Emotsioonid

Poistel on hoidjatega siiamaani väga vedanud ja minul samuti. Seekord vedas veel ka selles mõttes, et lapsehoidja käib fotokoolis ja seetõttu harjutab kätt ja teeb kodutöid ka minu poistega. See on nii lahe, sest et minul neid kahte ühe pildi peale saada enamasti ei õnnestu. Mairitil aga õnnestus ja minu erapoolikul hinnangul vägagi edukalt. Töötlemata raw galerii, millest mõne pildi ma soovin fotograafi nõusolekul kindlasti ka poiste tuppa seinale panna 🙂

Advertisements

Samal ajal koerakoolis..

Murphy ütleb: kui sa oled planeerinud oma sõbrannadega fotostuudio külastuse ja enda arvates kõik jube hästi logistiliselt ära planeerinud, tehakse ootamatult koerakooli fotosessioon mitte ainult samal päeval, vaid ka täpselt samal kellaajal. Katchinnng!

Päris vähe ei olnudki kahju, seda enam, et minust koos Heraga pole pea ühtegi pilti. Mulle lihtsalt meeldib endale nii väga pildistada, et teistele väga kaamerat ei jagu 🙂 Nojah, aga mis siis ikka. Marko käis seal ära ja hea mälestus koera esimestest kuudest meie juures ikka.

Meie grupis on kokku 5 koera: Hera, Saksa lambakoer Luna, kaks Parantsuse buldogi (kes on juhtumisi õde ja vend) ja minu poiste lemmik: must taks! Põhimõtteliselt käivad kutid koerakoolis kaasas ainult selle pärast, et seal taksiga mängida saaks. Uskumatu! 🙂

Tunnid on kord nädalas ja näevad välja nii, et kõigepealt ca 40-45 minutit toimub siseruumides treening ja erinevad harjutused, vahetatakse kogemusi ja antakse nõu. Ning kui raske osa on läbi, lastakse enne kojuminekut koerad sisehoovi lahti ja siis läheb mölluks. Viimaste kordade trend on see, et samal ajal kui taks Priidu ja/või Ruubeniga mängib, teevad buldogid Herale kambaka. Nad lihtsalt ajavad teda kahekesi nii kaua taga, kuni Hera puhkamiseks pikali viskab ning siis hüppavad mõlemad oma nelja pisikese jalaga Herale turjale ja hakkavad seal trampima. Päris koomiline vaatepilt, kuidas kaks pisikest musta ühele suurele valgele ära teevad. Aga mis peamine – tundub, et kõigil on lõbus ja koerad naudivad seda suhtlust.

Kutsikakool peaks praeguseks olema kestnud veidi üle poole ja enesekindlust oleme sealt saanud kuhjaga. Eelkõige ongi seda ilmselt uuele koeraomanikule vaja, sest et ega koerte koolitamise oskus just kuidagi loomulikuna ei tule. Sedavõrd innustavam on näide kleenukese treeneri näol, kellel on kodus endast vähemalt kaks korda kaalukam Leonbergeri koeramürakas, keda ta mängleva kergusega haldab. On mille poole püüelda 🙂

728
Foto: Ivi Triin Vahera

Ruuben

Pärast pea 5-aastast tutvust on Ruuben minu jaoks ikka veel müstika. Üllatusi täis, pidevas muutumises ja arengus. Ruuben on mulle nii palju asju näidanud ja õpetanud. Kindlasti näitab ja õpetab veelgi.

Vaatan vahel Ruubenit, kuulan tema arutlusi ja tunnen, kuidas temas on tark ja kogenud hing. Palju vanem, targem ja kogenum kui 5-aastane. Vahel on see hirmutav, aga enamasti annab julgust ja lootust. Ja hellust ja lähedust pakub ning nõuab see väike rüblik jätkuvalt väga palju. Selle üle on mul väga hea meel ja loodan, et see side, mis meil omavahel on, ei kao mitte kunagi ära!

Ruuben on ehtne nukitsamees: tal on juuksed alati sassis, tal on krutskinägu peas ning mingi pahandus kuskil pooleli või valmis. Kui vaja armas ja nunnukas olla, siis selles on tal ammuilma doktorikraad. Vanema venna kiusamine tuleb kahjuks samuti liiga hästi välja.

Ruuben on kohati liiga julge. Kui alguses tundus, et ma pean oma lapsi tõenäoliselt ettearvamatult käituva koera eest kaitsma (ärge laske lakkuda, ärke lubage hüpata, ärge lubage naksata, ärge jookske eest ära, muidu olete saak jne), siis mida  aeg edasi, seda rohkem pean ma koera Ruubeni eest kaitsma. Näiteks tahab Ruuben koera kallistada või siis väga emotsionaalselt paitada. Või siis teda sügada kui koer parajasti magab või on magama jäämas. Koerale on see keeruline olukord, kuid ükskord peab saabuma aeg, kui Ruubenile kõik need keelud meelde jäävad 🙂

img_9163
Multikaid vaatamas
img_0892
Hommikused unised näod
img_9215
Aeg hullata ja mängida
img_9242
Jääkamakat tahad?
img_9166
Haruldane pilt – ilma Herata

Võib öelda küll, et Ruubenist ja Herast koos on mul kõige rohkem pilte. Tundub, et Ruuben otsib seda kontakti koeraga kõige rohkem, ta ei pelga koera nii palju kui näiteks Priit ja selle julguse tulemusena julgeb omakorda ka koer seda kontakti rohkem otsida. Täna hommikul näiteks kui Ruubeni diivanile sülest maha panin, hüppas Hera samuti diivanile ja hakkas Ruubeni varbaid limpsima. Selline tore hommikune rutiin, mis päris hästi üles äratab 🙂

Priit

Ma olen vist varem juba öelnud, et mulle meeldib inimesi pildistada. Eriti hea, kui seda saab teha nii, et nad ise seda ei tea ning on võimalik tabada ehedaid emotsioone. Lapsed on selles osas eriti tänuväärt “kliendid”, kuna neil on neid ausaid emotsioone rohkemgi kui täiskasvanutel.

Mingis vanuses tuleb lastel mingisugune “fotonägu” ette, st iga kord kui keegi fotoka välja võtab, siis manatakse mingi standard-grimass näole, mis siis pildilt pildile kordub. Kust see tuleb? Eks ikka täiskasvanute eeskujust.

Mingis vahemikus ei tahtnud poisid üldse, et ma neid pildistan ja siis pidingi seda rohkem salaja tegema. Nüüd aga Priit juba vaikselt nõuab: “Ruubenist tegid, tee nüüd minust ka!” See on vahva, eriti kuna peale standardnaeratuse ja keel-suust-välja näo, suudab Priit ka teistsuguseid pilte “ära kannatada”. Ruuben näiteks vahel ei suuda. Jookseb kaamera taha tulemusta vaatama veel enne, kui mul klõps tehtud..

Mõned Priidu stiilinäited:

img_0872
Õhtul õues
img_9012
Ei ole kollatõbine

 

img_0895
Hommikul kell 7

 See viimane, täna hommikul tehtud pilt, on mu viimase aja lemmik.

Nii sügav ja rahulik. Nii tark. Minu Priit.