Jõuluootus

Mulle meeldib see tunne, et jõulud tulevad. See millegi hea ootus. Kuigi, mis see siis õigupoolest on, mida ma ootan?

Lastele tähendab jõulude aeg kindlasti päkapikke, jõuluvana, kingitusi… Täiskasvanuna on mul sellest juba natuke rohkem ükskõik. Kindlasti ei oota ma pikisilmi verivorsti või hapukapsast ega piinlikke jõuluvana-hetki, kus salmi ei oska, aga kinki tahaks ikkagi iga hinna eest kätte saada…

Pigem oleks tore vähemalt korra detsembri jooksul küpsetada ja kaunistada piparkooke. Kaunistada kodu. Pakkida kingitusi (see vist ongi see andmisrõõm). Süüdata kaminas tuli ja laual küünlad. Vaadata, kuidas lund sajab. Koguda hetki ja mälestusi. Meisterdada midagi veidrat. Panna tihastele pekki. Juua fliisi all teed ja panna jalga villased sokid..

Kui salaja kingituste pakkimine välja arvata, siis kõiki teisi tegevusi eelistaksin kindlasti teha koos perega. Koos nendega, kes on südamele kõige lähemal. Ehk ongi jõuluootus lihtsalt soov koos perega rohkem kvaliteetaega veeta ning jõulud justkui sunnivad selle aja (ja ka raha) võtma?

Sellisel juhul võiksid jõulud tihemini olla 🙂

Advertisements