Pidu Peetris

Võin julgelt väita, et Peetri Jooksu näol on tegemist ühe parima korraldusega jooksuüritusega Eestis ning osalemine seal on täielik pidu! Sättisime end MRJK Naiste esindusega teist aastat kohale just heategevusjooksu 5 km distantsile, sest et 1) head teha on hea 2) terves kehas terve vaim 3) kambavaim on kõige suurem vaim 4) viis on parem kui kümme 😀 jne.

Eriti hea meel on mul selle üle, et teist aastat järjest oli jooksmas ka Priit, kellele see üritus ja kontseptsioon väga meeldib. Päris lõpuni ta küll meie tempos joosta ei suutnud, pärast pidevaid manitsemisi, et “jookseme ja lõpetame koos” ei pidanud ta siiski vastu, murdus ca kilomeeter enne lõppu ja finišeeris 1 minut enne meid 😀 Ma arvan, et edaspidi las jookseb nii kiirelt või aeglaselt kui parasjagu ise tahab, We Run TLN noortejooksu 5km panin ta igatahes kirja 🙂

Meie aga saime enne jooksu kokku nii Hanna-Liisa kui Kellyga, kellele heategevusjooks suunatud on olnud, andsime ka Kellyle üle Viimsi MRJK Naiste mängijasärgi, sest usume, et ta hakkab kõndima, jooksma ja miks ka mitte meiega jalgpalli mängima 🙂 Vahetasime viisakusi Roaldiga, kes heategevusjooksu kõneisikuks on ning avaldasime lootust, et seekord on tal nii palju viisakust, et ei finišeeri enne meid. Noh, finišeeris ikka, kuigi üritasime teda distantsil jalgpalliga rivist välja sööta 😀

Jooks ise läks megaruttu, kuigi ega me ju sinna mingit aega jooksma ei läinud, oluline oli püsida koos ja lihtsalt nautida. Selline tunne, et ma jooksingi enamik ajast vist käed püsti üleval 😀 Igatahes oli väga lõbus, jagasime kahe kaasavõetud palliga sööte, nautisime kaasaelajaid, ergutajaid, bände ja väga head korraldust. Tõeliselt mõnus jooksupidu! Ma loodan, et kahe osaletud korraga on alus pandud traditsioonile, mida iga-aastaselt kordame. Ja veel ägedam oleks, kui me oma osalusega suudaks ärgitada teisigi kollektiive ühiselt head tegema. Üks kõigi, kõik ühe eest! 🙂

Pildid: Kristiina Rõžova, Jaanika Jalast, Anne-Ly Palm, Kadi Jair, Merlin Tvs 😀

 

 

Advertisements

Süda õige koha peal

Kui ma olin umbes kuu aega varem hakanud poisse ette valmistama, et lähen 19. augustil koos MRJK naistega Peetri heategevuslikule jooksule, siis olid nad mõlemad väga elevil. Ruubenile väga meeldib head teha ja annetada, nii ei saa me kunagi isegi Rimi kassade juurest läbi, ilma et ta sinna kogumiskassasse kõiki oma (ja minu) sente ei paneks. Priit oli samuti rahul ja näpud püsti, kuigi tema jutu sisse hakkas üha enam siginema küsimusi, miks tema kaasa tulla ei võiks. Mina viitasin distantsile (5km), mis ehk on natuke liiga pikk tema jaoks, eriti kui on olnud üsna trennivaba suvi ja võhma ei pruugi olla. Ükski teine distants aga Priidule vastuvõetav ei olnud (polnud heategevusliku eesmärgiga) ning kui Erle tegi üleskutse mehed ja lapsed kaasa võtta, siis paningi Priidu viimasel hetkel jooksule kirja. “Tassin ta siis kasvõi ise üle lõpujoone,” mõtlesin kui arve ära maksin ja Priidule rõõmusõnumit teatasin.

Jooksupäeva hommikul oli kõige rõõmsam hoopis Ruuben, kes esimese asjana teatas, kui hea meel tal on, et tema jooksma ei pea tulema. Sest et noh, ta üldse ei jaksa 🙂 Viisin ta siis sõbra juurde mängima nii kauaks, tõmbasime Priiduga oma mätšivad põlvikud jalga ja läksime 🙂 Kuigi päris mitmed meist ei saanud haigestumise või vigastuse tõttu ikkagi tulla, oli meid siiski päris kena kamp. Andsime Hanna-Liisale üle spetsiaalselt tema jaoks tehtud nimelise MRJK mängijasärgi, tegime end jooksu jaoks soojaks söödumänguga (sest et pallid olid meil loomulikult kaasas) ja jooks võiski alata.

Minu peamine tähelepanu läks muidugi Priidule. Küsisin aeg-ajalt (või siis tihemini), kuidas tal läheb, kuidas ennast tunneb ja keelitasin hoogu maha võtma ning energiat kogu distantsi peale võrdselt jagama. Priit vastas midagi stiilis “OMG, ma ju teengi seda,” ja liikus koos teiste poistega, kes emadega kaasa olid tulnud, veidi eespool neljases pundis. Suuremad poisid kiitsid ja kannustasid takka, nii et taas kord sai kinnitust, et kambavaim on jätkuvalt see kõige võimsam vaim 🙂 Asi, mida Priit ootas vähemalt sama palju kui jooksu ennast, oli joogipunkt 🙂 5km peale oli neid pandud suisa kaks ning lubasin tal võtta ka spordijooki, mida ta kangesti tahtis ja korduvalt küsis.

Jooks ise oli täielik pidu! Püsisime oma pundiga koos, lehvitasime fotograafidele, jagasime sööte ja hüüdsime ergutuslauseid. Jooksule oli tulnud ka Roald, kes sellele heategevusjooksule eelnevalt võimalikult palju tähelepanu oli püüdnud tõmmata. Ma veidi ootasin küll, et ta tuleb sinna vähemalt mingi 100 sõbraga, aga tuli hoopis üksi ja kuuldavasti oli tema peamine eesmärk distantsil meile ära teha, mis tal üsna lihtsalt ka õnnestus 😀

Soovisime küll lõpetada kõik käest kinni ja ühes rivis, aga kuna finišikoridor seda ei soosinud, siis lõpetasime graatsilise kobargalopiga. Ühispilt Hanna-Liisaga finišis andis veelkord tunde, et tehtud sai midagi head. 🙂

Kui ma Priidu käest küsisin, et kas ta teinekord tuleb veel minuga jooksma, kui on selline lühike rada, siis vastas ta pikalt mõtlemata – JAH! Aga, et vastupidi, rada võiks pikem olla 🙂 Järelikult mingit traumat ei tekkinud, nii et väike wohoo! ka minu poolt. Või pigem isegi suur, sest et tegelikult ma olen tema üle väga-väga uhke. Ütlesin seda ka talle korduvalt 🙂 Lõpuaeg tuli meil 5km kohta veidi alla 35 minuti, mis teeb tempoks ca 7min/km kohta. Peo kohta väga okei 🙂