Kes teeb, see jõuab!

Sattusin juhuslikult peale ühele teemapüstitusele sotsiaalmeedias, kus tuttav nentis, et ükskõik, kellelt ta ei küsiks tema käekäigu kohta, vastuse saab alati, et kiire on. Mulle tundub, et see on juba pikemat aega kestnud trend, kuigi see “kiire” tähendab inimeste jaoks ilmselt ka erinevaid asju. Mõne jaoks seda, et tal ongi päevakava nii tihe, et peabki ühest kohast teise kiirustama, nii et pole aega korralikuks lõunakski. Kui ma enda elu peale mõtlen, siis ma vist ei ütleks, et mul on kiire. Pigem, et mul on palju teha, aga need on mu enda valitud tegemised ja need meeldivad mulle. Vahel kui asjade kokkulangemisel on palju teha ja palju juhtub veel juurde ka, siis võib muidugi olla ka, et läheb kiireks 😀

Paar nädalat tagasi sain ühe sellise elu õppetunni, et ebameeldivaid asju ei tasu edasi lükata. Olen siin mõned korrad hambaarstil käinud ja raviplaanis oli kirjas ka ühe ülemise tarkusehamba eemaldamine. No ühel korral juulis oli arsti arvates ilm liiga palav, et seda eemaldada ja järgmised korrad ma pole nagu ise tormanud ütlema, et ou, löö see hammas täna välja 😀 Eriti kui ta otseselt häda ka ei tee ja rahulikult lihtsalt on seal. Viimasel käigul sai siis tehtud tulevikku vaatav plaan, et oktoobri lõpus kui viimast korda lähen, siis tuleb see tegu lõpuks ära teha. Ja see ongi see koht, kus hakkas juhtuma. Paar päeva hiljem tuli sellest samast kuramuse tarkusehambast mingi kild niimoodi ära, et terav hambanurk lõikus mul iga kord igemesse ja põske kui sõin, rääkisin, isegi kui neelasin. See oli ikka väga ebameeldiv, nii et kui nädalavahetus kuidagimoodi üle elatud, kirjutasin kohe esmaspäeval arstile, et nüüd on SOS ja ASAP ja unusta oktoober, kohe on vaja! 😀 Leiti mulle esimene võimalik aeg ja nädal aega viimasest kohtumisest olin jälle seal samas toolis ja nentisin ise ka, et see läks nüüd küll nõmedalt ja ammu oleks võinud selle ära teha. Aga noh!

Eks ma pabistasin ka, aga arst kinnitas, et süstid on need ainsad valusad asjad ja pärast ei tunne ma midagi peale väikese surve, kui sedagi. Ja et kui on mingigi valuaisting, siis alati saab tuimestust juurde teha ja tegelikult pole hullu. Uskumatu, aga nii oligi. Minu poolest oleks ta võinud laua ääres pabereid ka krabistada, mina sellest aru ei saanud, kuidas see hammas välja tõmmati. Aga eks hamba tõmbamisega on veidi nagu maratoni jooksmisega – tegu ise polegi kõige hullem, hullem on see, mis pärast tuleb! 😀 Pärast oli pool tundi mingi vatitomp hammaste vahele surutud, mis oma asetuse tõttu suu tagaosas ajas kohati iiveldama. Ja pärast selle eemaldamist oli lihtsalt konstantselt veremaitse suus. Paari tunniga tõusis väike 37,5 palavik, mille suuremas osas suutsin vist küll öösel välja higistada, kuid peavalu ja palavikuline olek oli veel ka järgmisel päeval. Sõin siis põhimõtteliselt igaks juhuks paracetamoli, et a) ei tekiks põletikku b) haav ei valutaks c) pea ei valutaks d) palavik alla läheks. Ja kõik toimis. Tegelikult ei tekkinud isegi korralikku haavavalu ja palavik taandus teise päeva õhtuks. Just õigeks ajaks, et maha pidada rahvaliiga poolfinaal Pärnu vastu.

Mängule jõudmisega läks küll natuke kiireks, kuna Ruubenil oli reedel tulemas klassiekskursioon ja mul oli vaja temaga veel poes käia, et süüa kaasa osta. Parkisin siis auto kiirelt ära, hops-hops autode vahelt ülekäigurajale ja kuulsin kuidas selja taga mingi pauk ja kolin käis. Keerasin ümber ja mida ma näen: täiesti kohkunud näoga Ruuben (128cm pikk, 28 kilo) seisab mingi vanemat sorti auto kõrval, mille küljepeegel sõna otseses mõttes ripub juhtmeidpidi auto küljes. Vaatan peeglit, vaatan Ruubenit, Ruuben vaatab mind, ma vaatan Ruubenit, vaatan peeglit, Ruuben vaatab peeglit, vaatab mind, ma vaatan neid mõlemaid ja turtsatan naerma. Ruuben ka. No täitsa ebaadekvaatne, aga täiesti ebaloogiline peegel ka. Misasja ta ripub!? Vaatan siis ümberringi nagu pätt, et kas keegi nägi, kas omanik juba räuskab eemal – ei midagi. Otsustan, et no nüüd on küll kiire, ja käime poes ära. Kui tagasitulles on mingi draama lahti kerinud, siis lähen lahendama, aga praegu ootama küll ei jää. Nii tegimegi. Tagasitulles ei olnud ka veel mingit draamat ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda loogilisem tundub oletus, et see peegel oli juba tegelikult enne natuke nätsuga kinni 😀 Aga põhimõtteliselt võib ikkagi öelda, et minu kribu judopoiss käib õlaga parklas autodel küljepeegleid maha 😀

Sealt edasi jõudsin Ruubeni koju viia, Priidu peale võtta ja staadionile sõita. Pärnu oli oma bussi juba ära parkinud ja me teadsime, et nad on tulnud meid võitma. Ikkagi tiitlikaitsjad. Ja eks me eelmisel aastal saime neilt korralikult peksa ka. Meie eelis seekord oligi kõik see, mida nad meie kohta teadsid – et meist saab lõdvalt üle sõita. Meie eelis oli see, et me ei ole enam sama tiim, kes eelmisel aastal.

Mäng oli ülipõnev, ülifüüsiline, kohati oli musta mängu ja agressiivsust liigagi palju. Nemad lõid meile eemalt ristnurka 8.minutil (oli ilus värav küll). Kristi lõi 9.minutil vastu ja tegelikult selle seisuga me normaalaja lõpetasime ka. Tagantjärgi võib öelda, et selle väravaga pani Kristi enda jalgpallihooajale ka punkti, sest teda klohmiti väljakul nii palju, et järgmisel päeval pandi parem jalg kipsi. Penaltidega võitis Pärnu meid 2-0, kuid huvitaval kombel ei olnudki me kurvad. Me mängisime ilusat jalgpalli ja olime selle üle väga uhked 🙂 Kui vaadata, kes mängivad Pärnus (jalgpallurid :D) ja kes mängivad meil (emad :D), siis … rohkem polegi vaja midagi öelda. Ründaja, kellega mina kõige rohkem madistasin, on mänginud nii meistriliiga Pärnus kui ka Eesti koondises. Meie vastu ta väravat ei löönud. Väiksed rõõmud 🙂

Mängu lõpuminutitel oli pusimist palju ja õnnestus jalg ühele pallile/löögile kaitseks nii “hästi” ette panna, et sain väga tugeva löögi jalatalla poolt otse suure varba pihta. Täpselt ei tea, mis protsessid seal toimuda võisid, aga kuna paindumine on täna ikka veel väga hell teema, siis kahtlustan, et mingil hetkel paindus see varvas kuskile suunas lihtsalt liiga palju. Mõnda aega ma igatahes oma varbaid ei tundnud ja siis kui jälle tundsin, siis liiga palju. Üle pöia jooksmine oli kohe üsna valulik ja kartsin, et midagi on päris katki. Kodus vaatas vastu juba korralikult sinine ja paistes varvas, mida liigutada ei olnud võimalik, nii otsustasin pärast dušši ja unejuttu, et lähen käin teen igaks juhuks pildid ära. EMOs läks kiirelt ja luumurdu õnneks ei tuvastatud, küll aga arvati et tugeva venituse korral võib taastumisaeg olla 2-4 nädalat. Täna on nädal möödas, varvas on enam-vähem mõõdus, aga suurema osa ajast käin nii, et raskus läheb ikkagi talla välisküljele. Eks ma ju tunnen, mida see mu hüppeliigesele teeb. Üritan mitte pikki käike ette võtta, aga samas natuke ju liigutama ja harjutama peab. Nädal on veel aega, siis peab olema korras. Pronksimäng ootab 🙂

Teistsugune põnev projekt oli tänane õpetajate päev. Priit ei teadnud lõpuni välja, et me koos Gretega neile tundi andma läheme, nii et ta oli ikka täitsa sõnatu kui mind koridoris luuramas nägi. Ja mina olin muidugi täiesti sõnatu, kui ma nägin, et tal pole vahetusjalanõusid jalas. Väitis, et kadunud 😀 Ma väitsin, et ei ole võimalik ja järgmises vahetunnis olid need tal juba jalas. Ühtlasi kasutasin koolis käimist kui võimalust sobrada kaotatud asjade kastis, sest et Priit oli ka ühed koolipüksid (!!!) ära kaotanud 😀 Nimelt oli neil teisipäeval viimane tund kehaline ja nii ta dressidega koolist ära tuligi. Kui pluus, kampsun jms sai kotti, siis püksid unustas riietusruumi ja talle omaselt ei suutnud ta neid sealt kastist kolme päeva jooksul leida. “Ei ole,” ütles ta. Läksin siis täna ja võtsin need sealt kastist. 😀 Tüüpish!

Tund oli muidu lahe, lapsed olid lahedad ja no me ise ka muidugi 😀 Tunni jooksul tekkis ca 1-2 minutiline hetk, kus kõik olid vaikselt ja kirjutasid. Me Gretega vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa 😀 OMG, nad on vaikselt!! 😀 Ma arvan, et kahekesi on väga okei sellisesse mürglisse sukelduda. Kas ma üksi seda teha julgeks – vist enam mitte 😀

 

Advertisements

Lastega Horvaatias

Horvaatia on alati tundunud riigina, kus peab kindlasti ära käima ja tõenäoliselt on see nii tundunud paljudele eestlastele, sest vahepeal jäi sotsiaalmeediast tunne, et enne meie minekut ongi juba kõik seal kohal 😀 Piletid ostsime ära tegelikult juba kuskil jaanuaris-veebruaris ja siis sai ka laias laastus reis ära planeeritud. Kuskil aprilli algusest läks eluolu ja -tempo nii kiireks, et polnud reisi peale aega mõeldagi ja kui nädal enne äralendu plaani lahti lõin, siis oli endalegi üllatus, mis loogikaga või kuidas me seda mõelnud olime 😀 Hea viis ennast üllatada 😀 Puhkust võtsimegi sel suvel ainult kaks nädalat ja praktiliselt kogu selle aja olime ka reisil. Kuigi sel aastal on suvi ka Eestisse jõudnud, siis nii lastele kui meile tundus, et sellist formaati (kogu pikema puhkuse reisil viibida) võiks edaspidigi kasutada.

03.juuli – Istralandia Aquapark

Esmaspäeval ei ole küll sellist tunnet, et kõik reisiks valmis oleks. Liiga palju küsimusi on õhus: mida kaasa võtta? Kas olen piisavalt ettevalmistusi teinud sihtkohtade jne kohta? Mis siis saab, kui sadama hakkab? 😀 jne. Tüüpiline paanikaosakond. Lohutan ennast sellega, et internet on tõenäoliselt ikkagi kõikvõimas ja küll saab kõike. Ja kui sajab, siis sadagu öösel! 😀 Koer on igatahes hoiule antud, viimased šopingud tehtud ja megasuur kohver pakitud. Ikkagi ju kaheks nädalaks minek ja mine sa tea, mida kõike vaja võib minna. Etteruttavalt võib öelda, et julgelt pooli asju ei läinud vaja 😀 Ka need soojemad riided, mis igaks juhuks õhtuteks kaasa said pakitud, osutusid üleliigseteks, kuna noh, õhtuti lihtsalt ei läinudki jahedaks 😀 Aga parem karta ja kohvrit järel tirida, kui kahetseda ja kuskil nurgas lõdiseda, eksole.

Pärast kõiki pakkimisi ja ettemõtlemisi saime esmaspäeval vastu teisipäeva suisa 2h magadagi, sest et äratuskell äratas meid armutult juba kell 3.00, et lennujaama poole sättida. 5.55 väljuv lennuk ei saa olla kellegi esimene eelistus 😀 aga no vähemalt on esimene päev kohe täiega asja ette, üritasin positiivse poole pealt asja vaadata. Ruuben suutis eelmisel ööl (vastu esmaspäeva siis) üllatada ja pakkuda mulle veel ühe magamata öö, kui ta ca kahetunniste pausidega öö läbi oksendas. Õnneks esmaspäeva päeval tervis taastus, nii et enam-vähem rahuliku südamega sai lennukile minna. Samas teadsin juba ette, et minu kord ei ole kaugel. Nii võib juhtuda, kui sul on poeg, kes hullult musitada ja kallistada tahab 😀

Maandume Rijeka lennujaamas, mis on täielik külalennujaam 😀 ja juba õhus haarab mind ärevus: kõikjal on paks pilvekiht ja ma ei näe kuskil päikest ja +28 kraadi, nagu ilmateade lubas. Ootame oma rendiauto kättesaamist ja peame plaani. Mõtlesime, et teeme poistele esimesel päeval kohe korraliku emotsioonilaksu ja viime nad veeparki. Ja mitte niisama veeparki, vaid ikkagi Euroopa #2 veeparki – Istralandia Aquaparki. Kes on #1 või #3 või kes seda hindas, ei olegi väga oluline 😀 Aga kuna ilm on selline so-so ja igaks juhuks me seda plaani ka kõva häälega välja ei käinud, siis on meil väike ruum muudatusteks, kui see siiski vajalik on. Kõige vähem tahaks lihtsalt reisi esimesel päeval seda, et keegi haigeks jääb. Otsustame, et sõidame ikkagi selle veepargi suunas ja kui ilm on ikka täiega jama, siis teeme mingi muu tiiru, aga kui juhuslikult peaks taevas selginema, siis lähme ikka. Autos vajuvad kõik pikast magamatusest ära (välja arvatud autojuht, kes elab Monster Energy aurudest) ja kui veepargi ees silmad lahti saame on kell 11 ja väljas päike ning 30 soojakraadi 😀 Vist sobib!

Täiesti juhuslikult pargime ennast basseini äärde, mis saabki kõige populaarsemaks atraktsiooniks – tegemist on lainebasseiniga, mis on tõesti LAINEbassein, nii et poisid esimest korda kabuhirmus basseinist välja ujusid 😀 Pärast oli aga rõõmu kui palju. Liumägesid, -torusid jms atraktsioone on suurele maa-alale paigutatud igale soovile vastavalt, ainult Ruuben ei leia enda jaoks midagi, mida ta teha tahaks ja otsustab siis, et ta tahab hoopis magada 😀

Isegi mina käin kahel atraktsioonil. Üheks on 6-realine liumägi, kus reaalselt saab sellise hoo sisse, et vesi pritsib kogu sõidu ajal täiega näkku, liiga hästi hingata ei saa ja kokkupõrge veega teeb päevitusriietega teadagi mida 😀 Teistele (va Ruuben) meeldib see aga täiega ja seal käiakse ohtralt. Priiduga käin ka mingil “flying boat” atraktsioonil, mille nimi oleks iseenesest pidanud mind eelseisvast õudusest ette hoiatama 😀 Ma ei liialda, kui ütlen, et paati istudes ma ei näinud serva pealt renni kõige madalamat osa, kuhu me kohe ülehelikiirusel sisse lendasime. Ja ma ei liialda ka, et mu süda pidi kurgust välja hüppama, kui me sügavikku (loe: surma 😀 ) kihutasime.

Õnneks suutsin kõik emotsioonid enda sisse suruda nagu õigele eestlasele kohane ja sain selle eest Priidult pärast kõvasti kiita 😀 Ta ütles, et see oleks ikka räige mark olnud, kui ma oleks seal kiljuma hakanud, sest et polnud ju karta midagi 😀

Vastutasuks meenutasin talle, kuidas ta puugisüsti saades karjus 😀 (#aastaema) Ja siis käsime sellel samal lendaval paadil veel kaks korda, kus ma hoidsin jätkuvalt lippu kõrgel (kuigi reaalselt hoidsin siiski kramplikult lendavast paadist kinni 😀 ) Kui kolmandalt lennult tagasi tuleme, sammub meie ees orkester, kes mängib äratuntavalt “Jätke võtmed väljapoole” meloodiat. Läheme nende järel oma lainebassu poole ja avastame, et seal on vahepeal vahupidu alanud 😀 Poisid jooksevad üleni vahustena ringi ja Ruubenit ma enne üles ei leiagi, kui vaht on kadunud 😀 Pärast vahumöllu läheb käima järjekordne lainesessioon ja selle lõpuks on orkester kõigi oma pasunate ja viledega basseini mängima jõudnud, nii et märjad on nad nii ise, nende pillid ja kõige krooniks hakkavad nad veel ujujaid pritsima 😀 Ma ei saa aru, mis asi see on, aga see on äge! 😀 Sõna otseses mõttes meeleolukas lõppakord pikale veepargipäevale.

Õhtuks/ööks suundume tagasi Rijeka poole, kus teeme kiired hommikusöögišopingud ning sööme korraliku õhtusöögi. Öösel pool 3 ärkan ja tunnen, et midagi on väga valesti – ahjaa, see Ruubeni viirus 🙂 Jätan õhtusöögiga hüvasti ja käin korduvalt värsket õhku hingamas. Kolmas magamata öö.

Hommikul tunnen end küll veidi paremini, aga seda ainult lamavas olekus. Sirgelt seista ei saa, ilma et kõhtu valu ei lööks, samuti tekitab isegi kõndimine korralikku iiveldust. Plaan Plitvice loodusparki külastada saab viimase hoobi, kui selgub, et ka Marko on paremaid päevi näinud ja ilmselt piinleb sama viiruse küüsis. Ruuben arvab küll korraks, et süü võib olla ka õhtusöögi kõrvale joodud kohalikust õllest, aga selle lükkan kiirelt ümber, sest et kuigi see polnud just hea, siis nii halb ei saa üks õlu ka olla 😀 Mingil moel õnnestub Markol end nii palju kokku võtta, et transpordib meid pildistamispeatustega järgmisesse ööbimiskohta, tassib kõige raskemaid kohvreid ja mitte üldse ei virise. Kui kohale jõuame, siis jääb tuppa voodisse taastuma, samal ajal kui ma teen basseini ääres ränkrasket tööd 😛 (loe: ujun, vedelen niisama ja vaatan poiste hullamist)

 

5.juuli – Plitvice Rahvuspark 

Majutuse asukoht soosib endiselt Plitvice Rahvuspargi külastamist, nii et see tuleb nüüd ette võtta. Now or never! nagu öeldakse. Hoolimata enda jaoks varajasest stardist jõuame parki ilmselgelt tipptunnil. Ma teadsin, et see on pop koht, aga selliseks asjaks ma päris valmis ei olnud. Järjekorrad praktiliselt igale poole on nii pikad, et aeg, mille plaanime pargis veeta, venib julgelt kaks korda pikemaks. Infoboksis soovitab lahke onu nii suurte poistega ette võtta 8km matkarada ja selle plaaniga me ka parki siseneme.

Horvaatias on loodusparke palju, neid silte märkab ringi sõites väga tihti, aga Plitvice on nende au ja uhkus. Kohe pärast sissepääsu avaneb vaade pargi kõige võimsamale koskede-kaskaadile. See on tore vaatepilt, eriti kui päike ka ennast näitab ja nii värvid erksamaks muudab. Edasi tulevad väiksemad ja madalamad kosed, kuid vähemalt sama palju, kui mitte rohkemgi, meeldivad mulle kõik need läbipaistva veega peegelsiledad järved, mis päikese käes kord roheliselt, kord siniselt helgivad. Värv polegi ilmselt oluline – imeilus on igal juhul 🙂

Jalutame esimesse nö kontrollpunkti, kust saab paadiga üle järve. See ilmselt ongi kõige populaarsem ja ülerahvastatum lõik terves pargis. Inimesi on nii palju, et kohati peab laudtee peal lihtsalt seisma ja ootama, kuni eespool seisvad inimesed ära pildistavad ja edasi liiguvad, sest et vastassuunas liigub ka koguaeg inimesi. Eriti üllatavad mind jaapanlased, kes legendi järgi peaksid olema hästi viisakad ja vaoshoitud, aga minu meelest on nad kõige suuremad trügijad ja jokutajad ja kätega vehkijad üldse 😀 Aga see kõik on jumala okei.

Pärast paadisõitu ootab pargi metsikum osa, kohati pole isegi laudteed 😀 ja siia juba jaapani vanaprouad vabatahtlikult ei tule! Mul oli enne parki tunne, et juhtub üks kahest – Ruuben kas lendab vette (selleks piisab sellises rahvamassis ka väikesest müksust) või kukub ennast kuskil katki. Juhtub variant nr 2, mis ilmselt oli ikkagi parem variant. Õnneks ei midagi hullu, väike ehmatus, väike pisar ja väike sinine põlv, aga jätkame matka võiduka lõpuni, et mäe otsast rong-bussiga alla tagasi sõita ja nüüd juba mööda käidud radu tagasi algusesse vantsida. Rahvast võrreldes hommikuga põhimõtteliselt ei olegi ja saame kõige võimsamad vaated veelkord rahulikult üle vaadata.

Ahjaa, teekonna alguses sattus kuidagi nii, et suured poisid tahtsid minna koopasse ja Ruuben mitte. Jäime siis neid alla ootama ja kui olime juba tükk aega oodanud, siis selgus, et nad tulevad hoopis mingit teist kaudu. Läksime siis edasi, et nendega eespool uuesti kokku saada, aga kuidagi juhtus veel nii, et ootasime mitu korda enne kui selgeks sai, et tegelikult me oleme jumala erinevates kohtades 😀 Igatahes sai selle suure ootamise taustal palju Ruubenit pildistatud, mis ei ole ka üldse halb asi. Eriti meeldib mulle see pilt temast, kus ta päriselt ka muretseb Priidu pärast, kes koopasse läks 🙂

Et päev liiga lühike ei oleks, otsustasime teel koju läbi põigata ka Zadarist ja üle vaadata/kuulata kuulsa mereoreli. Roosas päikeseloojangus ja 30 kraadise õhusooja juures oli see üks mõnusalt hubane elamus. Rahvast on küll palju, kuid huvitaval kombel ei häiri see mind kordagi. Autosse saame koos esimeste vihmapiiskade ja välgusähvatustega ja terve 1h koju saamegi nautida korralikku valgusemöllu.

Öösel ärkan selle peale, et kuskilt kostab nii hull klobin, nagu jookseks vähemalt 10 last korraga põlvede peal mööda naaberkorterit ringi ja lükkaks samal ajal enda ees nii kummutit kui ka voodit.

Pärast kolmandat sellist rallit ei suuda ma enam vastu panna, tõusen voodist ja vaatan esiteks kardinate vahelt välja. Õues on meeletu tuul, kuskil müristab ja vihma totaalselt kallab. Asi, mis seda meeletut klobinat tekitab, on terrassil asuv päikesevari, mis ei ole küll avatud, kuid sellegi poolest ei suuda ära otsustada, kas ta tahaks lendu tõusta või hoopis aknast sisse rammida. Kamandan Marko õue, sekundiga on ta läbimärg 😀 aga nii vari kui aken saab päästetud. Hommikul kell 9 on kõik jälle klaar, sooja 28 kraadi ja päike sirab taevas. Öist paduvihma meenutab ainult külitav päikesevari ja märjad toolikatted.

6.juuli – Makarska

Oma reisi pikimaks peatuspaigaks (suisa 4 ööd 😀 ) oleme valinud Makarska-nimelise väikelinna. Esimest korda lugesin sellest trip.ee foorumist ning selle põhjal sai ka otsustatud, et just siia tuleb tulla. Kui tunnelist läbi mäe sõidame ja esimesed vaated avanevad, siis saan kohe aru, kui õige otsus see oli – siin on lihtsalt imeline! Kõrge Biokovo mäemassiiv, kõrgeima tipuga ca 1700m, helesinine merepiir ja väike armas punaste katustega linnake. Olen kodus 🙂 Oma apartmendi otsimisega oleme seekord küll pisut jännis, sest täpset asukohta ei suuda meile öelda ei waze, google ega ka kohalik baarman. Lõpuks leiame oma pesa väikesest tupiktänavast, mis vaadet küll ei paku, kuid ranna ja põhipromenaadini on ca 200 meetrit, nii et asukoht on igatahes super!

Kui jaotus tubadesse on tehtud, siis asume kohe usinalt uut piirkonda ja kaubandust avastama. Kohe saab selgeks, et poistel on vaja kahte asja: esiteks kõige ägedamaid ujumismaske – selliseid, kus terve nägu on maski sees, toru on otsaees püsti 😀 ja pealt kaetud, nii et vett sealt otseselt sisse ei tule ja teiseks Horvaatia jalgpallikoondise vormi, mida müüakse siin ka iga nurga peal meeletutes kogustes. Paraku kauplevad enamik putkasid vaid sularahas, aga kuna seda läheks sellise massiivse kombo peale üksjagu, siis otsime kaardimaksevõimalusega suveniiriputkat. Eestis olles ei tundu midagi keerulist, Horvaatias aga…

Lõpuks leiame ühe koha, kust saaks isegi kõik kaubad ühest kohast kätte. Ma pole päris valmis selleks, et siin hindadel kauplemisruum sees on – ikkagi Euroopa ju. Aga veidi siirast kõhkvel nägu ja lubadust hinna üle järele mõelda, kui hinnad hakkavad langema. Kui algselt pakuti meile kolme maski 1050 kuna eest, siis lõpuks saame 1100 kohaliku raha eest 3 maski ja 2 komplekti Rakitić’i jalkavorme. Kurss on ca 7,4 kunat = 1 €. Aga maskid olid nii head, et poisid lubasid oma taskurahast selle maha võtta 🙂 Ju siis oli ikka tõesti väga just neid vaja.

Jalutame mööda promenaadi ja kaardistame meelelahutust, mida järgnevatel päevadel kindlasti proovima peab. Ujume ja testime maske (tõesti on ägedad! 😀 ), vesi on soe ja sinine.

Liivarandu siin ei ole, Horvaatias on nad üldse väga harvad nähtused, aga kiviklibul on ka oma plussid. Näiteks ei tuiska see tuulega silma. Samuti ei kleepu kivid sulle pärast päikesekreemiga määrimist tüütult külge. Need on kõvad plussid! 😀

Vette minek ja väljatulek võib kividega veidi ebameeldiv olla, aga alati on võimalik endale spetsiaalsed kummisussid muretseda, seda ka võimalike merisiilikute pärast, kuigi nii palju kui meie nägime (ikka nende ägedate maskidega!), pesitsesid nemad ikkagi sellistest kohtades, kuhu inimese jalg enam ei ulatu. Ega merisiilik siis ka loll ole!

Rahvast on siin tõesti palju, eriti tippajal. Rätik on rätikus kinni ja eestlase jaoks on see ikka räme personaaltsooni tungimine, kui sul on keegi rannas lähemal kui 10m. Siin aga on tavaline, et paned oma rätikukese või madratsikese sinna, kus veel ruumi on, ja lihtsalt oled. Ja muidugi kreemitad palju jaksad, sest et päike on ikkagi kuum ja terav. Erinevalt Hispaaniast, suudame seekord olukorda kontrolli all hoida ja keegi siin ära ei põle. See on täielik success! Ahjaa, ühed ägedamad asjad siin on jäätiseletid. Ei ole nii, et jäätis on lihtsalt plekk-kaussi lastud ja siis välja pandud. Kõik on hullult ägedalt kaunistatud ja sätitud, nii et tahadki kõike seda saada. Ja saad ka 😀 Minu täielik lemmik oli Rafaelle jäätis. See oli lihtsalt üleni nii maitsev, et ma võtsin iga kord seda sama 😛

Aga üks jama asi on küll. Mul on kaasas ka suur kaamera, aga ega ma siis seda igal pool kaasas ei kanna. Telefonid teevad nii häid pilte, et pole mingi probleem ka ainult nendega hakkama saada. Avastasin vahetult enne reisi, et mul on mobiili kaamera jumala katki, st klaas on täielik ämblikuvõrk. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see reisi vältel pildistamist segama. Nii nii kahju! Kuna mul on nägemismälu üsna domineeriv, siis minu jaoks on pildistamine ja piltide olemasolu väga tähtis. No ikka väga! Ja praegu olengi täiesti imelikus olukorras, kus ma kaalun uue telefoni ostmist, sest et kaamera silm on katki. Jabur! 😀

7.juuli – kohtumine sõpradega

Eelmisel päeval on silm peale pandud vees paiknevatele täispuhutud batuudilaadsetele asjadele ja neid ongi vaja kohe hommikul vallutama minna. Meie rannas on neid 3 tk, kõige kodulähedasemas on loomulikult vestid just otsa saanud, aga ilma nendeta poisse rahuliku südamega sinna ei lase, mis siis et kõik oskavad ujuda. Mis siis ikka – paarsada meetrit edasi on järgmine atraktsioon, ootamatult saame veel mingi arvestatava soodustuse osaliseks, ilma et seda tahtnudki oleks 😀 ja juba olemegi vees. Veepark on rannast napilt 10-15 meetri kaugusel, kuid vesi on siin sügav, ca 7m vähemalt.

See ongi üks kõige suuremaid erinevusi Eesti randadega. Kodus väsid kõndimisest ära, enne kui nabani vette jõuad ( kui jõuad, nii et enne krampe ei saa), siin aga on paari meetri järel meri juba nabani ja siis kohe üle pea. Ruubenil vähemalt 😀

Vesi on väga soolane, nii et silma minnes kipitab ja veest väljudes on alati korralik valge soolakiht nahal. Kannab aga täitsa hästi – kui mask on peas ja vaatad merepõhja, siis ei pea mitte midagi tegema, et lihtsalt vee peal hulpida – tõesti väga mugav.

Vahepeal on “täiesti juhuslikult” samasse linnakesse jõudnud Kaido ja Ailet lastega, kes Makarskast kuulsid esimest korda vist meie käest 😀 Igatahes, kuivatame end kiirelt kodus ära ning juba suundumegi kohtumispaika. Külitame rannakividel, lapsed uurivad vahetpidamata maskidega veepõhja ning hulbivad niisama ringi. Saartelt saame nende seekordselt reisimarsruudilt soovitusteks Makedoonia (sobib romantiliseks pikemaks nädalavahetuseks, rohkem pole seal midagi teha :D) ja Albaania. Ikka sellised pigem eksootilisemad sihtkohad, kuigi Skopjesse peaks Nordicaga Tallinnast isegi otse saama.

Kuna Kaido näol on tegemist ikkagi paberitega väikelaevakapteniga, siis saab mõttest järgmiseks päevaks oma kambale paat rentida kiirelt plaan. Omapäi on ikka ägedam asju ajada ja saab ise oma aja boss olla. Jalutame sadamasse, et potentsiaalsed paadid oma silmaga üle vaadata ja välja valida. Teel sinna (mis on tegelikult üks väga lihtne ja otsene tee) õnnestub meil ringiga ja üle mäe minna 😀 Aga keegi on tõenäoliselt juba kuskil öelnud ka, et parimad paigad leiad ikka siis kui ära eksid, nii leidsime meiegi päris lahedaid vaateid.

Sadamas teeme diili ühe 8-kohalise kaatriga (suuremat lihtsalt parasjagu pole ja meid on 4 täiskasvanut + 5 last, nii et põhimõtteliselt sobib kah) ja oleme järgmise päeva ootuses hullult rahul. Rannaäärses restoranis teeme veel kiired kalkulatsioonid, kui palju peaks terveks päevaks kaasa võtma vett, kui palju kangema mulliga karastusjooke ja kui palju sööke, teeme kiire šopingu ja siis külla jalgpalli vaatama.

Saarte peatuspaik on veidi juba kõrgemal mäe pool, aga kui meil on asukoht, siis neil on kindlalt vaade. Suur terrass on vaatega Aadria merele ja päikeseloojangule. Ja terrassil on mullivann, mida lapsed kohe kasutama hakkavad. Jalgpalliks on Horvaatia-Venemaa veerandfinaal, mis venib ootamatult pikaks, kuid toob oodatud tulemuse. Lapsed kasutavad ära võimaluse koos horvaatidega piiramatult võidu üle karjuda ja teel koju on kõik kohad täis rõõmust hõikavaid inimesi ning signaalitavaid autosid. Õhk on rõõmust ja eufooriast nii paks, et kananahk tuleb ihule.

8.juuli – merepäev

Äratus on tavapärasest varem, kuna kell 9 peame juba sadamas olema. Väikese hilinemisga jõuame paadisillale koos 12×1,5L vee, külmkapitäie lahjade alkohoolsete jookide, puuviljade, saiade ja 5kg arbuusiga. Kaido haarab telefoni, et paadimehele helistada ja näeb siis, et see on saatnud mõni aeg tagasi sõnumi, kus on paadirendi tugeva tuule tõttu tühistanud. What? 😀

Okei, jah, eilsest alates on piirkonnas tõesti iiliti päris tugev tuul olnud ja tema mure meie heaolu pärast on tegelikult igati tervitatav. Kuna tuul pidi olema tugevam just hommikuti ja õhtuti päikese tõusu/loojangu ajal, siis lepime kokku, et teeme tunnikese kuskil söögikohas aega parajaks ja vaatame siis, kuidas tuulega lood on. Tunni aja pärast on meri ikka veel valgeid laineharju täis, nii peame uued läbirääkimised ja otsustame, et ta helistab meile ise, kui tuul vaibub ja on turvaline sadamast välja sõita. Haarame paati hoiule jäetud asjadest mõned veed, puuviljad jms kaasa ning läheme sadama lähedale, kuhu eelmisel õhtul ära eksinud olime 🙂 Proovime kaljudelt vette ukerdada, osad ka ujuvad ja sooritavad vettehüppeid. Ruubenil õnnestub kividel ukerdades ujukate tagumikuosasse korralik auk saada, nii et nendega pole rohkem midagi teha 😀 Aga mis siis ikka! Lühikesi-õhukesi pükse piisavalt! Just sel hetkel kui Ruuben tahab kaljunukilt merre hüppama hakata, helistab paadimees ja ütleb, et nüüd on küll minek. Jumal tänatud! 😀

Meri on tõesti rahulikumaks jäänud, kuigi aeg-ajalt tugevamaid tuuleiile ikka esineb. Aga vähemalt pole meri silmnähtavalt vahune nagu hommikul. Pakime oma kraami ümber, sest paadimees annab meile ühe vabaks jäänud suurema paadi, saame kaasa instruktaaži, mida ja kuidas paadiga merel tegema peab, võtame peale tuubi ja wakeboard’i ning asumegi teele. Boli randa ja teistele saartele ta minna ei soovita (mida ilusa vaikse ilmaga oleks võinud teha), kuid piirkonnas ringi sõita ja natuke veesporti harrastada pidi olema täiesti okei.

Kui sadamast välja jõuame ei kulugi palju aega, kui juba tuubi sappa seome ja lapsi sõidutama hakkame. Kui Ruuben tuubi istub ja näiliselt üksi keset merd hulpima jääb, siis on veits imelik tunne küll 🙂 aga muidu on äge! Igaüks saab täpselt sellise tempoga sõidu, kui ise soovib ja kõik on rahul. Pärast lapsi on Kaido, minu ja Aileti kord ning seejärel proovib Marko wakeboard’i, kus pärast mitmendat katset õnnestub end vee peale tõmmata ja sõitma saada. Tundub maru keeruline, aga samas põnev.

Kui kõik on veidi lõbutseda saanud, heidame end ankrusse helesinisesse lahesopikesse üsna kalda lähedal. Tegemist on ilmselt samuti kohaga, mida võib leida vaid ära eksides, nii et mõned tädid-onud tõmbavad meie saabudes ujumisriided selga tagasi ja püsivad riides 😀 Meie teeme pikniku, ujume võrratult helesinises vees, hüppame paadilt vette, uurime maskidega merepõhja ja võtame niisama päikest. Lihtsalt ülimõnus!

Tagasiteel proovime Kaidoga ka wakeboard’i, kuid meie kahjuks sõitma ei saa. Huvitav, kuidas suuskadega oleks? Vee peale saada ilmselt lihtsam, sõita äkki isegi keerulisem? Peab proovima. Wakeboard tundus iseenesest põnev ja täitsa lootusetud mu üritused kindlasti ei olnud, alati jäi lihtsalt natukene midagi puudu. Paaril korral olin põhimõtteliselt juba püsti, kui käepide järsu rapsakuga käest kadus. Ega muud, kui tuleb tugevamaks saada! 🙂 Kukkudes sattus muidugi meeletult soolast merevett kõikvõimalikesse kohtadesse, nii et ma nuuskasin ja puristasin seal vees oodates üksjagu. Ka mitu tundi hiljem tuli ette olukordi, kus täiesti lambist hakkas ninast merevett välja nirisema 😀 Ülinormaalne 😀 Igal juhul oli ülilahe merepäev ja üks lahedamaid päevi sel reisil üldse. Ja muidugi annab lisaväärtust see, et Ailet selle päeva nii ilusti üles jäädvustas 🙂

Pärast põhjalikku pesu kodus naudime väga mereannilist õhtusööki ning soovime sõpradele head koduteed. Meie jääme Makarskasse veel kaheks ööks, nemad lahkuvad järgmisel hommikul, et tagasi Eesti poole sõitma hakata. Igal juhul väga tore niimoodi “juhuslikult” trehvata. Kus järgmisena? 🙂

 

9.juuli – peaaegu puhkepäev

Ilm on täiesti pilves ja jätkuvalt tuuline, ei mingit rannaisu ega ujumislusti. Toome pagaripoest värsket maisileiba (mis tegelikult on sai) ja lihtsalt vedeleme toas ja terrassil. Uskumatu, et lõpuks üks puhkusepäev, kus reaalselt saabki puhata (ja mitte sellepärast, et haiged oleme :D) Loeme, kirjutame, peseme pesu (rannarätikud on soolast täiesti kanged) ja vaikselt pakime juba kotte kokku. Õhtuks olen ma mitte midagi tegemisest nii tüdinenud 😀 et teen ettepaneku lõpuks ära teha see “hommikujooks”, mille tarbeks tossud ja trenniriided kohvrisse said visatud.

Inimesi kõnnib tänavatel palju, tänavad on kitsad ja päris palju on pusimist, et endale tee ja õige jooksurütm leida. Inimesi jääb hõredamaks seal, kus tee läheb otse üles mäkke, aga seal läheb õhk ka kohe väga hõredaks 😀 Tõusu lõpus on juba ka kõndimine keeruline ja pulss on kindlalt punases. Ega allatulek ka mu põlvedele rohkem rõõmu ei valmista, aga alla tulema peab 😀 Teeme kokku 5km ringi ohtrate piltidega ja lõpetame jooksuringi kodu juures meres. Küll see on üks mõnusalt jahutav ja kosutav suplus 🙂 Õhtusel jalutuskäigul sööme veel viimased maailma parimad jäätised 😛 ning paneme kotid hommikuks kokku. Šibenik ootab!

10.juuli – Šibenik

Kes ütles, et Šibenikku minema peab? Ilmselt see sama tüüp, kes ütles trip.ee-s, et Makarska on kõige ilusam koht üldse. Kui Makarska osas olen täiesti nõus, siis Šibenikku jõudes tabab mind väike kultuurišokk. Šibenik ise on täitsa linna moodi linn, mille vanalinnal on UNESCO tempel. Mingil müstilisel kombel oleme seekord suutnud endale hankida ööbimiskoha vanalinna serva, rannapromenaadi äärde. Jah, kõigest mõne meetri kaugusel on meri ja paadisillad, aga ikkagi – vanalinn! Kontrast Makarska nunnususega on nii suur, et tahaks ummisjalu Makarskasse tagasi joosta 😀

Korter ise on suur ja ruumi palju. Akendel on rohelist värvi massiivsed aknakatted ning ajastu hõngu lisab seegi, et WC ukse sulgemisega läheb näiteks meie magamistoa laetuli kustu 😀 Huvitavad seosed. Aga kui linn, siis linn. Kohe meie pea kohal on St. Michael’s Fortress ning otsustame enne kohalikku randa minekut vähemalt ühe vana asja (lisaks meie elamisele) üle vaadata. Vaated vähemalt on ilusad. Kohalik linnarand on selline, et kiiret jahutust pakub, aga midagi väga teha seal pole. Otsustame, et viimaseks päevaks sõidame kasvõi Makarskasse tagasi, aga veemõnusid peab saama! 🙂

11.juuli – Krka rahvuspark

Šibenik on hea stardiplatvorm Krka rahvuspargi külastamiseks – kõigest 20 minutit sõitu ja olemegi kohal. Oleme seekord toidu näol paremini varustatud ning asume teele varem, et mitte “tipptundi” sattuda. Sissepääs tundub kallis, eriti kuna selle eest saab teha ca 2km ringi Skradini kandis, paadireisid mööda reisi maksavad veel lisaks. Jah, matkata ise võiks loomulikult, aga sellest on natuke juba isu täis ja kloostreid vaadata mina isiklikult liiga palju ei viitsigi.

Krka rahvuspargi teeb eriliseks see, et märgitud kohtades on võimalik ise ka vette minna ja koskede all ujuda. Selleks me siia tulimegi 🙂 Veevool on täiesti arvestatav, nii et pean Ruubenilt püksivärvlist kinni haarama, et ta liiga kaugele allavoolu ei kaoks. Veealused kivid teevad liikumise keeruliseks, aga rahuliku tempoga on kõik tehtav. Siin tunneme, et need spets jalanõud oleksid ikka ära kulunud küll 😀 Ahjaa, vesi on uskumatult soe. Olin valmis külmaks mägijõeks ja jalgu krampi ajavaks karastavaks kümbluseks, aga tegelikkuses on vesi vähemalt sama soe kui mereski. Ja veehulk, mis kosest alla tuleb, on samuti täitsa võimas, mitte mingi südasuvine hale nire nagu natuke kartsin.

Kogu 2 km on tegelikult lai laudtee, mis on peamiselt puude all, erinevate jõesoppide vahel. Võrreldes Plitvice’iga jäi Krka minu jaoks lahjaks. Seal lummasid mind peamiselt helesinised järved, mida Krkas näiteks polnud üldse. Kiirelt kokkuvõttes: Plitvice’i läheksin tagasi, Krkasse ilmselt mitte. Jah, käisime läbi vaid väikse osa sellest, aga tunne on selline.

Pärastlõunal läheme paremat randa otsima ning leiamegi ja mitte liiga kaugelt. Vähemalt ei pea viimasel päeval Makarskasse tagasi minema 😀 Läheme normaalseks ajaks koju – majutusasutuse omanik soovitas kindlasti mitte autoga hilja peale jääda, kuna on Horvaatia poolfinaali õhtu ja tõotab tulla hullumaja. Eriti kui nad võidavad 🙂

Horvaatia vormis ja lippudega inimesi oleme näinud juba tunde enne mängu algust. Paljud söögikohtade teenindajad on Horvaatia mängupäeval koondise särgis. Need poed, mis pole suured ketipoed, saavad endale lubada varasemat sulgemist, et töötajad saaks õigeks ajaks teleka ees olla. Mööda maanteed Šibeniku poole sõites märkasin mitmel korral, et suurtel reklaamtahvlitel tee ääres on on pildid koondise mängijatest. Jalgpallivaimustus on täielik!

Mängu vaatame kodus, köögiaken lahti, nii et väline melu ja möll on kõvemgi kui see, mis telekast tuleb. Lõunamaine temperament lööb välja, kui Horvaatia Inglismaa vastu viigistab. Kisa ja möll on meeletu, tõrvikud tõmmatakse põlema, loobitakse paugutajaid jms. Kui kõlab lisaaja lõpuvile, siis on eufooria täielik: kostab klaaside klirin, rõõmukisa ja ühislaul. Horvaata on MM finaalis!

Paari päeva pärast käib läbi uudis, et Horvaatia seismoloogia selts vms registreeris Horvaatias poolfinaali õhtul kahel korral kerge maavärina 😀 Esimene oli siis, kui Horvaatia lisaajal juhtima läks ning teine siis, kui lõpuvile oli. Vot see on võimas. Meil oli muidugi tunde akna taga selline möll, et magamise peale ei saanud mõeldagi 😀

IMG_1208

12.juuli – puhkepäev 🙂

Üle pika aja üks hommik, kus ei pea kella peale ärkama. Magame isu täis ja läheme eelmisel päeval valmis luuratud Vodice väikelinna, kus oma viimane rannapäev veeta. Natuke on pilvine, aga olulisem on see, et tuul on kontrolli all. See on boonus, kui tahta pedaalitava liumäega merele sõita 😀 Kui kunagi olid vesirattad vms asjad, millega käidi vistitsi kahekesi sõitmas, siis nüüdne edasiarendus on selline, kus “paadis” on neli istekohta ning liumägi keskel, mida mööda saab vette liugu lasta 😀 Sõidame sellega siia-sinna, otsime helesinisemaid kohti meres (mitte et seal madal oleks, lihtsalt heledamasse vette on kuidagi meeldivam hüpata) ja laseme poistel vette hüpata. Kui Priit on minu õnneks ise veidi alalhoidlikum, siis minu kahjuks ei karda Ruuben üldse midagi ja hüppab esimese loa peale lihtsalt paadilt (mida on selle asja kohta liiga palju öeldud) keset merd välja. Ilma päästevestita! OMG! Liumäest ma ikkagi ei luba tal alla lasta, nii õudne kanaema olen küll, sest et pärast seda peaks ta ujuma ümber paadi, et tagasi sisse ronida ning merel on tegelikult lained ka 😀 Ja üldse, mul on nii hirmus!!! 😀

Päeva viimaseks atraktsiooniks jätame SUP-i. Rendime kambapeale kaks alust, et lihtsalt proovida ja aerutame sellega kalda lähedal edasi-tagasi. Veidi kaldast eemal on mingi ankurdatud ujuv alus, kuhu poisse transpordime ja neid tagasi toome. Vahepeal avastame, et keegi on päästevest seljas sealt niisama kaldale ujunud 😀

Mina ilmselt värisen laua peal kõige rohkem, poisid saavad kenasti hakkama. Isegi Ruuben sudib vapralt aeruga, küll mitte päris koolitusele vastavalt, aga tundub, et tal on mingi oma plaan ja ta saab juhtimisega hakkama. Kokkuvõttes oligi see päeva kõige lahedam asi ja SUP-i võiks proovida veelgi. Ainult et kui Horvaatias pärast tundi aega +28 ilmaga möllamist isegi natuke soovid, et laud kummuli käiks ja vesi jahutust tooks, siis Eestis, Pirita jõel.. no ei tahaks ujuma minna 😀

13.juulil sõidame tagasi Krk saarele lennujaama juurde, et laupäeva hommikul lennukiga koju sõita. Kõige rohkem mulle meeldibki see, et ka varahommikud ja õhtud on soojad. Kui kell 8 on “kõigest” 25 kraadi, siis pool tundi hiljem on tihti juba 29 ja nii need päevad algavad. Märkan Makarskas, et õhtul hakkab mul 24 kraadiga juba kergelt jahe 😀 Järsku saan aru kohalikest jopedega tüüpidest, keda Itaalias, Egiptuses jne näha võib.

Kokkuvõtteks

Lemmik väikelinn

Makarska. Imelised vaated ja kõik rannapuhkuseks kohapeal olemas. Vodice oli põhimõtteliselt samalaadne väikelinn, aga mäed olid pildilt puudu. Kui Horvaatiasse tagasi tulla, siis vaataks pikemalt Makarskas ja sealt lõunapool ringi. Kindlasti on seal veelgi All in One väikelinnu, kus mõnusalt aega veeta. Suuremaid linnu nagu Split, Šibenik ja võib-olla isegi Dubrovnik pigem väldiks.

Raha

Räägitakse, et Horvaatia on kallis ja majutuse osas seda ta vist ongi, kuigi eks seal ole ka erinevaid variante kõigile rahakottidele. Samas on nö kuurortis rannapromenaadil kas sellised tavalised Eesti hinnad või natuke ka kallimad, aga mulle tundub, et kui üldjoontes on keskuses tavalised meie hinnad, siis ei saa öelda, et oleks kallis. Pärnu on raudselt kallim. Ja samas kui minna eemale turistide lemmikkohtadest, siis on hinnad jälle midagi täitsa muud. Kaido rääkis näiteks, kuidas nad käisid neljakesi Zagrebis õhtust söömas, mitmekäiguline, joogid jne ja arve oli kokku 18€. Nii et selle kallidusega on seal nii ja naa.

Toit

on hea. Pitsad, kohv ja jäätis on paremad kui Itaalias saadud. Võib-olla on vaja rohkem Itaalias käia, ma ei tea 😀 ega selle vastu ka midagi ei oleks, aga Horvaatias on ilma võrdluseta ka toidud väga head. Nende kohalikuks eriroaks on cevapcici-nimelised hakklihakangid, mis on väga maitsvad ja lapsed sõid neid väga hea meelega. Lisaks õpime ära veel kaks sõna: kukuruz (mais) ja kikiriki (pähkel).

Loodus

on jumala äge! 🙂 Vesi on sinine, taevas on pea pilvitu, mäed on valged ja päike on soe! Ilusaimad kohad: Plitvice ja Makarska. Ägedaim päev: Makarska merepäev 🙂

Inimesed

tunduvad päriselt ka head ja lahked. Tundub, et neile siiralt meeldib, et sa just siin oled. Hindadega tullakse lahkelt vastu, ilma et üldse jõuaks midagi tahtagi. Kui üks juhus välja arvata, siis keelebarjääri ei teki.

Tagantjärgi tarkus

Riideid sai liiga palju kaasa pakitud. Jälle 😀 Vabalt oleks võinud 1/3 kohvri sisust koju jätta ja ka siis oleks kenasti varu jäänud. Aga sellega läheb vist alati ühtemoodi 🙂

Lapsed

Kuigi ka suuremate lastega reisides peab kohvris olema ruumi lisanärvide jaoks, siis tegelikult on väga äge näha seda, et nad on juba piisavalt suured, et ise ka märgata, vaadata, näha ja imestada/imetleda. Poisid pildistasid, filmisid hoolega ja enamik sõidupeatusi oligi selleks, et nad saaksid mingit järjekordset vaadet jäädvustada 🙂 See on äge, kui reisist midagi meelde ka jääb, siis on endal ka tunne, et polnud niisama mahavisatud aeg ja raha.

Äge on vaadata, kui kiirelt nad kohanevad ja õpivad. Kui vanemad poisid on koolis juba inglise keele tunde saanud ja Saarte lapsed on eriti laia rahvusvahelise kogemusega, siis oli lahe näha, kuidas meie omad restoranis suurte eeskujul thank you ütlesid ja uurisid, kuidas midagi juurde saaks tellida 😀 Ruubeni tänkjuu oli ka alati väga püüdlik ja tõi mulle muige suule. Ja kui ta Makarskas viimasel koos Saartega söödud õhtusöögil pärast söögi lõpetamist pöördus kelneri poole ja ütles “check, please!” siis hakkasid kõik naerma, kelner kaasa arvatud 😀

Ruuben oma siiruses (või ma ei tea, mis asi see on) üllatab mind, kui lennuk Tallinnas maanduma hakkab. Vaatab aknast välja ja hüüab mingi hetk “See on ju meie kodumaa, Eesti!” Ja kui rattad maas, siis hakkas hümni laulma 😀 Kust see tuleb, ma ei tea.

Otsus

Horvaatiasse võib veel minna 🙂