Päkapikkude saladus

Mõtisklesin eelmisel aastal teemal, et mis siis juhtub, kui koolis või lasteaias keegi päkapikkude olemasolu kahtluse alla seab. Täna hommikul tuligi ootamatult üks saladus ilmsiks.

Pärast hommikusööki toimetas Priit midagi esikus ja täiesti juhuslikult piilus minu sahtlisse. Loomulikult olin ma seal just eelmisel õhtul oma päkapikuvarusid täiendanud, nii ei tulnudki kaua oodata, kui eriti suurte silmadega Priit minu juurde tuleks ja oma vastavastatud uudist teataks.

Priit: “Emme!” sosistas poeg suurte silmade ja särava näoga otse mu ees. “Ma tean, kes sussi sisse üllatusi paneb.”

“Pekki küll,” mõtlesin väliselt täiesti rahulikuks jäädes, kuid mu peast käis läbi sada mõtet sekundis. Mis siit nüüd tuleb? Mida ma ütlen?

Priit: “Sina paned! Sul olid seal šokolaadid!” sosistas Priit täiesti uskumatult rõõmsalt. “See on ikkagi väga armas!” kallistas Priit mind ning lisas: “ma Ruubenile ei ütle!”

Ma olin valmis pettumuseks, pisarateks,  solvumiseks, kuid mitte selleks, et Priit on veelgi rohkem lummatud sellest, et ta isiklik ema talle sussi sisse šokolaade peidab 🙂 Ja nii ma otsustasin, et ma ei hakka oma lapsele valetama. Niikuinii tuleb varem või hiljem keegi selle infoga lagedale ning siis on keerulisem juba oma juttu põhjendada.

Võtsin siis Priidu korraks kõrvale ja rääkisin talle umbes-täpselt kogu selle jutu, mis siin kirjas on. Päris täpselt ei saanud aru, kas see teadmine on nüüd piiratud ainult päkapikutamisega või laieneb see ka jõuluvanale… Või lihtsalt on ta nii meeletult õhinas, et ta teab midagi, mida Ruuben ei tea…

santa

Advertisements

Kas päkapikud on päriselt?

Lapsed kasvavad ja suhtlevad ringi ning sellega koos kasvab ka oht, et mõni natuke valgustatum sõber või sugulane teeb järsku teatavaks, et “Päkapikke pole olemas, su ema ise paneb neid komme sinna soki sisse, haa-haa!” Parem on selleks hetkeks valmis olla, et mitte pead kaotada ja laste ees nutma hakata 😀

Stsenaarium 1:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Misasja? Mina ei tea midagi, mina magan öösel.

Laps: Aa, okei siis!

Stsenaarium 2:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Mis mõttes? Aga mina ju ütlen, et on olemas. Kumba sa rohkem usud?

Laps: Loomulikult sind. Okei siis!

Stsenaarium 3:

Laps: Ema, Juss ütles koolis, et päkapikke pole olemas. Et hoopis sina paned mulle komme sussi sisse.

Ema: Mis sa ise arvad?

Laps: Ma ei ole neid näinud, ma ei tea.

Ema: Kas sa karu oled näinud?

Laps: Ei.. ainult telekast

Ema: Kas see siis tähendab, et teda pole olemas? Päkapikke oled ju ka telekast etendustes ja filmides näinud.

Laps: Seda küll. Okei siis!

Eks neid variante on mitmeid, kuidas seda teemat edasi hämada. Leidsin kunagi Pinterestis kolades ka temaatilise kirja, mille selleks puhuks endale salvestasin. Ma arvan, et kui seletama peab, siis see on üks armsamaid viise, kuidas seda teha.

santa

Jõuluootus

Mulle meeldib see tunne, et jõulud tulevad. See millegi hea ootus. Kuigi, mis see siis õigupoolest on, mida ma ootan?

Lastele tähendab jõulude aeg kindlasti päkapikke, jõuluvana, kingitusi… Täiskasvanuna on mul sellest juba natuke rohkem ükskõik. Kindlasti ei oota ma pikisilmi verivorsti või hapukapsast ega piinlikke jõuluvana-hetki, kus salmi ei oska, aga kinki tahaks ikkagi iga hinna eest kätte saada…

Pigem oleks tore vähemalt korra detsembri jooksul küpsetada ja kaunistada piparkooke. Kaunistada kodu. Pakkida kingitusi (see vist ongi see andmisrõõm). Süüdata kaminas tuli ja laual küünlad. Vaadata, kuidas lund sajab. Koguda hetki ja mälestusi. Meisterdada midagi veidrat. Panna tihastele pekki. Juua fliisi all teed ja panna jalga villased sokid..

Kui salaja kingituste pakkimine välja arvata, siis kõiki teisi tegevusi eelistaksin kindlasti teha koos perega. Koos nendega, kes on südamele kõige lähemal. Ehk ongi jõuluootus lihtsalt soov koos perega rohkem kvaliteetaega veeta ning jõulud justkui sunnivad selle aja (ja ka raha) võtma?

Sellisel juhul võiksid jõulud tihemini olla 🙂