meid oli ikkagi terve grupp, siis see teine variant tuli esiteks soodsam ja teiseks nägi ka šefim välja. Pärast esimest laimiga proovitud õlut ma põhimõtteliselt keeldusin seda jama ilma laimita joomast ja nii kuulus iga tellimuse juurde ka viisakas “with lime”, mida ettekandjad millegi pärast sageli kuulsid kui “Bud Light”, aga ajapikku õppisime seda M-tähte laimi lõpus väga selgelt artikuleerima.

Üks fun fact ka paadireisist. Mõnevõrra oli piinlik paadiga mööda kaldaääri sõita, kui paadis on ruuporiga mees, kes karjub, et “wowowow, siin elab Jennifer Lopeeeeeez!” 😀 ja samas on kahju ka Jenniferist, et ostis endale miljonite eest luksusvilla ja rahulikult oma aias päikest võtta või niisama pikniku pidada ei saa, sest et päevas sõidab mööda mitu paaditäit lolle, kes teda vaatavad ja huilgavad. No mis elu see on? Kõige luksuslikum ja kallim villa ei kuulunud aga ei ühelegi spordiässale, filmistaarile ega modellile, vaid… ta-ta-ta-daa… ravimitootjale, kes müüb Viagrat. Võib-olla puhas kruiisijuhi mula, aga isegi kui see doktor/ärimees ei leiutanud ka Viagrat, siis igatahes annab aimu, mis summad ravimitööstuses liiguvad.

Miami Beachil olimegi paar päeva: pool päeva käisime bussi- ja paadituuril ning ühe TERVE PÄEVA veetsime Sawgrass Mills ostukeskuses, mis tundub siiani täiesti uskumatu. Arvasin, et oleme seal maksimaalselt 3-4 tundi, aga lõpuks kulus 9! Ja ikka jäi puudu, sest et järgmisel päeval enne Everglades alligaatorifarmi minekut oli vaja veel ühest outlet’ist läbi minna 😀 Eriti kibelesid mehed, kusjuures 😀 Selles mõttes on natuke naljakas vaadata neid Eesti soodukate e-maile, mis mulle praegu postkasti tulevad. Denim Dream lubab (wow wow wow) suisa 30% allahindlust, aga isegi sellisel juhul maksavad kõik asjad 2-3 korda rohkem kui USA-s. Veits ikka kripeldab üks suur ja korralik käekott, mida ma lõpuks ikkagi ei raatsinudki endale osta, selle koha pealt olen korralik kooner. Aga kui ma vaatan, et Eestis saaks sama raha eesti sama brändi… pisikese rahakoti 😀 siis oleks võinud selle käekoti ikka kaasa võtta…

Ma pole ilmselt eriline linnaturist, seega mingeid ülimega-emotsioone minust linn kui selline ei tekitanud. Jah – mulle meeldis linna siluett ja palmid, mis ääristavad sõiduteid, sinine vesi ja hele liiv – kõik täpselt nagu filmis nähtud. Aga ikkagi – see on linn ja mina linnas kuidagi ei puhka 🙂 Mis üllatas? See, kui palju on seal latiinosid ja hispaania keelt – ma ei arvanud, et see osakaal nii suur on. Mis siis veel edasi saab kui edasi lõunasse sõidame?