Kiiver pähe! Õigesti!

Kiivrid on meie peres alati au sees olnud ja ma ei liialda kui ütlen, et poisid panevad kiivrid pähe ka siis, kui lihtsalt maja ees ratastega sõidavad. Ma tean, et paljude jaoks on see “väike ja ohutu” distants või “turvaline keskkond” (pole ju sõidutee), aga oleme hoidnud teadlikult konkreetset joont: kui paned rattad alla, siis paned ka kiivri pähe, ilma selleta mitte kuskile ei liigu. Toimib kenasti ja poisid hoiavad sellest ka kinni. Olen selle üle lausa uhkegi olnud 🙂

Eile, kui ma Priiduga linnas jalgpalliturniirilt tagasiteel olin, sain murettekitava sõnumi, et skeitpargi asemel peaksime ikkagi otse koju minema, sest et Ruuben on raskelt kukkunud ja vaja on hinnangut, kas on tarvis traumasse pöörduda või mitte – muhk on peas nii suur. Minu esimene reaktsioon oli naiivne üllatus – kuidas saab olla peas muhk kui peas on ju kiiver? Tõsiasjana selgus, et kiiver polnud seekord oma ülesannet täitnud 😦

Kui ma koju jõudsin, siis puhkas kott-toolis täitsa õnnetu mehike. Nagu sellistes olukordades ikka, tuleb see kõige suurem kurbus peale koos emme saabumisega. Aga eks tal oli valus kindlasti, sest et nii suurt muhku pole ma varem oma traumade ajaloos näinud ka. Istusin ta kõrval, silitasin käsivart ja tõmbasin juuksekarvi ükshaaval haavast välja – parem see valu alguses üle elada kui kinnikasvanud haavast juukseid välja kitkuma hakata. Kuna Ruuben on vahepeal omale üsna arvestatava tuka ette kasvatanud, siis tõmbasin talle bufi pähe, mis juukseid kinni ja haavast eemale hoidis. Sest et jah – lisaks hiigelmuhule oli tegemist ka hiigelmarrastusega, mis ajas väikses koguses verd ja haavavedelikku välja.

Andsin talle valuvaigistit peavalu vastu, peale mida hakkas tal justkui kergem ning soovis kangesti magama jääda. Jäigi. Minul muidugi kerkis paanika. Mis selle peapõrutuse ja magamise suhe oligi? Äratasin ta siis 2 tunni möödudes üles ja küsisin kontrollküsimusi. Sai aru, kus ta on; teadis, mis juhtunud oli; suutis nimetada venna nime ning läbis ka megaraske 1+1 küsimuse edukalt. Enda nime seevastu öelda ei suutnud, kuigi küsisin korduvalt “Ruuben, mis su nimi on?” 🙂 Vastus oli alati: “Ma olen väsinud!” Kuna iiveldamist jms sümptomeid ei olnud, siis otsustasin, et peapõrutust otseselt ei ole, ning lasin tal veel 2 tundi magada, enne kui uuesti äratama läksin. Siis oli ta juba täiesti terav ja reibas, nagu poleks midagi juhtunudki. Hämmastav!

Mis siis aga ikkagi juhtus? Tõenäoliselt oli Ruuben kiivrit paigaldades selle veidi kuklapoole kaldu lükanud, nii et kui ta kukkus (mis ilmselt pidi toimuma ka rämedalt “õige” nurga all), siis nihkus kiiver lihtsalt veel rohkem eest ära kuklasse ja otsaesine sai täistabamuse. Ma tõsiselt imestasin, et tal rohkem kuskilt midagi katki ei olnud: ei nina, ei lõug, ei käed, ei jalad. Lihtsalt räme latern otsaees… Tegin Ruubenist enda jaoks ka pildi – meeldetuletuseks, kui tähtis on kiiver. Ja mitte lihtsalt selle olemasolu ja peas olemine, vaid ÕIGESTI peas olemine. Kas ma peaksin talle nüüd ostma samasuguse munakoore nagu Priidul peas on? Kas see oleks otsaesist kaitsnud? Või oleks siis hoopis ninaluu katki? Kes küll teaks kõiki õigeid vastuseid?

2016-08-07 18.56.25
Hiigelmuhuga Ruuben 😦

Tegin selle pildi küll ennekõike iseendale meeldetuletuseks, aga ehk aitab kellelgi sarnasest õnnetusest hoiduda. Täiesti uskumatu, et pea on võimalik nii katki kukkuda, kui ometigi kiiver on peas! 😦

Advertisements